Post by Nasicc. on Apr 25, 2007 13:29:14 GMT -5
Mingi lamp pealkiri : D .
See on minu algne, EmmaGrangeri poolt moonutamata versioon. Nii, nagu mina seda ette kujutasin... Vaevalt te sellest lausest aru saate, aga jahh... : D
Mäletan veel aega, kui ma olin korralik. Ei siiberdanud ringi kahtlaste inimestega ega olnud läbul varaste hommikutundideni. Mõistan, et oleksin pidanud selle asemel õppima, korralikult koolis käima ning üleüldse – ma ei oleks pidanud selga pöörama kõigele heale, mis mind ümbritses.
Tõmbasin oma musta mantli selga ning kõndisin taskust suitsu võttes vaikselt kodu poole. Hommikul kell 6 pole tänavatel erilist rahvast, kes minu väljanägemise üle naerda saaksid. Tundsin, kuidas suule valgus muie, kui meenus, et mu pealtnäha pikad mustad juuksed on vaid parukas. Kuid kõik muu minus oli ehtne. Need tumedaks võõbatud silmad, suitsetamine, joomine, riietumisstiil, hinded...
Tegelikult, ükskõik, kui palju ma ka ei aruta. Ma tahaksin tagasi oma endist elu. Kus ma olin korralik, nii, nagu peabki. Ma ei väida, nagu mind oldaks sellele teele sunnitud. Pigem, et ... Ma võõrandusin oma vanadest sõpradest ning selles gängis siin, kuhu ma kuulun, oldi valmis mind vastu võtma. Ma läksin hea meelega, kuigi teadsin, et ma nullin hetkel tervet oma elu.
Üritasin nukralt naeratada. Ma olen tubli olnud. Siiamaani vastu pidanud. Kuid siiski... minu jaoks oleks kergem, kui see kõik oleks... läbi.
Istusin vaikselt kõnniteel olevale pingile ja tõmbasin ringi vaadates oma elu viimase suitsu ära. Nii naljakas, kui see ka pole – suits oli magus. Esimest ja viimast korda... Nägin eemal ühte vanakest, kes oma koeraga jalutas, minu poole etteheitvalt vaatamas. Tõstsin käe, et teha mulle juba ammu teada-tuntud rämedat liigutust, kuid miskipärast ma lehvitasin vanakesele. Too vaatas mind veel napakama näoga, kui enne ja ma mõistsin. See kõik oli üks paras kräpp.
Viskasin koni maha ning tallusin sellel oma nahksaapa kontsaga. Nägin eemalt lähenemas üht autot. Tõmbasin vastikusega peast oma paruka ning ootasin...
Autol oli minuni jõudmiseks vaid kümme meetrit... üheksa... kuus... Kiirus oli suur. Viimane hetk... Otsus tuli silmapilkselt.
Enne minestusse langemist tundsin, kuidas miski nagu murdus. Pea oleks justkui vastu kapotti lennanud ja tegi nüüd tuima valu. Kas see ongi surm?
See on minu algne, EmmaGrangeri poolt moonutamata versioon. Nii, nagu mina seda ette kujutasin... Vaevalt te sellest lausest aru saate, aga jahh... : D
Mäletan veel aega, kui ma olin korralik. Ei siiberdanud ringi kahtlaste inimestega ega olnud läbul varaste hommikutundideni. Mõistan, et oleksin pidanud selle asemel õppima, korralikult koolis käima ning üleüldse – ma ei oleks pidanud selga pöörama kõigele heale, mis mind ümbritses.
Tõmbasin oma musta mantli selga ning kõndisin taskust suitsu võttes vaikselt kodu poole. Hommikul kell 6 pole tänavatel erilist rahvast, kes minu väljanägemise üle naerda saaksid. Tundsin, kuidas suule valgus muie, kui meenus, et mu pealtnäha pikad mustad juuksed on vaid parukas. Kuid kõik muu minus oli ehtne. Need tumedaks võõbatud silmad, suitsetamine, joomine, riietumisstiil, hinded...
Tegelikult, ükskõik, kui palju ma ka ei aruta. Ma tahaksin tagasi oma endist elu. Kus ma olin korralik, nii, nagu peabki. Ma ei väida, nagu mind oldaks sellele teele sunnitud. Pigem, et ... Ma võõrandusin oma vanadest sõpradest ning selles gängis siin, kuhu ma kuulun, oldi valmis mind vastu võtma. Ma läksin hea meelega, kuigi teadsin, et ma nullin hetkel tervet oma elu.
Üritasin nukralt naeratada. Ma olen tubli olnud. Siiamaani vastu pidanud. Kuid siiski... minu jaoks oleks kergem, kui see kõik oleks... läbi.
Istusin vaikselt kõnniteel olevale pingile ja tõmbasin ringi vaadates oma elu viimase suitsu ära. Nii naljakas, kui see ka pole – suits oli magus. Esimest ja viimast korda... Nägin eemal ühte vanakest, kes oma koeraga jalutas, minu poole etteheitvalt vaatamas. Tõstsin käe, et teha mulle juba ammu teada-tuntud rämedat liigutust, kuid miskipärast ma lehvitasin vanakesele. Too vaatas mind veel napakama näoga, kui enne ja ma mõistsin. See kõik oli üks paras kräpp.
Viskasin koni maha ning tallusin sellel oma nahksaapa kontsaga. Nägin eemalt lähenemas üht autot. Tõmbasin vastikusega peast oma paruka ning ootasin...
Autol oli minuni jõudmiseks vaid kümme meetrit... üheksa... kuus... Kiirus oli suur. Viimane hetk... Otsus tuli silmapilkselt.
Enne minestusse langemist tundsin, kuidas miski nagu murdus. Pea oleks justkui vastu kapotti lennanud ja tegi nüüd tuima valu. Kas see ongi surm?