|
Post by -SinineSidrun- on Mar 31, 2007 3:31:20 GMT -5
et siis minu kribatud..alles loomisel ja kommige, kuidas meeldis. Esimene on lühike, teised juba pikemad
.:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:.
*I osa „Eiiii!Ma ei taha sinna minna!” karjus Sandra. Tema ema Olga ohkas.”Rahune, Sandra kallis, see on kõigest internaatkool, kus sa saad palju sõpru ja-.” „ Mind ei huvita,” mossitas Sandra ja lükkas lõua sõjakalt ette. Internaatkool? Hoidke endal! mõtles ta raevukalt ning tema silmad pildusid sädemeid selle mõtte peale. „Sa teed, mis kästakse või lendad siit otsejoones välja!” nüüd sekkus nende „vestlusesse” ka isa Karlos. Karm mees, kes töötab advokaadibüroos-seda teadisid kõik tema kohta. Sandra sulges suu, kõndis käed rusikas ülesse korrusele oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Ta hüppas oma voodisse rätsepaistes ja võttis välja oma joonistuskaustiku. Sandra ise nägi välja nagu 14-aastane tüdruk ikka. Keskmist kasvu, mitte väga sale, pruunakate silmadega ja tumedate juustega, kus oli paar valget triipu sees. Samuti oli tal mõlemas kõrvas kaks kõrvarõngaauku ja kulmuneet. Nendega oli tal kunagi olnud palju sõda. Koduarest, taskuraha vähendamine ja nii edasi, sest tüdruk oli oma needid luba küsimata teinud, ainult esimesed kõrvarõngaaugud oli ema lubanud teha. Kuid vanemate jutu järgi olid need valged triibud juba sünnist saati. Sandra kriipseldas midagi vihasena paberile. Lõpuks hakkas ta rahunma, sest joonistamine maandab tema närve. Mõne aja pärast tüdruk tüdines sellest ning heitis pikali, kaaludes seda võimalust. Mis siis muud üle jääb, mõtles ta alitunult, peab minema.
Kopp, kopp! Sandra liigutas end. Ta oli hilja magama jäänud ja mõmises midagi ning vehkis käega. „Sandra, ära ülesse! Poole tunni pärast on minek!” hüüdis ukse taga mingi hääl, mis kuulus ilmselt emale. Sandra ajas end nii kiirest püsti nagu oleks elektrishoki saanud. Esmamulje on tähtis, korrutas ta endale, kui ajas oma lemmikteksasid jalga. Varsti oli ta valmis ning sõi juba laua ääres, märkamatult oli ta juba autos. Minutid oleksid otsekui lennanud, sest nüüd sõitis ta isaga mööda sirget teed, jättres väikse maamaja seljataha. „Isa,?” küsis Sandra lõpuks. „Mh?” „Aja mind palun kohale jõudes ülesse, eks?” „Mhmh,” tegi isa ja trummeldas sõrmedega vastu rooli ning ootas rohelist tuld. Sandra naeratas korra, pani suured kõrvaklapid pähe ja MP3 mängima. Mõne minuti pärast jäi ta magama.
|
|
|
Post by -varicella- on Mar 31, 2007 3:37:07 GMT -5
Lahe (; Järge ka siis (:
|
|
|
Post by JuicyGirl on Mar 31, 2007 3:40:32 GMT -5
Lahe! Järge palun:)
|
|
|
Post by Keity.... on Mar 31, 2007 4:15:26 GMT -5
Japp, mulel kah meeldis järge kindalsti
|
|
|
Post by -SinineSidrun- on Apr 1, 2007 3:13:12 GMT -5
Ma panen iga päev ühe osa, vb ka ülepäeva (A)
.:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:..:.:.:.:.
II osa.
„Sandra!” Sandra jooksis mööda metsa. Ta vaatas ülesse ja märkas okste varjus onni. „Sandra, me oleme kohal!” Ta ronis mööda puutüve edasi ja tegi luugi lahti, kuid keegi oli juba ees „Deem, Sandra ärka ülesse ükskord.” Tüdruk võpatas ja vaatas uniselt oma isa kärsitusse näkku. „Oli ka aeg,” porises mees ja läks auto taha, et kotid võtta. „Mis ajas sina selliseid sõnu kasutad nagu ‚deem’?” päris Sandra lõbustatult ning ronis autost välja. Ta võttis oma käekoti ja kuulis isa ebamäärast vastust uue ajaga kaasaminemisest. Sandra turtsus ja nad läksid koos kooli poole. Igal poot valgus õpilasi sellesse vanasse mõisahoonesse. Ümberringi olid metsad ja ka väike järv. Samuti olid ka väiksed hoolitsetud aiad, mis hakkasid kohe silma. Kuid midagi oli viltu. Ei mingit erutatud vadinat tüdrukute poolt, ega elavat seletamist poistel. Midagi on siin mäda, mõistis Sandra kohe. Karlos seletas, et käib direktrissi juurest läb ja minugu Sannu tuppa nr.69. Sanrda kõndis koos oma raske kotiga mööda treppe.”57..62..68..,” loendas ta valjult.”Ahah. 69.” Ta seisis musta ukse juures, mis oli teistest rõskem ja rohmakam. Link krääksatas...ja keegi kiljatas. Sandra lasi lingist lahti nagu oleks kõrvetada saanud. Teiselt poolt kostusid sammud ja uks tõmmati hooga lahti. Talle vaatas vastu pikkade blondide juustega , heledate silmade ja päevitunud nahaga umbes tema-vanune tüdruk. Käes oli tal millegi pärast föön, ründevalmalt üles tõstetud. Sandra hüppas mitu sammu tagasi. „Oih, sorry. Ma mõtlesin, et Mildred hakkas juba pihta.” Ütles toasolija naljaga pooleks ning langetas oma ründevali asja.” Ma olen muideks Melisssa. Astu sisse.” Sandra järgnes ettevaatlikult ruumi ja vaatas ringi. Toas oli punakas koorunud tapeet, kaks voodid, öölauad, kapp, pikk riiul ning peegel. See oli enamus mööblist.”ma olen Sandra,” tutvustas ta end jja pani oma koti vabale voodile.”Kes on Mildred?” küsis Sandra huvitatult. Ta istus asemele, hüppas seal kergelt, et vetruvust katsetada. Melissa vaikis ja seletas siis: „Räägitakse, et siin mõisas elas vana nõid, kes tegi igasuguseid jubedaid asju. Tema nimi oli Mildred. Ühel ööl kuulsid lähedal olevad elanikud jubedaid kriiskeid. Mõned nägid siit aknast kumavat punast valgust. Järgmisel hommikul läks parun julgestusega vaatama ja ta leiti selle toa ukse eest surnuna. Sellest ajast pidavatki need seinad punased olema.” Melissa osutas seitele ja hakkas naerma.”Muidugi on see ainult udujutt. Nõidasid pole olemas, veel vähem kummitusi. See on lihtsalt kohalik legend, mida uutele jutustatakse, ja selle Mildredi jutuga tehakse nalja või süüdistatakse kõikes viltuminevas teda.” Sandra naeris sunnitult, kuid tegelikult oli päris kõhe. Miks pidi just tema saama selle toa, kus legendi järgi suri mingi naine. Suht creepy, mõtles ta ja hakkas oma asju lahti pakkima, et omale tegevust anda. Ta oli just panemas oma lemmikraamatuid pikale riiulile, kui Melissa summutatult ütles.”Riiulile pole mõtet asju panna. Need kukuvad iseenesest maha, ikka samma kohta.” Sandra pööras ringi ning naeris kergelt. Mel oli peapidi oma voodi all ja nähtavasti otsis midagi. Tüdruk pani raamatud hoopis öökappi. „Tead,” ütles ta äkitselt.”Ma ei tahtnud siia üldse tulla. Vaidlesin vanematega, peamiselt emaga, suht palju.”Melissa tõstis pea ja vaatas teda mõistvalt.”Sama siin. Tegelikult iga kord. Alguses meeldib, aga kui saab natuke vabadust tunda siis ei taha enam tagasi.Jää nüüd magama, juba läheb pimedaks” Ta paistis olevat kurb, aga tõmbas teki peale. Sandra kehitas õlgu ja vaatas aknast pimedasse õue, proovides seda legendi unustadada. Kolks. Ilmselt torud, mõtles ta uniselt. Sandra tõmbas teki koomale ja proovis magama jääda. Kolaki! Seekord käis see tugevalt, otse ukse taga. Sandrat haaras kõikvõimas hirmulaine. Ta seisis otskuid raidkuju voodis ja vaatas hirmust klaasistunud silmadega õue. Tule, sisitas mingi hääl kutsuvalt. Sandra kõndis otsekui nõiutuna ukse juurde. Ta tõmbas sele lahti ja nägi kellegi varju. Murdosa sekundi jooksul vaatasid nad üksteisele otsa ja siis võttis ilmutis tema käevarrest kinni. See oli kõrvetavalt kuum.Sandra vintskles valust ja... Ärkas. Ta vaatas meeleheitlikult ringi ja pani laualambi põlema.Kõigest uni, mõtles ta kergendatult ja kontrollis voodi ehtsust. See oli kindlalt puit, tekk, padi, aga siis hakkas silma jälg tema käel. Lillakassinine pigistusjälg. Sandral vajus suu lahti. Aga kuidas? Miks? kummitasid küsimused tema peas. Kusagil huikas öökull. Ta vajus tagasi voodisse ja ei julgenud enam magama jääda.
|
|
|
Post by -varicella- on Apr 1, 2007 3:29:56 GMT -5
Ooh. Lahe. Suht jube ja nii Ja minu jutus on ka Melissa xD Aga siis Uuuuuut (;
|
|
|
Post by -SinineSidrun- on Apr 1, 2007 4:29:50 GMT -5
t'nksu aga kriitikat pliiis
|
|
|
Post by Keity.... on Apr 1, 2007 6:07:21 GMT -5
Ma ei oska kritiseegida vähemalt seda juttu mitte, liiga lahe. Kiiresti uuut
|
|
Mya Vortea
Noorem liige
Mya Vortea - Minu varjunimi ;)
Posts: 28
|
Post by Mya Vortea on Apr 1, 2007 7:57:19 GMT -5
ÄÄÄ MA HULLUMAS! RUTTU UUT OSAAA
|
|
|
Post by Sign3 on Apr 1, 2007 10:40:09 GMT -5
Jumala hea. Võibolla oleks tahtnud rohkem kirjeldusi. Ja seda ka, et sündmused arenesid tiba kiiresti. (: Ootan huviga järge muidu. Sa oled kõva konkurent mu lemmikutesse (: .
|
|
|
Post by -SinineSidrun- on Apr 1, 2007 10:57:21 GMT -5
see mu viga ongi8 (AA) ma ei keskendu ühele asjale, aga proovin parandada.
|
|
|
Post by Tavaline autor on Apr 1, 2007 10:59:16 GMT -5
Lahe Uut ka plzz
|
|
|
Post by -SinineSidrun- on Apr 1, 2007 22:18:23 GMT -5
vabandan kirjavigade pärast kommige siis ikka, onju (: (aaa)
III osa
„Sandra! Ärka ülesse nüüd,” ütles Melissa. Sandra vehkis uimaselt käega ja tundis, kuidas keegi sellest kinni haaras. See ajas ta kohe püsti ning karjatas korra.”Ära tee nii,” keelas ta pahaselt Mel’i. „Kus sa selle muljumisjälje said?” nõudis Melissa ja ei teinud väljagi tema kommentaarist. Sandra rääkis riietudes oma öisest juhtumist. Melissa ahhetas: „Omg, päris creepy ikka. Ja sa ei saanud seda välja mõelda, käejälg tõendab seda,” ta hammustas huulde ja jätkas siis:”Ära kellelegi teisele räägi. Nad ei usu sind ja ma soovitan sul selle kinni katta. Pärast minu luiska midagi medõe juures kokku ja ta annab sulle salvi.” Sandra kehitas õlgu ja pani pika varrukaga džempri selga.
Tunnid olid läbi lõpuks. Sandra arust olid need kestnud otsekui 100 aastat, lihtsalt nii pikk tundus aeg. Muidugi oli siis veel seeõues rohimine, sellest oli selg valusaks jäänud. Igall toeal ol eraldi peeanar, mille eest sai aasta lõpus arvestava hinde.Nüüd seisis ta medõe juures ja näitas oma käejälge. „Kuidas see veel sai sul juhtuda?” nõudis prl. Kahl, pööras selja ja hakkas midagi otsima. „Ee,” tegi Sandra ja hakkas siis ladusalt rääkima.”Vaadake, mul hakkas käsi hästi kõvasti valutama ja siis ma kogemata pigistasin. Muidugi Freezly kamp kah.” Freezly kamp oli kõige hirmuärkatavam punt koolis. Kõik hoitsid tema teelt ära, aga Sandrat hoiatati liiga hilja. Ta ikka mäletas kuidas see juhtus ja nad tõesti pitsitasid korra tema kätt samast kohast. „Ai-ai. Võta see salv, määri hommikul ning õhtul peale nädal aega. Siis too mulle tagasi,” ütles medõde prl. Kahl aj ulatas talle sinise topsiku. Sandra korkis selle kergitatud kulmudega lahti, nuusutas ja põrkas eemale. Hais on küll jube, tunnistas ta endale, aga tänas ja kadus sealt kiiremate sammudega Melissa juurde, kes ukse taga ärevalt ootas. „Freezly kamba sisserääkimine oli hea,” sosistas ta koridoris ja naeratas. Sandra ei märganud seda, sest tema pilk oli kinnistunud võõrale poisile. Tal olid seljas sõjaväe värvi riided ja tanksaapad. Õlavarre peal oli näha tätoveering. Ees rippus tal suits, mille õpsi ilmudes ära peitis. Mustad juuksed langesid lohakalt, aga elegantselt näole, mitte varjates neid...tumesiniseid silmi, kuhu oleks võinud uppuda. Poiss vaatas korra tema poole, aga Sandra pööras pea kohe Melissa poole . „Kes see on?” pomises ta ja osutas märkamatult poisi poole. Melissa vaatas korra sinna, tema silmad läksid kummaliseks ja kutsus Sandrat nimepidi kaasa jooksma. ”Taavet,” õhkas ta, kui oli jõudnud tagasi tuppa. Ta vajus voodisse ja paistis olevat äkki seletamatult õndsa näoga.”Kes?” küsis Sandra mõistmatult teist vaadates. Melissa ei teinud temast välja vaid pomises seletuseks.”Ta on kooli popimaid poisse. Kõik tüdrukud on tema järele hullud, eriti aga silmade. Mul polnud aimugi, et ta tagasi on.” Sandra itsitas ja küsis kavalalt temalt edasi:”Ja sina oled muidugi üks neist, onju?” Melissa kangestus hetkaes ja avas siis vihaselt suu, aga vastamast päästis teda koputus uksele. Mel tõusis nagu nõelatult püsti, sest siin ei käinud kunagi keegi eriti. Ta avas ukse ja jäi üllatunult jõllitama. Tagant kostis köhatus ja seejärel mehine hääl..”Tsau. Kas siin on keegi Sandra?” Melissa seisis endiselt tummalt ja pööras siis pilgu voodi poole. Sandra tõusis püsti ja läks uudishimult ukse juurde. Ta kulmud kerkisid juuksepiirini.”Jah?” küsista ning proovis oma häälde võimalikult palju ülbust mahutada. Kuidas ta siia oskas tulla? „Lihtsalt dire tahab sind näha ja ma pean su kohale viima,” ütles seesama Taavet, kellesse Melissa armunud oli nagu paljud teised. „Okei,” kehitas ta lõpuks õlgu. Melissa saatis talle sellise pilgu, mis ütles selgelt:veab sul. Ta ei teinud sellest välja vaid hakkas Taavetiga mööda koridore sammuma. „Mis ta minust tahab?” niimoodi kõlas Sandra esimene küsimus. Taavet vaatas talle hetkeks otsa ja kehitas õlgu. Poiss oli talle lähedal, aga samas parajalt kaugel. Natuke aega kõnniti vaikuses, siis katkestas Taavet selle suvalise küsimusega:”Kaua sul need blondid triibud peas on olnud?” Sandra kaalus hetke kõiki vastusevarjate, aga lõpuks otsustas tõe kasuks: ”Emps ütles, et sünnist saadik. Ja ma ei valeta nagu sa arvad.”Noormees paistis olevat üllatunud, ega teinud välja plikadepundist, kes teda andunult jõllitasid. Kui neis mööda sai, küsis Sandra kerge piinlikus ja huviseguse päringu.”Kas tüdrukud vaatavad sulle alati niimoodi järele?” „Jap. Seda küll, aga ma ei tee sellest välja. Mõttetud kehkatsid on sellised.” Sandra tahtis juba nähvata, aga otsustas Melissat mitte sisse rääkida. ”Kui vana sa oled?” „emm...15,” vastas Taavet ja paistis olevat kergelt hämmingus, kuid siiski trotslik.” Kui vana ise muidu. A näed, dire kapp paistabki!” ta osutas kabinetile ja Sandral tõusis klomp kurku. „14, muide,” sõnas ta veel üle õla ja koputas. Tüdinud hääl kutsus sisse. „Ee, tere,” ütles ta närviliselt.”te tahtsite mind näha?” Direktriss saatis Sandrale range pilgu ja kähvas:”Mina pole midagi ütlenud. Kui teil midagi asjalikku pole rääkida, siis soovitan soojalt siit lahkuda. Ta rääkis alati ka õpilastega teietades. Sandra kortsutas kulmu ja tormas toast välja.
5 minuti pärast oli hingetu Sandra sisenemas 69. tuppa.”Mel, ma-„ ta vakatas, nähes toas sama plikadepunti, kes nüüd teda vihaselt vahtisid. Sandra pani ukse kinni ja jäi plahvatust ootama. „Kuidas- „...pole kunagi-„ „..silmad-„ „..häbematus-„ Hääled kajasid terves toas ning lõpuks sai tal siiber. Sandra karjus oma kõlava häälega üle teiste:”Jääge vait!” Vaikus.”Mis viga?” küsis ta pahuralt ja tõstis käe ülesse, kui nad läbisegi selgitama hakkasid. Ainult üks rääkis edasi, käed ülbelt rinnal ristatud: „Mis viga? Sina patseerid siin Taavetiga ringi ja küsid mis viga? Noh, kus käisite? Mõnes wc suudlemas vä?” Teised tüdrukud vahtisid teda solvunult või vihaselt. Keegi polnud aga rohkem raevus kui Sandra ise.”MIDA SA AJAD?” karjus ta ning ilmed muutusid jahmunuks.”EGA MA SINUSUGUNE IDI POLE, KES MINGISSE SUVALISSE POISSI ÄRA ARMUB!” ta proovis rahuneda ja jätkas siis sisinal:”ta pidi mu dire kappi viima ja seal, oh üllatus, tuli välja,et too polnud mind kutsunudki. Olee rahul?” Kui pilk oleks võinud põletada, laiuks Sandra ees praegu tuhamäed. Kamp sebis vaikides kiirelt toest välja, jättes jahmunud Melissa ja pettunud Sandra üksi.”Daaah,” tegi ta ja hüppas selili voodisse, nii et vedrud kriuksusid. Melissa vaatas teda vaikides ning alles paari minuti pärast julges ta rääkima hakata.”Vägev karjumine. Muide, kas Taavet tõesti valetas, et diks tahtis sind näha?” see küsimus paistis teda seest põletavat ja tahtis pealtnäha väga vastust kuulda. Sandra vaatas üllatunult ootusärevat Melissat ja hakkas itsitama.”Jap. Ta paistab suht kinnine olevat, ma ei saa aru, miks ta sulle meeldib.” Melissa pahvatas näost punaseks ja pomises midagi silmade kohta. Sandra hakkas naeru käes voodis väänlema ja ei teinudki välja pahasest pilgust.”Muideks, meid kutsuti plikade õhtule nr 135.” Sandral oli raske naeru jätta, aga küsis siiski vahetevahel turtsudes.”Millal, hmk, see on siis?” „Täna, kuskil seisme-kaheksa paiku õhtul. Reede ikkagi ju.” Tõsi see oli. Neljapäeval oli 1. september ja täna juba saab puhata. Mõnes mõttes.Sandra noogutas vaguralt ja peitis oma pea padja sisse, et naeruturtsatust kuulda poleks. Küll mul vahetuvad tujud kiirelt, vilksas üks mõte ta peast läbi. Alles olin vihane ja nüüd naeran siin. Tüdrukud tulid nagu üks mees, või naine, voodist välja ja hakkasid lõbusalt jutustades omale õhtuks riideid otsima. Sisemas oli Sandra aga murelik. Kas pärast karjumist üldse lastakse teda sinna sisse?
|
|
|
Post by -varicella- on Apr 2, 2007 0:09:35 GMT -5
Lahe (: uut ka siis.
|
|
|
Post by Sign3 on Apr 3, 2007 9:09:04 GMT -5
Hea. Mõned kirjavead olid. Samas, siin oli tegelase iseloomumuutus ülisobilik. Taas üks jutt, mida ma imetlema olen hakanud. (:
|
|