Post by -SinineSidrun- on Apr 3, 2007 22:23:36 GMT -5
IV osa.
Plikad vaatasid üksteist peeglist.”Tõeline tsikk oled,” nentis Melissa ja hakkas siis ohjeldamatult itsitama. Sandra tegi beibe näo pähe ja võttis sisse uhke poosi.”Mina väää? Ei no sina oled ikka üks kobe mimm.” Tüdrukud hakkasid naerma ja astusid uksest välja, nr 135 poole.
Pidu oli poole peal. Tümps käis julmalt kõvasti, aga Sandrale see meeldis. Kõik hakkas juba igavaks kiskuma, tüdrukud laterdasid omavahel. Äkitselt eemaldus Sabrina-nimeline ühest pundist ja keeras muusika maha.
„Õu, kuulake!” hüüdis ta, et tähelepanu saada. Kui enamuse pilgud olid temal, pakkus ta idee .”Kutsume vaime välja.” Ta vaatas võidukalt, kuidas tube täitis sumin. Paljud noogutasid, aga oli ka mõni pearaputaja.
„Kutsume Mildredi!” hüüdis keegi Sandra kõrvalt. Ta pööras pea sinnapoole ja nägi Melissat.”Mida?” sisistas ta vaiksel.”Sa ju mäletad seda jäleg veel, eks?” Melissa lõi käega ja läks juba moodustatud ringi poole. Sandra pidas kiire, aga raevuka sisevõitluse iseendaga..
„Tehke ruumi,” pomises ta ja istus Melissa kõrvale, vältides tema pilku. Tuled kustatati ning keegi läitis taldriku keskel küünla. Nõustujaid oli olnud 6, kes kõik ootasid pinevalt.
„Mildred,” sositas Sabrina hauataguse häälega, mille peale mõni itsitama hakkas.”Mildred tule välja ja näita meil ennast palun.” Mitte midagi ei juhtunud.”Äkki suri ära?” pakkus üks ja ringis kõlas väike naer.Lõi leek võbisema.
„Ma olen siin.”
Kõik pöörasid pea Sandra poole, kelle suust see hääl tuli. See ei kõlanud teeskluse moodi ning tal olid silmad kinni. Kõik toasolijad vahtisid teda pinevalt. Sabrina sai enesevalitsuse esimesena tagasi.
„Miks sa Sandra sisse läksid?”
„Ainult nii saan ma korralikult rääkida,” sosistas hääl Sandra suust.”Ja ta on ainus võimalus aastasaja jooksul.”
„Tõesta, et sa oled Mildred,” nõudis Maarika äkiliselt. Paljud keerasid jahmunult tema poole pea ja üks sosistas hoiatavalt.”Maarika...”
„Ära kunagi,” sisitsas Sandra põsti tõustes ja ilma guuli liigutamata püsti tõustes.”maini minu nime minu juuresolekul,” ta tegi käega raiuva liigutuse ja Maarika lendas toa teise otsa. Enamus hakkas kiljuma ja jooksid eemale, mõni ka rumist välja, ainult Sabrina jäi pabistades kohale ja hakkas mingit ladina keelset loitsu lausuma. Mildred vaatas talle suletud silmadega otsa ja hakkas koha peal tõmblema. Sandra keha vajus maha ja must vari tõusis kiirelt lakke.
Ettevaatlikult astuti tema elutule kogule lähemale. Kui silmalaud värathasid, kõlas kõigil kergendatud ohe.
„Mida pa-?” alustas Sandra, aga vaikis siis korraks.”Miks ma pikali laman?” küsis ta uurivalt.
„Noh, ee,” kokutas Sabrina ja vaatas, kuidas enamus rahvast läks Maarikat aitama, kes samuti juba toibus. Ta hingas sügavalt sisse ja jutustas kogu loo ära. Rahvas hakkas juba vaikselt minema hiilima. Sandra kulmud kerkisid aina kõrgemale.”Mis ainus võimalus ma olen?” küsis ta ja vaatas iga cm oma riietest väljaulatuva osa üle. Sabrina kehitas õlgu ja vaatas kuidas kõik olid minema läinud peale mõne parima sõranna ja šokis Melissa.
„Me lähme nüüd,” pomises ta ja viipas Mel’i kaasa, kes järgnes otsekui unes.
Sandra jooksis puude vahel ja mingi must vari ajas teda taga.,”Oota!” hüüdis see ja lõpuks tüdruk peatus, sest ta ei jõudnud joosta.Ta pööras ringi ,et surmale otsa vaadata, aga nägi seal hoopis Mildredi oma lehvivate mustade juukstega.
„Aita mind!” hingeldas ta. Sandra leidis end noogutamas.” Tead seda riiulit, mis kaldub kuulujuttude järg iseenesest küllili? Vaata kuhu see kukub ja-„ ta seletas natuke ja haistus siis, jättes endast maha puude keskel oleva Sandra ning jasmiini lõhna..
Sandra avas silmad. Ta oli oma voodis teki sees kookonisse tõmbunud ja proovis unise pilgu heita kellale, mis näitas 00:01 Sandra haigutas ja jäi uuest magama, aga selle öö jooksul ei äratanud teda miski, kuigi kriipiv unustustunne jäi hinge.
Plikad vaatasid üksteist peeglist.”Tõeline tsikk oled,” nentis Melissa ja hakkas siis ohjeldamatult itsitama. Sandra tegi beibe näo pähe ja võttis sisse uhke poosi.”Mina väää? Ei no sina oled ikka üks kobe mimm.” Tüdrukud hakkasid naerma ja astusid uksest välja, nr 135 poole.
Pidu oli poole peal. Tümps käis julmalt kõvasti, aga Sandrale see meeldis. Kõik hakkas juba igavaks kiskuma, tüdrukud laterdasid omavahel. Äkitselt eemaldus Sabrina-nimeline ühest pundist ja keeras muusika maha.
„Õu, kuulake!” hüüdis ta, et tähelepanu saada. Kui enamuse pilgud olid temal, pakkus ta idee .”Kutsume vaime välja.” Ta vaatas võidukalt, kuidas tube täitis sumin. Paljud noogutasid, aga oli ka mõni pearaputaja.
„Kutsume Mildredi!” hüüdis keegi Sandra kõrvalt. Ta pööras pea sinnapoole ja nägi Melissat.”Mida?” sisistas ta vaiksel.”Sa ju mäletad seda jäleg veel, eks?” Melissa lõi käega ja läks juba moodustatud ringi poole. Sandra pidas kiire, aga raevuka sisevõitluse iseendaga..
„Tehke ruumi,” pomises ta ja istus Melissa kõrvale, vältides tema pilku. Tuled kustatati ning keegi läitis taldriku keskel küünla. Nõustujaid oli olnud 6, kes kõik ootasid pinevalt.
„Mildred,” sositas Sabrina hauataguse häälega, mille peale mõni itsitama hakkas.”Mildred tule välja ja näita meil ennast palun.” Mitte midagi ei juhtunud.”Äkki suri ära?” pakkus üks ja ringis kõlas väike naer.Lõi leek võbisema.
„Ma olen siin.”
Kõik pöörasid pea Sandra poole, kelle suust see hääl tuli. See ei kõlanud teeskluse moodi ning tal olid silmad kinni. Kõik toasolijad vahtisid teda pinevalt. Sabrina sai enesevalitsuse esimesena tagasi.
„Miks sa Sandra sisse läksid?”
„Ainult nii saan ma korralikult rääkida,” sosistas hääl Sandra suust.”Ja ta on ainus võimalus aastasaja jooksul.”
„Tõesta, et sa oled Mildred,” nõudis Maarika äkiliselt. Paljud keerasid jahmunult tema poole pea ja üks sosistas hoiatavalt.”Maarika...”
„Ära kunagi,” sisitsas Sandra põsti tõustes ja ilma guuli liigutamata püsti tõustes.”maini minu nime minu juuresolekul,” ta tegi käega raiuva liigutuse ja Maarika lendas toa teise otsa. Enamus hakkas kiljuma ja jooksid eemale, mõni ka rumist välja, ainult Sabrina jäi pabistades kohale ja hakkas mingit ladina keelset loitsu lausuma. Mildred vaatas talle suletud silmadega otsa ja hakkas koha peal tõmblema. Sandra keha vajus maha ja must vari tõusis kiirelt lakke.
Ettevaatlikult astuti tema elutule kogule lähemale. Kui silmalaud värathasid, kõlas kõigil kergendatud ohe.
„Mida pa-?” alustas Sandra, aga vaikis siis korraks.”Miks ma pikali laman?” küsis ta uurivalt.
„Noh, ee,” kokutas Sabrina ja vaatas, kuidas enamus rahvast läks Maarikat aitama, kes samuti juba toibus. Ta hingas sügavalt sisse ja jutustas kogu loo ära. Rahvas hakkas juba vaikselt minema hiilima. Sandra kulmud kerkisid aina kõrgemale.”Mis ainus võimalus ma olen?” küsis ta ja vaatas iga cm oma riietest väljaulatuva osa üle. Sabrina kehitas õlgu ja vaatas kuidas kõik olid minema läinud peale mõne parima sõranna ja šokis Melissa.
„Me lähme nüüd,” pomises ta ja viipas Mel’i kaasa, kes järgnes otsekui unes.
Sandra jooksis puude vahel ja mingi must vari ajas teda taga.,”Oota!” hüüdis see ja lõpuks tüdruk peatus, sest ta ei jõudnud joosta.Ta pööras ringi ,et surmale otsa vaadata, aga nägi seal hoopis Mildredi oma lehvivate mustade juukstega.
„Aita mind!” hingeldas ta. Sandra leidis end noogutamas.” Tead seda riiulit, mis kaldub kuulujuttude järg iseenesest küllili? Vaata kuhu see kukub ja-„ ta seletas natuke ja haistus siis, jättes endast maha puude keskel oleva Sandra ning jasmiini lõhna..
Sandra avas silmad. Ta oli oma voodis teki sees kookonisse tõmbunud ja proovis unise pilgu heita kellale, mis näitas 00:01 Sandra haigutas ja jäi uuest magama, aga selle öö jooksul ei äratanud teda miski, kuigi kriipiv unustustunne jäi hinge.