Post by jutustaja1 on Jun 28, 2011 9:01:54 GMT -5
Lugege ja kommenteerige, mis arvate, siis tean mida valesti ten..kuidas oleks paremini ning kas üldse jätkata
„Eliise! Ärka!“-just see ongi minu nimi...Eliise. Tihti ärkan selle peale, et mu kolme aastane õde Mirjam tuleb minu toa ukse taha, et mind äratada. Kuna õde juba hüüdis mind, pidin end voodist välja ajama. Tegin voodi ära, nagu alati kuid ei viitsinud ennast riidesse pana, sest eelmine päev oli olnud sõbranna majas taas üks pidu, mida ma korraldasin. Viskasin selga valge, pehme, siidist hommikumantli ning astusin oma toast välja. Mu ees seisis väike õde Mirjam. „Tere hommikust“ ütlesin Mirjamile, endal silmad kinni vajumas. „Emme tegi süüa, tule minuga sööma“ palus ta. Nii me siis läksimegi koos suurde heledasse kööki. Ema oli teinud meile omeltti. Vaatasin kella, kell oli alles 10. Mõtesin, et millal see lasteaed ükskord puhkuselt tagasi tuleb...saaks õe lasteaeda viia. Õnneks oli jäänud veel vaid paar päeva. Avasin külmkapi, võtsin välja piima, saia, või, tomati, vorsi. Samuti võtsin taldrikud ning panin endale ja õele omletti. Lõpuks söödud panin nõud nõudepesumasinasse, asjad külmkappi tagasi. Mõtlesin minna arvutisse, äkki on midagi põnevat. Läksime teleka tuppa...panin arvuti tööle. Õde hakkas samal ajal oma mänguasjadega mängima ning vaatas ka telekat. Esimese asjana läksin facebooki. Seal olid juba peo pildid üleval. Kommentaaridest sain aru, et järjekordselt oli üks pidu õnnestunud. Ehmusin, sest keegi lasi ukse kella. Väike õde jooksis ust avama, kuid emal on kombeks uks lukustada, et õde hommikul välja ei läheks, kui ma alles magan. Panin arvuti lauale ning avasin ukse. „Tere, kas vanemad on kodus?“ küsis täiesti võõras inimene. „Ei ole, tööl on.“ „Selge, palun andke see pakk oma emale üle.“ „Kindlasti annan“ vastasin ning läinud ta oligi. Ka mu väike õde pomises seal midagi, kuid me ei teinud välja. Istusin diivanile tagasi ning märkasin, et keegi Villu tahab mind sõbraks lisada. Tahtsin uurida, et kes see on kuid ma ei näinud ta pilte. Võtsin ta sõbrakutse vastu ning sain aru, et see on poiss eilselt peolt...kuigi ma ei mäletanud teda. „Mul on pissi äda“ ütles Mirjam. „Aga mine siis potile“ vastasin. Punane number üks tekkis üles ümbriku kohale...vaatasin, et too Villu kirjutab.
Villu - Tere, kas mäletad mind?
Eliise – Tere, tere. Kahjuks mitte.
Villu – No ma siis tuletan meelde. Eile sa korraldasid Maarja juures peo, ka mina olin kutsutud, aga no seal oli nii palju inimesi, et sa tõesti võibolla ei mäleta, kuid sina jäid mulle kohe silma.
Eliise – Huvitav küll miks? Millega?
Villu – Olid selline energilina ja särav tüdruk.
„Õdee, valmis sai.“ Karjus mu väike õde potilt. Läksin ja aitasin teda.
Eliise – Selge. Kahjuks ma pean nüüd minema... teine kord räägime.
Villu – Okei. Kas sa mulle oma numbri annaksid? Saaksin sulle helistada.
Eliise – Ma ei jaga numbreid võõrastele. Sorry.
Pidin lahkuma, kuna vaatasin, et kell on juba kaks. Väiksel õel oli une aeg. Panin ta magama ning läksin ise poodi.
.......JÄTKUB, kui tuleb ka vastukaja vms.
„Eliise! Ärka!“-just see ongi minu nimi...Eliise. Tihti ärkan selle peale, et mu kolme aastane õde Mirjam tuleb minu toa ukse taha, et mind äratada. Kuna õde juba hüüdis mind, pidin end voodist välja ajama. Tegin voodi ära, nagu alati kuid ei viitsinud ennast riidesse pana, sest eelmine päev oli olnud sõbranna majas taas üks pidu, mida ma korraldasin. Viskasin selga valge, pehme, siidist hommikumantli ning astusin oma toast välja. Mu ees seisis väike õde Mirjam. „Tere hommikust“ ütlesin Mirjamile, endal silmad kinni vajumas. „Emme tegi süüa, tule minuga sööma“ palus ta. Nii me siis läksimegi koos suurde heledasse kööki. Ema oli teinud meile omeltti. Vaatasin kella, kell oli alles 10. Mõtesin, et millal see lasteaed ükskord puhkuselt tagasi tuleb...saaks õe lasteaeda viia. Õnneks oli jäänud veel vaid paar päeva. Avasin külmkapi, võtsin välja piima, saia, või, tomati, vorsi. Samuti võtsin taldrikud ning panin endale ja õele omletti. Lõpuks söödud panin nõud nõudepesumasinasse, asjad külmkappi tagasi. Mõtlesin minna arvutisse, äkki on midagi põnevat. Läksime teleka tuppa...panin arvuti tööle. Õde hakkas samal ajal oma mänguasjadega mängima ning vaatas ka telekat. Esimese asjana läksin facebooki. Seal olid juba peo pildid üleval. Kommentaaridest sain aru, et järjekordselt oli üks pidu õnnestunud. Ehmusin, sest keegi lasi ukse kella. Väike õde jooksis ust avama, kuid emal on kombeks uks lukustada, et õde hommikul välja ei läheks, kui ma alles magan. Panin arvuti lauale ning avasin ukse. „Tere, kas vanemad on kodus?“ küsis täiesti võõras inimene. „Ei ole, tööl on.“ „Selge, palun andke see pakk oma emale üle.“ „Kindlasti annan“ vastasin ning läinud ta oligi. Ka mu väike õde pomises seal midagi, kuid me ei teinud välja. Istusin diivanile tagasi ning märkasin, et keegi Villu tahab mind sõbraks lisada. Tahtsin uurida, et kes see on kuid ma ei näinud ta pilte. Võtsin ta sõbrakutse vastu ning sain aru, et see on poiss eilselt peolt...kuigi ma ei mäletanud teda. „Mul on pissi äda“ ütles Mirjam. „Aga mine siis potile“ vastasin. Punane number üks tekkis üles ümbriku kohale...vaatasin, et too Villu kirjutab.
Villu - Tere, kas mäletad mind?
Eliise – Tere, tere. Kahjuks mitte.
Villu – No ma siis tuletan meelde. Eile sa korraldasid Maarja juures peo, ka mina olin kutsutud, aga no seal oli nii palju inimesi, et sa tõesti võibolla ei mäleta, kuid sina jäid mulle kohe silma.
Eliise – Huvitav küll miks? Millega?
Villu – Olid selline energilina ja särav tüdruk.
„Õdee, valmis sai.“ Karjus mu väike õde potilt. Läksin ja aitasin teda.
Eliise – Selge. Kahjuks ma pean nüüd minema... teine kord räägime.
Villu – Okei. Kas sa mulle oma numbri annaksid? Saaksin sulle helistada.
Eliise – Ma ei jaga numbreid võõrastele. Sorry.
Pidin lahkuma, kuna vaatasin, et kell on juba kaks. Väiksel õel oli une aeg. Panin ta magama ning läksin ise poodi.
.......JÄTKUB, kui tuleb ka vastukaja vms.