Post by -varicella- on Mar 31, 2007 2:17:26 GMT -5
Kirjutan siis ka ühe järjejutu. Pole just kõige parem, aga elab üle xD Ja pealkirja ma muud ei osanud xD
------------------------------------------------------------------------
Lühitutvustus:
Mirell on 15-aastane tütarlaps, kes elas varem väikses külas ning käis külakoolis. Nüüd kolivad nad perega suurlinna. Mirell peab minema uude kooli ning harjuma sealse eluga.
Mirell on sügavmustade juustega, mis ulatuvad poole seljani. Tavaliselt kannab ta neid lahti, või siis hoiab peavõruga kinni. Üldiselt on ta saleda kehaehitusega ning üpriski ilus. Tüdruk võib olla vahel väga arglik, kuid kui ta sõbrannadega vestleb, on ta elav ning teeb nalja. Mirell on ainuke laps enda peres. Peale tema on peres veel ema Lysbeth ning isa Lars.
1.PEATÜKK
Mirell hakkas kooli minema. Ukse juures hõikas ta veel emale:"Ma minema. Kohe pärast kooli üritan koju tulla. Tsaau!" Tüdruk võttis sammud kooli poole. Kool oli üpriski tema maja ligidal ning seepärast läks ta sinna viisteist minutit enne tundide algust.
Mõne aja pärast paistis eemal suur hoone. Mirelli vana kool oli olnud mitu korda väiksem ja seal käis ainult sada õpilast.
Kerge naeratusega astus ta kooliuksest sisse. Kohe jäi talle silma väga suur fuajee, kus oli mõnikümmend inimest, kes tüdrukut kulmukortsutusega vaatasid. Mirell pööras pea riidehoiu juurde ning läks kiirete sammude nende poole. Ta tundis kuidas teiste pilgud teda saadavad. Silmi kinni pigistades ja peaaegu jooksusammul viskas ta enda ülariided riideruumi ning otsis enda kotist tunniplaani. Vaiksemasse kohta jõudes, istus ta pingile ning uuris seda. Esimene tund pidi olema eesti keel. Murelikult vaatas ta ringi. Mirellil polnud aimugi kus pidi olema eesti keele klass. Pilgu kellale visanud, näitas see kolme minuti pärast tunni algust. Ohates tõusis ta pingilt ning jäi murelikult saali silmitsema, kus ta praegu viibis. Igale poole viisid uksed ning trepid. Iga ukse peal olid vaid numbrid, milles Mirellil kasu ei olnud, sest tema tunniplaanis polnud numberid kirjas. Tüdruk märkas endast mööduvat kahte poissi. "Tere. Ma olen siin uus..." ütles ta noorukite poole joostes, kuid ta ei saanud seda lõpetada, kuna poisid ei kuulanud teda ning saatsid Mirellile vihasid pilke. Tüdinud ilmega istus tüdruk uuesti pruunile pingile, mis seisis otse seina kõrval. Ta viskas enda koolikoti pingile, pani jalad samuti pingile ning jäi murelikult saali silmitsema. "Kuidas ma siit selle õige klassi ülesse leian. Siin on neid ju miljoneid," sõnas ta mõttes. "On on lahe, kui ma esimesel koolipäeval esimesse tundi hilinen või üldse kohale ei ilmu."
Järsku nägi Mirell nurga tagant välja ilmumas ühte tüdrukute gruppi. Nad olid Mirelliga umbes samavanad ning tüdruk otsustas neilt abi küsida. Kiiruga võttis ta enda koolikoti kätte ning jooksis nende juurde. "Tere. Ma olen siin uus ning ma mõtlesin et äkki saaksite mulle öelda kus eesti keele klass on,"sõnas ta kokutades. Tüdrukud vaatasid teda kulmukortsutusega ning täiesti sirgete blondide juuste ja perfektse välimusega tüdruk avas suu. "9b?" küsis ta napisõnaliselt. Mirell noogutas. Üks tüdruk kambast, kes oli pruunide, veidi lokkis juustega, viipas käega eemal seisva ukse poole ning seejärel võttiski kamp sammud selle poole. Kui nad Mirellist möödusid, jäi neist järgi vaid vänge parfüümi lõhn. Naeratades, et ta klassi ülesse oli leidnud, võttis ka Mirell sammud selle poole. Kui ta sellest sisse astus käis ka kohe kell. Õpetaja oli juba klassis. Ta oli blondide lokkis juustega, prillidega ning näis range. "Sina oled vist Mirell Lybeston, kui ma ei eksi," sõnas ta range häälega. Mirell noogutas ning kohendas enda kotti, mis tüdruku seljas oli. Õpetaja avast jällegi suu:"Teretulemast meie kooli. Mina olen teie eesti keele õpetaja Julie Larsey. Ja sina, Mirell, võid istuda Kylie kõrvale." Julie hääl oli totaalselt muutunud ning nüüd oli see pigem lahke, kui range. Naertuturtsatusi alla surudes vaatas Mirell, mida õpetaja nüüd teeb. Naine osutas käega tüdruku poole, kellega ta enne jba kohtunud oli. Tema oli see blondide juustega tüdruk, kes Mirelliga enne kõnelenud oli. Imestades, et Kylie üksi istub, sammus ta tüdruku juurde. Arglikult pani ta koti maha ning võttis tüdruku kõrval istet. Kyliel oli Mirelli jaoks kiri kirjutatud ning ta andis selle kohe edasi. Seal seisis: 'Tervist. Nagu sa kuulsid, olen ma Kylie. Ära arva et minu kõrvale istuma võid jääda. Mul on pinginaaber olemas. Ta on haige ning tuleb järgmine nädal kooli.' [/b] Mirell naeratas arglikult ning naagutas Kyliele. Seejärel pööras ta pea õpetaja poole, kes neile just millestki seletas. Mirell ei pööranud talle tähelepanu, vaid uuris klassi. Kerge naeratusega rebis ta vihikust välja paberi ning kirjutas sinna: 'Hei Kylie. Äkki saaksid mulle natuke klassi tutvustada. Kasvõi lihtsalt nimesid! 'Mirell lootis, et see ei olnud liiga palju palutud ning ulatas paberi ettevaatlikult Kylie poole. Lugedes selle läbi, kehitas Kylie õlgu ning kirjutas sinna: ' Minugipärast. Aga seda võin ma teha vahetunnis.' Mirell naeratas tüdrukule ning süvenes siis tundi. [/i]
------------------------------------------------------------------------
Lühitutvustus:
Mirell on 15-aastane tütarlaps, kes elas varem väikses külas ning käis külakoolis. Nüüd kolivad nad perega suurlinna. Mirell peab minema uude kooli ning harjuma sealse eluga.
Mirell on sügavmustade juustega, mis ulatuvad poole seljani. Tavaliselt kannab ta neid lahti, või siis hoiab peavõruga kinni. Üldiselt on ta saleda kehaehitusega ning üpriski ilus. Tüdruk võib olla vahel väga arglik, kuid kui ta sõbrannadega vestleb, on ta elav ning teeb nalja. Mirell on ainuke laps enda peres. Peale tema on peres veel ema Lysbeth ning isa Lars.
1.PEATÜKK
Mirell hakkas kooli minema. Ukse juures hõikas ta veel emale:"Ma minema. Kohe pärast kooli üritan koju tulla. Tsaau!" Tüdruk võttis sammud kooli poole. Kool oli üpriski tema maja ligidal ning seepärast läks ta sinna viisteist minutit enne tundide algust.
Mõne aja pärast paistis eemal suur hoone. Mirelli vana kool oli olnud mitu korda väiksem ja seal käis ainult sada õpilast.
Kerge naeratusega astus ta kooliuksest sisse. Kohe jäi talle silma väga suur fuajee, kus oli mõnikümmend inimest, kes tüdrukut kulmukortsutusega vaatasid. Mirell pööras pea riidehoiu juurde ning läks kiirete sammude nende poole. Ta tundis kuidas teiste pilgud teda saadavad. Silmi kinni pigistades ja peaaegu jooksusammul viskas ta enda ülariided riideruumi ning otsis enda kotist tunniplaani. Vaiksemasse kohta jõudes, istus ta pingile ning uuris seda. Esimene tund pidi olema eesti keel. Murelikult vaatas ta ringi. Mirellil polnud aimugi kus pidi olema eesti keele klass. Pilgu kellale visanud, näitas see kolme minuti pärast tunni algust. Ohates tõusis ta pingilt ning jäi murelikult saali silmitsema, kus ta praegu viibis. Igale poole viisid uksed ning trepid. Iga ukse peal olid vaid numbrid, milles Mirellil kasu ei olnud, sest tema tunniplaanis polnud numberid kirjas. Tüdruk märkas endast mööduvat kahte poissi. "Tere. Ma olen siin uus..." ütles ta noorukite poole joostes, kuid ta ei saanud seda lõpetada, kuna poisid ei kuulanud teda ning saatsid Mirellile vihasid pilke. Tüdinud ilmega istus tüdruk uuesti pruunile pingile, mis seisis otse seina kõrval. Ta viskas enda koolikoti pingile, pani jalad samuti pingile ning jäi murelikult saali silmitsema. "Kuidas ma siit selle õige klassi ülesse leian. Siin on neid ju miljoneid," sõnas ta mõttes. "On on lahe, kui ma esimesel koolipäeval esimesse tundi hilinen või üldse kohale ei ilmu."
Järsku nägi Mirell nurga tagant välja ilmumas ühte tüdrukute gruppi. Nad olid Mirelliga umbes samavanad ning tüdruk otsustas neilt abi küsida. Kiiruga võttis ta enda koolikoti kätte ning jooksis nende juurde. "Tere. Ma olen siin uus ning ma mõtlesin et äkki saaksite mulle öelda kus eesti keele klass on,"sõnas ta kokutades. Tüdrukud vaatasid teda kulmukortsutusega ning täiesti sirgete blondide juuste ja perfektse välimusega tüdruk avas suu. "9b?" küsis ta napisõnaliselt. Mirell noogutas. Üks tüdruk kambast, kes oli pruunide, veidi lokkis juustega, viipas käega eemal seisva ukse poole ning seejärel võttiski kamp sammud selle poole. Kui nad Mirellist möödusid, jäi neist järgi vaid vänge parfüümi lõhn. Naeratades, et ta klassi ülesse oli leidnud, võttis ka Mirell sammud selle poole. Kui ta sellest sisse astus käis ka kohe kell. Õpetaja oli juba klassis. Ta oli blondide lokkis juustega, prillidega ning näis range. "Sina oled vist Mirell Lybeston, kui ma ei eksi," sõnas ta range häälega. Mirell noogutas ning kohendas enda kotti, mis tüdruku seljas oli. Õpetaja avast jällegi suu:"Teretulemast meie kooli. Mina olen teie eesti keele õpetaja Julie Larsey. Ja sina, Mirell, võid istuda Kylie kõrvale." Julie hääl oli totaalselt muutunud ning nüüd oli see pigem lahke, kui range. Naertuturtsatusi alla surudes vaatas Mirell, mida õpetaja nüüd teeb. Naine osutas käega tüdruku poole, kellega ta enne jba kohtunud oli. Tema oli see blondide juustega tüdruk, kes Mirelliga enne kõnelenud oli. Imestades, et Kylie üksi istub, sammus ta tüdruku juurde. Arglikult pani ta koti maha ning võttis tüdruku kõrval istet. Kyliel oli Mirelli jaoks kiri kirjutatud ning ta andis selle kohe edasi. Seal seisis: 'Tervist. Nagu sa kuulsid, olen ma Kylie. Ära arva et minu kõrvale istuma võid jääda. Mul on pinginaaber olemas. Ta on haige ning tuleb järgmine nädal kooli.' [/b] Mirell naeratas arglikult ning naagutas Kyliele. Seejärel pööras ta pea õpetaja poole, kes neile just millestki seletas. Mirell ei pööranud talle tähelepanu, vaid uuris klassi. Kerge naeratusega rebis ta vihikust välja paberi ning kirjutas sinna: 'Hei Kylie. Äkki saaksid mulle natuke klassi tutvustada. Kasvõi lihtsalt nimesid! 'Mirell lootis, et see ei olnud liiga palju palutud ning ulatas paberi ettevaatlikult Kylie poole. Lugedes selle läbi, kehitas Kylie õlgu ning kirjutas sinna: ' Minugipärast. Aga seda võin ma teha vahetunnis.' Mirell naeratas tüdrukule ning süvenes siis tundi. [/i]