Post by catukas on May 11, 2013 8:08:21 GMT -5
Tere! Olen suhteliselt uus siin. Olen veidi ringi vaadanud. Mõtlesin, et postitaks ka oma jutu siia, jupp jupi haaval. Kui saan positiivset tagasisidet, siis kindlasti peab ka järg tulema
Sissejuhatus:
Hirm on ees sõnades, mida käega katsunud. Minevik on haihtunud, kuid ei jäta mu taga kõndimist. Kus olen pole eile. Kuhu lähen, seda ei tea karma ega saatus. Samm- sammult lähenen lõppu, või vähemalt nii ma arvan. Kaob tasakaal ja põlvini olengi. Iga kord püsti tõusmine nõuab minult seda vähekestki hääbuvat jõudu, mis alles. Liigun või liigub maapind minu all? Lähenen bussijaamale, mis asub pargi kõrval. Seal pargi taga on miski.. miski täis sisu ja jutte. Toetun lähima puu vastu. Üha udusemaks muutub vaatepilt. Ainus, mis mõtetes, on see käidud rada, see rada, mis pidi jääma viimaseks.
Ligi astub mulle tuttav arst:" Kas sul on halb? Tule istu."
Tuigun pingi peale, pisarad voolavad.
"Mis lahti, mis juhtus?"
Need rasked sõnad tulid mu suust:" Ma sõin terve karbi ärevushäire rohtusid."
"Kui palju siis?"
"30tükki," meenub, kuidas neid ükshaaval lugesin, kuidas end kogusin, kuidas meenutasin kedagi kallist..
Kiirabi tuli mõne hetkega. Minu maailm jäi seisma, kuid elu minu arvamust ei küsinud ja läks edasi.
1. Episood
Istun kiirabiautos, keegi mu kõrval kui ka vastas. Olin võimetu midagi ütlema, midagi arvama, kuhugi vaatama. Mulle anti süüa söetablette, mustad, suured, maitsetud. Neid vastuhakuta närisin ja alla neelasin. Kohe mitu tükki. Võib- olla ma tahan elada või siis olen hoopis liiga nõrk ja uimane et käsku mitte täita. Edasi on ümbrus udune. Ei tunne midagi. Kuulsin ainult:" Neela seda toru." .. "Sa oled hea neelaja." Täitsin seda magu loputavat käsku. Edasi olin teadmata kus ja teadmata kaua haiglavoodis, oksendasin vahelduva eduga. Kuulsin liiga palju.. Küsimus on, kust ja keda ma kuulsin, millist maailma ma tajusin? Ma ootasin, et keegi tuleks minult aru küsima. Kuid ei. Inimesed liikusid liiga kiirelt, rääkisid liiga kiirelt. Minu paranoia hakkas ründama. Mind jälitatakse. Minust räägitakse. Kõik teavad mind ja minu tegu. Midagi on teoksil. "10, 9, 8, 7 .. 0. Erektsioon." Minu keha paindus ega allunud kontrollile, miski kõrvetas number nulli juures. "Ta sisenes teise mõttemaailma." Siit said paljudki uskumused alguse. Mind viidi ratastoolis kuskile, kes teab kuhu. Ma ei mõelnud sellele enne kui see juhtus- vaimuhaigla.
2. Episood
Olen tilgutite all. Tundub nagu kogu mu sisikond tuleb välja. Oksega täitub kauss kausi järel. Kas keegi tuttav on juba kohal, mind ootamas.. seinad rääkisid.. midagi.. tundsid mulle kaasa, kuid minu juurde ei tulnud. Nad rääkisid kaugemal. Ei mõista, miks nad eemale hoiavad. Nad on ju siin, ma tean ja tunnen ja kuulen.
Vanemad astusid sisse, isa mu voodi kohal, hoiab kätt. Pisarad. Vägagi emotsionaalne hetk. Kõik olid löödud. Keegi ei uskunud, et selline asi minuga võib juhtuda.
"Miks sa tegid seda?"
Vastus jäi tulemata ja küsimus neid kummitama. Vaikus.
Ma ei öelnud vanematele, et seinad räägivad, et on veel keegi, kes mind näha tahavad. Nad olid ka pärast vanemate lahkumist.
Aeg möödus, kuid oli ikkagi täna. Pidin end pingutama, et WC'sse saada, nõrkus, mul puudusid prillid, et näha, kes arstide juures aga ma olin kindel, et tean teda ja tema mind ja minu pärast on siin.
Järgmine hommik venis pikaks. Esimese asjana ärgates anti mulle antidepressante. Olin vihane ega mõistnud, miks neid võtma pean, vastust ei saanud ja vastu ka ei hakanud. Minu arstiks oli P.
3. Episood
Oli lõuna. Päike valgustas mu palatit, taevas oli muinasjutuliselt selge. Tõusin voodist ja käisin korduvalt aknast välja vaatamas, et näha oma külalisi. Olin kindel, et see tume auto kuulub neile. Olin kuidagi liiga õnnelik seetõttu ega suutnud neid emotsioone alla suruda. Minust hoolitakse. Keegi õde ilmus mu palatisse toiduga. Ütlesin automaatselt enda kaitseks ja vabanduseks:" Küll on ikka ilus ilma täna." Ja õde oli minuga sama meelt.
Suureks miinuseks selles paigas on, et igale poole kuhu vaatad, näeb kaameraid. Kellelgi pole siin privaatsust, kõik on näha. Ainuke turvaline koht, kuhu peitu pugeda saaks on WC. See on justkui minu kindlus, kus aega veeta ilma liigsete silmadeta.
Haiglas on toidukordi üsna palju. Ei jõua ühte korda äragi süüa kui juba järgmine tuleb. Kutsuti. Astusin esimest korda oma palatist välja. Mind halvas üle keha kohutav hirm. Keda või mida ma kardan? Mis see on? Nii kohutav...aga ma pean liikuma, ühe laua valima, nad kõik on võõrad... kuhu edasi ..
Sissejuhatus:
Hirm on ees sõnades, mida käega katsunud. Minevik on haihtunud, kuid ei jäta mu taga kõndimist. Kus olen pole eile. Kuhu lähen, seda ei tea karma ega saatus. Samm- sammult lähenen lõppu, või vähemalt nii ma arvan. Kaob tasakaal ja põlvini olengi. Iga kord püsti tõusmine nõuab minult seda vähekestki hääbuvat jõudu, mis alles. Liigun või liigub maapind minu all? Lähenen bussijaamale, mis asub pargi kõrval. Seal pargi taga on miski.. miski täis sisu ja jutte. Toetun lähima puu vastu. Üha udusemaks muutub vaatepilt. Ainus, mis mõtetes, on see käidud rada, see rada, mis pidi jääma viimaseks.
Ligi astub mulle tuttav arst:" Kas sul on halb? Tule istu."
Tuigun pingi peale, pisarad voolavad.
"Mis lahti, mis juhtus?"
Need rasked sõnad tulid mu suust:" Ma sõin terve karbi ärevushäire rohtusid."
"Kui palju siis?"
"30tükki," meenub, kuidas neid ükshaaval lugesin, kuidas end kogusin, kuidas meenutasin kedagi kallist..
Kiirabi tuli mõne hetkega. Minu maailm jäi seisma, kuid elu minu arvamust ei küsinud ja läks edasi.
1. Episood
Istun kiirabiautos, keegi mu kõrval kui ka vastas. Olin võimetu midagi ütlema, midagi arvama, kuhugi vaatama. Mulle anti süüa söetablette, mustad, suured, maitsetud. Neid vastuhakuta närisin ja alla neelasin. Kohe mitu tükki. Võib- olla ma tahan elada või siis olen hoopis liiga nõrk ja uimane et käsku mitte täita. Edasi on ümbrus udune. Ei tunne midagi. Kuulsin ainult:" Neela seda toru." .. "Sa oled hea neelaja." Täitsin seda magu loputavat käsku. Edasi olin teadmata kus ja teadmata kaua haiglavoodis, oksendasin vahelduva eduga. Kuulsin liiga palju.. Küsimus on, kust ja keda ma kuulsin, millist maailma ma tajusin? Ma ootasin, et keegi tuleks minult aru küsima. Kuid ei. Inimesed liikusid liiga kiirelt, rääkisid liiga kiirelt. Minu paranoia hakkas ründama. Mind jälitatakse. Minust räägitakse. Kõik teavad mind ja minu tegu. Midagi on teoksil. "10, 9, 8, 7 .. 0. Erektsioon." Minu keha paindus ega allunud kontrollile, miski kõrvetas number nulli juures. "Ta sisenes teise mõttemaailma." Siit said paljudki uskumused alguse. Mind viidi ratastoolis kuskile, kes teab kuhu. Ma ei mõelnud sellele enne kui see juhtus- vaimuhaigla.
2. Episood
Olen tilgutite all. Tundub nagu kogu mu sisikond tuleb välja. Oksega täitub kauss kausi järel. Kas keegi tuttav on juba kohal, mind ootamas.. seinad rääkisid.. midagi.. tundsid mulle kaasa, kuid minu juurde ei tulnud. Nad rääkisid kaugemal. Ei mõista, miks nad eemale hoiavad. Nad on ju siin, ma tean ja tunnen ja kuulen.
Vanemad astusid sisse, isa mu voodi kohal, hoiab kätt. Pisarad. Vägagi emotsionaalne hetk. Kõik olid löödud. Keegi ei uskunud, et selline asi minuga võib juhtuda.
"Miks sa tegid seda?"
Vastus jäi tulemata ja küsimus neid kummitama. Vaikus.
Ma ei öelnud vanematele, et seinad räägivad, et on veel keegi, kes mind näha tahavad. Nad olid ka pärast vanemate lahkumist.
Aeg möödus, kuid oli ikkagi täna. Pidin end pingutama, et WC'sse saada, nõrkus, mul puudusid prillid, et näha, kes arstide juures aga ma olin kindel, et tean teda ja tema mind ja minu pärast on siin.
Järgmine hommik venis pikaks. Esimese asjana ärgates anti mulle antidepressante. Olin vihane ega mõistnud, miks neid võtma pean, vastust ei saanud ja vastu ka ei hakanud. Minu arstiks oli P.
3. Episood
Oli lõuna. Päike valgustas mu palatit, taevas oli muinasjutuliselt selge. Tõusin voodist ja käisin korduvalt aknast välja vaatamas, et näha oma külalisi. Olin kindel, et see tume auto kuulub neile. Olin kuidagi liiga õnnelik seetõttu ega suutnud neid emotsioone alla suruda. Minust hoolitakse. Keegi õde ilmus mu palatisse toiduga. Ütlesin automaatselt enda kaitseks ja vabanduseks:" Küll on ikka ilus ilma täna." Ja õde oli minuga sama meelt.
Suureks miinuseks selles paigas on, et igale poole kuhu vaatad, näeb kaameraid. Kellelgi pole siin privaatsust, kõik on näha. Ainuke turvaline koht, kuhu peitu pugeda saaks on WC. See on justkui minu kindlus, kus aega veeta ilma liigsete silmadeta.
Haiglas on toidukordi üsna palju. Ei jõua ühte korda äragi süüa kui juba järgmine tuleb. Kutsuti. Astusin esimest korda oma palatist välja. Mind halvas üle keha kohutav hirm. Keda või mida ma kardan? Mis see on? Nii kohutav...aga ma pean liikuma, ühe laua valima, nad kõik on võõrad... kuhu edasi ..