|
Post by Nasicc. on Apr 11, 2007 12:01:50 GMT -5
Tääh=). Eks ma siis üritan lähiajal teha=).
|
|
Mya Vortea
Noorem liige
Mya Vortea - Minu varjunimi ;)
Posts: 28
|
Post by Mya Vortea on Apr 11, 2007 12:07:28 GMT -5
Väga lahee Sa oled lausa kirjanikuks sündinud =)
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 14, 2007 11:29:17 GMT -5
Nii. Tegime emmagranger´ga diili. Mina panen oma uue osa ja tema oma. Aitähh kõikidele lugejatele ja loodan, et meeldib! ;D Öö. Istusin vaikselt mingit kummitavat viisijupikest ümisedes toa nurgas ning vaatasin tühja pilguga enda ette. Kui ma õhtuks polnud oma toast välja tulnud, pääses põrgu valla. Kõik käisid ukse taga prõmmimas ja isa isegi ähvardas ukse maha murda. Nii kaugele see õnneks ei läinud. Kuid selle päeva jooksul... ma polnud iialgi nii vastandlikke tundeid tundnud... Ma sain sügaval sisimas aru, et ma siiski armastan oma vanemaid... Seda viisist, kuidas mul süda raskeks läks, kui ema nutuse häälega karjus, et ma ukse lahti teeksin. Kuid võib-olla oli see kõigest... kõigest kaastunne. Kui ma mõtlesin kõigele, mis ta mulle teinud on... See on talle ainult paras. Öö edenedes tundsin, kuidas mul kõht aina tühjemaks ja tühjemaks läks... Olen harjunud ema rangete dieetidega – ma ei söö päevas rohkem, kui saaks McDonalds´i lasteeinest. Ma imestan, miks ma ei näe välja nagu tüüpiline buliimik või anorektik... Võin selle eest vist ainult geene tänada. Aga siiski – tühi kõht andis endast aina järjekindlamalt märku. Endale aru andmata tõusin ma püsti ning avasin vaikselt riidekapi. Leidnud sealt ühe paksema pusa, millele oli allserva tikitud väikselt: ´Princess´, vahetasin ma T-särgi ja tagi selle vastu. Olin juba peaaegu valmis aknast välja pugema, kui mulle tuli osa arust tagasi – mis ma teen väljas ilma rahata? Läksin voodi juurde ning hakkasin seda toll-tolli haaval uksest eemale tirima. Mõne vaikse minuti pärast haarasingi ma oma ketsid ja last ning tegin ukse võimalikult käratult lahti. Ketsid käes mööda piinlikult puhast treppi alla minnes tundsin taas väikest süütorget. Võib-olla sellepärast haarasingi külmkapi pealt ploki ja pastaka ning panin pastaka kirjutusvalmilt paberile. Kuid hetke pärast ma avastasin, et mul polnud sugugi kerge sinna midagi kirjutada. Tahtsin kirjutada midagi lohutavat, nagu: „Minuga on kõik okei,” või et „Ärge muretsege. Armastan!” Kuid siis ma taipasin, kui vale see oli. Ma ju ei armasta neid... See tunne päeval oli kaastunne. Taas pinnale kerkinud vihahoos tahtsin kirjutada midagi sellises stiilis, nagu: „Ise te mind selleni tõukasite!” Olin kahevahel. Lõpuks otsustasin lihtsalt kirjutada: „Tühistage kõik minu lähima... nädala kohtumised! Evelyn.” Panin ploki vaikselt lauale ning kissitasin pimeduses silmi. Nüüd oli jäänud veel üks probleem – raha. Vaatasin kulmu kortsutades ruumis ringi. Mul polnud õrna aimugi, kus vanemad raha hoiavad. Nohh, tegelikult oli ikka küll – pangad ja rahakotid. Aga selleks, et kummastki raha saada, on vaja rahakotti, kus oleks kas raha või pangakaart, mille koodi ma isegi ei tea. Teadsin, et isa rahakott on arvatavasti tema ja ema magamistoas, kuhu ma oma samme ei seaks. Vaatasin ahastuses olles alla ning hõõrusin alateadlikult oma kätt, kus olid kõiksugu võimalikud vääriskividega sõrmused, käevõrud, kell... Kaelakeest rääkimata. Kortsutasin kulmu, kuid teadsin, et see oleks mu ainus võimalus. Kuskil sisimas ma adusin, et kaua mu lõbu ei kesta, kuid see oleks seda väärt. Tippisin fuajeesse ning panin oma ketsid jalga. Heitsin hetkeks pilgu nagile ning nägin seal paari mütsi. Võtta või mitte võtta? Kumises mul peas. Mitte võtta! Otsustasin lõpuks. Ja õiueti tegin... sulgedega kübaraga inimene just rahvamassi ei sulandu, ega ju? Pöördusin, et näha veel viimast korda kohta, millest ma lootsin tükk aega eemale hoida. Ohkasin sügavalt ning pöördusin kätt püksitaskusse toppides. Mõne hetke pärast keerasin ma juba ust lahti ning astusin öhe sõnaga:”Andestage!”
|
|
|
Post by Pingu on Apr 14, 2007 11:39:13 GMT -5
ooo jeeee Pariiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiim! Vot nüüd on selline lugu et sa paned kohe uue osa XD
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 14, 2007 11:41:00 GMT -5
Ja miks sa seda arvad?
|
|
|
Post by Pingu on Apr 14, 2007 11:47:30 GMT -5
ma ei arva seda Ma käsin sind (A)
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 14, 2007 11:47:58 GMT -5
Ja miks ma käsule kuuletuma peaksin?
|
|
|
Post by Pingu on Apr 14, 2007 11:58:34 GMT -5
sest ma käsin Ja loodan :*
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 14, 2007 11:59:51 GMT -5
|
|
|
Post by Pingu on Apr 20, 2007 7:34:17 GMT -5
noooh! Kirjutad?
|
|
Mya Vortea
Noorem liige
Mya Vortea - Minu varjunimi ;)
Posts: 28
|
Post by Mya Vortea on Apr 22, 2007 11:23:47 GMT -5
UUT
|
|
|
Post by Pingu on Apr 23, 2007 11:29:31 GMT -5
jaah
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 23, 2007 12:00:39 GMT -5
Niii.... Pikk osa tuli : D . Loodan, et meeldib ; D . Pühendaks emmagrangerile (Nelly/Martha) kuna tänu temale te ülds euusi osasid hetkel näete ; D .
5. Osa
Kahekümne minutiga olin üles leidnud lähima pandimaja, kuid leidke lolli, kes öösel kell 3 selle koha uksi avatud hoiab! Ohkasin, vaadates nukralt uksele kinnitatud silti, mis teatas, et mul on mõtet tagasi tulla nelja tunni pärast. Toppisin kulme kergitades käed taskusse ning ning vaatasin inimtühjal tänaval edasi-tagasi. Kuskil oli kindlasti avatud mõni baar või pubi, mille ainsaks miinuseks oli see, et 17-aastast tüdrukut sellisel kellaajal sinna sisse ei lastaks. Hammustasin huulde ning hakkasin grimassi tehes mööda tänavat lonkima. Kahetsesin, et polnud MP3e kaasa võtnud. Sellest on alati palju seltsi. Kuid õige pea avastasin, et olin avastanud enda jaoks täiesti uue ja huvitava maailma. Ma polnud kunagi saanud niiviisi vabalt ringi liikuda ja lihtsalt olemisest mõnu tunda. Naeratasin omaette, kui kujutlesin, kuidas ma hommikul esimese asjana kuhugi kaltsukasse või turule lähen, et midagi soliidsemat selga saada. Mõne teise arust võisin ma küll hetkel olla Malibu Barbie, kuid olin sunnitud endale tunnistama, et olin harjunud natukene teistsuguse stiiliga. Juba kolmandat korda ühest kiirtoidu kohast mööda jalutades avastasin, et see on avatud. Naeratasin rõõmsalt selle koha koristajale ning tema jahmunud nägu silme ees asusin mälu järgi pandimaja otsima. Avastades, et see pole sugugi kerge, pidasin kinni ühe vanamemme, kes mulle vene keeles midagi porises. Kui loobusin üritamast talle selgeks teha oma soovi, pöördusin ma ümber ning nägin ühte pandimaja. Vähemalt silt tolle aknal väitis seda. Maja oli suhteliselt uus, läikiv ja roosa. Kortsutasin kulmu mõeldes, kes küll oma maja roosaks värviks. Kuid rohkem aega raiskamata astusin ma sisse ning jäin ümbrust imetledes suu lahti seisma. Mind ümbritsesid kuldkellad, - ketid, - sõrmused. Näha oli kõikvõimalikes suuruses kelli ning hõbeesemeid. Ühes puuris oli isegi püstol. Astusin laialt naeratades kassiiri poole, kelleks oli vana ja kortsus mees ning hakkasin oma käevõrusid, kaelakeesid ja sõrmuseid ära võtma. Need papi ette lauale laotanud imestasin, kuidas ma iga päev selliseid asju kaasas kannan. Kui mees mu asju uuris ja kaalus, tundsin väikest kahetsustorget nähes teda oma hinnatud musta pärliga keed ühte väiksesse pruuni kotikesse pannes. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mind miski häiris. Mõne hetke pärast taipasin, mis – mu telefon helises. Võtsin selle oma maniküüritud kätte ning pidin ehmatusest pükstest välja kargama. Ekraanil seisis „ema”. Pidasin endaga maha pika lahingu enne, kui otsustasin telefoni välja lülitada ning sellega kõik ema võimalused mind kätte saada, nullida. Võtsin hinge kinni pidades oma SIM-kaardi telefonist välja ning ulatasin sellegi mehele. Närisin huult ning otsustasin esimesel võimalusel uue, kuid võimalikult lihtsa telefoni koos uue numbriga muretseda. Enne, kui ma oma mõtisklustest välja suutsin tulla, ladus mees mu ette 4735.- Vaatasin seda jahmunult, suutmata uskuda oma õnne. Ütlesin raha krabades ning taskusse toppides papile rõõmsalt „Hüvasti!” ning läksin poest välja. Trepi peal vaatasin ringi. Kuhu nüüd minna? Siis nägin ma üle tee üht putkat, kust nähtavasti sai hamburgereid osta. Tol hetkel korises mu kõht justnagu mõnes totakas komöödias. Kõndisin laia naeratuse saatel üle tee ning tellisin ühe hamburgeri ja fanta. Andsin naisele 25.- ning avastasin putka ette toolile istudes õudusega, et mul on kaheksa 500 kroonist ning kui kergelt võivad need suured rahatähed ära kaduda. Surusin raha käega sügavamale püksitaskusse ning vaatasin mõnuledes varajasi inimesi mööda tänavat tööle rühkimas. Mõne hetke pärast tõusin, pühkisin käed paberisse puhtaks ning vaatasin mõtlikult ringi. Riidepoed veel nii vara lahti ei ole, kaubamajadest rääkimata, arvasin ning suundusin selle mõttega linnaplaani juurde, mis näitas, et kui ma läheksin umbes praegu bussi nr 8 peale, saaksin Keskturule, mis oli siit vaid peatuse kaugusel. Vaatasin ahastuses olles ringi. Ma olin linna peal olnud vaid autoga sõites. Ja nüüd tahetakse, et ma teaksin, kus bussipeatus on! Hakkasin tõsiselt närvi minema ning isegi nutt tõusis kurku. Küsida ma kelleltki ei tahtnud, niisiis otsisin ülesse punase täpi, mis tähistas minu asukohta. Leides, et pean vaid selle pika tänava otsa kõndima, muutusin sutsu rõõmsamaks ning asusin teele. Vaikselt Dare You To Move´i lauldes nägin eemal bussi juba minema sõitmas, kuid ei teinud sellest väljagi. Vaatasin vaid lusti täis silmadega enda ette ning nautisin vabadust. Vabadust, mida kavatsesin veel kaua nautida. Niimoodi kekslevalt mööda suurt teed jalutades märkasin eemal suuri väravaid, millele oli kaardus kirjaga kirjutatud: „KESKTURG”. Olin võimeline õnnest õhku hüppama, salto tegema, emale keelt näitama ning karjuma. Polnud see tavalise inimese elu keeruline midagi, nagu mulle pidevalt sisendatud oli. Väravatest sisse minnes vaatasin rõõmsalt paremale ja vasakule, kuni leidsin ühe telgi, kus paistis olevat kõiksugu sellikuid. Alustades minidest ja lõpetades rohkemgi, kui maani seelikutega. Astusin rõõmsalt telki ning kuhjasin käele mitut erinevat sorti seelikuid. Vanemat sorti naisterahvas juhatas mu rõõmsalt telgi tagaotsa seatud kabiini, kus oli suur peegel ja taburet. Võtsin püksid jalast ning asendasin need ühe pika teksaseelikuga, mis ümber mu jalgade liibus. Pole paha, mõtlesin. Suhteliselt raske oli leida riideid, mis mulle ei sobinud. Teine seelik oli hästi kirju ja selle allserva oli tikitud:”4ever yours”. Sellise libeda kirja avastanud, tõmbasin seeliku rutakalt jalast ära ning vaatasin enne järgmise, laimirohelise seeliku selga panemist selle korralikult üle. Kuid kohe, kui see seljas oli, mõistsin, milline seelik on võitja. Kuigi laimroheline mu lemmikvärvide hulka ei kuulunud, oli vabalt langev õhuke riie sellise kuuma suvepäeva jaoks, nagu täna tulemas oli, justkui valatud. Jätsin seeliku selga ning kuhjasin püksitaskust raha välja võttes ja üle lugedes oma ülejäänud asjad käele. „Kas sobis, preili?” tervitasid mind kabiinist välja astudes naise soojad sõnad. „Jahh, tänan, väga hästi! Ma sooviksin selle praegu selga jätta ja need – „ ulatasin naisele ülejäänud seelikud,” jätan seekord ostmata,” laususin kergelt naeratades. Naisele küsitud 375.- ulatades küsisin pükste jaoks juurde ka kilekotti ning mõne hetke pärast jalutasin juba mööda kitsast teed järgmiste putkadeni. Peatusin ühe viisaka välimusega putka ees, mille müüja oli vist vaid minu vanune. Tüdruk tegi suured silmad ning hakkas pärima: „Kas sa oled Evelyn? Evelyn Marchetta?” Kui ma ettevaatlikult noogutasin, hakkas ta kiljuma ning lehvitas endale käega tuult. „Ma olen su suurim fänn! Mu nimi on Kayleen! Kas ma autogrammi saaksin? Kas sa mulle oma nippe jagaksid? Kas sa siit midagi tasuta sooviksid?” Vaatasin jahmunud heameelega enda ees säravat blondi, natukene tumedapoolsemat tüdrukut. Naeratasin talle soojalt ning laususin: „Tere, Kayleen. Kõigepealt sooviksin ma lihtsalt selle pusa uue vastu vahetada ja-” panin koti maha ning astusin pluuside juurde. „-ma maksan nende eest,” lõpetasin oma lause, olles välja valinud ühe kollase topi. „Kus ma proovida saaksin?” küsisin taas tüdruku poole pöördudes, kes seepeale näitas hingetult näpuga ühe eemalasuva kaubiku poole. Palusin tal hetke oma asju hoida ning astusin reipalt kaubiku poole. Auto sisu polnud midagi erilist. Mõned suured kastivirnad ning suur peegel. Tõmbasin pusa pealt ning tõmbasin topi selga. Heitsin pilgu hindavalt peeglisse ning üldmuljet rikkus ainult tõsiasi, et mu juuksed olidpooleldi patsist väljas. Avastasin naerusui, et selline tuulepea imidz sobis mulle. Haarasin reipalt oma pusa ning astusin kaubikust välja. Ukse enda tagant kinni libistanud, nägin ees mingit kummalist ilmutust. Pilgutasin ägedalt silmi, et kindlaks teha, ega mu silmad mind peta. Mu kõhust käis läbi jõnksatus. Eemal, putka juures koos Kayleeniga seisis Jason.
|
|
|
Post by Pingu on Apr 23, 2007 12:32:02 GMT -5
(Y)(Y)(Y) PARIIM!
|
|
|
Post by Nasicc. on Apr 23, 2007 13:41:43 GMT -5
Sattusin täna vist mingile kirjutamise-lainele. Teine osa juba täna : D . Niiet jamhh... Loodan taas, et meeldib ; D .
6. Osa. Jäin jahmunult seisma ning jõllitasin neid totakalt. Ettevaatlikult nende poole astuma hakates pidasin ma ägedat lahingut oma eelarvamustega. Arvasin tõesti, et nad käivad või midagi, kuid samas... ma ei uskunud seda. See ei saanud, ei tohtinud nii olla. Surusin näole oma esindusliku naeratuse ning ütlesin Kayleenile, et ma võtan selle topi. Rõõmsale tüdrukule sajast ulatades ei väljendanud ma absoluutselt oma huvi Jasoni vastu. Suurte rasksutega ma isegi ei vaadanud teda. Kakskümmend minutit hiljem ,kui ma olin Kayleenile lihtsalt Jasoni nägemise pärast autogrammi andnud ning talle igasuguseid soovitusi jaganud tõdesin, et mul, vaesekesel pole siin enam midagi teha. Tõusin püsti ning hakkasin juba vabandama, et mul oleks vaja nüüd kaubamajja minna ja et ehk kunagi trehvame, kui mulle meenus mu võlg Jasonile. Üritasin võimalikult vabalt käituda ning pöördusin raha välja võttes Jasoni poole. Tundsin, kuidas mul põsed tulitama hakkasid, kui ma tema ees oma viiesajaseid lappasin ja lõpuks 10.- talle ulatasin. Isegi mu sõnad olid magedad – sinu võlg. Surusin raha pihku pigistades näole taas laia naeratuse ning sõnasin neile:”Ma pean nüüd minema... kaubamajast on paari asja vaja osta... Ehk siis... näeme?” kokutasin. Kayleen noogutas kurvalt ning Jason vahtis tumma näoga 10.- Otsustasin võimalikult ruttu jeehat tõmmata ning jätsin nendega hüvasti. Kõndisin natukene raske südamega värava poole ning mõtlesin, kas ma üldse Jasonit kunagi näen, kui too juba mu kõrval oli. Jäin seisma ning vaatasin teda, pea natukene kuklasse aetult. Mrehel olid ikka samad tumedad silmad ja juuksed... T-särgi kaelus paljastas kergelt musklis päevitunud rinna... Rebisin ta särgikaeluselt silmad lahti ning vaatasin flirtivalt naeratades üles. „Jah?” küsisin kutsikasilmi tehes. Kuskil sees tahtsin ma sellele jaburusele stopi peale panna, kuid ma ei suutnud... Jason lehvitas mu ees 10.- ja pomises midagi selle kohta, et ta ei taha seda raha. Tõstsin aeglaselt oma käe ning surusin ta käed tagasi rusikasse, mis raha kindlamini haaras. Ütlesin, et ma ei tunneks end hästi, kui talle võlgu jääksin ning lõpuks ta nõustuski seda alles jätma, kuid ühel tingimusel – kui ma temaga sööma tulen. Lisasin enda poolt tingimuse, et enne on mul vaja paaris kohas käia ning me asusime rõõmsalt vesteldes kaubamaja poole teele. Poetasin oma koti koos vanade riietega ühe prügikasti taha – äkki kellelgi veab, ning panin vastu kiusatusele ühele kodutule 100.- anda. Vanake oli nii armetu – kaltsudes ja nälginud väljanägemisega, kuid Jason ütles mulle, mitte just eriti taktitundeliselt, et see raha ei lähe söögile, nagu lubatud, vaid viinale. Peale seda oli mu süda juba kalgim, kuigi sisimas ma imestasin... kes tahaks enda elu nii totaalselt persse keerata? Nohh, võib – olla mina. Kui arvestada seda, et ma olin just kodunt minema jooksnud ja oma asjad maha müünud, ei olnud ma neist põrmugi kõrgemal tasemel. Teel kaubanduskeskusesse sain ma teada, et Jason on Kayleeni tädipoeg. Seda kuuldes oln ma võimeline talle lausa kaela hüppama. Minu suureks üllatuseks selgus ka, et ta on alles 19. Ta näeb lihtsalt nii... täiskasvanulik välja. Ajasin kuidagi iseenesest temaga olles lõua õhku, kuni... ta küsis, et kuidas mina turule sattusin. Tegelikult ma mõistan teda. Kui tema oleks mingi... meessoost Hilary Duff, siis oleks mul ammu karp maani ja silmad pahupidi, sel juhul, kui ma ta kuskilt turult riideid ostmast avastaksin. Tean, et enamjagu kuulsuseid ei raiska, aga... Mu mõttemaailm areneb liiga kaugele. Vahest... alustan telliskivist ja lõpetan ninasarvikuga. „Ma... ee... jooksin kodust ära,” ütlesin peale mõnda vaikusehetke. Miskipärast suutsin ma Jasonit usaldada. Ta ei tundunud inimesena, kes mu pearaha eest politseisse viiks. Olin talle tänulik. Kõndisime Jasoniga mõned hetked vaikuses, kuni ta küsis:”Ja mis sa siin teha kavatsed?” Küsimus oli kui naelapea pihta. Vaatasin areldi tema poole. Jason oli just oma käed teksataskutesse toppinud ning vaatas nüüd mõtlikult enese ette. Kuid tõesti. Mida ma teen? Kus magan? Jumal hoidku! Mul on 4000.- Sellest 2000.- läheb juba kõige pannimale telefonile ja kõnekaardile, mis ma leida suudan. Selle ülejäänu eest saan heal juhul ühe öö hotellis hakkama. Endale aru andmata prantsatasin ühele tänavapingile. Tundsin, kuidas Jasoni murelik kogu minu kõrvale istus. Kuidas ma praegu oleksin soovinud, et ma poleks oma tujudele järele andnud. Kodus võis olla raske, aga tänaval? Veel raskem. Mu peas vasardas mõte Jasonilt ulualuse palumisest, kuid tundsin, et see oleks olnud liig. Ükspäev ma pean ju koju naasma... Miks mitte peale ühte kosutavat päeva? „Eks ma siis lähen vist õhtul koju tagasi...” vastasin löödult. Ma ei tahtnud ette kujutadagi stseeni, kus vanemad kordamööda mu peale karjuvad. Ma olin ju kadunud keset ööd endale praktiliselt tundmatusse linna, müünud maha oma asjad, käinud nende mõistes riides nagu kaltsakas, ning mis peamine – ma olin neile kohutavalt peavalu valmistanud. Südame alt läbi käinud jõnksatust alla surudes sisendasin endale siiski, et see, mis mind kodust minema jooksmiseni viis, polnud minu mõtlematus vaid võimetus elada kohas, kus mul on kõik nii... sitasti. Tajusin, kuidas Jason mu kõrval ebamugavalt niheles. „Ma... ee... võiksin sulle ulualust pakkuda,” ütles too lõpuks. Ma oleksin olnud seitsmendas taevas, kui ei oleks endale tunnistanud tõsiasja, et Jason maksaks kõige eest. Söök, jokks, magamine, elekter. Misiganes! Ja kaua ma peaksin seal elama? „Arutame seda kohvikus, eks?” küsisin ettevaatlikult. Mees paistis mind mõistvat ning tõusis püsti, ulatades mulle minu püstiaitamiseks käe nagu mõnes vanas keskajast rääkivas filmis. Ulatasin talle võimalikult graatsiliselt endagi käe ja nii me läksime, unustades paariks hetkeks kõik oma mured.
|
|