Post by annamai on Mar 16, 2014 5:15:18 GMT -5
Tere!
Ma ei ole just eriti kogenenud järjejuttude kirjutaja niiet ärge oodake minult palju palun
See jutt on lihtsalt midagi mille ma juba ammu valmis kirjutasin ja otsustasin jagada lootes et vähemalt kellelegi läheb see peale.Kui lugejaid on postitan ka järgmisi osi.
Vabandan kirjavigade pärast.Pealkiri on lahtine.
Loodan et meeldib
"MINU KAUNITAR!" Seisis tobedal suurel valgel sildil mida üks blondide kiharate roheliste silmade ja totralt suure särav valge naeratusega mees käes hoidis.
Naeratades haarasin oma kohvri ja kõndisin tema poole.
"Sten mul on piinlik" Panin kohvri käest ja hüppasin talle kaela.Jumaluke kui väga ma teda igatsesin mis siis,et sellest on möödas ainult nädal mil ma viimati teda nägin ja me tegime pea igal õhtul mitme tunniseid telefonikõnesid mis lähevad mulle maksma arvatavasti sadu eurosid ei ole see võrreldes sellega mitte midagi mida ma tunnen siin tema käte vahel seistes.Ta põimis oma suured käed mulle ümber ja toetas lõua mu õlale.Ta lõhnab hästi nagu alati minu lemmik Aftershave järele.
Me embasime teineteist minuti,kuni ta irvitades eemale tõmbus.
"Pole põhjust piinlikust tunda need sõnad vastavad tõele räägi mulle parem kuidas puhkus oli-vopaa beib sa oled nii pandavalt pruun et ma hakkan vaikselt kahetsema et kaasa ei tulnud"
Ta võttis mu käe,keerutasin end selle otsas ja lasin tal end imetleda.
"Kahetsema pead sa kindlasti see kõik oli lihtsalt vapustav - päike,palmid,rand,martiini - sa ei kujuta ette millest sa ilma jäid"
Seletasin innukalt samal ajal kui Sten mu kohvri haaras ja me lennujaama ustest välja liikuma hakkasime
"Mul on hea meel et sa üksi tulid kartsin juba et mõni egiptlane on sind oma šarmiga ära võlunud ja kaotangi oma sõbranna palmide alla"
"Seda juba ei juhtu nad on minu jaoks liiga intelligentsed"
Sten hakkas narma ja avas auto ukse "Hea kuulda et nende intelligents sulle külge ei hakanud"
"Jup ikka seesama õel ja ebaviisakas vennike kes nädal tagasi"
Me istusime suures avaras vanalinna baaris ja tähistasime minu saabumist rikkalikult hea veini ja maitsva praega.Asjad mis ma sõin seal ei anna võrreldagi siinse toiduga mitte et see oleks halb olnud vaid pigem vajab harjumist ja seda juba nädalaga ei juhtu.Tunnen nagu oleksin selle ajaga 10 kilo alla võtnud.
"Sa oled mures Sten ja sul on täielik õigus seda ka olla"
Paar päeva tagasi kuulsin ma Steni tüdruku Stella kõrval hüppest.Ausalt öeldes on see viimane asi mida ma kunagi oodanud oleksin.Siin on palju muid varjante mis oleks võinud tekitada nende suhte mõranemise kuid mitte see.Siin on nii palju küsimusi ja lahtiseid otsi ma lihtsalt ei suuda aru saada miks Stella midagi sellist tegi see tüdruk keda mina tunnen ei oleks selleks võimeline,kuid näib et ma ei tunne teda üldse.
Mulle ei meeldi näha Steni sellisena.Ta on selline mees kes ei näita oma tundeid kuigi tihti ja see teeb asja ainult hullemaks,sest hetk mil ta naerab tunnen nagu tegelikult tahaks ta nutta.
See mees on mulle nagu vend,ta on kõige tähtsam inimene mu elus ja toob paratamatult kaasa valu mis piinab tema südant.
"Äärmusest äärmusesse.Ma andestasin talle beib tunnen end nagu pime idioot kelle üle kõik irvitavad"
Mingis mõttes mõistan ma teda.Mitte,et ma oleksin ise samas olukorras olnud,kuid minugi suhted teistega pole olnud just lust ja lillepidu.
"Ma võiksin sulle soovitada,et lõpeta see närune suhe ja otsi keegi kes sind väärib,kuid mingil põhjusel sa ei saatnud teda sinna kuhu päike ei paista ja nüüd jääb mul üle vaid küsida miks?"
Sten oli pikka aega mõtlik,ta pilk oli suunatud laua keskel olevale punasele üksikule roosile.Ma ei suutnud tähelepanemata jätta kui ilus ta on.Need imelised mururohelised silmad võluvad mind alati üha uuesti ja uuesti ükskõik kui palju ma neid ka näinud ei oleks imeb see ainulaatsus mind endasse,nad on alati nii sügavad nende varjus on peidus nii paljut mida keegi ei tea.
Tunnen neid nagu iga teist osagi sellest ilusat näolapist nagu oma viit sõrme,tean et isegi kui nad mingil hetkel säravad ei sära need täiesti õnnest ja isegi kui ta naeratab on seal varjus alati midagi peidus.
Hetkel näib ta olevat täielikus segaduses.
"Võibolla ma armastan teda"
Ta vaatas mulle otsa oodates minu reaktsiooni.Näen et ta isegi ei usu seda.
"Ei saa ei armasta"Vastasin kindlalt.
Ta naeratas mõrult "Kui sina seda nii täpselt tead kuidas seda siis nimetada?"
Kehitasin aeglaselt õlgu ja võtsin sõõmu oma veinist.
"Seks,kirg,iha,kiindumus,rutiin mis iganes sea oma sihid paika ja järgmine kord küsi uuesti mul on vastus olemas"
Ta jäi selle vastusega rahule.Sten tegi käega väljendusrikka žesti ja lülitus automaatselt ümber teisele kanalile.
"Sul on õigus kaunitar nagu alati ja nüüd räägin ma uudistest mida sinu imelised kõrvad veel kuulnud pole...."
Vahel tänan ma tema imelist oskust hüpata ühelt teemale teisele üle raskusteta.
--------------------------------------
Hommik,lõuna,õhtu pole just lai valik vaheldust kõik mõõdus ühtelaadi kraamisin oma ebavajalikud asjad kokku ja viskasin kasti -ebavajalikke asjade kogum- mille ma kavatsesin oma uute kitsasse keldrisse sokutada ja avada mitte ennem uut kolimist mis loodetavasti toimub alles järgmisel sajandil.
"Kergesti ärrituv mina", "Kuidas suhelda agressiivse inimesega" avasin järgmise purgi siidrit ja viskasin raamatutele pilgu peale.Ma ei kujuta ette milleses stressis mu ema võis neid raamatuid ostes olla.Millele ta üldse mõtles kui raamatupoodi sisse läks,kas ta üldse mõtles või ajas selle ostu jälle oma tujude arvele.Kes teab,igal juhul olin ma kergelt öeldes üllatunud kui neid esimest korda nägin.
Mu lapsepõlv ei olnud muinasjutuliselt ideaalne kuid seeest õnnelik ja mälestuste rohke vähemalt mõnda aega.Kõik muutus pärast isa surma.
Ühel päeval leidsin end välja kolimast meie suvemajast Tõrvast kontrollfriigist ärrituva ema juurest. Varem ta ei olnud selline peale isa surma keeras mu armastav ja hooliv ema totaalselt ära ma ei tea siiamaani kas ta on mind kunagi üldse armastanud või oli ainus põhjus miks ta mind alguses talus vaid isa.Mäletan oma isa kui meest kellele meeldis töödata,kes armastas oma perekonda rohkem kui midagi muud siin maailmas ja tegi kõik et neil kõik olemas oleks.Ta tahtis et ta naine ja tütar oleksid õnnelikud,talle meeldis neid naermas näha,talle meeldis neid üllatada.Ta oli sooja südamega mees kelle elupäevad lõppesid varakult.
Tahaksin mäletada rohkemat,kuid mõnikord on see liiga valus et proovida.
Sten oli see kes mu kätt pidi Tallinnasse vedas ja minu harmoonilisele elule aluse pani.
Ta on minu kõik,minu ainus.Ei ole olemas midagi nii suurt mis väljendaks seda tänu mida ma tema vastu tunnen.
Leidsin endale kesklinna Kreutzwaldi tänavale pilkupüüdva,atraktiivse 4 toalise korteri mille hinnaks olevast summast oleksin ma võinud tänu oma vanaisa pärandile ja Steni toele ainult unistada.
Eriline tänapäeva kõrgetele elustandarditele vastav hoone,luksuslikud mugavused ja täiuslikule arhidektuurile olen ma rajanud oma elu mida võisin näha vaid unistustes.
Ma ei plaani meest ega lapsi ja tõsiasi on see et minu unistuste ruumid on kolmetoalistes mõõtmetes mulle suured.3 magamistuba,2 suurt vannituba üks neist ühenduses ühe magamistoaga ja teine ühine kahe toa peale,koridorist otse sissepääs elutuppa ja avar köök siis on olemas kõik mis oleks täiuslik ühele suurele perele.
Kuid siin olen mina,üksi ja ma olen selle üle õnnelik.
Viskasin asjad kotti,kustutasin tuled ja tõmbasin teki üle pea.
Homme tuleb üks imeliselt sisukas koolipäev koos Steni kõrvukikitava uudisega
"Ma ei ole mingi homo kuid see mees oli täpselt nii atraktiivne nagu need tüütud herilased teda kirjeldasid"sõnas ta pahameelega
"üü Stennike on meie uue kirjastuse õpetaja peale kade mõelda vaid sa polegi enam meie klassi ainus imetlusobjekt"Norsin ma
"Ära noki baibe homme on sul samamoodi mokk ripakil kui teda näed ei erine sa midagi teistest kahepalgelistest tšikkidest"
Naeratasin steni halva tuju peale mille põhjustajaks on tema austajate uus ihaldusobjekt.Sten on kohutavalt võluv noor mees sõber kelle kuuluvad teiste imetlevad pilgud mille varju mina jään.
---------
Lükkasin jalanõud jalga ja haarasin koti ja võtmed.Saatsin silmadega üle veel ühe korra oma suure kõleda korteri.
Kuidas mul küll veab.Olgu üksi ma võin olla ja kohtab tõesti hetki kus ma sooviksin kedagi kõrvale et mitte masendusse sattuda,kuid siin ma nüüd olen tõrva vanast talukesest Tallinnas üheis kallimais korteris millest paljud võivad vaid unistada,käin koolis ja otsin tööd ning peale selle on mul imeline sõber kes mulle jalaga perse lööb kui ma peaksin takerduma.
Arvan et olen üks kuradima õnnelik naine.
Hea tujuga keerasin ukse lukku ja sammusin majast välja.
Kõndisin oma paar meetrit bussipeatusesse ja vaatasin sõiduplaani.Jumal tänatud et see lähedal on.
Okey üks detail on puudu ja selleks on auto mida mul siiamaani pole ja millest ma aegajalt puudust tunnen,näiteks talvel kui peab külma ja pakase käes bussi ootama kui see masin kipub tavaliselt teeolude tõttu hiljaks jääma. See on ka ainus kord ja kui nüüd mõtlema hakata siis eestis ongi enamus ajast üks külm ja karm ilmastik.
Suvised soojad kuud tulevad liikumine kasuks kuna siis külastan ma jõusaali vähe ja auto mõjuks mu ilusale pringile tagumikule lihtsalt halvasti.Kuid iga asi omal ajal nagu öeldake,kõike korraga lihtsalt ei saa.
"Hommik sten"
"Hommik päiksekiir kaugel oled?"
Vaatasin vasakule ja silmasin lähenevat trantsporti "Hüppan kohe bussile kohtume kooli ees"
Kuulsin kuidas ta pahuralt turtsatas
"Oli sul raske mõned minutid kauem oodata oleksin su peale võtnud?"
"18 kraadi,tõusev päike,mina seksikas lillelises kleidis koos hea tuju ja liikumisvajadusega ei ma ei kannatanud neid minuteid"
Sten tõi kuuldavale oma tavalise naerupahvaku ja lõpetas kõne.
Kui ma kooli ette jõudsin sibas siin parajalt palju rahvast.Parkla oli autosid täis ja Sten seisis kahe kohvitopsiga oma uhke masina najal ümbritsetud kooli kahe suurima lobamoka kes on ühtlasi ka meie sõbrannad ning ei tasu mainimata jätta et nad kuuluvad Stenni austajate ringi.
"Ma olen kadedusest roheline et ta sind igal hommikul kohviga ootab miks mina kordagi tervituskohvi ei saa?" küsis Nele kui Sten mulle topsi ulatas.
Kõik on sama vana nagu nädal tagasi,mida ma õieti lootsin selle ajaga muutuvat.Võibolla teistsugust vastuvõttu,võibolla ei tahtnud ma neid üldse täna siit eest leida ma ei tea isegi,kuid miskipärast häirib mind see kohutavalt.
Ma vajan et midagi oleks muutunud.
"Sa tead kullake kui tähtsal kohal see naine mu elus on et ma teda terve päeva taluda suudaksin peab ta oma kohveiini laksu kätte saama muidu käitub ta nagu psühhopaat"
Müksasin teda küünarnukiga "Sa oled kirjeldamatu koomik Sten"
Mees naeratas mulle naeratust millest vaid meie kaks aru saame soe ja imetlev sa oled mulle kallis naeratus.See pani mu südame sulama.
"Sul on kohutavalt vedanud caroline" Jätkas Nele
"Täpselt.Keegi võiks mind ka nii siiralt armastada" Nentis Teele oma totaka lapsikusega.
Nele saatis talle pika pilgu "Nad ei ole paar tobu vaid sõbrad"
"Igal juhul Sten kui sa Carolinist ära tüdined siis tead kuhu poole vaadata.Ma võin olla su isiklik tallalakkuja,armuke...keda iganes sa soovid"
"Sa oled madalam kui muru Teele seksmehel ei ole sinusugust vaja - vaid hoopis mind"
Pööritasin silmi ja hakkasin naerma kui Nele Stenile silma pilgutas.
Sten pilgutas vastu.Võin vanduda,et nägin natukest puna ta põskedel.Ei ole võimalik viimati kui ma seda venda punastamas nägin oli siis kui ta oli 10 aastane.
Sten vaatas mulle otsa ja kummardus elegantselt "Daamid,daamid ärge minu pärast kiskuma minge.Ma olen dzentelmen ja pakun tükikest endast kõigile kes seda vähegi soovivad - kuidas oleks kui ma saadaksin teid nüüd kooliuksest sisse et me sinna ennem päikse loojangut jõuaksime?"
Kas ma juba ütlesin kui väga ma temast hoolin ja seda kui palju mul vedanud on,et see mees ainult mulle kuulub?
---------
Mees kummardus maha langenud paberilehte üles korjama mille üks tormanud õpilane oli maha pillanud,päiksekiired immitsesid läbi kõrge akna ja mees seisis täpselt keset valgusvihku.
See on kõige erootilisem vaatepilt mida ma elus kunagi näinud olen.
Mees oli pooleldi küljega minu poole kallutasin pead piisavalt et näha milline täiuslik lihastes keha teda vormis.
Hetkel kui ta end täies sirguses püsti ajas ja end minu poole keeras mu kehast käis läbi külmavärin mitte sellepärast et mul oleks külm või see vaatepilt mind hirmutaks lihtsalt ta on suur.Mitte paks suur vaid pikk ja mehelikult kogukas,ma ei suuda mõtlemata jätta missugused need teised osad sellest kehast olla võivad.See mõte ajab mul märjaks.Kuidas saab keegi nii atraktiivne olla.Kõik mida ma tahan on tunda selle keha soojust,tahan seda suurt keha enda vastu igal võimalikul viisil.
Astusin sammu lähemale pilk ainuti temal.
Tal on jalas helesinised teksad mis embavad ta jalgu imeliselt ja must triiksärk mille üleskeeratud varrukad toovad esile kaunis kuldse nahatooni ja pingul käsivarred.Need käed...oh jumal need käed ma tahan neid tunda tervel oma kehal,tahan et nad puudutaksid ja hellitaksid mind.Tahan neid sõrmi endale sisse..
Terve mu maailm käis naeruväärse filmi aegluubis kerimisena.
Kas mulle ainult tundub või ongi terve mu hetkeline maailm ainult mina ja tema.Mitte ükski kõrvaline hääl ei kostunud mu kõrvu.Steni kohalolekust täielukult teadlik tundus mulle nagu seisaks ta tardunult paigal.
Tõstsin pilgu mehe näole kus tõusid esile skulptuursed kaarduvad täidlased huuled millest ma oleks tahtnud keelega üle tõmmata et tunda saada nende imelist maitset.
Hallikas siniseid silmi varjasid tihedad tumedad ripsmed ja silmanurkade kurrud mehe pilkupüüdvast naeratusest.Mehe juuksed olid sama tumedad kui ta särk ja elegantse lohakusega sassi aetud.Kas ta on oma kammi kaotanud või kargas ta alles voodist püsti?
Seisin nagu halvatud ja vaatasin üksisilmi enda ees avanevat vaatepilti,kui mees sõbralikult käe õpilase õlale toetas hõljus minuni tema hingetuksvõttev aroom ja millegipärast tundsin kadetust.Teravat õelat kadedust oma soontest läbi voolamas ning omandihimu.
Omandihimu...kadedus?Millest sa räägid sa alles kohtasid teda.Jumaluke sa tunnegi teda Caroline.
Aeglaselt ja sujuvalt keeras mees pead otse minu suunas.Kas ta oli tajunud mind teda jälgimas?
Naeratus tema huulilt kustus vähehaaval kui ta mind nägi.Ta näis tarduvat.
Ta silmad läksid suureks ja huuled kergelt paokile.Oh pagan ta mõtleb et ma olen mingisugune haige jõllitaja onnii?Üritasin kõigest väest end liikuma sundida,üritasin oma pead ära keerata kuid ma ei suutnud seda.Ma lihtsalt pean teda vaatama,ma ei tea miks.Kuid ma ei saa lihtsalt kaotada seda,midagi mida meil on.
Mees pilgutas paar korda silmi justkui kontrollimaks kas vaatepilt on reaalne.
Kuid mina ei suutnud enam isegi silmi pilgutada,sest midagi muutus.Need silmad ja see pilk tema silmis võttis mind hingetuks.
Ma ei suutnud enam mõelda ega end peatada,sest need silmad tõmbasid mind tema poole.
Tajusin end sujuvalt mehe poole liikuvat.Pole põhjust kiirustada,sest aega paistab olevat piisavalt.
Ma ei tea kui palju sellest möödas on,kuid mingil hetkel leidsin ma end temaga vastamisi ainsateks helideks oli mu südame meeletud löögid.
Mehe ilme väljendas tohutut jahmatust,tema huuled olid kutsuvalt paokil.Tõmbasin mõtlematult keelotsaga üle alahuule valmis tema huuli maitsma.
Mees sirutas käe kuid ennem kui see minuni jõudis minu õlale langev raskus peatas ta.
Urisesin ärritunult.
Lummus oli kadunud ja läbi meeletu õpilaste jutuvadin kostus mu kõrvu koos tuttav vabandav häälega
"Vabandage härra Stanton,kuid ma pean Caroline eemale paluma" Steni hääl kõlas kuidagi närviliselt.
Ma ei suutnud end tema poole vaatama sundida sest olin selleks liiga kinni mehes enda ees ja vihane ning pettunud,sest Sten julges meid segada ennem kui ma teda tunda sain.
Mees mu ees ei öelnud midagi vaid vaatas ikka veel üksisilmi mind.
Kuulsin veel korra Stenni vabandamist ennem seda kui ta hakkas mind väljapääsu poole tirima ilma et ma oleks kaotanud põletava tunde mille mehe pilk mu seljale põletas.
Ma ei taha kuhugi minna,tahan tema juurde tagasi minna.Hakkasin rabelema.
"Ma ei tea mida põrgut praegu juhtus beib..kuid ma päästsin su elu suurimat viga tegemast"
Tõmbasin oma käe tema omast välja ja peatasin meid.
Mu toon oli vihane "Mille kuradi pärast sa seda nüüd tegema pidid?"
Sten vaatas mind hetke olles jahmunud mu äkiliselt purskest "Sa oleksid teda suudelnud"nentis ta nagu see oleks midagi suurt.
Ristasin käed rinnale ma ei saa aru kuhu ta sihib "Ja siis?"
Ta saatis mulle pika pilgu "Ta on meie uus kirjanduse õpetaja beib"
Mul läks hetk,et aru saada mida ta just ütles.
Oh persse.Ma oleksin just suudelnud oma kirjanduse õpetajat kõiki mu koolikaaslaste ees.
Olen kindel et mu nägu on praegu täiesti lubi valge ja ma näen välja nagu oleksin kummitust näinud,sest sten haaras minust kinni.
"Oh sten ma ei tea mis seal juhtus ma vajan...vajan.."
"Üht kanget jooki.Tule lähme!"
Koolihoonest eemalduses ütles võõras hääl mu peas.
Ma leidsin su my love
Ma ei ole just eriti kogenenud järjejuttude kirjutaja niiet ärge oodake minult palju palun
See jutt on lihtsalt midagi mille ma juba ammu valmis kirjutasin ja otsustasin jagada lootes et vähemalt kellelegi läheb see peale.Kui lugejaid on postitan ka järgmisi osi.
Vabandan kirjavigade pärast.Pealkiri on lahtine.
Loodan et meeldib
"MINU KAUNITAR!" Seisis tobedal suurel valgel sildil mida üks blondide kiharate roheliste silmade ja totralt suure särav valge naeratusega mees käes hoidis.
Naeratades haarasin oma kohvri ja kõndisin tema poole.
"Sten mul on piinlik" Panin kohvri käest ja hüppasin talle kaela.Jumaluke kui väga ma teda igatsesin mis siis,et sellest on möödas ainult nädal mil ma viimati teda nägin ja me tegime pea igal õhtul mitme tunniseid telefonikõnesid mis lähevad mulle maksma arvatavasti sadu eurosid ei ole see võrreldes sellega mitte midagi mida ma tunnen siin tema käte vahel seistes.Ta põimis oma suured käed mulle ümber ja toetas lõua mu õlale.Ta lõhnab hästi nagu alati minu lemmik Aftershave järele.
Me embasime teineteist minuti,kuni ta irvitades eemale tõmbus.
"Pole põhjust piinlikust tunda need sõnad vastavad tõele räägi mulle parem kuidas puhkus oli-vopaa beib sa oled nii pandavalt pruun et ma hakkan vaikselt kahetsema et kaasa ei tulnud"
Ta võttis mu käe,keerutasin end selle otsas ja lasin tal end imetleda.
"Kahetsema pead sa kindlasti see kõik oli lihtsalt vapustav - päike,palmid,rand,martiini - sa ei kujuta ette millest sa ilma jäid"
Seletasin innukalt samal ajal kui Sten mu kohvri haaras ja me lennujaama ustest välja liikuma hakkasime
"Mul on hea meel et sa üksi tulid kartsin juba et mõni egiptlane on sind oma šarmiga ära võlunud ja kaotangi oma sõbranna palmide alla"
"Seda juba ei juhtu nad on minu jaoks liiga intelligentsed"
Sten hakkas narma ja avas auto ukse "Hea kuulda et nende intelligents sulle külge ei hakanud"
"Jup ikka seesama õel ja ebaviisakas vennike kes nädal tagasi"
Me istusime suures avaras vanalinna baaris ja tähistasime minu saabumist rikkalikult hea veini ja maitsva praega.Asjad mis ma sõin seal ei anna võrreldagi siinse toiduga mitte et see oleks halb olnud vaid pigem vajab harjumist ja seda juba nädalaga ei juhtu.Tunnen nagu oleksin selle ajaga 10 kilo alla võtnud.
"Sa oled mures Sten ja sul on täielik õigus seda ka olla"
Paar päeva tagasi kuulsin ma Steni tüdruku Stella kõrval hüppest.Ausalt öeldes on see viimane asi mida ma kunagi oodanud oleksin.Siin on palju muid varjante mis oleks võinud tekitada nende suhte mõranemise kuid mitte see.Siin on nii palju küsimusi ja lahtiseid otsi ma lihtsalt ei suuda aru saada miks Stella midagi sellist tegi see tüdruk keda mina tunnen ei oleks selleks võimeline,kuid näib et ma ei tunne teda üldse.
Mulle ei meeldi näha Steni sellisena.Ta on selline mees kes ei näita oma tundeid kuigi tihti ja see teeb asja ainult hullemaks,sest hetk mil ta naerab tunnen nagu tegelikult tahaks ta nutta.
See mees on mulle nagu vend,ta on kõige tähtsam inimene mu elus ja toob paratamatult kaasa valu mis piinab tema südant.
"Äärmusest äärmusesse.Ma andestasin talle beib tunnen end nagu pime idioot kelle üle kõik irvitavad"
Mingis mõttes mõistan ma teda.Mitte,et ma oleksin ise samas olukorras olnud,kuid minugi suhted teistega pole olnud just lust ja lillepidu.
"Ma võiksin sulle soovitada,et lõpeta see närune suhe ja otsi keegi kes sind väärib,kuid mingil põhjusel sa ei saatnud teda sinna kuhu päike ei paista ja nüüd jääb mul üle vaid küsida miks?"
Sten oli pikka aega mõtlik,ta pilk oli suunatud laua keskel olevale punasele üksikule roosile.Ma ei suutnud tähelepanemata jätta kui ilus ta on.Need imelised mururohelised silmad võluvad mind alati üha uuesti ja uuesti ükskõik kui palju ma neid ka näinud ei oleks imeb see ainulaatsus mind endasse,nad on alati nii sügavad nende varjus on peidus nii paljut mida keegi ei tea.
Tunnen neid nagu iga teist osagi sellest ilusat näolapist nagu oma viit sõrme,tean et isegi kui nad mingil hetkel säravad ei sära need täiesti õnnest ja isegi kui ta naeratab on seal varjus alati midagi peidus.
Hetkel näib ta olevat täielikus segaduses.
"Võibolla ma armastan teda"
Ta vaatas mulle otsa oodates minu reaktsiooni.Näen et ta isegi ei usu seda.
"Ei saa ei armasta"Vastasin kindlalt.
Ta naeratas mõrult "Kui sina seda nii täpselt tead kuidas seda siis nimetada?"
Kehitasin aeglaselt õlgu ja võtsin sõõmu oma veinist.
"Seks,kirg,iha,kiindumus,rutiin mis iganes sea oma sihid paika ja järgmine kord küsi uuesti mul on vastus olemas"
Ta jäi selle vastusega rahule.Sten tegi käega väljendusrikka žesti ja lülitus automaatselt ümber teisele kanalile.
"Sul on õigus kaunitar nagu alati ja nüüd räägin ma uudistest mida sinu imelised kõrvad veel kuulnud pole...."
Vahel tänan ma tema imelist oskust hüpata ühelt teemale teisele üle raskusteta.
--------------------------------------
Hommik,lõuna,õhtu pole just lai valik vaheldust kõik mõõdus ühtelaadi kraamisin oma ebavajalikud asjad kokku ja viskasin kasti -ebavajalikke asjade kogum- mille ma kavatsesin oma uute kitsasse keldrisse sokutada ja avada mitte ennem uut kolimist mis loodetavasti toimub alles järgmisel sajandil.
"Kergesti ärrituv mina", "Kuidas suhelda agressiivse inimesega" avasin järgmise purgi siidrit ja viskasin raamatutele pilgu peale.Ma ei kujuta ette milleses stressis mu ema võis neid raamatuid ostes olla.Millele ta üldse mõtles kui raamatupoodi sisse läks,kas ta üldse mõtles või ajas selle ostu jälle oma tujude arvele.Kes teab,igal juhul olin ma kergelt öeldes üllatunud kui neid esimest korda nägin.
Mu lapsepõlv ei olnud muinasjutuliselt ideaalne kuid seeest õnnelik ja mälestuste rohke vähemalt mõnda aega.Kõik muutus pärast isa surma.
Ühel päeval leidsin end välja kolimast meie suvemajast Tõrvast kontrollfriigist ärrituva ema juurest. Varem ta ei olnud selline peale isa surma keeras mu armastav ja hooliv ema totaalselt ära ma ei tea siiamaani kas ta on mind kunagi üldse armastanud või oli ainus põhjus miks ta mind alguses talus vaid isa.Mäletan oma isa kui meest kellele meeldis töödata,kes armastas oma perekonda rohkem kui midagi muud siin maailmas ja tegi kõik et neil kõik olemas oleks.Ta tahtis et ta naine ja tütar oleksid õnnelikud,talle meeldis neid naermas näha,talle meeldis neid üllatada.Ta oli sooja südamega mees kelle elupäevad lõppesid varakult.
Tahaksin mäletada rohkemat,kuid mõnikord on see liiga valus et proovida.
Sten oli see kes mu kätt pidi Tallinnasse vedas ja minu harmoonilisele elule aluse pani.
Ta on minu kõik,minu ainus.Ei ole olemas midagi nii suurt mis väljendaks seda tänu mida ma tema vastu tunnen.
Leidsin endale kesklinna Kreutzwaldi tänavale pilkupüüdva,atraktiivse 4 toalise korteri mille hinnaks olevast summast oleksin ma võinud tänu oma vanaisa pärandile ja Steni toele ainult unistada.
Eriline tänapäeva kõrgetele elustandarditele vastav hoone,luksuslikud mugavused ja täiuslikule arhidektuurile olen ma rajanud oma elu mida võisin näha vaid unistustes.
Ma ei plaani meest ega lapsi ja tõsiasi on see et minu unistuste ruumid on kolmetoalistes mõõtmetes mulle suured.3 magamistuba,2 suurt vannituba üks neist ühenduses ühe magamistoaga ja teine ühine kahe toa peale,koridorist otse sissepääs elutuppa ja avar köök siis on olemas kõik mis oleks täiuslik ühele suurele perele.
Kuid siin olen mina,üksi ja ma olen selle üle õnnelik.
Viskasin asjad kotti,kustutasin tuled ja tõmbasin teki üle pea.
Homme tuleb üks imeliselt sisukas koolipäev koos Steni kõrvukikitava uudisega
"Ma ei ole mingi homo kuid see mees oli täpselt nii atraktiivne nagu need tüütud herilased teda kirjeldasid"sõnas ta pahameelega
"üü Stennike on meie uue kirjastuse õpetaja peale kade mõelda vaid sa polegi enam meie klassi ainus imetlusobjekt"Norsin ma
"Ära noki baibe homme on sul samamoodi mokk ripakil kui teda näed ei erine sa midagi teistest kahepalgelistest tšikkidest"
Naeratasin steni halva tuju peale mille põhjustajaks on tema austajate uus ihaldusobjekt.Sten on kohutavalt võluv noor mees sõber kelle kuuluvad teiste imetlevad pilgud mille varju mina jään.
---------
Lükkasin jalanõud jalga ja haarasin koti ja võtmed.Saatsin silmadega üle veel ühe korra oma suure kõleda korteri.
Kuidas mul küll veab.Olgu üksi ma võin olla ja kohtab tõesti hetki kus ma sooviksin kedagi kõrvale et mitte masendusse sattuda,kuid siin ma nüüd olen tõrva vanast talukesest Tallinnas üheis kallimais korteris millest paljud võivad vaid unistada,käin koolis ja otsin tööd ning peale selle on mul imeline sõber kes mulle jalaga perse lööb kui ma peaksin takerduma.
Arvan et olen üks kuradima õnnelik naine.
Hea tujuga keerasin ukse lukku ja sammusin majast välja.
Kõndisin oma paar meetrit bussipeatusesse ja vaatasin sõiduplaani.Jumal tänatud et see lähedal on.
Okey üks detail on puudu ja selleks on auto mida mul siiamaani pole ja millest ma aegajalt puudust tunnen,näiteks talvel kui peab külma ja pakase käes bussi ootama kui see masin kipub tavaliselt teeolude tõttu hiljaks jääma. See on ka ainus kord ja kui nüüd mõtlema hakata siis eestis ongi enamus ajast üks külm ja karm ilmastik.
Suvised soojad kuud tulevad liikumine kasuks kuna siis külastan ma jõusaali vähe ja auto mõjuks mu ilusale pringile tagumikule lihtsalt halvasti.Kuid iga asi omal ajal nagu öeldake,kõike korraga lihtsalt ei saa.
"Hommik sten"
"Hommik päiksekiir kaugel oled?"
Vaatasin vasakule ja silmasin lähenevat trantsporti "Hüppan kohe bussile kohtume kooli ees"
Kuulsin kuidas ta pahuralt turtsatas
"Oli sul raske mõned minutid kauem oodata oleksin su peale võtnud?"
"18 kraadi,tõusev päike,mina seksikas lillelises kleidis koos hea tuju ja liikumisvajadusega ei ma ei kannatanud neid minuteid"
Sten tõi kuuldavale oma tavalise naerupahvaku ja lõpetas kõne.
Kui ma kooli ette jõudsin sibas siin parajalt palju rahvast.Parkla oli autosid täis ja Sten seisis kahe kohvitopsiga oma uhke masina najal ümbritsetud kooli kahe suurima lobamoka kes on ühtlasi ka meie sõbrannad ning ei tasu mainimata jätta et nad kuuluvad Stenni austajate ringi.
"Ma olen kadedusest roheline et ta sind igal hommikul kohviga ootab miks mina kordagi tervituskohvi ei saa?" küsis Nele kui Sten mulle topsi ulatas.
Kõik on sama vana nagu nädal tagasi,mida ma õieti lootsin selle ajaga muutuvat.Võibolla teistsugust vastuvõttu,võibolla ei tahtnud ma neid üldse täna siit eest leida ma ei tea isegi,kuid miskipärast häirib mind see kohutavalt.
Ma vajan et midagi oleks muutunud.
"Sa tead kullake kui tähtsal kohal see naine mu elus on et ma teda terve päeva taluda suudaksin peab ta oma kohveiini laksu kätte saama muidu käitub ta nagu psühhopaat"
Müksasin teda küünarnukiga "Sa oled kirjeldamatu koomik Sten"
Mees naeratas mulle naeratust millest vaid meie kaks aru saame soe ja imetlev sa oled mulle kallis naeratus.See pani mu südame sulama.
"Sul on kohutavalt vedanud caroline" Jätkas Nele
"Täpselt.Keegi võiks mind ka nii siiralt armastada" Nentis Teele oma totaka lapsikusega.
Nele saatis talle pika pilgu "Nad ei ole paar tobu vaid sõbrad"
"Igal juhul Sten kui sa Carolinist ära tüdined siis tead kuhu poole vaadata.Ma võin olla su isiklik tallalakkuja,armuke...keda iganes sa soovid"
"Sa oled madalam kui muru Teele seksmehel ei ole sinusugust vaja - vaid hoopis mind"
Pööritasin silmi ja hakkasin naerma kui Nele Stenile silma pilgutas.
Sten pilgutas vastu.Võin vanduda,et nägin natukest puna ta põskedel.Ei ole võimalik viimati kui ma seda venda punastamas nägin oli siis kui ta oli 10 aastane.
Sten vaatas mulle otsa ja kummardus elegantselt "Daamid,daamid ärge minu pärast kiskuma minge.Ma olen dzentelmen ja pakun tükikest endast kõigile kes seda vähegi soovivad - kuidas oleks kui ma saadaksin teid nüüd kooliuksest sisse et me sinna ennem päikse loojangut jõuaksime?"
Kas ma juba ütlesin kui väga ma temast hoolin ja seda kui palju mul vedanud on,et see mees ainult mulle kuulub?
---------
Mees kummardus maha langenud paberilehte üles korjama mille üks tormanud õpilane oli maha pillanud,päiksekiired immitsesid läbi kõrge akna ja mees seisis täpselt keset valgusvihku.
See on kõige erootilisem vaatepilt mida ma elus kunagi näinud olen.
Mees oli pooleldi küljega minu poole kallutasin pead piisavalt et näha milline täiuslik lihastes keha teda vormis.
Hetkel kui ta end täies sirguses püsti ajas ja end minu poole keeras mu kehast käis läbi külmavärin mitte sellepärast et mul oleks külm või see vaatepilt mind hirmutaks lihtsalt ta on suur.Mitte paks suur vaid pikk ja mehelikult kogukas,ma ei suuda mõtlemata jätta missugused need teised osad sellest kehast olla võivad.See mõte ajab mul märjaks.Kuidas saab keegi nii atraktiivne olla.Kõik mida ma tahan on tunda selle keha soojust,tahan seda suurt keha enda vastu igal võimalikul viisil.
Astusin sammu lähemale pilk ainuti temal.
Tal on jalas helesinised teksad mis embavad ta jalgu imeliselt ja must triiksärk mille üleskeeratud varrukad toovad esile kaunis kuldse nahatooni ja pingul käsivarred.Need käed...oh jumal need käed ma tahan neid tunda tervel oma kehal,tahan et nad puudutaksid ja hellitaksid mind.Tahan neid sõrmi endale sisse..
Terve mu maailm käis naeruväärse filmi aegluubis kerimisena.
Kas mulle ainult tundub või ongi terve mu hetkeline maailm ainult mina ja tema.Mitte ükski kõrvaline hääl ei kostunud mu kõrvu.Steni kohalolekust täielukult teadlik tundus mulle nagu seisaks ta tardunult paigal.
Tõstsin pilgu mehe näole kus tõusid esile skulptuursed kaarduvad täidlased huuled millest ma oleks tahtnud keelega üle tõmmata et tunda saada nende imelist maitset.
Hallikas siniseid silmi varjasid tihedad tumedad ripsmed ja silmanurkade kurrud mehe pilkupüüdvast naeratusest.Mehe juuksed olid sama tumedad kui ta särk ja elegantse lohakusega sassi aetud.Kas ta on oma kammi kaotanud või kargas ta alles voodist püsti?
Seisin nagu halvatud ja vaatasin üksisilmi enda ees avanevat vaatepilti,kui mees sõbralikult käe õpilase õlale toetas hõljus minuni tema hingetuksvõttev aroom ja millegipärast tundsin kadetust.Teravat õelat kadedust oma soontest läbi voolamas ning omandihimu.
Omandihimu...kadedus?Millest sa räägid sa alles kohtasid teda.Jumaluke sa tunnegi teda Caroline.
Aeglaselt ja sujuvalt keeras mees pead otse minu suunas.Kas ta oli tajunud mind teda jälgimas?
Naeratus tema huulilt kustus vähehaaval kui ta mind nägi.Ta näis tarduvat.
Ta silmad läksid suureks ja huuled kergelt paokile.Oh pagan ta mõtleb et ma olen mingisugune haige jõllitaja onnii?Üritasin kõigest väest end liikuma sundida,üritasin oma pead ära keerata kuid ma ei suutnud seda.Ma lihtsalt pean teda vaatama,ma ei tea miks.Kuid ma ei saa lihtsalt kaotada seda,midagi mida meil on.
Mees pilgutas paar korda silmi justkui kontrollimaks kas vaatepilt on reaalne.
Kuid mina ei suutnud enam isegi silmi pilgutada,sest midagi muutus.Need silmad ja see pilk tema silmis võttis mind hingetuks.
Ma ei suutnud enam mõelda ega end peatada,sest need silmad tõmbasid mind tema poole.
Tajusin end sujuvalt mehe poole liikuvat.Pole põhjust kiirustada,sest aega paistab olevat piisavalt.
Ma ei tea kui palju sellest möödas on,kuid mingil hetkel leidsin ma end temaga vastamisi ainsateks helideks oli mu südame meeletud löögid.
Mehe ilme väljendas tohutut jahmatust,tema huuled olid kutsuvalt paokil.Tõmbasin mõtlematult keelotsaga üle alahuule valmis tema huuli maitsma.
Mees sirutas käe kuid ennem kui see minuni jõudis minu õlale langev raskus peatas ta.
Urisesin ärritunult.
Lummus oli kadunud ja läbi meeletu õpilaste jutuvadin kostus mu kõrvu koos tuttav vabandav häälega
"Vabandage härra Stanton,kuid ma pean Caroline eemale paluma" Steni hääl kõlas kuidagi närviliselt.
Ma ei suutnud end tema poole vaatama sundida sest olin selleks liiga kinni mehes enda ees ja vihane ning pettunud,sest Sten julges meid segada ennem kui ma teda tunda sain.
Mees mu ees ei öelnud midagi vaid vaatas ikka veel üksisilmi mind.
Kuulsin veel korra Stenni vabandamist ennem seda kui ta hakkas mind väljapääsu poole tirima ilma et ma oleks kaotanud põletava tunde mille mehe pilk mu seljale põletas.
Ma ei taha kuhugi minna,tahan tema juurde tagasi minna.Hakkasin rabelema.
"Ma ei tea mida põrgut praegu juhtus beib..kuid ma päästsin su elu suurimat viga tegemast"
Tõmbasin oma käe tema omast välja ja peatasin meid.
Mu toon oli vihane "Mille kuradi pärast sa seda nüüd tegema pidid?"
Sten vaatas mind hetke olles jahmunud mu äkiliselt purskest "Sa oleksid teda suudelnud"nentis ta nagu see oleks midagi suurt.
Ristasin käed rinnale ma ei saa aru kuhu ta sihib "Ja siis?"
Ta saatis mulle pika pilgu "Ta on meie uus kirjanduse õpetaja beib"
Mul läks hetk,et aru saada mida ta just ütles.
Oh persse.Ma oleksin just suudelnud oma kirjanduse õpetajat kõiki mu koolikaaslaste ees.
Olen kindel et mu nägu on praegu täiesti lubi valge ja ma näen välja nagu oleksin kummitust näinud,sest sten haaras minust kinni.
"Oh sten ma ei tea mis seal juhtus ma vajan...vajan.."
"Üht kanget jooki.Tule lähme!"
Koolihoonest eemalduses ütles võõras hääl mu peas.
Ma leidsin su my love