Post by beautifullie on Nov 27, 2016 5:56:55 GMT -5
Hei!
Loodan, et pead seda juttu huvitavaks.
Hakkan siia lisama vaikselt mõned osad.
Kui oled huvitatud, loodan, et loed ja kingid mulle ka mõne kommentaari, et teaksin, kas on vaja midagi muuta või mitte.
Minu Järjekaid võib leida ka leheküljelt sj2rjekad.blogspot.com.ee/
See on samasugune päev. Päiksepaisteline, palav, kuiv ja roheline. Kaunis ja muutumatu. Arvan, et suudame ülejäänud kuud üle elada, kuigi natukest vihma ei teeks paha.
Istun kohviku tagumises nurgas üksinda ja söön toitu mis minu ees asetseb, aeg-ajalt aknast välja kiigates.
Hääled vallutavad minu aju, üritan neid eemale lükata, kuid need pressivad läbi minu närvide.
Liiga palju Lärmi. Liiga palju inimesi.
Ja liiga palju Liiliat.
"Kas sa arvad, et seda on liiga palju? Ma ei taha näida ilmselge."
Minu ees olev koht täitus. Nad ei mõista, et saali viimane tühi laud valitakse põhjusega. Nad lihtsalt ei hooli sellest. Mind ajab marru kui ei hoolita asjadest mis on loodud olema või ilmselged.
Järgmine ja järgmine koht täitus.
"Lihtsalt ütle talle, et oled huvitatud." Ütles Doora ja laiutas lauale minu pahameeleks oma õpikud.
"Ta ei ütle sulle ei. Pealegi ma ei lubaks seda."
"Jeah, keegi ei ütleks sulle ei. Sul on tiitel ja välimus põhjusega antud."
Kõlas laks. "Mitte antud jobukakk. Ta sündis sellisena."
Liilia norsatas, tema sõrmed liikusid läbi tema blondi juuksepahmaka.
"Te panete selle kõlama nii lihtsana."
"Sellepärast, et see on seda". Sõnas Kristjan.
"Täpselt. Sama lihtne kui neelata sekundiga alla see oivalise väljanägemisega friikas, mis minu taldrikul ilutseb." Doora lükkas kartuli endale suhu. See tüdruk sööb rohkem kui meie kõik kokku.
Õnneks ei ole näha, et see talle kahju teeks.
Liilia ohkas ja ristas käed rinnale. Ta näeb välja selline nagu lahendaks matemaatika ülesandeid milles ta kunagi hea pole olnud.
"Mida sina sellest arvad, Aava? Oled kohutavalt vaikne." Teadsin, et on ainult aja küsimus, mil ta oma tähelepanu mulle pöörab.
"Kas ta pole seda mitte alati?"
"Vaiki, Kris. Kui su mõistus oleks sama suur, kui su suu, siis oleksid praegu miljonär."
"Lõpeta minu löömine. Ühel päeval ei ole sul enam kätt millega kõike seda toitu endale sisse toppida."
Urin väljus Doora huulilt. Alati see sama jama mida kuulama pean. Ilmselt on nad toredad, kuid mitte tore seltskond minu jaoks. Võtsin vastu Liilia ja olin sunnitud võtma ka kõik temaga kaasa
käiv.
"Lõpetage. Mõlemad!" Liilia vali hääl pani tõstma nii mõnedki pilgud. Kõik on alati huvitatud, kuidas tulevane alfa emane omadega hakkama saab. Nad on nagu kavalad, tüütud reporterid, kes jälgivad tervet sinu elukäiku. Iga tegu või sõna on kõigi ajusoppides. Ja seal on tähelepanu, mis mulle ei istu.
"On mõtetu vaielda koguaeg ühe ja sama asja pärast... Aava?"
Lõpetasin söömise ja naaldusin tahapoole. Pehme seljatugi toetas minu selga.
"Arvasin, et oleme selle teemaga lõpule jõudnud. Ma ei näe põhjust, miks sa peaksid seda tüüpi tahtma. Ta näib olevat üks ennasttäis, mõtetu, isekas tõbras, kes arvab, et terve maailm on tema
käsutuses. Kui ta peaks teada saama, et ka sina teda tahad, siis upitab see tema suurt ego veelgi."
"Ainult tema võib ühest tulevasest alfast sellisel viisil rääkida." Naer väljus Doora huulilt. "Kas sa said oma soovitud vastuse, Liilia?"
Liilia vaigistas ta pilguga. Tema ilme haaras pettumus. Tundsin peaaegu kahju.
" Pean leidma kellegi. Kellegi, kes on heast perekonnast ja tugev. Asheril on kõik see olemas. Kuulsin isa ja vanema vestlust pealt. Isegi kui nad seda avalikult eitavad, vajan selleks ajaks
kui koha üle võtan end kõrvale kedagi."
"Sul on aega kaks aastat". Doora toon väljendas kaastunnet. Kõik teavad, et see tüdruk soovib hingesugulast leida. Ta on end piisavalt väljendanud. Võibolla isegi liiga, sest nii mõnelegi on
jäänud meeleheitlik mulje. Kuid vastupidiselt Liiliale ei pea see juhtuma. Sest ta on tavaline elanik karjas, kuid Liilia on tulevane liider ühele karjale.
Iga alfa vajab oma kaaslast. On haruldane, et kaks hinge teineteist leiavad. Tihtilugu peavad alfad leppima hiljemalt sunniviisilise või enese vaitud samaväärse alf*ga.
"Sa oled emane, Liilia. Sul ei ole kohustust enda kõrvale kohe kedagi vaadata. Sulle on antud aega aasta pärast koha üle võtmist. Sinna on aega kolm aastat. Ära kiirusta."
Liilia krimsutas nina.
"Sul kerge öelda. Sina ei ole huvitatud hingesugulase leidmisest. Sul puuduvad igasugused kohustused." Tema nägu vajus kätele. "Vabandust. Minust oli öel seda õelda. Lihtsalt vahest olen kohutavalt kade, sul on vabadus ja valikud. Muidugi ei suuda ma mõista, kuidas sa ei taha leida oma elu ja luua perekonda, kuid see on sinu valik. Olen lihtsalt hirmul, kas teate? Nii vähesed kohtuvad
oma teise poolega. Tean, et saan ka muidu elada täisväärtuslikku elu, kuid seal jääb alati midagi puudu ja mis juhtub siis kui olen kellegi teisega sideme loonud ja mul on juba lapsed? Mis juhtub,
kui minu teine pool minu ellu marsib?"
Me kõik teame sellele vastust. Lõpp on laastav. Mitte keegi ei vastanud sellele küsimusele, sest see on ilmsemast selgem. Meie saatus sakib.
"Ära muretse sellepärast, olen kindel, et sinu kaasalne tuleb. Nagu Aava ütles, sul on aega."
Liilia naeratas Kristjanile.
"Loodan, et sul on õigus. Südamest loodan."
Kell helises. Liikusime järgmisse loengusse.
----
"Kas sa tuled meiega, Aava?"
Vaatasin alt üles otsa kaunile neljakümnendates meesterahvale. Vanus on meie jaoks vaid number. Mees näeb välja nagu oleks äsja lõpetanud oma kahekümnendad. Hästi säilinud, tugeva kehaehituse,
kaunite näojoonte ja võimsa auraga alfa isane. Liilia isa.
Ma ei pea talle alluma, sest ma ei kuulu nende karja ametlikult, kuid alati on mul tema ees mingisugune aukartus. Kuid kas pole mitte kõigil, kes ei ole samal tasemel? See mees on mulle olnud
nagu Liilia tavatseb öelda, " Isa". Olen teda lihtsalt võtnud kui meesisiku rolli minu elus, kes on andnud mulle võimalusi ja toetanud mind võimalikel viisidel. Tõde on see, et kui poleks teda
ei oleks mul paljut.
Tänu nende vastuvõtule, on ka minul mingi tähtsus. Tõde on ka see, et tänu sellele soovivad paljud minuga kontakti luua. Mulle ei meeldi tähelepanu ega hakka ka kunagi meeldima. Ma ei saa hoolida
asjadest, millest teised hoolivad. Samuti ei suuda ma armastada ja hoolida kellestki, keda ma ei tunne.
Vahel mõtlen, kas olen ültse võimeline kellestki piisavalt hoolima.
See on suur erinevus minu ja teiste vahel. Tunnen nagu oleksin väljaheidetu. Ma ei tunne rõõmu ega õnne asjade üle mis teiste jaoks tähtsad olnud. Mul puudub tahtmine isegi üritada.
Seal ei saa olla minu jaoks midagi. Mitte midagi sellist nagu neil on.
"Mitte täna. Eelistan jalutada."
"Ole nüüd. Sul on selleks aega õhtul maa ja ilm." Kostus Liilia hääl autost. Ta kuulab alati.
Tahtsin silmi pööritada.
Mihaeli murekortud ilmusid taas.
"Koju on pikk maa. Oled kindel, et soovid kõndida? Sa võid meie juurde jääda. Leila ootab sind õhtusöögile."
Nagu alati. Nad ootavad mind alati nagu pereliiget. Mihael ja Leila on kaks õnneliku hinge, kes leidsid teineteist. Seda ka sellepärast, et mõlemad käisid läbi riike, et üksteist leida.
Saatus oli nende poolt. Kui ma neid vaatan, peaaegu mõistan mida tähendab olla õnnelik. Õnnelik kellegiga koos. Kuid ikkagi paneb mind kahtlema, kuidas on võimalik kellegiga seda õnne terve
elu jagada.
"On mul vaja millegipärast muret tunda?"
Küsisin sellepärast, et äkki varitseb kusagil võimalik oht. Mihael teab seda. Meil ei käi just palju külastajaid. Mitte keegi ei leia oma teed otseselt siia ja kui mõni suvaline õnnelik leiab,
ei ole tegu alati heatahtliku külastajaga. Meie linnas on suured turvanõuded, kuid vahel on ka need läbitavad. Ma ei ole kunagi enda turvalisuse pärast kartnud. Ja minu jaoks on kummaline ja
harjumatu, et leidub keegi, kes seda teeb.
"Ei" Vastus tuli koheselt. "Kuid liigne ettevaatlikus ei tee halba."
Naeratasin.
"Teate, millal ma koju jõuan. Olen kindel, et keegi teavitab teid minu käikudest."
Tema suunurgad kaardusid ülespoole.
"See on sinu valik, austan seda. Pea meeles, et pakkumine on alati jõus." Ta heitis pilgu autos protesteerivale Liiliale. "Ja laps, lõpeta teietamine."
Astusin minekule. Kuulsin tahaplaanil Liiliat karjumas.
"Tõsiselt paps. Lihtsalt nii sa lasedki tal minna? Tead, et ta ei söö korralikult ja jumal teab millega ta tegeleb siis kui keegi parasjagu ei vaata. Tal on oskus kaduda. Peale selle on tal
suurtes kogustes alkoholi. Mis siis kui ta pidusid korraldab, kas sa sellele oled mõelnud?"
Mootor ärkas ellu. Olin piisavas kauguses, et kuulda Mihaeli vastust.
"Ma usaldan teda. Erinevalt sinust ei ole talle esitatud kolme kaebust eeskirjade eiramise kohta. Nüüd istu ilusti ja vaiki noor daam, kui sa ei soovi pahandusi selle suure suu pärast sul."
Tundsin kuidas minu huuled tahtmatult naeratuseks kaardusid.
Loodan, et pead seda juttu huvitavaks.
Hakkan siia lisama vaikselt mõned osad.
Kui oled huvitatud, loodan, et loed ja kingid mulle ka mõne kommentaari, et teaksin, kas on vaja midagi muuta või mitte.
Minu Järjekaid võib leida ka leheküljelt sj2rjekad.blogspot.com.ee/
See on samasugune päev. Päiksepaisteline, palav, kuiv ja roheline. Kaunis ja muutumatu. Arvan, et suudame ülejäänud kuud üle elada, kuigi natukest vihma ei teeks paha.
Istun kohviku tagumises nurgas üksinda ja söön toitu mis minu ees asetseb, aeg-ajalt aknast välja kiigates.
Hääled vallutavad minu aju, üritan neid eemale lükata, kuid need pressivad läbi minu närvide.
Liiga palju Lärmi. Liiga palju inimesi.
Ja liiga palju Liiliat.
"Kas sa arvad, et seda on liiga palju? Ma ei taha näida ilmselge."
Minu ees olev koht täitus. Nad ei mõista, et saali viimane tühi laud valitakse põhjusega. Nad lihtsalt ei hooli sellest. Mind ajab marru kui ei hoolita asjadest mis on loodud olema või ilmselged.
Järgmine ja järgmine koht täitus.
"Lihtsalt ütle talle, et oled huvitatud." Ütles Doora ja laiutas lauale minu pahameeleks oma õpikud.
"Ta ei ütle sulle ei. Pealegi ma ei lubaks seda."
"Jeah, keegi ei ütleks sulle ei. Sul on tiitel ja välimus põhjusega antud."
Kõlas laks. "Mitte antud jobukakk. Ta sündis sellisena."
Liilia norsatas, tema sõrmed liikusid läbi tema blondi juuksepahmaka.
"Te panete selle kõlama nii lihtsana."
"Sellepärast, et see on seda". Sõnas Kristjan.
"Täpselt. Sama lihtne kui neelata sekundiga alla see oivalise väljanägemisega friikas, mis minu taldrikul ilutseb." Doora lükkas kartuli endale suhu. See tüdruk sööb rohkem kui meie kõik kokku.
Õnneks ei ole näha, et see talle kahju teeks.
Liilia ohkas ja ristas käed rinnale. Ta näeb välja selline nagu lahendaks matemaatika ülesandeid milles ta kunagi hea pole olnud.
"Mida sina sellest arvad, Aava? Oled kohutavalt vaikne." Teadsin, et on ainult aja küsimus, mil ta oma tähelepanu mulle pöörab.
"Kas ta pole seda mitte alati?"
"Vaiki, Kris. Kui su mõistus oleks sama suur, kui su suu, siis oleksid praegu miljonär."
"Lõpeta minu löömine. Ühel päeval ei ole sul enam kätt millega kõike seda toitu endale sisse toppida."
Urin väljus Doora huulilt. Alati see sama jama mida kuulama pean. Ilmselt on nad toredad, kuid mitte tore seltskond minu jaoks. Võtsin vastu Liilia ja olin sunnitud võtma ka kõik temaga kaasa
käiv.
"Lõpetage. Mõlemad!" Liilia vali hääl pani tõstma nii mõnedki pilgud. Kõik on alati huvitatud, kuidas tulevane alfa emane omadega hakkama saab. Nad on nagu kavalad, tüütud reporterid, kes jälgivad tervet sinu elukäiku. Iga tegu või sõna on kõigi ajusoppides. Ja seal on tähelepanu, mis mulle ei istu.
"On mõtetu vaielda koguaeg ühe ja sama asja pärast... Aava?"
Lõpetasin söömise ja naaldusin tahapoole. Pehme seljatugi toetas minu selga.
"Arvasin, et oleme selle teemaga lõpule jõudnud. Ma ei näe põhjust, miks sa peaksid seda tüüpi tahtma. Ta näib olevat üks ennasttäis, mõtetu, isekas tõbras, kes arvab, et terve maailm on tema
käsutuses. Kui ta peaks teada saama, et ka sina teda tahad, siis upitab see tema suurt ego veelgi."
"Ainult tema võib ühest tulevasest alfast sellisel viisil rääkida." Naer väljus Doora huulilt. "Kas sa said oma soovitud vastuse, Liilia?"
Liilia vaigistas ta pilguga. Tema ilme haaras pettumus. Tundsin peaaegu kahju.
" Pean leidma kellegi. Kellegi, kes on heast perekonnast ja tugev. Asheril on kõik see olemas. Kuulsin isa ja vanema vestlust pealt. Isegi kui nad seda avalikult eitavad, vajan selleks ajaks
kui koha üle võtan end kõrvale kedagi."
"Sul on aega kaks aastat". Doora toon väljendas kaastunnet. Kõik teavad, et see tüdruk soovib hingesugulast leida. Ta on end piisavalt väljendanud. Võibolla isegi liiga, sest nii mõnelegi on
jäänud meeleheitlik mulje. Kuid vastupidiselt Liiliale ei pea see juhtuma. Sest ta on tavaline elanik karjas, kuid Liilia on tulevane liider ühele karjale.
Iga alfa vajab oma kaaslast. On haruldane, et kaks hinge teineteist leiavad. Tihtilugu peavad alfad leppima hiljemalt sunniviisilise või enese vaitud samaväärse alf*ga.
"Sa oled emane, Liilia. Sul ei ole kohustust enda kõrvale kohe kedagi vaadata. Sulle on antud aega aasta pärast koha üle võtmist. Sinna on aega kolm aastat. Ära kiirusta."
Liilia krimsutas nina.
"Sul kerge öelda. Sina ei ole huvitatud hingesugulase leidmisest. Sul puuduvad igasugused kohustused." Tema nägu vajus kätele. "Vabandust. Minust oli öel seda õelda. Lihtsalt vahest olen kohutavalt kade, sul on vabadus ja valikud. Muidugi ei suuda ma mõista, kuidas sa ei taha leida oma elu ja luua perekonda, kuid see on sinu valik. Olen lihtsalt hirmul, kas teate? Nii vähesed kohtuvad
oma teise poolega. Tean, et saan ka muidu elada täisväärtuslikku elu, kuid seal jääb alati midagi puudu ja mis juhtub siis kui olen kellegi teisega sideme loonud ja mul on juba lapsed? Mis juhtub,
kui minu teine pool minu ellu marsib?"
Me kõik teame sellele vastust. Lõpp on laastav. Mitte keegi ei vastanud sellele küsimusele, sest see on ilmsemast selgem. Meie saatus sakib.
"Ära muretse sellepärast, olen kindel, et sinu kaasalne tuleb. Nagu Aava ütles, sul on aega."
Liilia naeratas Kristjanile.
"Loodan, et sul on õigus. Südamest loodan."
Kell helises. Liikusime järgmisse loengusse.
----
"Kas sa tuled meiega, Aava?"
Vaatasin alt üles otsa kaunile neljakümnendates meesterahvale. Vanus on meie jaoks vaid number. Mees näeb välja nagu oleks äsja lõpetanud oma kahekümnendad. Hästi säilinud, tugeva kehaehituse,
kaunite näojoonte ja võimsa auraga alfa isane. Liilia isa.
Ma ei pea talle alluma, sest ma ei kuulu nende karja ametlikult, kuid alati on mul tema ees mingisugune aukartus. Kuid kas pole mitte kõigil, kes ei ole samal tasemel? See mees on mulle olnud
nagu Liilia tavatseb öelda, " Isa". Olen teda lihtsalt võtnud kui meesisiku rolli minu elus, kes on andnud mulle võimalusi ja toetanud mind võimalikel viisidel. Tõde on see, et kui poleks teda
ei oleks mul paljut.
Tänu nende vastuvõtule, on ka minul mingi tähtsus. Tõde on ka see, et tänu sellele soovivad paljud minuga kontakti luua. Mulle ei meeldi tähelepanu ega hakka ka kunagi meeldima. Ma ei saa hoolida
asjadest, millest teised hoolivad. Samuti ei suuda ma armastada ja hoolida kellestki, keda ma ei tunne.
Vahel mõtlen, kas olen ültse võimeline kellestki piisavalt hoolima.
See on suur erinevus minu ja teiste vahel. Tunnen nagu oleksin väljaheidetu. Ma ei tunne rõõmu ega õnne asjade üle mis teiste jaoks tähtsad olnud. Mul puudub tahtmine isegi üritada.
Seal ei saa olla minu jaoks midagi. Mitte midagi sellist nagu neil on.
"Mitte täna. Eelistan jalutada."
"Ole nüüd. Sul on selleks aega õhtul maa ja ilm." Kostus Liilia hääl autost. Ta kuulab alati.
Tahtsin silmi pööritada.
Mihaeli murekortud ilmusid taas.
"Koju on pikk maa. Oled kindel, et soovid kõndida? Sa võid meie juurde jääda. Leila ootab sind õhtusöögile."
Nagu alati. Nad ootavad mind alati nagu pereliiget. Mihael ja Leila on kaks õnneliku hinge, kes leidsid teineteist. Seda ka sellepärast, et mõlemad käisid läbi riike, et üksteist leida.
Saatus oli nende poolt. Kui ma neid vaatan, peaaegu mõistan mida tähendab olla õnnelik. Õnnelik kellegiga koos. Kuid ikkagi paneb mind kahtlema, kuidas on võimalik kellegiga seda õnne terve
elu jagada.
"On mul vaja millegipärast muret tunda?"
Küsisin sellepärast, et äkki varitseb kusagil võimalik oht. Mihael teab seda. Meil ei käi just palju külastajaid. Mitte keegi ei leia oma teed otseselt siia ja kui mõni suvaline õnnelik leiab,
ei ole tegu alati heatahtliku külastajaga. Meie linnas on suured turvanõuded, kuid vahel on ka need läbitavad. Ma ei ole kunagi enda turvalisuse pärast kartnud. Ja minu jaoks on kummaline ja
harjumatu, et leidub keegi, kes seda teeb.
"Ei" Vastus tuli koheselt. "Kuid liigne ettevaatlikus ei tee halba."
Naeratasin.
"Teate, millal ma koju jõuan. Olen kindel, et keegi teavitab teid minu käikudest."
Tema suunurgad kaardusid ülespoole.
"See on sinu valik, austan seda. Pea meeles, et pakkumine on alati jõus." Ta heitis pilgu autos protesteerivale Liiliale. "Ja laps, lõpeta teietamine."
Astusin minekule. Kuulsin tahaplaanil Liiliat karjumas.
"Tõsiselt paps. Lihtsalt nii sa lasedki tal minna? Tead, et ta ei söö korralikult ja jumal teab millega ta tegeleb siis kui keegi parasjagu ei vaata. Tal on oskus kaduda. Peale selle on tal
suurtes kogustes alkoholi. Mis siis kui ta pidusid korraldab, kas sa sellele oled mõelnud?"
Mootor ärkas ellu. Olin piisavas kauguses, et kuulda Mihaeli vastust.
"Ma usaldan teda. Erinevalt sinust ei ole talle esitatud kolme kaebust eeskirjade eiramise kohta. Nüüd istu ilusti ja vaiki noor daam, kui sa ei soovi pahandusi selle suure suu pärast sul."
Tundsin kuidas minu huuled tahtmatult naeratuseks kaardusid.