Post by keepingupwithlisa on May 26, 2013 12:05:18 GMT -5
www.facebook.com/KeepingUpWithLisa - ametlik lehekülg.
ESIMENE
„Olin suures elevuses. Töökoha saamine oli nagu unistuse täitumine.. Lõpuks ometi algas teekond minu iseseisvumiseks..“
Olin helistanud vähemalt kahekümnesse erinevasse hotelli, restorani. Mitte keegi ei olnud mulle tagasi helistanud. Lootus oli kustumas. Kuni reede hommikul sain kõne tänava lõpus olevast restoranist.
„Tere. Olite helistanud meile kolmapäeval. Tundsite huvi meie poolt otsitava ettekandja tööst, kui ma ei eksi ?“
„Tere. Ei te ei eksi. Ma tõesti helistasin. Mul on nii hea meel, et te helistasite.“
„Sooviksin teada Teie vanust ja kui kiiresti oleks Teil võimalik tööle asuda?“
„Olen kahekümne kolme aastane. Tööle saaksin asuda kohe tänasest, kui see võimalik on.“
„Kas Te olete kursis ka tööpäevade pikkusega? Nii mõnedki noored neiud on tulnud sooviga meile tööle tulla, kuid ei suuda töögraafiku alusel tööd kaua teha. See nõuab teatavasti head füüsilist olekut.“
„Olen teadlik sellest. Ma luban, et Te ei pea muretsema mitte millegi pärast. Annan omalt poolt parima, et koostöö koos Teiega sujuks.“
„Mul on seda rõõm kuulda. Oleks tõesti väga hea, kui saaksite hakata tööle juba tänasest. Reedesed õhtud on alati kõige kiiremad. Siis saaksimegi näha, kas suudate antud tööga hakkama saada. Palun tulge kella kaheksaks õhtul kohale. Anname Teile vormi ja tutvustame töökorraldusi.“
„Selge, tulen kindlasti“
„Jääme ootama.Nägemist“
„Nägemist.“
Kõne lõppedes kekslesin nagu mõni kuueteist aastane tüdruk, kes oleks just eksamist läbi saanud. Olin nii õnnelik. Pidin kohe emale helistama. Ta ei usu siiani, et kodus ära kolimine teise linna hea mõte oli. Ta arvab, et oleksin pidanud kõigepealt kodulinnas jalad alla saama ja alles siis edasi minema. Kuid ma ei suutnud peale Jacopi surma seal edasi olla. Ema oli venna surmast nii löödud. Ma küll üritasin anda endast parima ja olla ta kõrval, kuid see koormas mind vaimselt nii ära. Otsustasin, et kolin omaette. Loomulikult tunnen ma emast puudust, kuid kogu see hoolitsus ja kaitsemine hakkas lämmatama peale Jacopi surma. „ Ära ole palun kaua väljas. Ära hakka ise sõitma. Võta takso..“ Päevast päeva sama juttu kuuldes, hakkab lõpuks kõik lämmatama. Aasta otsa selle kõige talumist pidi midagi muutuma..
Pidin ootama tavalisest kauem, et ema vastu võtaks. Tavaliselt ei saa ma õieti oodatagi, kui ema juba kõne vastu võtab. „ EMA ! MA SAIN TÖÖ!“ ei suutnud ma oma rõõmu kuidagi tagasi hoida. „ Mul on selle üle ainult heameel. Kuhu ja mida tegema täpselt siis?“ küsis ema õhinalt.
„Mäletad kui me mu asju siia tõime,siis tänava otsas oli üks kohalik restoran? Punaste seinte ja suurte akendega? Helistasin sinna nädala sees. Ma ei uskunud, et keegi mulle tagasi helistab,kuna olin nii paljudesse kohtadesse juba helistanud. Kuid nad helistasid täna. Tahtsid, et ma juba täna kohale läheks. Ma olen nii elevil. Kell on alles üks. Aeg võiks kiiremini minna.“
„See on tõesti väga kiiresti leitud ju. Kuid mida sa täpsemalt tegema pead?“
„ Hetkel tean ainult seda, et pean kliente teenindama. Neile jooke ja sööke viima.“
„Täna on reede. Palun hoia ennast. Ära lase endale võõraid ligi. Ja kindlasti ära liigu varahommikul üksinda. Telli endale takso või midagi. Mul on su üle heameel, kuid siiski muretsen.“
„Ema ma mõistan sind. Ma olen juba suur tüdruk. Küll ma hakkama saan.“
„Ma pean naabriproual aitama teha sünnipäeva lauda. Ta härral on täna seitsmekümnes juubel.Ma armastan sind, Lisa.“
„Ma armastan sind ka, ema. Anna õnnitlused minu poolt ka. Nägemist“
„Helista mulle kindlasti hommikul. Nägemist“
Otsustasin, et kuna mul on olemas elamispind ja nüüdseks ka töö. Siis võin ennast natukene premeerida. Võtsin maja läheduses olevast nurgapoest paar siidrit. Nii, et oleks olemas julgus, kuid siiski mõistusepiires. Mõtlesin peegli ees olle, et kas peaks juuksed kinni panema, lahti jätma või üldse lokid tegema. Mul on ilusad punased pikad juuksed. Ma ei ole raatsinud neid kunagi lõigata. Isegi värv on täiesti loomulik, tänu emale. Emal on ilusad lokkis punased juuksed. Meil vennaga olid samamoodi lokid väiksena. Mina kasvasin neist välja. Jacopil kadusid need juuste lõikamisega ära.
Otsustasin, et jätan algselt juuksed nii nagu nad on. Lahtiselt. Mul on aega küll teha igasuguseid soenguid. Mõtlesin, et teen end päris korda õhtuks. Värvisin küüned kirsipunasega üle, samamoodi tõmbasin oma lopsakad huuled samas toonis huulepulgaga üle. Pean tõdema, et nägin ümpris veetlev välja.
Kell liikus tohutu kiirusega. Veid**e enne seitset lõpetasin viimase siidri. Vaatasin kaks osa „ FRIENDS“ sarjast ja hakkasin sättima. Ema juures elades oli meil kahepeale üks auto. Tavaliselt olin mina see, kes sellega enamus ajast sõitis. Ema küll ütles, et tal ei lähe seda nii palju vaja, et võin endale võtta, kuid ma otsustasin, et las see jääb emale. Tänu sellele olin sunnitud kõndima. Mul oli ainult ühe otsa taksoraha. Otsustasin endale, mitte midagi erilist selga panna, kuna kõnest sain aru, et töö nõuab eraldi vormi. Jalga panin madalamad kingad,et jalgu mitte ära väsitada, kuna tänav oli siiski päris pikk.
Mida lähemale hakkasin jõudma, seda suuremaks muutus ärevus mu sees. Süda hakkas lööma ja tundsin kuidas käed higiseks muutusid. Enne sisse astumist hüppasin korra kohapeal ja pühkisin käed pükstesse. Sisse astudes võttis mind vastu omanik Kate, kes juba ootas mind. Ta oli varastes kolmekümnendates. Ilusate tumedate õlgadeni juustega ja väga hoolitsetud välimusega. Ta juhatas mind töötajate ruumi. Selgitas mulle mu tööülesanded, milleks oli klientide teenindamine nagu ma eelnevalt olin emalegi rääkinud. Veel rääkis ta mulle sellest, kuidas pean käituma, kui klient muutub ahistavaks või vägivaldseks. Ta tutvustas mind turvamehe Nickiga. Nick ütles, et pöörduksin tema poole kohe, kui keegi mulle tüli teeb. Kate ulatas mulle vormiriided. Need ei olnud üldse sellised nagu ma ette olin kujutanud. Naised pidid kandma musta põlvedeni kleiti, mis oli üsna avara dekolteega ja kolmveerand käistega. Kleit iseenesest oli ilus ja elegantne. Kate selgitas, et see restoran erineb teistest. Siin ei käi külajoodikud vaid pigem ärimehed koos oma sõpradega, kes soovivad lihtsalt siin oma stressi leevendada, meeldiva muusika ja seltskonnaga. Veel mainis ta, et harva kohtab siin naisi. Kate juhatas mind tagasi interjööri. Tutvustasin end sealsetele töötajatele. Kahele ettekandjale ja kahele baarmenile. Esmamulje oli väga hea. Koht oli seest väga mugav. Veinipunased sametised seinad, mille vastas olid suured mustad nahkdiivanid ja tugitoolid. Nende vahel olid ilusad klaaslauad, mille jalad ja ümbris oli väga peenest marmorist. Elevus oli suur ja ma ei suutnud oodata esimesi kliente. Kell oli kohe kohe üheksa saamas.
ESIMENE
„Olin suures elevuses. Töökoha saamine oli nagu unistuse täitumine.. Lõpuks ometi algas teekond minu iseseisvumiseks..“
Olin helistanud vähemalt kahekümnesse erinevasse hotelli, restorani. Mitte keegi ei olnud mulle tagasi helistanud. Lootus oli kustumas. Kuni reede hommikul sain kõne tänava lõpus olevast restoranist.
„Tere. Olite helistanud meile kolmapäeval. Tundsite huvi meie poolt otsitava ettekandja tööst, kui ma ei eksi ?“
„Tere. Ei te ei eksi. Ma tõesti helistasin. Mul on nii hea meel, et te helistasite.“
„Sooviksin teada Teie vanust ja kui kiiresti oleks Teil võimalik tööle asuda?“
„Olen kahekümne kolme aastane. Tööle saaksin asuda kohe tänasest, kui see võimalik on.“
„Kas Te olete kursis ka tööpäevade pikkusega? Nii mõnedki noored neiud on tulnud sooviga meile tööle tulla, kuid ei suuda töögraafiku alusel tööd kaua teha. See nõuab teatavasti head füüsilist olekut.“
„Olen teadlik sellest. Ma luban, et Te ei pea muretsema mitte millegi pärast. Annan omalt poolt parima, et koostöö koos Teiega sujuks.“
„Mul on seda rõõm kuulda. Oleks tõesti väga hea, kui saaksite hakata tööle juba tänasest. Reedesed õhtud on alati kõige kiiremad. Siis saaksimegi näha, kas suudate antud tööga hakkama saada. Palun tulge kella kaheksaks õhtul kohale. Anname Teile vormi ja tutvustame töökorraldusi.“
„Selge, tulen kindlasti“
„Jääme ootama.Nägemist“
„Nägemist.“
Kõne lõppedes kekslesin nagu mõni kuueteist aastane tüdruk, kes oleks just eksamist läbi saanud. Olin nii õnnelik. Pidin kohe emale helistama. Ta ei usu siiani, et kodus ära kolimine teise linna hea mõte oli. Ta arvab, et oleksin pidanud kõigepealt kodulinnas jalad alla saama ja alles siis edasi minema. Kuid ma ei suutnud peale Jacopi surma seal edasi olla. Ema oli venna surmast nii löödud. Ma küll üritasin anda endast parima ja olla ta kõrval, kuid see koormas mind vaimselt nii ära. Otsustasin, et kolin omaette. Loomulikult tunnen ma emast puudust, kuid kogu see hoolitsus ja kaitsemine hakkas lämmatama peale Jacopi surma. „ Ära ole palun kaua väljas. Ära hakka ise sõitma. Võta takso..“ Päevast päeva sama juttu kuuldes, hakkab lõpuks kõik lämmatama. Aasta otsa selle kõige talumist pidi midagi muutuma..
Pidin ootama tavalisest kauem, et ema vastu võtaks. Tavaliselt ei saa ma õieti oodatagi, kui ema juba kõne vastu võtab. „ EMA ! MA SAIN TÖÖ!“ ei suutnud ma oma rõõmu kuidagi tagasi hoida. „ Mul on selle üle ainult heameel. Kuhu ja mida tegema täpselt siis?“ küsis ema õhinalt.
„Mäletad kui me mu asju siia tõime,siis tänava otsas oli üks kohalik restoran? Punaste seinte ja suurte akendega? Helistasin sinna nädala sees. Ma ei uskunud, et keegi mulle tagasi helistab,kuna olin nii paljudesse kohtadesse juba helistanud. Kuid nad helistasid täna. Tahtsid, et ma juba täna kohale läheks. Ma olen nii elevil. Kell on alles üks. Aeg võiks kiiremini minna.“
„See on tõesti väga kiiresti leitud ju. Kuid mida sa täpsemalt tegema pead?“
„ Hetkel tean ainult seda, et pean kliente teenindama. Neile jooke ja sööke viima.“
„Täna on reede. Palun hoia ennast. Ära lase endale võõraid ligi. Ja kindlasti ära liigu varahommikul üksinda. Telli endale takso või midagi. Mul on su üle heameel, kuid siiski muretsen.“
„Ema ma mõistan sind. Ma olen juba suur tüdruk. Küll ma hakkama saan.“
„Ma pean naabriproual aitama teha sünnipäeva lauda. Ta härral on täna seitsmekümnes juubel.Ma armastan sind, Lisa.“
„Ma armastan sind ka, ema. Anna õnnitlused minu poolt ka. Nägemist“
„Helista mulle kindlasti hommikul. Nägemist“
Otsustasin, et kuna mul on olemas elamispind ja nüüdseks ka töö. Siis võin ennast natukene premeerida. Võtsin maja läheduses olevast nurgapoest paar siidrit. Nii, et oleks olemas julgus, kuid siiski mõistusepiires. Mõtlesin peegli ees olle, et kas peaks juuksed kinni panema, lahti jätma või üldse lokid tegema. Mul on ilusad punased pikad juuksed. Ma ei ole raatsinud neid kunagi lõigata. Isegi värv on täiesti loomulik, tänu emale. Emal on ilusad lokkis punased juuksed. Meil vennaga olid samamoodi lokid väiksena. Mina kasvasin neist välja. Jacopil kadusid need juuste lõikamisega ära.
Otsustasin, et jätan algselt juuksed nii nagu nad on. Lahtiselt. Mul on aega küll teha igasuguseid soenguid. Mõtlesin, et teen end päris korda õhtuks. Värvisin küüned kirsipunasega üle, samamoodi tõmbasin oma lopsakad huuled samas toonis huulepulgaga üle. Pean tõdema, et nägin ümpris veetlev välja.
Kell liikus tohutu kiirusega. Veid**e enne seitset lõpetasin viimase siidri. Vaatasin kaks osa „ FRIENDS“ sarjast ja hakkasin sättima. Ema juures elades oli meil kahepeale üks auto. Tavaliselt olin mina see, kes sellega enamus ajast sõitis. Ema küll ütles, et tal ei lähe seda nii palju vaja, et võin endale võtta, kuid ma otsustasin, et las see jääb emale. Tänu sellele olin sunnitud kõndima. Mul oli ainult ühe otsa taksoraha. Otsustasin endale, mitte midagi erilist selga panna, kuna kõnest sain aru, et töö nõuab eraldi vormi. Jalga panin madalamad kingad,et jalgu mitte ära väsitada, kuna tänav oli siiski päris pikk.
Mida lähemale hakkasin jõudma, seda suuremaks muutus ärevus mu sees. Süda hakkas lööma ja tundsin kuidas käed higiseks muutusid. Enne sisse astumist hüppasin korra kohapeal ja pühkisin käed pükstesse. Sisse astudes võttis mind vastu omanik Kate, kes juba ootas mind. Ta oli varastes kolmekümnendates. Ilusate tumedate õlgadeni juustega ja väga hoolitsetud välimusega. Ta juhatas mind töötajate ruumi. Selgitas mulle mu tööülesanded, milleks oli klientide teenindamine nagu ma eelnevalt olin emalegi rääkinud. Veel rääkis ta mulle sellest, kuidas pean käituma, kui klient muutub ahistavaks või vägivaldseks. Ta tutvustas mind turvamehe Nickiga. Nick ütles, et pöörduksin tema poole kohe, kui keegi mulle tüli teeb. Kate ulatas mulle vormiriided. Need ei olnud üldse sellised nagu ma ette olin kujutanud. Naised pidid kandma musta põlvedeni kleiti, mis oli üsna avara dekolteega ja kolmveerand käistega. Kleit iseenesest oli ilus ja elegantne. Kate selgitas, et see restoran erineb teistest. Siin ei käi külajoodikud vaid pigem ärimehed koos oma sõpradega, kes soovivad lihtsalt siin oma stressi leevendada, meeldiva muusika ja seltskonnaga. Veel mainis ta, et harva kohtab siin naisi. Kate juhatas mind tagasi interjööri. Tutvustasin end sealsetele töötajatele. Kahele ettekandjale ja kahele baarmenile. Esmamulje oli väga hea. Koht oli seest väga mugav. Veinipunased sametised seinad, mille vastas olid suured mustad nahkdiivanid ja tugitoolid. Nende vahel olid ilusad klaaslauad, mille jalad ja ümbris oli väga peenest marmorist. Elevus oli suur ja ma ei suutnud oodata esimesi kliente. Kell oli kohe kohe üheksa saamas.