|
Post by Pingu on May 9, 2007 12:05:11 GMT -5
wowowow I like it Nüüd on selline asi, et ma ütlen UUT!
|
|
|
Post by Nasicc. on May 9, 2007 12:07:35 GMT -5
: D : D
|
|
|
Post by Nasicc. on May 15, 2007 13:10:36 GMT -5
Uuus osa... Suht punnitud (A) Aga lood väärivad seda : D Loodan, et meeldib ; D . Eric kõndis voogava kitli vihisedes läbi koridoride ning jäi Grace´i palati akna taha seisma. Tundes, kuidas väike judin mööda selga alla jookseb, vaatas noormees, kuidas too oma pikki blonde juukseid kammis ning nähtavasti laulis. Viimasega valgus mehe suule muie ning ta otsustas sisse minna. „Tere õhtust!” lausus ta reipalt tüdrukule, kes laulmise lõõpetas ning teda siira rõõmuga vaatas. Eric tajus rõõmuga, et tüdruku reipus ja elurõõm on tagasi tulnud, kuigi ta ei saanud kindel olla, et selline asi esimest korda toimub... Narkar ju siiski. Ega nad ju eriti hea eluga ei saa olla. Koguaeg muretseda, kuidas saada üks triip, süstal, raha... Noormehe naeratus tuhmus veidi, kuid ikka veel säravana istus ta tüdruku voodipervele. „Kuidas siis päev läinud on?” alustas ta magedalt. Mees ei tundnud tüdrukut, ega arvatavasti tahtnudki tunda, kuid siiski, Eric pidi talle kuidagi külje alla pugema. „Ohh, hästi. Ema käis külas ja tõi mingeid kooke, mis olid küll kivikõvad, aga ma hindan tema ponnistusi. Mu hambad ei ole enam kunagi endised...” lausus tüdruk mänglevalt eemale vaadates. Eric turtsatas ning tajus, kuidas tüdrukuga olemine muutub aina õdusamaks. Tüdruk ei solvanud enam kedagi vaid viskas head nalja. Järgneva pooltunni ajal uuris Eric, mida tüdrukule oldi räägitud tema eelistustest, kommetest ja elust. Kuigi mees sealt midagi meeldivat ei kuulnud, tegi talle siirast heameelt, et tüdruk paistis oma endist elu häbenevat. „See on sinu võimalus uuelt lehelt alustada,” lausus Eric õrnalt naeratades. Mees vaatas tüdruku soojadesse silmadesse ning lootis kogu hingest neid rõõmsamana näha. Mis minuga on?! Küsis ta endalt. Lähen ma hulluks? Mulle meeldib narkariga olla ja ma olen õnnelik tema edu üle? See pole mina! Lausus too endale. Sellegipoolest tajus Eric, et on tüdrukuga õnnelik. „Sa pole endast midagi rääkinud, Eric,” tegi Grace õrritamisi vihje. „Oeh,” muutus mees kohmetuks. Eric sättis ennast mugavamalt voodipervele ning sobras mälus, üritades leida midagi, mis teda iseloomustaks. Kas ta üldse tahabki endast midagi Grace´ile rääkida? Mees hammustas huulde ning lausus mõtlikult:”Mulle meeldib... jalgpall,”mille peale Grace turtsatas – poisid. „Midaaa?” küsis Eric naerdes etteheitvalt rinda kummi ajades. „Midagi,” itsitas Grace. Eric saatis talle veel ühe altkulmu pilgu ning ristas naeratades käed. „Sind küll...” mille peale tüdruk vaid süütult silmi plaksutades lakke vaatas. Eric suutis vaid naerda. „Sa oled hoopis teistsugune, kui ma arvasin,” lausus noormees ning mõistis, et oli teinud saatusliku vea. „Ja mis sa siis arvasid?” küsis Grace sõjakalt, rõõmus nägu oli kadunud. „Et ma olen väike narkost tatt, kes iga nurga peal kanepit suitsetas ja kes pole inimese moodigi? Et ma peaksin räuskama ja ropendama ja kõikidele närvidele käima?” Tüdruku silmis pärlendasid pisarad. „Või äkki arvad sa, et hoopistükkis parem oleks, kui ma vedru nurka viskaksin?! Eino tore küll! Ise veel ütlesid, et see on minu võimalus uuelt lehelt alustada. Muhvigi!” Eric vahtis õudustundega enda ees olevat noort tütarlast, kes sõnavõtu ägeduse tõttu natukene väsinud paistis. Mööda tüdruku põske voolasid taas üksteise võidu alla pisarad ning Eric kohkus veelgi. Tema oskuseks peaks olema taoliste vigade vältimine. Noormees vaatas hirmunult tüdrukut ning tõstis käe, et teda lohutada. „Pole vaja!” lausus tüdruk mehe kätt rohmakalt eemale tõugates. Selle mõne hetke jooksul, mil nende silmad kohtusid, nägi Eric tüdruku omades hullumeelset läiget, kurbust, viha... Tüdruku silmad olid punaseks muutunud ning mees mõtles isegi hetkeks, ega tüdruk marit suitsetanud pole. Selle häiriva mõtte peast visanud taganes ta ettevaatlikult ukse juurde. Grace ei pannud seda tähelegi, või kui panigi, ei teinud ta liigutustki noormehe peatamiseks. „Homseni...” pomises Eric vaikselt ning pani ukse oma selja taga kinni. Väsinult toetus mees vastu uksepiita ning vaatas tühja pilguga koridori teise otsa. Ta on lootusetu, ebardlik kobakäpp. Tüdruku sõnad olid teda mõtlema pannud. Kas tõesti saab sellise mineviku eest hukka mõista inimest ilma teda päriselt tundmata? Äkki oli tüdrukul selleks mõni põhjus? Miks? Kuidas? Mille eest? Noormees tuikus väsinult enda kabinetti ning tegi akna lahti, lastes sisse kevade värskendavat hõngu. Hetke silmad kinni akna peal mõtlikult kõikunud, pöördus noormees ringi ning vaatas otsustavalt telefoni. Just seda ma teen... mõtles noormees ning haaras tüdruku haigusloo ning toru. Mida mul kaotada? Mis saab edasi? Kas Eric ja Grace taastavad oma suhted? Mis juhtub, kui Grace´i külastab üks tema endine sõber? ( Sellest viimasest juba kogunisti ülejärgmises osas! ;D )
|
|
|
Post by Pingu on May 15, 2007 13:15:44 GMT -5
Ise veel ütlesid, et see on minu võimalus uuelt lehelt alustada. Muhvigi! irw Hea lõik ;D Ja see viimane sulusisu ka '(Y) Olgu UUUUUUUUUUT!
|
|
|
Post by Muu on May 15, 2007 13:18:10 GMT -5
nii lahe:D uut!
|
|
|
Post by Nasicc. on May 15, 2007 13:20:20 GMT -5
: D : D
|
|
|
Post by Nasicc. on May 22, 2007 6:50:34 GMT -5
Nii. Uuus siis. Tänage Marthat ;D.
***
Eric istus taas oma kabinetis ning vahtis ilmetu näoga põrandat. Noormees oli lasknud endale tuua Grace´i lemmikfilmi, et pärast koos istuda, rääkida, süüa ja niisama juttu ajada. Eric lootis isegi, et see film toob tagasi vanu mälestusi. Isegi väike pilt sellest, kuidas ta kodus teleka ees oli, oleks edusamm. Väike, peaaegu et tähtsusetu samm mälu totaalse taastumise poole, kuid ülimalt tähtis. Samuti lootis ta, et need mälestused pole negatiivsed ega tekitaks tüdrukus trotsi. Kui Grace´ile ei meeldiks meenunu, võib ta käega lüüa kõigele. Peale mõningast kaalumist haaras noormees Titanicu, mõeldes sellele, kui piinarikkad kolm tundi tal ees on ning lahkus kabinetist, et enne Grace juurde minekut haigla vastas asuvast nurgapoest läbi käia. Kitli garderoobi jätnud ja õue astunud, tungis noormehe ninna värske kevade lõhn. Päike sillerdas taevas ning valas kõik üle mõnusa kuldse soojusega. Eric muigas õrnalt, kui avastas, et tavaliselt mõtlevad nii ainult naised. Teinud ühe väikese jalutuskäigu kevadises pargis, kuhu ta polnud juba ammu sattunud, suundus Eric, kimbu märtsikellukestega poodi. Ericul oli kindel plaan osta neile tüdrukuga apelsini mahla ja popkorni. Endamisi naeratades läks noormees kassa juurde ning ladus kaubad letile. Tema peas olid igasugu mütteid, pööraseid ideid, kuidas tänane võiks lõppeda. Alates sellest, et tüdruk kallab talle oma mahla pähe ning lõpetades sellega, et tüdrukule tuleb imeliselt meelde kogu ta minevik ning Eric ei peaks enam tema pärast muretseda. Kuigi, tõdes Eric natukene mõrult naeratades, tuleb uus ja hullem. Mehe äratas mõtisklustest müüja, kes oli juba kauba läbi löönud ning ootas nüüd juba natukene kärsitult, et Eric maksma hakkaks. Müüjale pilkugi heitmata vaatas noormees ette löönud summat ning otsis parajad rahatähed. Neid müüjale ulatudes, kohtusid nende silmad sekundi murdosaks ning Eric ei suutnud muud teha, kui müüjat vahtida. „Mida sina siin teed?” küsis Eric enne, kui sõnasabast kinni sai. Natukene kohkunult vaatas noormees maha ning ootas, kas Amelia hakkab nutma, karjuma, normaalselt rääkima või on lihtsalt vait. „Töötan,” vastas naine kõrgilt ning ulatas Ericule vahetusraha. „Arvad, et sinu endised ei tohikski tööl käia? Või, et see on mulle veel liiga hea töö? Ma olen sellest üle,” lausus naine kindlalt, tegemata välja ostjatest, kes iga nende sõna ahnelt pealt kuulasid, nagu neil enda elu polekski. Eric vaid mühatas, haaras asjad ning lahkus poest sõnagi ütlemata. Tagasi haigla poole minnes käis tema sees äge võitlus. Sellest ei saa üle saada. Saab küll. Ei saa. Saab küll. Ega ikka ei saa küll. Halloooo?!? Masa kutsub!? Inimene sai üle, ta oli normaalne, ajas juttu, sai sinust aru, nägu oli normaalne, ei mingeid punetavaid ega kottis silmi ja silmealuseid. 20. sajandi revolutsioonilisest leiutisest – meik, oled midagi kuulnud? Narkootikumid tekitavad sõltuvust, sellest ei saa üle. Ja kui saadki, on see vaid arvamus. Pealegi, ta... tead küll. See jälitab sind kogu elu. Kuidas sa nii kindel olla saad? Olen. Eric haaras ärritunult oma peast, justkui soovides sealt äsjast kohtumist välja pigistada ning sulges justkui kannatust paludes silmad. Alles haigla registratuuris, kittel seljas, ametlik nägu ette manatud, suutis ta selle intsidendi unustada. Nüüd tuleb keskenduda vaid tüdruku ravimisele... Kontrollides, et tal on kõik olemas – lilled (kui labane), joogid, popkorn ja kassett, läks noormees telekaruumi ukse taha ning juba mõne hetke pärast oli ta Grace´i ukse taga. Sügavalt sisse hingates, manas Eric oma näole naeratuse ning astus palatisse tundes, kuidas naeratus ta näolt minema pühitakse. Heheheee... Grace istus, näos jube paks ja tume meigikord. Tema silmad olid nii mustaks võõbatud, et tema ilusad merevaigukarva silmad ei paistnudki välja. Tüdrukul oli kaelas mingi jube ogadega kaelakee ning ta huuled olid veripunased. Rääkimata juustest, mis olid sassis nagu nõial. Ericu esimene mõte oli, et nüüd on ta küll vales palatis, kuni... see tüdruk teda rõõmsalt tervitas. „Tere, Eric!” Noormees kergitas vaid kulmu ning üritas taas naeratada, mille tulemuseks oli viril nägu, mis väljendas sügavat soovi olla kusagil mujal, kuigi, nagu Eric avastas, ei tahtnud ta ka päriselt lahkuda. „Mul käis mu endine sõber – Maureen, külas. Ta üritas mulle taastada mu vana väljanägemist,” vuristas tüdruk edasi, kuid heitis siiski natukene kurva pilgu peeglisse. „Ma ei suuda uskuda, et ma s el l i n e välja nägin,” lõpetas ta natukene ebakindlalt. „Ja õed ei lubanud mul isegi tõusta, kuigi ma ei tunne ennast üldse halvasti...” Eric andis telekat toonud mehele käega märku, et ta lahkuks ning lausus natukene pehmema häälega:”Pole midagi, ma aitan sind. Millega ma selle... pasa?” Noormees oli tükk aega kahelnud, kas nii öelda, kuid leidmata teistsugust väljendit... „maha võtta?” Grace´i näole valgus lai naeratus. „Palun too vannitoast natukene vett, korralik kogus vatitupse, mu kamm, ja rätik. Sellest peaks piisama, aitäh,” lausus ta armsalt naeratades ning endalegi arusaamatul põhjusel tundis Eric, kuidas tal põlved nõrgaks lähevad. „Jah... jah...” lausus noormees kellukesi teiste lillede kõrvale vaasi susates ning vannitoa poole minnes, jättes tüdruku, kes oli kellukeste üle üliõnnelik neid uurima. Killuke päikest igas päevas.
|
|
|
Post by Pingu on May 22, 2007 7:48:17 GMT -5
xD Niii eluarmas osa! Tõesti eriarmas aga kas ta kasutab mingit barbie meiki mis veega maha tuleb? (A)
|
|
|
Post by Muu on May 22, 2007 8:08:24 GMT -5
irw:D pasa:D ei no mida veel:D lahe:) uut!
|
|
|
Post by Nasicc. on May 23, 2007 7:21:08 GMT -5
Ei mina tea . Mõned asjad saab kindlasti veega...jumal temaga . Juhtub...(A) Uuut siis, kui... pinda käima hakatakse .(A)
|
|
|
Post by Nasicc. on May 25, 2007 11:27:35 GMT -5
Oioi. Mul on vist nüüd see sama hullus, mis mõttetute ülesvõtetega . ma tahan miskipärast ruttu lõppu jõuda . Niiet nüüd ma hakkan uut tegema, siis uut ja jälle uut... kuni lõpuni XD(A). Kuidagi... arutlev osa tuli minu arust . *** Eric istus voodis, tihedalt Grace´i kõrvale litsustud ning vahtis kõige ükskõiksema näoga, mis tal eales olnud, filmi. Tatanic... mõtleme järgi, mis selles filmis huvitavat on? Ericut huvitas hetkel ainult see, kuidas laev ehitatud oli. Millised olid konstruktsioonid, kui palju metalli, kuidas ta tasakaalustatud oli, palju kulus sellele hobujõudu, kui vanasti sellistest asjadest teatigi. Noormees arvas end teadvat vaid ühte põhjust, miks see film tüdrukutele peale läks – kena meespeaosatäitja, kes hetkel... õpetas Kate´i - nimelisele tüdrukule, kuidas üle parda sülitada. Täkk, no tõesti... Mees muigas ning vaatas popkorni suhu toppides Grace´i poole. Ta oli tüdruku vapustava väljanägemise taastanud. Poleks arvanudki, et naised ilma meigita nii välja näevad... Heledad lokid langesid vabalt tema õlgadele ning raamisid tüdruku heledat nägu roosatavate põskedega. Nüüd vaatas Grace äärmiselt huvitunud ilmega ekraani ning ta näol oli totter naeratus. Küll need tüdrukud on keerulised... Eric soovis kogu südamest, et tüdrukule oleks meeldinud mõni film, kus oli palju võitluskunste, actionit... Tegelikult, kui nii olekski olnud, poleks saanud väga imestada... oli ta, nagu ta oli. Narkarist gängi liige. Enda suurimaks imestuseks oli aga noormees avastanud, et ta ei tunne enam Grace´i vastu mingit vastikust, vaid just vastupidi – poolehoidu. Kuidas too oli saanud lahti sellest pahest, häbenes seda ning tegi kõik, et see unustada, sellest üle saada... Ning kahjuks polnud see veel kõik. Mehe poolehoid oli vahel isegi nii suur, et ta oleks hea meelega tüdrukut emmanud, hellitanud, talle mõne põsemusi teinud... Õnneks polnud ta veel nii oma enesevalitsust kaotanud. Aga kui see juhtuks... Eric polnud kindel, kas ta olekski kahetsenud. Olgugi, et kaalul oli tema amet või tüdruku heaolu. See kõik oli veider. Äkitselt tundis noormees tüdruku tõmblemist. Grace´i näol oli unustamatu ilme – midagi rõõmu, ängistuse ja uskumatuse vahepealset. Enda tegudele aru andmata asetas Eric oma käe rahustavalt Grace´i omale. „Mulle meenus...” lausus tüdruk nõrgalt ja Eric tõusis, kuidas ta tuju tõuseb vaatamata sellele, et on kiilutud narkari kõrvale vaatama maailma kõige imalamat filmi. Ta oli hakkama saanud. Grace´ile oli midagi meenunud. Ta polnud lootusetu. Eric üritas ennast rahulikuna hoida ning oodata, kuni Grace ise edasi räägib, kuid see osutus oodatust raskemaks. Filmi vaatamine oli ennast ära tasunud, kui uskumatuna see ka ei tundunud. „Mulle meenus see, kuidas see kõik juhtus...” lausus tüdruk natukene mannetult. Eric üritas mõista, kuidas õnnetusel Titanicuga pistmist võis olla. Või oli talle meenunud mingi suvaline seik? Erakordne, huvitav... „Mu parim sõber oli just ära kolinud, poiss maha jätnud ja kõik oli nii... mõttetu,” jätkas Grace ebamugavust tundes ja selle üle arutledes, kas ta ikka peaks mehele sellest kõigest rääkima. Miski tüdrukus ütles talle, et ta võib meest usaldada, kui vastandlikke tundeid see ka ei tähendaks. Kuidas saaks keegi kedagi temasugust maha jätta, mõtles Eric eemalolevalt tüdrukut vaadates. Huvitav, kuidas ta huuled... Issand jumal, mees! Ta on sinu patsient! „Ja siis ma sõbrunesin nendega... Maureeni ja teistega...” Midagi ei klapi siin, taipas Eric ning sättis ennast mugavamalt istuma. Millest ta ometigi räägib? „Sellest kõik alguse saigi... Ostsin ükskord poest ära musta juuksevärvi ja lukustasin ennast vannituppa... Mulle meenub, kuidas ma seal õnnetult istusin, end peeglist vaatasin ja elu üle järele mõtlesin... Kuidas mul polnud sõpru, poissi, midagi. Ainus võimalus elu jätkamiseks tundusid olevat nemad, tõsi, ühiskonna alamkiht, kuid siiski inimesed, mu võimalikud tulevased sõbrad, minu päästjad. Nagu näha,” lausus Grace kõvera muigega,”osutusid nad hoopis mu ... ütleme et ... elu rikkujateks. Kuigi juuksed jäid värvimata ja mustadeks juusteks sai parukas... värvisin ja riietusin ja ka... käitusin vastavalt nendele. Nüüd ma mõistan, et oleksin pidanud pühenduma õppimisele ja millegile kasulikule. Minu ümber oli toetavaid inimesi, kes minust hoolisid ja mind armastasin. Ja mina ei pannud tähele,” lõpetas tüdruk juba vappudes. „Ja mina ei pannud tähele...” Jason pani oma käe ümber tüdruku õlgade ning tõmbas ta kaitsvalt endale lähemale, ise sõnatu. Kõik need koolitused, tunnid, raamatud... ja kõik oli temast kadunud. Ta ei suutnud häältki teha. Ta tundis ennast inimesena, mehena, mitte arsti või võõrana. Grace oli talle tähtis, mees ei saanud seda eitada. Ja ta kahetses... tõesti kahetses. „... ja kui paningi... siis ma... üritasin end tappa ning... mõnes mõttes see mul õnnestuski,” lausus ta õõnsalt Ericu poole vaadates. Mees vaatas vastu ning tundis, nagu oleks nende vahel mingi nähtamatu, elastne, võib-olla nõrk, kuid siiski side, millest mõlemad teadlikud olid. Noored meeldisid üksteisele, väga, võib-olla nad isegi armastasid üksteist... Kuid hetkel, kui nad vaatasid Titanicu lõppu, kus kõik olid vees, suremas, ahastuses... tundsid nemad mingit ebamaist rõõmu mõtlemata sellele, mis nende armumine võiks kaasa tuua.
|
|
|
Post by Muu on May 25, 2007 13:43:25 GMT -5
nii nüüd ma hakkan kirjavigasi otsima:D Tatanic:D krt rohkem ei leia:D nüüd loogika:D muhahaaa. sa kirjutasid ühes kohas ericu asemel jason:D vanad harjumused mõttetutest ülesvõtetest? siis kuidas jõudis nii palju asju juhtuda nii vähese aja jooksul. ta arutles ju enda ja grace üle pikalt pikalt. titanicut nad hakkasid vaatama juba eelmises osas. ja see on kh kahtlane et just selleks ajaks kui film lõppes tuli tal kõik meelde:D ja.. ja... see on laavstoori:D
|
|
|
Post by Nasicc. on May 25, 2007 14:34:39 GMT -5
Titanicu (ei vinna parandada (A) )leidsin üles, Jasonit ei leidnud, ja ju see mõttetutest ülesvõtetest . Ma suht lugesin sed akaa ju.... Titanicut nad ei hakanud eelmises osas vaatama. Tglt tuli tal poole pealt meelde . Loe tähelepanelikumalt ; D. Btw, lõpus su tekst oli... kahtlane. Ma ei suutnud vähemalt midagi erilist välja lugeda ega aru saada .
|
|
|
Post by Muu on May 25, 2007 14:39:39 GMT -5
nh nad ju hakkasid vaatama:D kusjuures jason on kohe ühe lõigu alguses. vahet pole kui aru ei saanud. erilist pointi ei olnudki. aga tal tuli kõik meelde ja siis nad vaatasid juba filmi lõppi kus inimesed hupisid:D
|
|
|
Post by Nasicc. on May 25, 2007 14:44:07 GMT -5
Whatever... Uuus osa siis ;D. Ai Martha tapab mu.... *** Päevad möödusid ja Grace ning Eric kiindusid üksteisesse üha enam. Kuigi noormeest vaevasid vahel mõtted nende vanusevahest, surus ta need maha ning tundis Grace´i seltsis viibimisest rõõmu. Filmi vaatamine oli tüdruku mälule ainult väike turgutus olnud ning nüüd, poolteist nädalat hiljem oli tüdruk juba nii kosunud, et nad jalutasid aeglaselt, käest kinni hoides kevadises pargis, kust Eric mõni nädal tagasi tüdrukule lilled oli toonud. Noormees imetles tüdruku elegantsi, kui ta kandis pikka vooklevat seelikut ning lühikeste käistega pluuset. Grace´i pikad juuksed olid patsis ning noormehe arust nägi ta parem välja, kui eal varem. Niimoodi, võõrastele jalakäijatele nagu lihtsalt üks armunud paar näides, jalutasid nad piki roosialleed. Eric lasi hetkeks Grace´ist lahti ning murdis tüdrukule ühe veripunase roosi, mille tüdruk säravalt naeratades vastu võttis ning nii kõvasti, kui lille okkad lubasid, pihku surus. Mõne hetke pärast istusid nad vaikides toolile ning kuulasid, Grace´i pea noormehe õlale toetumas linnulaulu ja tuule salapärast sahistamist põõsastes. Päike kuldas kogu ümbrust ning tüdrukul oli tõesti hea meel üle mitme nädala haigla rusuvate seinade vahelt välja saada. Mõnda jalakäijat ehk huvitas, miks nad lihtsalt istusid, tutakas naeratus näol ega rääkinud, suudelnud ega teinud midagi, mida tavalised armunud paarid. Võib – olla ei mõistnud seda keegi peale nende, aga see polnudki tähtis. Armastus, mis nende vahel tekkinud oli, oli midagi muud, kui suudlemine ja... amelemine. See oli midagi puhtamat. „Kaua ma veel haiglas pean olema?” küsis Grace lõpuks ühe natukene ebameeldiva küsimuse, kuid see mehele tüdruku juures meeldiski. Ta oli sundimatu ega vaevanud eriti pead teiste arvamustega. Kuigi seda võiks lugeda julgelt tüdruku miinuseks, oli noormees sellega leppinud. Kas õige armastus, mis pole see, millest räägivad pubekad, polegi mitte selline, kus andestatakse head ja vead, mitte ei nähta vaid head? „Ma ei tea... mitte eriti kaua,” lausus Eric mõeldes, kas ta on selle üle õnnelik või mitte. Oli ju igati loogiline, et kui tüdruk oleks haiglas, saaksid nad rohkem aega koos veeta, kui aga kodus, jääksid neile vaid õhtud, aga ta oleks kodus... ja terve ning muu noormehele ei lugenudki. Tüdruku õnn paistis olevat kõik, mis tema pead täita suutis. Grace vaid noogutas ning sulges kuulatades silmad. See kõik oli värskendav, lõbus, rõõmus, romantiline, aga tüdruk tundis, et oli väsinud. Lõppude lõpuks polnud ta just eriti kaua nii aktiivne olnud, olgugi, et ta oli ainult jalutanud. Tema viimased kolm nädalat olid möödunud voodis lamades, muusikat kuulates ja telekat vahtides. Kui tüdruk oma silmad avas, avastas ta, et noormees vaatab teda. Naeruse häälega küsinud, mis Ericul on, mees vaid raputas naerdes pead ning liikus aeglaselt ning ebakindlalt tüdruku huulte poole. Siit see tuleb, meie esimene suudlus, mõtles tüdruk väsinult. Grace tundis väsimust ning tugevat soovi tagasi voodis olla, kuid see, mis ees ootas, oli palju parem – noormehe huuled nüüd juba peaaegu tema omadel, noormehe käed tema piha ümber sulgumas, noormehe... Grace tundis, kuidas ta ka kogu oma soovi ja jõuga ei suuda ära oodata arvatavasti kõige õnnelikumat asja tema elus. Selle asemel tundis ta jõuestust, soovi magada, lõtvust... Järgmisel hetkel vajus ta noormehe lihastes, tugevatele ning kindlatele kätele ning kuulis ähmaselt, kuidas kellegi, meesoost isiku, paanikas, kuid samas nii hell hääl nõudvalt hüüdis:”Grace... Grace? GRACE!?!”
|
|