Post by Nasicc. on Mar 31, 2007 14:16:22 GMT -5
Minu jutt siis. Mul oli nagu üks osa juba päris kaua olemas, aga ma lugesin selle läbi, polnud üldse rahul sellega ja kustutasin pool ära . Niiet poole juttu on mingi paar kuud vana ja pool tänane.
Kui meeldib, siis ma kirjutan siis teise osa khh ;D .
Head lugemist!
Järjekordne välklambisähvatus. Vaatasin ennast naeratama sundides rahvahulka. Pöörlesin. Mu juuksed lehvisid. Tol hetkel teadsin, et kõik jumaldavad mind. Kuid miks on mu südames siis niivõrd suur, haigutav tühjus, mis mind murda tahaks? Nagu tühipaljast krõpsu, mis hamba all puruneb.
Vaatasin ikka veel omas mullis olles all olevate, kriiskavate inimeste poole. Mis neil viga. Rikkurite lapsed, nagu minagi. Neil veab, et nad pole 1.75, sihvakad, pikkade pruunide juuste ja vapustavate näojoontega inimesed. Nendel on kõik teisiti.
Pole auahneid vanemaid, kes kogu aeg avalikkuse tähelepanu alla suruvad, tõukavad. Neil pole sooja ega külma, mis mina asjast arvan.
Igal pool peab olema nende perfektne tütar. Busside plakatitel mõnda järjekordset rõivaeset reklaamimas, kaubamajade kosmeetkaosakondades paksu krohvikihiga seintelt vastu naeratamas, aktustel oma viite ja kiitustega hiilgamas, järjekordsel peol oma lauluhäälega uhkustamas... Pole kohta, kuhu nad mind ei suru.
Üritasin järjekordseid sõnu lauldes hoida oma näo särava, meeldiva, kuid miski nagu hoidis mind tagasi. Miks ma pean olema nende tuhvlialune? Miks ma ei tee kunagi stseeni? See on ju minu elu!
Tundsin, kuidas mu sees miski puperdama hakkas. Ma olin täis elevust, otsustavust, mässumeelsust...
Endale aru andmata võtsin mikrofoni kõvemini pihku, kuid selle asemel, et teisi oma häälega hullutama hakata, suunasin ma selle otsa kõlarite poole. Kostus kõrvu lukustav vilin. Inimesed olid ehmunud ja hoidsid oma kõrvu kinni. Ma olen osav.
Muusika vaikis ning kõik vaatasid segaduses nägudega minu poole, kuid sel hetkel jooksis mul juhe kokku. Olin ju paari sekundi eest mõtteis mõelnud igasugu asju, mida öelda... Kujutanud ette reageeringuid. Võib-olla saigi viimane mulle saatuslikuks. Ma rikuksin oma maine, mis minust saaks? Varajased ülikooli vastuvõtud? Head tööotsad? See kõik oleks kadunud olnud. Surusin kõik enda sisse, nagu mul kombeks ning muutsin oma ehmunud näo säravaks naeratuseks.
„Teeks täna vaba mikrofoni õhtu?” küsisin juuste lehvides laval ringi kõndides julgelt. „On kellelgi soovi? Tule julgelt lavale!”
Nägin enda poole tulemas üht vanemat, paksu naist. Surusin talle naeratades mikrofoni pihku. Sisemuses tundsin end jooksmas. Ükskõik kuhu, kaugele...
Selle asemel suundusin väikese nurgalaua juurde. Nagu tellitud, oli minu juures üks kelner. Vaatasin meest hindavalt. Minust vaid paar aastat vanem, pikk, musklis... No kuulge! Ma olen ka ju inimene! Ühesõnaga, ta oli jumalik. Kahjuks paistis ta olevat töönarkomaan. Seda ma järeldasin tema tõsisest näost ning asjalikust häälest, kui ta küsis, et mida ma soovin.
Vastasin oma tüüpilise – fanta. Mees naeratas endamisi ning lahkus. Uskumatu, millest kõigest ma olen ilma jäänud... Ja kõike seda vaid vanemate pärast. Nende uhke, tark, vaimukas, perfektne tütar! Kah mul asi...
Kelner tuli tagasi ning ulatas mulle oma joogi. Naeratasin talle tänulikult ning tõstsin klaasi suu juurde, kuid millegi pärast ei suutnud ma tema nähes juua. Mu suu muutus kuivaks ja ma kahetsesin, et ma olin õhtusöögi söömata jätnud – mul läks süda pahaks. See oli imelik tunne... uus, huvitav....
Silmi tõstes märkasin, kuidas mees mu ees istet võttis.
Kui meeldib, siis ma kirjutan siis teise osa khh ;D .
Head lugemist!
Järjekordne välklambisähvatus. Vaatasin ennast naeratama sundides rahvahulka. Pöörlesin. Mu juuksed lehvisid. Tol hetkel teadsin, et kõik jumaldavad mind. Kuid miks on mu südames siis niivõrd suur, haigutav tühjus, mis mind murda tahaks? Nagu tühipaljast krõpsu, mis hamba all puruneb.
Vaatasin ikka veel omas mullis olles all olevate, kriiskavate inimeste poole. Mis neil viga. Rikkurite lapsed, nagu minagi. Neil veab, et nad pole 1.75, sihvakad, pikkade pruunide juuste ja vapustavate näojoontega inimesed. Nendel on kõik teisiti.
Pole auahneid vanemaid, kes kogu aeg avalikkuse tähelepanu alla suruvad, tõukavad. Neil pole sooja ega külma, mis mina asjast arvan.
Igal pool peab olema nende perfektne tütar. Busside plakatitel mõnda järjekordset rõivaeset reklaamimas, kaubamajade kosmeetkaosakondades paksu krohvikihiga seintelt vastu naeratamas, aktustel oma viite ja kiitustega hiilgamas, järjekordsel peol oma lauluhäälega uhkustamas... Pole kohta, kuhu nad mind ei suru.
Üritasin järjekordseid sõnu lauldes hoida oma näo särava, meeldiva, kuid miski nagu hoidis mind tagasi. Miks ma pean olema nende tuhvlialune? Miks ma ei tee kunagi stseeni? See on ju minu elu!
Tundsin, kuidas mu sees miski puperdama hakkas. Ma olin täis elevust, otsustavust, mässumeelsust...
Endale aru andmata võtsin mikrofoni kõvemini pihku, kuid selle asemel, et teisi oma häälega hullutama hakata, suunasin ma selle otsa kõlarite poole. Kostus kõrvu lukustav vilin. Inimesed olid ehmunud ja hoidsid oma kõrvu kinni. Ma olen osav.
Muusika vaikis ning kõik vaatasid segaduses nägudega minu poole, kuid sel hetkel jooksis mul juhe kokku. Olin ju paari sekundi eest mõtteis mõelnud igasugu asju, mida öelda... Kujutanud ette reageeringuid. Võib-olla saigi viimane mulle saatuslikuks. Ma rikuksin oma maine, mis minust saaks? Varajased ülikooli vastuvõtud? Head tööotsad? See kõik oleks kadunud olnud. Surusin kõik enda sisse, nagu mul kombeks ning muutsin oma ehmunud näo säravaks naeratuseks.
„Teeks täna vaba mikrofoni õhtu?” küsisin juuste lehvides laval ringi kõndides julgelt. „On kellelgi soovi? Tule julgelt lavale!”
Nägin enda poole tulemas üht vanemat, paksu naist. Surusin talle naeratades mikrofoni pihku. Sisemuses tundsin end jooksmas. Ükskõik kuhu, kaugele...
Selle asemel suundusin väikese nurgalaua juurde. Nagu tellitud, oli minu juures üks kelner. Vaatasin meest hindavalt. Minust vaid paar aastat vanem, pikk, musklis... No kuulge! Ma olen ka ju inimene! Ühesõnaga, ta oli jumalik. Kahjuks paistis ta olevat töönarkomaan. Seda ma järeldasin tema tõsisest näost ning asjalikust häälest, kui ta küsis, et mida ma soovin.
Vastasin oma tüüpilise – fanta. Mees naeratas endamisi ning lahkus. Uskumatu, millest kõigest ma olen ilma jäänud... Ja kõike seda vaid vanemate pärast. Nende uhke, tark, vaimukas, perfektne tütar! Kah mul asi...
Kelner tuli tagasi ning ulatas mulle oma joogi. Naeratasin talle tänulikult ning tõstsin klaasi suu juurde, kuid millegi pärast ei suutnud ma tema nähes juua. Mu suu muutus kuivaks ja ma kahetsesin, et ma olin õhtusöögi söömata jätnud – mul läks süda pahaks. See oli imelik tunne... uus, huvitav....
Silmi tõstes märkasin, kuidas mees mu ees istet võttis.