Post by -varicella- on Apr 3, 2007 12:41:18 GMT -5
Uus osa. Suht mõttetu ja nii. Pikem ka natuke, kui teised (;
Ja Sign3 - ma kasustasin sõna 'neiu' kahes kohas isegi. xD Meeldima hakkas. Irv. Kirjeldusi - äämn, noh vast on normaalselt. ;D Siis korduvad sõnad - ma kasutasin võimalikult palju sellised tüdruk, neiu, tütarlaps, what ever egastahes. Ma loodan et sai natuke parem. Aga kirjavigu on niikuinii sees. Ma usun et peaaegu kõik on lohakuses. Sest ma olen no enam-vähem ikka õigekirja oskaja. Rõhutame sõna enam-vähem,. !! Vähemalt seitsmenda klassi tasemel olen ma suht hea ikka.^^ (Egolaks täiega. ) Böböö. Tundke mõnu ja kommenteerige ka siis palju. ^^ Jaa ütlen veel seda et ma üritan iga päev vähemalt ühe osa panna. (: Ma mingi turbolehm ei ole et käbe kirjutaks ja siis ülesse paneks xD (irv. ) Okei, midaiganes ma sogan siis. ASUGE LUGEMA. xD Daaaaa. (;
13.PEATÜKK
Miranda ei tulnud ka järgmistesse tundidesse. Nüüd oli Kyliel ja Mirellil palju parem, ohutum, vabam ja üldse toredam koolis olla. Nad kõndisid kahekesi koos koolimaja peal, naersid, kilkasid ega teinud kelleski või millestki välja. Ka teistega said nad vabamalt suhelda. Keegi ei näidanud nende peale näpuga ega sosistanud. Kool oli nagu teistsugune, kui Mirandat ei olnud. Või tundus see tüdrukutele lihtsalt nii? "Kas tõesti oli Miranda süüdi selles, et meie poole näpuga näidatakse ning pillutakse ebameeldivaid kommentaare? Kas tõesti on ta t e r v e kooli enda näpu ümber pööranud. Ma tean et see tundub kahtlane ja hirmuäratav, aga tõesti, kool oli peale Miranda lahkumist täiesti teistsugune," lausus Kylie, kui nad Mirelliga kodu poole liikusid. "Mingi eriti kahtlane on kõik see. Ma ei usu et kõik Mirandat kardaksid. Mida ta neile teha võib? Ähvardab küll, aga onta kunagi midagi üksinda teinud. Isegi sööklas ei astunud ta meile vastu, vaid jooksis minema," rääkis ka Mirell."Või ongi tema trump see, et ta laseb kõik töö teistel ära teha. Vaata ükskord lasi ta poistel mu vihiku ära kortsutada, siis sööklas läkskohe kitule. Kas ta arvab et õpetajatele ära rääkimisega teebki ta meile kõike halba. Jah, märkused ja nii saab küll, aga see ei ole mingi põhjus, et me ta nüüd rahule peaksime jätma. Tähendab meie võiksime ta iga kell rahule jätta. Kui ainult tema samaga vastaks." Selle ajaga, mil neiud vestlesid, jõudsid nad Mirelli maja juurde. "Noh, tðau siis," lausus Kylie ja kallistas tüdrukut. Järsku tärkas Mirell pähe mõte. "Sa linna ei viitsi?" küsis ta Kylielt. "Muidugi viitsin!" hüüdis tüdruk ärevalt. "Tead mis? Ma olen juba pikemat aega tahtnud juuksuris käia. Mul on see soeng täiesti ära tüüdanud, tahaksin neid natuke lõigata," lisas ta ning vaatas huvitunult Mirelli, kes oli samuti ärevil. "Lahe! Ja tead, mina peaksin ka seal käima. Ma ei kannata enam neid sügavmusti juukseid. Ma kas värvin need pruuniks, või teen salgud. Ema ka koguaeg korrutab, et peaks juuksuris ära käima." Kylie uuris kella ning lausus mõtlikult:"Kell on kolmveerand kolm. Äkki mingi pool viis saaks kokku?" Mirell noogutas. "Vabalt! Sõnas ta. Kell pool viis siin, minu maja nurga juures," lisas ta. Neiud naeratasid ning jätsid siis hüvasti. Mirell läks rõõmust hüpates tuppa. "Noh? Mis sa nii rõõmus oled?" küsis ema, kes parajasti esikukappi koristas. "Tsau emps. Ma lähen Kyliega linna," lausus ta nagu muuseas. "Kyliega? Selle punapeaga, kes ükskord meie juures oli?" küsis ema hämmeldunult. "Eii. Esiteks pole Kylie minu juures käinudki ja teiseks ta ei ole mingi punapea. Ma ei kujuta ette, kellest sa räägid!" Ema kehitas õlgu ning töötas siis edasi. "Sul raha on?" küsis ta, vaadates Mirellile otsa. "Jah, ema. Ma olen endale kõrvale pannud." Naine vaatas jahmunult tüdrukut. "No ma võin ka siis sulle veel anda," lausus ta naeratades ning asus jälle koristama. "Tänks, emme!" hüüdis Mirell ning kallistas naist, mille tagajärjel tüdruku jakk mustaks sai. Selle peale neiu vaid turtsatas ning võttis selle seljast. "Me lähme juuksurisse," lausus ta nagu muuseas, ise vaikselt enda tuppa hiilides. Ema mõmises vastu ning sukeldus siis jälle kapi kallale. Mirell keksis rõõmsalt enda tuppa. Ta valis endale selga parimad riided ning meikis natuke. Tüdruk nägi suurepärane välja. Kohapeal keerutades, unistas ta, mis soengut ta soovib. Iga minuti tagant pilku kellale heites, pidi ta pettuma. See näitas alles viis minutit pärast nelja. Ohates suundud tütarlaps enda rahakassa juurde. See oli väike savist mõmmi, kelle käes oli süda. See oli Mirellil juba väiksest saadik ning karu oli ta saanud kingituseks enda eelmise kodukoha sõbrannalt. Järsku turgatas Mirellile pähe mõte. "Appi! Ma olen enda eelmised sõbrannad unustand. Ma ju lubasin Helenale, et ma pean temaga kirjavahetust. Ja nüüd. Nad arvavad, et ma olen nad unustanud. Egas jah, ma unustasingi." Tüdruk koksas enda käega, vastu pead, mille tagajärjel see valutama hakkas. "No see veel puudus," hüüdis ta peast kinni hoides. Vihaselt viskas ta ennast voodi peale istukile. "Nad olid mulle ju kallid," korrutas ta endale mõttes. Seejärel raputas ta pead ning suundus jälle rahakassa peale, endale korrutades, et homme kirjutab ta eelmistele klassikaaslastele kirja. Raha kokku lugedes, sai ta sealt natuke üle neljasaja krooni. Rutates pani ta need enda lillasse rahakotti, mis oli kaunistatud tikitud lilledega. Pilgu kellale visanud, märkas ta, et olekski aeg välja minna. Rutates jooksis ta esikusse, mis oli nüüd palju rohkem korras. Oli näha suurt peeglit, mis kattis enmuse seina. Ühes nurgas paiknes ka nagi, mis oli täis kuhjatud erinevaid riideid. Esikus oli veel jalanõude kapp, millest Mirell kohe ka enda tossud võttis. "Emps, ma lähen kohe!" küüdis ta veel emale. "Oota nüüd, ma annan sulle raha ka siis," lausus naine ning tõstis tõusis püsti. Ta pühkis käed tomust ning suundus siis elutuppa, enda rahale järgi. Ema rahakottiks oli vanaaegne pruunikas kott. See oli kunagi olnud Mirelli vanaema oma. Väikese viivitushetke pärast, võttis ta sealt välja kakssada viiskümmend krooni ning ulatas need tüdrukule. "Sobib?" küsis ta Mirellilt, mille peale tüdruk naeratas ning raha tänades vastu võttis. "Tsau nüüd. Ma tulen nii kiiresti kui saan koju!" hüüdis ta veel ukselävelt emale ning jooksis siis tühja koridori.
Ja Sign3 - ma kasustasin sõna 'neiu' kahes kohas isegi. xD Meeldima hakkas. Irv. Kirjeldusi - äämn, noh vast on normaalselt. ;D Siis korduvad sõnad - ma kasutasin võimalikult palju sellised tüdruk, neiu, tütarlaps, what ever egastahes. Ma loodan et sai natuke parem. Aga kirjavigu on niikuinii sees. Ma usun et peaaegu kõik on lohakuses. Sest ma olen no enam-vähem ikka õigekirja oskaja. Rõhutame sõna enam-vähem,. !! Vähemalt seitsmenda klassi tasemel olen ma suht hea ikka.^^ (Egolaks täiega. ) Böböö. Tundke mõnu ja kommenteerige ka siis palju. ^^ Jaa ütlen veel seda et ma üritan iga päev vähemalt ühe osa panna. (: Ma mingi turbolehm ei ole et käbe kirjutaks ja siis ülesse paneks xD (irv. ) Okei, midaiganes ma sogan siis. ASUGE LUGEMA. xD Daaaaa. (;
13.PEATÜKK
Miranda ei tulnud ka järgmistesse tundidesse. Nüüd oli Kyliel ja Mirellil palju parem, ohutum, vabam ja üldse toredam koolis olla. Nad kõndisid kahekesi koos koolimaja peal, naersid, kilkasid ega teinud kelleski või millestki välja. Ka teistega said nad vabamalt suhelda. Keegi ei näidanud nende peale näpuga ega sosistanud. Kool oli nagu teistsugune, kui Mirandat ei olnud. Või tundus see tüdrukutele lihtsalt nii? "Kas tõesti oli Miranda süüdi selles, et meie poole näpuga näidatakse ning pillutakse ebameeldivaid kommentaare? Kas tõesti on ta t e r v e kooli enda näpu ümber pööranud. Ma tean et see tundub kahtlane ja hirmuäratav, aga tõesti, kool oli peale Miranda lahkumist täiesti teistsugune," lausus Kylie, kui nad Mirelliga kodu poole liikusid. "Mingi eriti kahtlane on kõik see. Ma ei usu et kõik Mirandat kardaksid. Mida ta neile teha võib? Ähvardab küll, aga onta kunagi midagi üksinda teinud. Isegi sööklas ei astunud ta meile vastu, vaid jooksis minema," rääkis ka Mirell."Või ongi tema trump see, et ta laseb kõik töö teistel ära teha. Vaata ükskord lasi ta poistel mu vihiku ära kortsutada, siis sööklas läkskohe kitule. Kas ta arvab et õpetajatele ära rääkimisega teebki ta meile kõike halba. Jah, märkused ja nii saab küll, aga see ei ole mingi põhjus, et me ta nüüd rahule peaksime jätma. Tähendab meie võiksime ta iga kell rahule jätta. Kui ainult tema samaga vastaks." Selle ajaga, mil neiud vestlesid, jõudsid nad Mirelli maja juurde. "Noh, tðau siis," lausus Kylie ja kallistas tüdrukut. Järsku tärkas Mirell pähe mõte. "Sa linna ei viitsi?" küsis ta Kylielt. "Muidugi viitsin!" hüüdis tüdruk ärevalt. "Tead mis? Ma olen juba pikemat aega tahtnud juuksuris käia. Mul on see soeng täiesti ära tüüdanud, tahaksin neid natuke lõigata," lisas ta ning vaatas huvitunult Mirelli, kes oli samuti ärevil. "Lahe! Ja tead, mina peaksin ka seal käima. Ma ei kannata enam neid sügavmusti juukseid. Ma kas värvin need pruuniks, või teen salgud. Ema ka koguaeg korrutab, et peaks juuksuris ära käima." Kylie uuris kella ning lausus mõtlikult:"Kell on kolmveerand kolm. Äkki mingi pool viis saaks kokku?" Mirell noogutas. "Vabalt! Sõnas ta. Kell pool viis siin, minu maja nurga juures," lisas ta. Neiud naeratasid ning jätsid siis hüvasti. Mirell läks rõõmust hüpates tuppa. "Noh? Mis sa nii rõõmus oled?" küsis ema, kes parajasti esikukappi koristas. "Tsau emps. Ma lähen Kyliega linna," lausus ta nagu muuseas. "Kyliega? Selle punapeaga, kes ükskord meie juures oli?" küsis ema hämmeldunult. "Eii. Esiteks pole Kylie minu juures käinudki ja teiseks ta ei ole mingi punapea. Ma ei kujuta ette, kellest sa räägid!" Ema kehitas õlgu ning töötas siis edasi. "Sul raha on?" küsis ta, vaadates Mirellile otsa. "Jah, ema. Ma olen endale kõrvale pannud." Naine vaatas jahmunult tüdrukut. "No ma võin ka siis sulle veel anda," lausus ta naeratades ning asus jälle koristama. "Tänks, emme!" hüüdis Mirell ning kallistas naist, mille tagajärjel tüdruku jakk mustaks sai. Selle peale neiu vaid turtsatas ning võttis selle seljast. "Me lähme juuksurisse," lausus ta nagu muuseas, ise vaikselt enda tuppa hiilides. Ema mõmises vastu ning sukeldus siis jälle kapi kallale. Mirell keksis rõõmsalt enda tuppa. Ta valis endale selga parimad riided ning meikis natuke. Tüdruk nägi suurepärane välja. Kohapeal keerutades, unistas ta, mis soengut ta soovib. Iga minuti tagant pilku kellale heites, pidi ta pettuma. See näitas alles viis minutit pärast nelja. Ohates suundud tütarlaps enda rahakassa juurde. See oli väike savist mõmmi, kelle käes oli süda. See oli Mirellil juba väiksest saadik ning karu oli ta saanud kingituseks enda eelmise kodukoha sõbrannalt. Järsku turgatas Mirellile pähe mõte. "Appi! Ma olen enda eelmised sõbrannad unustand. Ma ju lubasin Helenale, et ma pean temaga kirjavahetust. Ja nüüd. Nad arvavad, et ma olen nad unustanud. Egas jah, ma unustasingi." Tüdruk koksas enda käega, vastu pead, mille tagajärjel see valutama hakkas. "No see veel puudus," hüüdis ta peast kinni hoides. Vihaselt viskas ta ennast voodi peale istukile. "Nad olid mulle ju kallid," korrutas ta endale mõttes. Seejärel raputas ta pead ning suundus jälle rahakassa peale, endale korrutades, et homme kirjutab ta eelmistele klassikaaslastele kirja. Raha kokku lugedes, sai ta sealt natuke üle neljasaja krooni. Rutates pani ta need enda lillasse rahakotti, mis oli kaunistatud tikitud lilledega. Pilgu kellale visanud, märkas ta, et olekski aeg välja minna. Rutates jooksis ta esikusse, mis oli nüüd palju rohkem korras. Oli näha suurt peeglit, mis kattis enmuse seina. Ühes nurgas paiknes ka nagi, mis oli täis kuhjatud erinevaid riideid. Esikus oli veel jalanõude kapp, millest Mirell kohe ka enda tossud võttis. "Emps, ma lähen kohe!" küüdis ta veel emale. "Oota nüüd, ma annan sulle raha ka siis," lausus naine ning tõstis tõusis püsti. Ta pühkis käed tomust ning suundus siis elutuppa, enda rahale järgi. Ema rahakottiks oli vanaaegne pruunikas kott. See oli kunagi olnud Mirelli vanaema oma. Väikese viivitushetke pärast, võttis ta sealt välja kakssada viiskümmend krooni ning ulatas need tüdrukule. "Sobib?" küsis ta Mirellilt, mille peale tüdruk naeratas ning raha tänades vastu võttis. "Tsau nüüd. Ma tulen nii kiiresti kui saan koju!" hüüdis ta veel ukselävelt emale ning jooksis siis tühja koridori.