Post by nextdreams on Mar 24, 2010 12:42:57 GMT -5
Oli tüüpiline esmaspäeva hommik. Äratuskell helises ja ültse ei viitsinud üles ärgata. Ma teadsin mis mind koolis ees ootab. Klass idioote keda ma ei talu. Ja veel hullem, geograafia kontrolltöö, mille jaoks oli õppimatta. Tegin siis voodi korda ja läksin vaatasin aknast välja. Väljas oli ilus kenadine ilm. Päike säras taevas väga heledalt ja tänavad olid peaaegu lumest tühjad. Iga päev kell 7.25 jalutas naaber oma nässakaga. Musta värvi, väike, terjeri tõugu kutsikaga. Laususin "On ikka viitsimust!" ja sammusin kiirel sammul kööki, et kohvi teha. Kui ma kööki jõudsin oli emal juba kohvi valmis. "Tere hommikust, mamps" laususin üsnagi vaikselt... "Tere hommikust, Emma! Kohvi on valmis, joo ruttu ära, muidu jääd veel kooli bussist maha" lausus ema. Jõin kohvi.
Kell sai vaevalt kolmveerand 8 kui nägin köögi aknast, et kooli buss on juba ees. Jooksin koridori, panin tossud jalga ja võtsin nurgast seljakoti, mille ma eile õhtul sinna olin visanud, kui koolis tulin. Järgmisel hetkel olin juba koolibussis. Ma istusin kõige ette esimesse pinki, kuna teised kohad olid juba võetud.
Järgmises peatuses tuli peale üks poiss, nii 17-18 aastane, kõhna kehaehitusega, siniste silmadega ja pruunide juustega. ta tuli minu juurde "Kas see koht on vaba" "Jaah" vastasin, ise samal ajal mõeldes et ma pole teda varem siin kandis näinud. viimased 3 aastat mil ma siin elanud olen, pole nii kena poissi ma veel näinud. Ei ta ei saa kuidagi kohalik olla. niikuinii ta on siin kellegil külas: Mõnel tuttaval, sõbral, vanaemal. Ta istus Emma kõrvale. "Tere, Ma olen Jaanus, aga sõpradele Jan. "Tere, mina olen Emma.Meeldiv tutvuda. Sa siin kellegil külas vä? ma sõidan igapäev siit kvartalist mööda, aga sind ma seni näinud ei ole..." "Ei, ma siin uus, ma alles eile õhtupoolikul kolisin siia ja ei tea veel mitte kedagi ja mitte midagi.. Peale sinu muidugi. Kaua sa siin kandis elanud oled muidu?" küsis Jan. "Hmm.. mingi 3 aastat ja natuke peale kaah..." "niiet sa tunned seda kohta siin läbi ja lõhki?" "Jap, mis siis?" "Nu et kuna ma ei tea siit veel midagi, et ma siin mõtlesin.. no ma mõtlesin et..." ja ma katkestasin teda "Kas te tahtsite öelda, et ma näitaksin teile linna pärast poole?" "Jahh, Täpselt seda ma tahtsingi. Aga Kas sa siis oled nõus???" "Nu ikka, nkn pole kodus mitte kui midagi teha.. Seal mine või Hulluks ! "Mis kell ja kus me siis kokku saame?!" "nu kas peale tunde kooli ees sobib, mingi kell kaks?" "Sobib, sobib!" Selle ajaga mil nad jutustasid, oli buss juba kooli juurde jõudnud ja nad läksid eri teid..."Kell kaks siis kooli juures!" karjus Jan tagant järele. "okeii" vastasin ja lehvitasin..
Nüüd kui ma ümber pöörasin nägin ma koolimaja, seda sünget ja halli maja, Ühesõnaga hullumaja. Jälle oli tuju ära rikutud... Astusin kooli uksest sisse, siis paremale, trepist alla ja garderoobi. panin vahetusjalatsid jalga ja tormasin esimesse ja kõige vihatuimasse tundi, nimelt geograafiasse.. Õpetaja tuli klassi ja jagas kontrolltööd laiali. peale kontrolltööd ma tormasin klassist välja, kuna ma olin oma peale vihane. Ma jooksin koolist välja ja vandusin ennast, et miks ma pidin just täna selle Janniga kohtuma ja miks ma ei suuda ültse keskenduda. Järgmiseks tunniks läksin klassi tagasi ja üritasin ära kannatada selle päeva. niikuinii ma ei suuda keskenduda, ükskõik kui palju proovin.
Peale tunde ma läksin kooli ette Janni ootama. Ma ootasin, Ootasin ja ootasin aga Janni Polnud seni veel tulnud. "krdi loll ma ikka olen, miks ma arvasin, et selline Kena poiss nagu Jan on ültse minuga tegemist tahab teha" mõtlesin ja hakkasin kodu poole minema... Ma olin Mingi 100 m juba koolist eemal kui kui keegi tagant hüüdis "Emma, Emma, kuhu sa lähed, kas sa mulle linna ei näitagi siis või?" Ma pöördusin ja tundsin Janni ära. Ma peatusin ja ootasin mis tal vabanduseks
öelda on?? "Sorry Emma, ma ei saanud varem minema.." " ei saanud varem minema??? ja ma pidin tund aega sind siin ootama, TUND AEGA...
mis sa jätad kõik enda järel nii ootama või?"karjusin ma täiest kõrist. Jan üritas mind rahustada sest see küll mingi põhjus pole , ei saanud minema,
nu aga alati on võimalik ju kellegiga sõna saata jne..
Natukese aja pärast me hakkasime kolmandasse kvartali poole kõndima. kui me kolmandasse kvartali (sinna kus Jan elab) jõudsime oli juba väljas pime.
me kiirustasime sest kolmandas kvartalis pole õhtul ohutu. Räägitakse, et siin liiguvad erinevad kambad kes teisi läbi peksavad ja pussitavad.
Kuna oli juba hilja,saatsin Janni kodu juurde ära ning hakkasin tagasi enda kodu poole minema. Ja siis kui olin juba Jannile selja keeranud ning
mingi 100 m eemale jõudnud, kuulsin kuidas keegi karjub... pöördusin ja nägin kuidas keegi vehib noaga, Jan maas pikali, hoides parempoolsest
alakõhust kinni. "Jan! Jan! Jan!" karjusin ja jooksin Janni poole, mind ei huvitanud, et võin ise ka nuga saada, aga ma ei saanud lubada,
et Janniga midagi väga tõsist juhtub. Ma ei tea miks, aga ma ei tahtnud, et Janniga midagi juhtub. Kui ma Janni juurde jõudsin, oli pussitaja juba
ära jooksnud. Võtsin endalt pusa seljast ja vajutasin selle talle haavale. Ma aitasin ta tema koju ja helistasin kiirabi välja. õues oleks olnud liiga ohtlik.
Jan kaotas päris palju verd ja kiirabi ka polnud veel kohal. Kiirabi jõudis 5 minutiga kohale. "Jumal tänatud" ytlesin ma vaikselt Jannile kui kiirabi sireene
kuulsin ning tormasin kiiresti õue kiirabile vastu, et neid Janni juurde juhatada. Meedikud tulid kiiresti minu järel Janni korteri ja üritasid verejooksu peatada
enne kui hakkasid Janni haiglasse transportima. "Emma?" kysis Jan "mis on Jan?" "Aitähh, et sa ta ära ehmatasid, sa päästsid mu elu" "Pole vaja tänada,
ära raiska oma jõudu rääkimisele, sa oled isegi nõrk, ma poleks endale seda mitte kunagi andestanud kui sinuga midagi oleks juhtunud"
meedikud tõstsid Janni kanderaamile ja viisid kiirabi autosse, enne kui kiirabi sõitma hakkas palus Jan "Palun tule minuga kaasa haiglasse, sul pole siin ohutu
sa ei saa siit üksinda kodu minna, liiga ohtlik" ma nõustusin " kui sa soovid nii, ma võin haiglasse oma ema järgi kutsuda kui sinuga kõik korras on, ma nkn
ei taluks seda teadmatust. " "kas ma võin ka kaasa sõita" küsisin ma meedikult kes just Jannile kanüüli paigaldas. "Jah" "Aitähh" vastasin ja läksin kiirabi
autosse ja hakkasin nutma, kuna Jan seal niimoodi valudes lamas, üleni verine ja nõrk. "Ära nuta, Emma, kõik on korras, Ära nuta" rahustas Jan mind.
Kuid see ei õnnestunud tal eriti, kuna ma teadsin et mitte miski ei ole korras. "mitte miski ei ole korras, kuidas sa saad nii öelda, endal pussitamishaav
kõhus ja kõik on korras" vastasin ma selle peale, endal pisarad jooksid. Meedikud üritasid mind rahustada, et Janniga saab kõik korda, kuid ma ei tahtnud
uskuda seda, ma olin niivõrd endast väljas tol hetkel. Et ma rahuneks anti mulle rahustit, mis tõttu ma väga uimaseks jäin ja ära vajusin.
Järgmisel hetkel ma olin haiglas. kui ma ärkasin siis Jan oli minu kõrval ratastoolis ja vaatas oma meganunnude meresiniste silmadega mulle otsa.
Nüüd ma uskusin, et k6ik on korras, aga ma ei saanud lubada, et kui Jan haiglast välja saab, läheb tagasi kolmandasse kvartalisse. "Jan" "Jah Emma, mis on?" "kle kui välja saad ära enam
kolmandasse kvartalisse tagasi mine. luba mulle seda! Palun" "aga kuhu ma siis lähen, ma elan ju seal, ma pean sinna minema" "Tule minu juurde,
meil niikuinii üks tuba vaba. saad seal elada?!" "ei,ma ikka ei saa, ma ei taha, et sul perega probleeme oleks" ütles ta vaikselt.
"Mis probleeme sa ikka tekitaks? Või kui sa ei taha tulla siis äkki kolid teise kvartali, kolmandas on liiga palju pätte, ma ei taha et sa sinna jääksid"
"nu aga hetkel pole mitte kuskilt midagi leida, neid odavaid kortereid on väga vähe" njaa" ütlesin ma mossitades.
"ära nüüd mossita kohe Emma, nu hästi kui sa väga tahad et ma sinu juurde tuleks siis okei, ma olen nõus aga ma maksan üüri
ja see on ainult ajutine lahendus" nõudis Jan
"oukei, kõige tähtsam, et sa sealt kolmandast kvartalist ära tuled" Jan naeratas ja lahkus. Uksel korra vaatas tagasi minu poole ning pani ukse kinni,
et ma saaks riietuda. kui ma riided ära vahetasin läksin ma palatist välja ning põrkasin vastu ühe arstiga kes küsis "Kas sa oled nüüd maha rahunenud?
kui sind siia toodi siis meedikud ütlesid, et sa olid väga ärritunud ja endast väljas, neil polnud muud võimalust kui rahustit anda." "Jaah, kõik on korras"
vastasin ja läksin registratuuri ning küsisin kus palatis Jan on. "Palun tulge kaasa ma näitan teile" vastas õde registratuuris. me läksime teisele korrusele,
sealt pöörasime vasakule ja sealt koridori lõppu viimasesse palatisse. "Emma, sa juba valmis? " "Jaah" "nu okeii ma pean siin arsti ära ootama, et ta mind
välja kirjutaks ja siis võime minema hakata ..." " Okeii, ma helistan emale, et ta meile järele tuleks, homme päeva aeg lähme toome kolmandast kvartalist
su asjad ära, eks?" "Okeii, ära siis kauaks ära kao" "Ei lähe, ma kohe tagasi!" pöördusin see järel ning k6ndisin Janni palatist välja, et emale helistada
"Tsau ema"
"tsau Emma, kus sa oled, kell nii palju ja sa pole ikka veel kodus?"
"haiglas, kle sa järgi saad tulla vä? mul sõpra pussitati enne kolmandas kvartalis ja ma tulin ka haiglasse kaasa temaga. Ja Meil on ju kodus üks vaba tuba, eks?"
"kolmandas kvartalis- mis seal tegid, sa tead ju et seal on ohtlik, ikka saan aga enne räägi mis selle vaba toaga siis on? "päris ema.
"no mul sõber alles kolis sinna ja täna sai seal pussitada mingilt kambajõmmilt arvatavasti. no see asi et ma pakkusin Jannile et ta võib meie juurde kolida.
meil niikuinii üks vaba tuba. ma ei taha, et ta enam kolmandasse kvartali tagasi läheb, isegi kui see pussitamine toimus, ma kartsin et ta ei jää ellu, aga õnneks
väga tõsiseid vigastusi ei olnud. ta lubas üüri ka maksta"
"okey siis..ma olen 15 minuti pärast seal. sinu sõbrad üüri maksma ei pea.."
"nu aga ta polnud muud moodi n6us Meie juurde tulema, ta tuleb ainult siis kui üüri maksab"
"räägime sellest pärast, eks? ja muideks tänasest on meil uued naabrid, see maja mis kuulus miss Bumblele, sinna kolis uus pere sisse. Nende tütar sai
äsja kakskümmend. ma loodan, et teist saavad väga head sõbrad!"
"nu okeii, tegelt kah wä?!Ma loodan sama! 15 mintsi?!
"Jaah, ma kohe hakkan liikuma"
"Okei, tsauuu"
"Tsau Emma"
läksin Janni palati tagasi ja ütlesin " Ema oli nõus, sa võid meie juurde kolida, ta teab kui ohtlik kolmas kvartal on! Ta on 15 mintsi pärast siin. Kas arst käis
juba siin?" "nu tore siis.. käis küll, juba kirjutati välja ka niiet kui su ema tuleb siis võime minema hakata?!""okeii, haav valutab ka wä?" "Natukene, aga elab üle"
nujh, aga ma lähen käin korra ära, kohe varsti olen tagasi" "Kuhu lähed siis?" "WC-sse" "olgu, aga ära kaua ära ole siis.." "ei ole,ära muretse" ja lahkusin Janni
palatist. koridoris suht-juhuslikult kui ma wc-sse läksin, põrkasin kokku ühe oma vana tuttavaga "Tsau Kaimar, Mis siin teed?" "Tsau Emma, ma tulin Marilyni
külastama , ta hetkel siin haiglas. Sama küsimus ka sinule, mis sa ise siin teed?"
"Mis Marilyniga siis juhtus, et ta nüüd siin haiglas on? Millises palatis ta on ka? ma läheks vaatama teda enne kui ema meile järele tuleb. ei noh mitte midagi
tõsist õnneks. Mul üks sõber Jan sai kolmandas kvartalis pussitada ja ma tulin kiirabiga kaasa kui ta siia toodi,aga õnneks varsti saan minema siit haiglast,
Jannil vähemalt väga tõsiseid vigastusi polnud, niiet ta pääseb juba koju..."
"Ta on kolmandal korrusel palati nr. 320, nu las ta ise räägib mis juhtus. see pikk jutt ja ma ei hakka sinu aega raiskama... Kes see Jan veel on? sa pole temast
mitte kui midagi rääkinud. mis sa kolmandas kvartalis veel tegid? sa tead et seal on ohtlik liikuda ju, eriti õhtul"
"Üks sõber mul, ma alles hiljuti kohtusin temaga ja saime kohe sõpradeks. nu ma näitasin Jannile linna ja me jäime hilja peale. ma ei usaldanud teda üksinda
kolmandas kvartalis liikuma ja saatsin ta koduni, aga kui ma hakkasin kolmandast kvartalist ära minema siis mingi kambajõmm arvatavasti pussitas teda.
mis muud mul üle jäi ma jooksin sinna ja ehmatasin pussitaja ära ning kutsusin kiirabi, millega ka kaasa sõitsin siia haiglasse."
"AAA nu selge siis"
"Aga okeiii ma pean minema. Ma lubasin Jannile, et ma ei jää kauaks... ja ema peaks ka nüüd iga hetk tulema... tahaks korraks Marilyni ka külastada..
nii et Tsau.." "Tsau, ma hellan sulle õhtul siis, eks?!" "õukey"lehvitasin Kaimarile ja lahkusin...
"Sorry, et nii kaua läks, ma põrkasin kokku ühe tuttavaga.."
"pole midagi..." "ei tea kaugel ema on, ta peaks juba hakkama kohale jõudma" "ei tea, Emma kle too see ratastool, ma ei viitsi siin voodis pikali enam olla"
läksin võtsin paremast nurgast ratastooli ja viisin selle Janni voodi kõrvale, et Janni ratastooli aidata. Kui Jann oli juba ratastoolis, siis me läksime esimesele
korrusele ooteruumi, et ema oodata. Kui ema polnud veel järgneva 5 minuti hooksul tulnud, helistasin ma emale, kuid ta ei vastanud. Natukese aja pärast
sõitis kiirabi haigla ette. Kui meedikud vigastatu sisse tõid kanderaamiga, tundsin ma ta ära. See oli minu ema. ma olin tükk aega shokis ega suutnud liigutada.
"Pole ime, et ta järele ei tulnud" ütlesin ma Jannile ning läksin registratuurist küsima mis juhtus. kui ma kuulsin, et autoavarii ja et ta on väga raskes
seisundis, murdusin ma. Istusin ooteruumis vaikides kui mu isa haigla uksest sisse tormas ja registratuuri ema seisundi kohta küsima läks. Ta näoilmest oli
juba näha, et see polnud hea uudis. Ta oli kuidagi rõhutud.Kui ta millaski mind märkas ooteruumis tuli ta minu juurde "Emma, kuidas sul on?"küsis isa.
Kuna ta vastust ei saanud pöördus ta Janni poole "Kui kaua ta selline on juba olnud?" " Ma ei tea, sellest ajast saati mil ta ema siia toodi, ta pole seni veel mitte
ühtegi sõna öelnud" "ei või olla" ütles isa ja istus minu kõrvale... Ta vaikis hetke ja ütles "Emma, lähme koju, meist pole siin midagi abi. see kui sa selline oled
ei tee ema seisundit paremaks, sa pead puhkama välja, Homme tuleme tagasi" ta tõusis püsti ja ulatas mulle käe. Ma teadsin, et ma ei saa midagi teha
ja otsustasin, Janni ja isaga koju minna... Ma lükkasin Janni ratastooli isa autoni ja isa aitas ta autosse ja viis ratastooli haiglasse sisse tagasi..
Kui me koju jõudsime ja ma ema tuppa läksin hakkasin ma nutma kuna mulle jõudis kohale et see polegi halb uni. see juhtus REAALSELT. Isa ja Jan üritasid
mind rahustada ja saatsid mind enda tuppa. "Jan"ütlein ma vaikselt "Jah Emma, mis on?" "Jääd ehk natukeseks ajaks siia, Ma ei taha üksinda olla" "Ikka" ta istus
mu voodi peale ja kallistas mind. "Kahju et su emaga nii juhtus. Loodetavasti ta saab terveks." " Liiga palju halbu uudiseid täna. Ma ei taha enam elada.
See on mõtetu. Ühe päevaga nii palju halbu asju saab juhtuda ainult minuga. mida ma küll teinud olen, et mind niimoodi piinatakse?" "Rahune, Rahune,
sa ei ole midagi teinud, saatus on juba selline. Sa ei saanud mitte kui midagi teha et seda ära hoida" püüdis ta mind rahustada ja heitis minu juurde voodile pikali.
isa tõi mulle teed, et ma saaks rahuneda, kui tee oli ära joodud, vajusin ma unne ja hommikul ärgates oli Jan ikka veel minu kõrval. Ma üritasin võimalikult
vaikselt kööki minna, et Jan ei ärkaks. Ma tegin täna hommikul 3 in 1 kohvi, kuna ma ei tahtnud teisi äratada sellega kui kohvimasin töötab.
kuid isa kuulis ikkagi et ma köögis toimetasin ja tuli sinna "Emma, ära mine täna kooli, sa ei suudaks keskenduda, mine puhka edasi." "Hästi, ega vist ei suudaks
jh" vastasin ning läksin enda tuppa tagasi. Ma heitsin Janni kõrvale tagasi ja üritsin puhkama jääda. Jan ärkas "Kuidas sa ennast täna tunned? oled rahunenud?"
"Enamvähem" vastasin ja Jan kallistas mind ning ma vajusin unne tagasi. hiljem kui ma ärkasin oli Jan ikka veel minu juures ja vaatas mind jälle oma
nunnude meresiniste silmadega otsa nagu ta tegi seda haiglas. "kuidas haavaga on? Kas valutab?" " ei ole viga midagi, kui liigutan siis on valus, muidu mitte"
võtsin telefoni ja helistasin isale,kuna ma tõesti ei viitsinud voodist välja minna. "Isa tule korraks siia" "Ok kallis kohe tulen" vastas ta ja pani kõne kinni.
Natukese aja pärast oli isa juba minu toa ukse peal" Isa, palun mine too kolmandast kvartalist Janni asjad ära, ta elab ajutiselt meie juures" "Okey" vastas isa
ning Jan andis oma kodu võtmed ja aadressi. Isa lahkus. Ma olin väga väsinud ja sulgesin silmad, et uuesti magama jääda. Kui ma olin silmad sulenud
tundsin kuidas Jan mind väga õrnalt suudles põsele. "Head ööd, kallis Emma!" ütles ta lõpuks. Järgmisel hetkel kui ma uuesti ärkasin oli juba isa tagasi ja
ta tõi Janni asjad minu tuppa, kuna Jan oli ju minu toas. Mul polnud selle vastu midagi. Ma olin õnnelik, et ta minu kõrval on kuna ta ju meeldis mulle. Ta oli ainukene
kes mind mõistis ja mind toetas sel raskel ajal, peale isa muidugi. Ta oli alati mul olemas kui ma teda vajasin...
Kell oli juba lähenemas kaheteistkümnele,kui isa tuli minu tuppa "Emma kas sa tuled ka haigla. Ma lähen ema vaatama. Haiglast helistati. Tal on parem ja tahab
meid näha." "Okey ma panen ruttu riide ja kohe tulen." "Ok tule alla kui valmis oled, eks?" "Jaah". Isa lahkus. Ma panin selga musta kapuutsiga dressika
ja mustad sinised teksad,mis ema oli mulle asja ostnud. Ma tahtsin ema väga näha, et ei tulnud meeldegi et pean Jani üksi jätma. Ta ju ei saa ise esimesele
korrusele minna kui midagi tahab. Siis tuli mulle meelde, et meile kolisid ju uued naabrid. Ma võiksin ju neile külla minna ja küsida, äkki nad on nõus tulema
et Janni aidata, "Oota ma kohe tulen tagasi" ütlesin ma Jannile ning jooksin esimesele korrusele. "Kuhu sa nii kiiresti jooksed,Emma" "Ma käin korra uute
naabrite juures,äkki nad on nõus Jannil seltsis olla seni kui me ema juures haiglas ära käime" "AA okey siis" m tormasin ruttu majast välja ja läksin kohe üle
tee. tegin värava lahti ja läksin koputasin nende uksele. Vastu tuli siniste silmadega brünett tüdruk "Tere, ma olen Emma,teie üle tee naaber" "Tere ma olen Ivi."
"vabandust, et ma teid segan, aga äkki saate aidata mind ühe asjaga." "Nu oleneb mida teil vaja oleks?" oli ivi uudishimulik. "Nu mul ema on hetkel haiglas ja
ma tahaks isaga teda vaatama minna, kuid ma ei taha Janni üksinda jätta, ta sai eile kolmandas kvartalis pussitada ja ta ei saaks üksi hakkama" "sa tahad, et
ma läheksin seniks talle appi, kui te tagasi jõuate?" "Jaah, kui see teile tüli ei tee?!" "oukey, naabreid tuleb ikka aidata, või mis ?!" "Nu tore" " okey ma lähen
võtan oma jaki ja siis võime minna." Ivi läks tuppa ja tuli natukese aja pärast, jakk käes "nu lähme siis" "Okey" ja me siirdusime minu poole. Kui me kohale
jõudsime, läksime tuppa. Isa otsis autovõtmeid sellel ajal. "isa, see on Ivi, meie uus naaber, ja ta n6ustus Janniga jääma selleks ajaks mil me haiglas käime.
"Tere Ivi, ma olen Peeter, meeldiv tutvuda" "Samad sõnad" vastas ivi ja me jooksime teisele korrusele minu tuppa kus Jan lamas minu voodis. "Jan, see on Ivi,
ta jääb sulle seltsi seniks kui ma isaga haiglas käin" "ma olex ise ka kuidagi hakkama saanud, aga Tore on, et ma täitsa üksi olema ei pea. tere ivi" "tere Jan"
ma olin just lahkumas toast, kui kuulsin et Jan ütles.. "Emma tule korraks siia" Ma läksin Janni juurde "Mis on?" "Palun istu korraks!" istusin voodi servale ja
Jan võttis mu käest kinni. "Ära kaua siis ära ole, eks?" "Ei ole ära muretse, tunni aja pärast olen tagasi" ütlesin. Jan kallistas mind ja ma suudlesin teda laubale
"Näeme!" ütlesin ma vaikselt. "ma jätan ta sinu hoole alla" ütlesin ma ivile ja lahkusin...läksin esimesele korrusele, kus isa mind juba ootas... "Oled valmis?"
"Jaah, letú go" vastasin ning me hakkasime minema. 15 minuti pärast me olime juba kohal. Me läksime registratuuri ja uurime millises palatis ema on. Õde
juhatas meid ema juurde. Kui ma astusin ema palatisse, nägin ma et ema lamas seal samamoodi nagu Jan eelmisel õhtul. Ma olin õnnelik et emaga kõik korras on.
"Tere ema"laususin kui olin ema voodi kõrval. Ma nägin juba ema näoilmest, et tal on hea meel meid näha. "Tere Emma, tere Peeter, ma juba ootasin teid"
"kuidas sul on?" küsisin emalt. "Enamvähem, Käsi valutab ja väsimus on,muud midagi..." "Okey, eks sa puhka me läheme koju, Me tuleme homme tagasi.."
ütles isa "Okey" "Tsau ema" ja me lahkusime ema palatist. "Isa ma tahan Marilyni näha, ta on samas haiglas. Mine autosse, ma tulen 5 mintsi pärast järele..."
"olgu Emma, aga tee ruttu, sa ei taha ju Janni kauaks üksi jätta" "Oukey" Ma läksin kolmandale korrusele, kus oli Marilyni palat. Kui ma sisse läksin nägin
et Marilynil on laps süles. Ma ehmatasin. Ma arvasin, et sünnituseni on veel aega. kuid kui ma seda pisikest nägin siis ma tardusin ühe koha peale. "wow, kui
pisike ta on! Marilyn sul pidi ju paar nädalat veel aega olema??? Ja miks keegi mulle ei teatanud? Ta on nii pisike" "Mis teha, Kevin tahtis varem maailma näha,
sorry, aga ma ei ole veeljõudnud kellegile teatada, Kaimar on väga elevil et sai isaks" "Ta nimi on siis kevin? väga ilus nimi... Kaimar ehmatas mind eile täitsa
ära kui ma temaga siin haiglas kokku põrkasin. Ma oleks tahtnud eile sulle juba külla tulla, aga eile juhtus nii palju halbu asju, et ma ei jõudnud lihtsalt.
Hea meelega kustutaks eilse päeva oma mälust maha..." "Mis siis juhtus?" "Nu alguses pussitati Janni, siis Ema sattus autoavariisse kui mulle ja Jannile järgi
tuli...ausalt kaa Ma ei taha sellest rääkida" "A okey, nu kui ei taha siis ei taha, ma ei hakka sundima ka sind. Kas sa Kevinit süles ei taha hoida" "nu ma ei tea..."
"võta, Ära karda, ta ei lähe katki" "Aga ma pole kunagi last süles hoidnud, ma ei oska" "See ei ole raske." ma võtsin ta siis korraks sülle. Ta vaatas mulle otsa
oma väikeste nummide silmadega. "Ta on nii pisike" Marilyn ainult muigas "aga ma pean minema,ma lubasin Jannile et ma ei jää kauaks" "Okey, Tsauu "
"Tsauuu" ja läksin palatist välja. Jooksin siis kiiresti esimesele korrusele. Ma tahtsin ruttu haiglast ära minna kuna ma ei kannata haiglaid. Ma läksin haigla
parklasse ja otsisin isa auto üles. "Nii võime minna" ütlesin ma isale. "Okey, sõidame" Ja isa hakkas kodu poole sõitma.
Kui me koju jõudsime oli Ivi uhugi kadunud. Jan oli üksinda üleval korrusel."Kus Ivi on?" "Talle helistati ja ta pidi kiiresti ära minema."
Alguses ta ei tahtnud minna aga ma ütlesin talle, et ma saan ise ka hakkama. Alles siis ta oli nõus ära minema." "A okei siis, kui vaja siis vaja. Ega sa kaua siin üksinda polnud?" "Ei, mingi viisteist minutit." "A okey" laususin ning tahtsin minna esimesele korrusele, et kohvi teha, kuid Jan peatas mu "Emma!" "Jah!" "Tule siia, alles tulid ja juba lähed ära" lausus Jan ning tegi solvunud näo pähe. Nii ma lihtsalt ei saanud talle ei öelda ning läksin talle lähemale ning istusin voodi äärele. Jan võttis mul käest kinni ning tiris mind sinna enda kõrvale pikali ning suudles mind. Ma ei tahtnud, et Jan mind enam oma tugevast mehisest haardest vabastaks. Ma ei tahtnud, et see hetk, mis mul sel hetkel Janniga oli lõpeks. Telefon helises. See oli üks mu sõbranna ja ühtlasi ka klassiõde.
"Tsau Emma, Mis õhtuks plaanid kah?" "Ei midagi erilist. Olen Janniga ja vaatab mis teeme." "Aga sa peole ei tahaks tulla. Sa võid Janni ka kaasa võtta kui tuled. Näemegi su poisi ära." "Mis poisi?" Küsisin ma Margitilt, kuna ma ei tahtnud kellegile tunnistada, et Jan mulle meeldib. "Ei noo selle Janni. Me tahaks ka temaga tuttavaks saada" ütles margit. "Okey, ma räägin sellest Janniga. Kui tuleme, siis ma helistan tagasi." "Okey, davai" ja ma panin kõne kinni.
"Mis on? Millest sa mulle rääkida tahad?" Küsis Jan uudishimulikult. "No, Mul üks klassiõde kutsus meid täna õhtul peole. Nad tahavad sinuga tuttavaks saada." "Hmm.. Kas sa tahad sinna peole minna?" küsis Jan. "Jah, Ma ei ole juba ammu peol käinud ja nüüd avanes selline võimalus, aga kui sa ei taha siis pole ka midagi, võime minematta ka jätta" ütlesin ma Jannile, endal süda kripeldas. Vaevalt Jan tahaks tulla minuga pubekate peole, Kus tema oleks arvatavasti kõige vanem. Jan vaikis natuke aega "Mis sa ootad siis.. Hakka ennast valmis panema. Sa pead olema kõige ilusam ja seksikam seal peol." "Sa oled nõus siis?" Küsisin ma Jannilt imestunud näoga. "Miks mitte, niikuinii passiksime siin nelja seina vahel. Värske õhk tuleb kasuks" ütles Jan ning vabastas mind enda kaisust.
Ma läksin kööki, panin kohvi hakkama ning seejärel valisin endale õhtuks sobivad riided, millega peole minna. Nendeks olid must kleit, mille ääres oli natuke siidi. See oli üks mu lemmikumaid kleite, kuid mul polnud seda kus kanda. Nüüd tuli võimalus ja ma otsustasin selle ära kasutada. Kui riided valitud läksin vanni, kuna ma ei tahtnud peole minna kasimatta. Pool tundi hiljem kui ma vannitoast väljusin läksin ma hommikumantli väel kööki, võtsin kohvi ja läksin üles oma tuppa vaatama ega Jan ümber pole mõelnud.
"Oled kindel, et tahad minna?" küsisin ma Jannilt "Nu ikka" "Okey siis. Ma helistan siis Margitile tagasi, et me tuleme." ütlesin Jannile ning haarasin telefoni. Valisin Margiti numbri. "Tsau Margit" "Tsau Emma, Kas tulete siis vä?" päris Margit kärsitult. "Jaah, me Janniga tuleme igal juhul." "Okey, poole seitsmeks tulge siis siia minu juurde, eks?" "Okey" vastasin ning panin kõne kinni.
Pool tundi hiljem: Uksekell heliseb. Lähen avan ukse, ise endamisi pomisedes " Kes kyll nii hilja veel siia tuleb?!" Avasin ukse ja nägin et ukse taga polnud keegi muu kui mu endine. Margus ja paar tema sõpra. Vähemalt alguses ma arvasin nii... Margus tormas sisse ning haaras mul randmest "Kus su armuke on?" "Mis armuke?" küsisin vastu. "See kellega sa iga päev siin mehkeldad?! Krt endal mees olemas ja sa veel jooksed teistega ringi." Karjus margus mulle otse näkku. "Mis kuradi mees? Mis kuradi mees? Mul ei ole mitte yhtegi meest. Kui sa just ei mäleta siis sa ise petsid mind. Kao minema parem. Sul pole siia mitte mingisugust asja!" "Ei lähe ma kuskile" karjus margus ning lasi mu randmest lahti. "Siduge ta kinni" käsutas Margus alluvaid. "Ma lähen vaatan kus see tõbras on! 20-ndates aastates meesterahvas haaras minust kinni ning tõukas mind elutuppa diivanile kus teised mind kinni sidusid. Natukese aja pärast oli teiselt korruselt kuulda kuidas Margus ja Jan karjusid.. Kui ma olin juba kinni seotud, mindi teisele korrusele. Natuke aega hiljem tuldi alla esimesele korrusele. Jan oli kinni seotud ja Margus ähvardas teda relvaga ning tõukas teda. "Liiguta või saad kuuli rsk!" "Martin, mine võta tydruk ja vii autosse!" käsutas margus. "Sina ära maga siin. Liiguta ennast juba!" karjus Margus Janni peale.
Meid viidi autosse. "Hakka sõitma" käsutas Margus. Auto hakkas liikuma. Minul ja Jannil seoti silmad kinni et me ei näeks kuhu meid viiakse. Auto sõitis mingi tund või poolteist. Kui me kohale jõudsime oli väljas juba päris jahe ja arvatavasti ka pime. Selleks ei pea nägema et aru saada milline väljas on. meid viidi kuskile jahedasse ruumi. Mingi kelder v midagi sellist... Kui me kohal olime võttis Margus minul ja Jannil silmade eest salli ära ja lahkus.
Margiti vaatenurk
Kell hakkab lähenema poole kaheksale ja Emmast ega Jannist pole jälgigi.. Nad pidid juba tund aega tagasi siin olema. Helistan talle. Kus ta nii kaua koonerdab. "tuut.. tuut.. tuut..." Veider. Miks ta ei vasta?! ta vastab ju alati. mis jama see on. "Kus Emma on? Ta pidi ka ju tulema?" kysis Heidi kes just minu juurde tuli. "Vot, seda ma tahax ikse ka teada saada" vastasin Heidile. "Aga läheme käime tema juures. Võibolla ta on veel kodus.. Ega sedagi ei tea kaua tal seal läheb." pakkus Heidi. "Ei usu eriti, kuid vaatamas võime käija. Ütle Paulile et tegeleks kylalistega seni kuni me ära käime"
Heidi lahkub toast Pauli otsima rahva seast... Haaran oma koti ja torman ise kah rahva sekka et ukseni pääseda "Margit.. kas veini on veel vä?" küsis Rain minu käest kui ma ukse poole läksin... "Ma ei tea... Mine küsi Mariani käest.. ehk ta teab... aga ma olen poole tunni pärast tagasi.. Vaata et maja alles ikka jäätakse selle ajaga mil ma Heidiga ära käin" Ytlesin Rainile ... Samal ajal tuli minu juurde Heidi "Võime minema hakata... Paul pidi külalistel silma peal hoidma... " "Loodetavasti midagi halba pole juhtunud Emmaga" "ära nyyd kõige halvemat ka karda. Me peame positiivsed olema.." ütles Heidi seejärel... Lahkusime majast ja istusime minu uude tumepunasesse bemmi, mis mu mees täna varahommiku mulle sünnipäevaks kinkis... "Pane turvavöö kinni" ytlesin heidile ning hakkasin Emma poole sõitma.. Poolel teel Emma juurde sõitis meist mööda päris mitu politsei autot "Ei tea mis nyyd siis jälle juhtunud on?!" ütlesin Heidile. Kui me olime juba Emma majale lähemale jõudnud, nägime, et need politsei autod seisavad täpselt Emma maja ees.. Parkisin auto teeäärde ning me läksime kiirel sammul Emma majja... "Mis siin juhtunud on? Kus Emma on? Ta pidi meie juurde peole juba ammu jõudma aga siiamaani pole kohale ilmunud" küsisin Emma isalt.. Tema näost oli näha et ta on kurnatud.. "Margit.. Emmaga on selline asi et... " "Mis emmaga on??" kysisin ma kärsitult tema isa käest "Ta on arvatavasti röövitud... kui ma siia jõudsin ei olnud majas kedagi ... uksed olid lahti ja Janni ega Emmat polnud kumbagi.. Emma tuba on ka täiesti pahupidi pööratud" "Mida??? See ei saa tõsi olla!"
Emma vaatenurk
"Jan, kas kõik on korras?" kysisin Jannilt, kuna vaikus mis selles pimedas kambris oli hakkas närvidel käima. Ma ei kannata vaikust... "Kõik on korras.. Sul?" kostis teisest nurgast Janni hääl "Sama siin" tõusin püsti ja läksin Janni juurde... Jan võttis mind kaissu ning ma suikusin unne...
Hommikul Päike paistis väga eredalt väiksest aknast sisse. Avasin silmad ja nägin, et Jan on juba yleval.. Ta kõndis keset ruumi edasi ja tagasi.. nagu mõtleks midagi.. arvatavasti kuidas siit pääseda.. "Hommik" laususin vaikselt.. Jan vaatas minu poole "hommik Emma" kostus vastus ning Jan tuli minu juurde.. "kuidas magasid?" "Suht halvasti, aga mis teha, peab midagi välja mõtlema kuidas siit minema saab" "mhm.. kyll me siit minema saame.. me peame saama.. Kes see Margus ültse on?" "Ta on mu eks ... ta ei suuda leppida sellega et ma ta maha jätsin.. aga ise on selles süüdi..." "nujh..hmm.. ma siin mõtlesin et kui saaksime siit aknalt trellid eest kuidagi siis oleksime vabad.. See on ainuke võimalus siit pääsemiseks" "Jaah.. Aga kuidas? meil pole ju midagi millega seda eest ära lõigata vms..." "Hetkel ei ole jh...Aga kyll me midagi välja mõtleme.." kostusid vaiksed sammud ja kuulda oli Marguse ja tema poiste hääli "Emma, teeskle et sa magad veel... " lausus Jan. "Okey" vastasin ning sulgesin silmad...
Uks avati.. Ma kartsin et pärast tehakse midagi Jannile, kuna Jan on juba selline et hakkab vastu kui talle v midagi öeldakse..Ma yritasin olla rahulik.. Keegi tuli minu juurde ja müksas mind jalaga.. "Krt mida sa magad siin.. Ruttu püsti!" käskis Margus.. Ma siis avasin silmad ja tõusin püsti.. Seal oli mingi uus kutt keda ma olin kuskil näinud aga kus??? Seda ma ei teadnud... "Huvitav kus ma teda näinud olen??" mõtlesin endamisi.. Margus pöördus ning läks tolle tüübi juurde ja rääkis midagi vene keeles.. Ma ise aru ei saanud mis nad rääkisid... Ma lihtsalt koolis ei viitsinud.. venekeelt kunagi õppida.. minu jaoks oli see mõtetu keel.. mida mul pole vaja.. Väheamlt nii ma arvasin siis kui koolis käisin...
Margus tuli tolle võõra tüübiga minu juurde ja nad rääkisid midagi keeles, millest ma aru ei saanud. Lõpuks käratas Margus mulle "Tõuse püsti " Niisiis ma tõusin püsti ning mulle tuli meelde kus ma seda tüüpi näinud olin. Tol ajal kui ma Margusega käisin siis tal käis külas palju sõpru kellega ta pidevalt pidu pani ja narkot tarbis. Kui ma õieti mäletan siis ta nimi peaks olema Sergei. Ühel korral kui Marguse juures pidu oli ja see sama tüüp oli ka seal. Tol päeval ma olin halvas tujus ja jõin end nii täis, et siiamaani kahetsen.. No muidu ei kahetseks, aga see lollus mis ma tegin tol õhtul.. Seda ma enam korrata ei taha.. Sellepärast ma enam ei tarbigi alkoholi. Täpsemalt ma ei tea, mis ma seal tegin aga igatahes hommikul kui ma üles ärkasin, leidsin ma ennast võõrast toast, aluspesu väel. Ja seda võib juba arvata kes mu kõrval oli. Arvate et Margus? Ei olnud Margus, Ma küll käisin tol ajal temaga, aga täis peaga ei teadvusta endale mis teed. Tegelikult leidsin enda kõrvalt Sergei. Ma panin siis ruttu ennast riide ning läksin koju ära. Margusele ma muidugi ei rääkinud sellest. Ta ise magab küll võõraste tüdrukutega, aga TEMA NAINE ei tohi kõrvalhüppeid teha... Äkitselt kui ma olin mõttetega hõivatud, segati mind.. Margus tõukas mind kambri uksest välja, aga Janni jäeti sinna. "Kuhu te mu viite?" Küsisin..."Pole sinu asi" kostis Marguse hääl seejärel....
Janni vaatenurk
Oli kuulda, kuidas keegi koridorist kambri juurde tuleb, kus meid kinni hoitakse.. Margus kindlasti! Ma ütlesin Emmale, et ta mängiks et magab. Et kuna kui Margus oli Emma kutt kunagi, ehk siis ei hakka ta kohe karjuma ja laseb Emmal puhata. Aga ei--- Tema vist ei armastanud Emmat ültse. Niimoodi ei käituta tüdrukuga keda armastad. Ma ei tee seda kunagi.. Ma pean midagi välja mõtlema, et siit minema saada. Ma pean välja saama ja Emma üles otsima. Vaatasin kambris ringi ning nägin ühes nurgas mingit saetera tükki. See oli küll väike suhteliselt, aga ehk on ikka kasu. Ei tea mis tal Emmaga plaanis on. Kui ta julgeb Emmale kätt külge panna, siis ta sureb. Ma tapan ta.Ma olin endast väljas, kuna ma ei teadnud, kuhu Emma viidi...
Samal ajal Kodus
"Nii, me seadsime seadmed ülesse. kui see on tõesti inimrööv, siis nad tahavad nkn saada ka lunaraha. Nüüd pole muud teha kui oodata millal helistatakse ja lunaraha nõude esitatakse." ütles politsei kui oli majast välja tulnud ja Emma isa juurde läinud. "Oodata! Oodata! Krt nad võivad Emmaga ükskõik mida teha selle ajaga millal meie siin ootame!" karjusin politseile näkku kuna Emma oli nii kaua juba kadunud. Seni ma polnud Emmast kordagi nii kaua eemal olnud. "Rahunege, ma saan aru, et teil on raske aga te peate vastu pidama. Hetkel me lihtsale ei saa muud teha kui oodata, kuna me ei tea kus teie tütar on. Kui me teaksime, oleks teie tütar juba ammu kodus tagasi" vaikisin ja asetasin käed endale näo ette ning vajusin mõttesse. Natukese aja pärast tormas politsei minu juurde ja ütles "Te peate kiiresti tulema." Jooksin koos politseiga tuppa ....
Emma vaatenurk
Mind veeti ühte maasturi sarnasesse autosse ja seoti silmad kinni, et ma ei näeks kuhu mind viiakse. Me olime sõitnud juba umbes pool tundi, kui äkitselt mulle tundus, et autot ei suudeta kontrollida. Maapind, kus me sõitsime oli liialt konarlik, nagu sõidaks mingisugustest kraavidest läbi... Nii Margus, Sergei ja veel üks tüüp, kelle nime ma ei teadnud, karjusid "Pidurda. Pidurda! Ära jama" vastuseks karjuti "Ma ei saa, pidurid ei tööta!" "Mis toimub?" jõudsin ma küsida enne kui auto millegile otsa sõitis. Äkitselt saabus vaikus ja mul läks silme eest mustaks, Kaotasin teadvuse..
Natukese aja pärast kui ma teadvusele tulin, tundsin ma kütuse lõhna. Ma hakkasin karjuma, "Appi! Appi! Kas keegi kuuleb mind.. Ma üritasin oma käed lahti saada, et salli oma silmadelt eemaldada ning üritada autost pääseda. See õnnestuski mul. Võtsin salli silmade eest ära ja nägin, et me olime sõitnud teelt välja vastu puud. Märkasin, et teised autos viibijad on teadvuseta ning hakkasin otsima telefoni. Ma leidsin telefoni auto kindalaekast. Haarasin selle ja helistasin kiirabisse. "Tere, Ma olen Emma... Auto kus ma viibisin sõitis teelt välja. Teised autos viibijad on teadvuseta..."Mis on teie aadress" "Ma ei tea seda.." vastasin.. "Oodake korra" vastas vanem naisterahvas teisel pool telefoni... "Helistage politseisse ja las nad määravad teie telefoni asukoha. Peale seda Helistage tagasi.." "Okey." vastasin ja panin kõne kinni. Helistasin siis politseisse.. "Tere, politsei kuuleb. Saan ma teid kuidagi aidata?" tuli vastuseks teiselt poolt telefoni. "Tere.. mul on selline probleem, et me sõitsime teelt välja ja ma ei tea kus me asume.. teised autos viibijad on teadvuseta... Kas te saaksite määrata minu telefoni asukoha" "Jaah ikka saame. Ärge pange telefoni ära.. Me määrame teie asukoha nüüd järgneva mõne minuti jooksul ning siis tuleme kiirabiga koos kohale." ütles politsei. "Selge, aga tehke ruttu. Autos kütus lekib ja ta võib iga hetk õhku lennata.. ma üritan autost välja siis saada selle ajaga, mil te tulete..." "Selge siis" vastas politsei.
Ma panin telefoni taha istme peale ja üritasin autol ust avada. Alguses see kohe ei õnnestunud, aga natukese aja pärast sain ka ukse lahti. Ma jõudsin autost natukene eemale kui kuulsin ja tundsin enda taga plahvatust, mis mind õhku paiskas. Plahvatus paiskas mind umbes paar meetrit eemale. Ma lamasin natukene aega seal samas põllu peal maas, kui hakkasin kuulma juba vaikset sireeni, mis aina valjemaks muutus. Ma olin õnnelik, kuna abi jõuab igahetk minuni.
Kui kiirabi ja politsei minuni jõudis, esitati mulle väga palju küsimusi. Kui küsimustele vastatud ja kiirabi oli mu üle vaadanud, küsisin ma telefoni, et koju helistada ja teada anda, et minuga on kõik korras. Helistasin siis isale. "Tsau" "Tsau.. Emma kas kõik on korras?" "Jaah, minuga on kõik korras, aga ma pean Janni üles leidma." "Kus Jan siis on?" Rääkisin siis isale kogu oma loo ära, mis viimaste päevade jooksul juhtus.. "Aga ma tulen varsti koju. Ma pean korra politseiga veel rääkima." "Olgu" "Tsau" ning lõpetasin kõne. Läksin andsin telefoni ära ning otsustasin rääkida politseile Jannist, kes on kuskil keldris kinni. Niisiis rääkisin oma loo ära ja politsei pidi hakkama Janni otsima. Jan pidi olema siit umbes poole tunni tee kaugusel. Selles ma olin täiesti kindel. Politsei patrull hakkas ümbrust läbi kammima ning ma läksin kaasa nendega. Ma olen ju ainukene kes selle maja kus meid kinni hoiti, ära tunneb.
Janni vaatenurk
Ma haarasin selle väikese roostetama läinud saetera, mis nägi välja nagu oleks rauasae oma. Hakkasin akna eest trelle saega nüsima. Ilmselgelt oli see suhteliselt nüri, aga ma ei heitnud meelt. Ma tahtsin välja saada ja Emma üles otsida. Läks mingi 20 minutit kui mul õnnestus üks trellidest katki lõigata. Mõned tunnid hiljem, kui ma lõikasin just viimast trelli, mis akna ees oli, libises saag, ning ma lõikasin kätte. Ma vajusin maha ning võtsin pluusi seljast, et sellega haava kinni siduda, kuna verd tuli päris palju. Sidusin haava kinni ning üritasin uuesti viimase trelli ka katki lõigata.. lõpuks see õnnestuski ning ma läksin akna kaudu välja. Õnneks ma polnud eriti suure kehaehitusega, kuna aken oli nii väike ja kitsas. Ma poleks muidu sealt läbi pääsenud värske õhu kätte. Ma nägin, et see oli mingi maakoht. Läksin vaatama, ega seal ümbruses mitte keegi ringi ei liiguks.. Kui ma jõudsin vana maja ette, nägin autot mis seal seisis.. läksin selle juurde ning märkasin, et võtmed on autol ees. Läksin autosse ning hakkasin sõitma. Ma ei saanud kuidagi valesse suunda sõita kuna selle maja juurest läks ainult üks tee.. Olin sõinud juba umbes 10 minutit seda teed mööda, nägin minust möödumas politsei autosid. Peatusin. Järsku tuli mulle meelde, et peaks üritama kuidagi endast märku anda. Otsisin, äkki leian kuskilt telefoni. Tagaistme alt ma leidsingi ühe ning ma tundsin selle telefoni ära. See oli Emma oma. Haarasin selle ning helistasin politseisse. Kui politseisse helistatud, lahkusin autost ning istusin teepervele ning jäin neid sinna ootama. Natukese aja pärast oli juba näha politsei autosid, kes tulid tagasi sealt poolt kust ma ise tulin. Politsei auto peatus ning Emma jooksis välja minu juurde. Kui ma Emmat nägin, olin õnnelik. Sõnagi lausumatta haarasin emmast kinni ning kallistasin teda tugavalt. Ma ei tahtnud temast enam lahti lasta. Lõpuks kui ma Emma lahti lasin enda vastast, suudles ta mind. See oli nii magus ja soe, et ma ei tahtnud seda lõpetada. Aga pidin, kuna politsei teatas, et me peame autosse minema. Et nad viivad meid politsei jaoskonda alguses ning sealt saame endale lähedased järgi kutsuda. Läksime autosse ning sõit võis alata.
Isa vaatenurk
Natukese aja pärast tormas politsei minu juurde ja ütles "Te peate kiiresti tulema." Jooksin koos politseiga tuppa ... Tuppa jõudes kuulsin teefoni helisemist ning vastasin sellele. See oli Emma. Ma tundsin kergendust kui kuulsin Emma häält. Emma rääkis mulle kogu loo ära, mis selle aja jooksul juhtus, mil ta kadunud oli. Õnneks röövlid said oma karistuse kätte.. Enam nad ei saa mitte kellegile nii teha. Kui ma kuulsin, et Margus oli selle röövi taga, ei olnud ma üllatanud, kuna kui Emma kunagi temaga käima hakkas ning teda mulle ja emale tutvustas, tundsin ma kohe, et Margus pole minu tütre jaoks õige. Aga Emma ei kuulanud mind. Ta on meil juba selline kangekaelne mis teha. Aga vähemalt nüüd on see läbi ja Emma tuleb koju tagasi.
Margiti vaatenurk
Ma otsustasin Heidiga minna natukeseks ajaks jalutama, kuna meist polnud seal kasu niikuinii... Kui jalutuskäigult tagasi jõudsime Emma maja juurde, nägin, et Emma isa oli õnnelik. Ma küsisin "Mis juhtus?". Vastuseks sain, et Emma on leitud ja ta tuleb varsti koju. Nii Heidi kui ka mina olime õnnelikud. Ma tundsin kergendust. emma oli ikkagi üks mu parimatest sõbrannadest, keda ma sain täielikult usaldada. Kui ma temale mingi oma saladuse rääkisin, sain ma kindel olla, et kolmandad isikud sellest jutust ei saa teada. Kuna ma teadsin, et Emmaga on kõik korras, otsustasin Heidiga koju minna. Külalised ikkagi ju tulid sinna minu pärast ja ma jätsin nad nii kauaks üksinda. Järgmise päevani. No loodetavasti nad ei ole veel ära läinud. Tahaks veel nendega hüvasti jätta, enne kui nad lahkuvad. Läksime siis Heidiga kiiresti koju ja nagu arvata võis, külalised olid majas ikka veel. Aga neil kõigil oli räige pohmakas. Seda oli nende näost juba näha. Minu juurde tuli Rain. "Kus te olite nii kaua?" oli esimene kysimus mis Rain minult küsis. Niisiis rääkisin Rainile kogu loo ära ja lõpuks ta suudles mind. Aga see jäi üürikeseks kuna ma lükkasin ta eemale. " Miks sa seda tegid?" küsisin Rainilt. "Mida?" "Noh, seda?" "Kas sa siis pole aru saanud, et sa meeldid mulle. Ja mitte vähe?!" pobises Rain. Tegelikult Rain meeldis mulle ka, aga ma ei julgenud seda talle varem öelda. " Sa... sa meeldid mulle ka!" pobisesin Rainile sosinal ning lootsin, et ta ei kuule mind. Aga ta kuulis mind ikkagi... "Mis sa just ütlesid?" küsis Rain üle. Enna kui ma vastata jõudsin, tundsin kuidas Raini pehmed huuled minu omasid puudutasid. Ma ei tahtnud, et see lõpeks, aga Rain eemaldus minust, kuna rahvas, kes enne tundusid sombina olid juba üles ärganud ja hakkasid karjuma ning käsi plaksutama, nagu väiksed lapsed, kui nägid mind ja Raini suudlemas. Ma vaatasin ümber ning hakkasin naerma, kuna nägin, et kõik olid juba välja tulnud. Keegi rahva seast karjus "Piduuu! Pidu!" ja kõik läksid sisse, võtsid oma joogid ning mindi koguneti tagasi maja taha basseini lähedale. Rain lahkus korraks majja ja kui ta tagasi jõudis oli tal käes 2 pudelit siidrit. See oli mu lemmik alkohoolne jook.
Õhtu hakkas saabuma ja ma helistasin Emmale. Äkki ta tahab meiega ikkagi liituda. "Tsau, Kuidas läheb?" "Tsauks, päris hästi" "Kle kas sa ei viitsiks tulla minu juurde peole? Võta oma poiss ka kaasa. Me nimelt tähistame siin sinu kodu tulekut" "Eem.. Okey.. ma räägin siis Janniga" "Okey davai, eks sa helista tagasi.." Ning lõpetasin kõne.
Emma vaatenurk
Ma olin just jõudnud koju. Mul oli kõht niivõrd tühi, et ma läksin kohe külmkapi kallale. Võtsin seal välja saia, võid, vorsti ja kurki. Joogiks võtsin apelsinimahla. Tegin siis võisaiad endale ja Jannile valmis. Raputasin veid**ene soola ka kurkidele peale. Valasin mahla klaasidesse. Panin asjad külmkappi tagasi ning võtsin kapist kandiku. Panin võisaiad ning klaasid kandikule ning läksin teisele korrusele enda tuppa. Jan oli juba selle ajaga sinna jõudnud ja ootas mind. Andsin Jannile siis 2 võileib ja endale võtsin ka kaks võileiba. Kui saime söödud, tahtsin nõud kandikuga alla korrusele viia, et need ära pesta aga Jan peatas mu. Nimelt ta haaras minust kinni ega lasknud enam lahti. Ta suudles mind õrnalt ning ma pugesin talle lähemale kaissu. Kui ma üritasin teda uuesti suudelda, helises telefon "Pagan" pobisesin omaette. Jan ainult naeris selle üle. Läksin võtsin telefoni ning kui olin jõudnud sellele vastata, sain aru, et see on Margit. Ta kutsus mind ja Janni tema juurde peole. See tänane pidu pidi olema minu koju pääsemise tähistamiseks.Niisiis ma lubasin Janniga rääkida ja panin kõne kinni. "Jan, Margit kutsus meid enda juurde peole, see pidi olema meie kodu pääsemise tähistamiseks. Kas sa tahaksid sinna minna või oleme kodus?" pobisesin Jannile hästi vaikselt. "Tahad minna?" "Jap." vastasin. "No selge, mine tee end ruttu korda ja hakkame minema" ütles Jan ning suudles mind veel korra, enne kui mind vabastas. Ma käisin ruttu dušši all ära ning otsisin kapist täitsa tavalised riided välja. Ma ei viitsinud hakata valima neid. Võtsin ühe valge pusa ning tavalised kitsad teksapüksid. Tegin endale siis kiire meigi peale ning läksin enda tuppa, kus ma nägin, et Jan on ka juba valmis. "Kas lähme? " küsis Jan ning võttis mul käest kinni. Suundusime alla korrusele. Hõikasin Isale tsau ja et ma tulen alles homme hommikul koju. Läksime õue ning hakkasime Margiti poole minema.
*15 minutit hiljem*
Kui me jõudsime Margiti maja lähedusse, oli kuulda karjumist ja kisa .. Muusika oli ka põhja keeratud. "Siin on küll räige pidu nagu näha" pobisesin Jannile."Näha on" ütles Jan, õrnalt naeratades. Kui me jõusime Margiti juurde, koputasime ning Margit tuli avas meile ukse. "Tsauks, te siiski saite tulla!" ütles Margit kellel oli keel täitsa pehme juba. "Tsauks" vastasin ning tutvustasin Janni Margitile, enne kui me tuppa läksime. Tuppa jõudes oli seal jube seapesa. Rahvast pungil. Siidri ja õlle pudelid igal pool maas. läsin siis Janniga maja taha ja nägin, et bassein on vähemalt puutumatta jäätud..Jan pööras mind ümber ning vaatas mulle tükk aega silma ning seejärel suudles mind kirglikult. Kui me tuppa läksime, sain ma üllatuse osaliseks. Rain ja Margit suudlesid.
Janni vaatenurk
Jõudsime koju. Emma läks köögi poole ja mina läksin teise korrusele Emma tuppa, Heidsin pikali ja ootasin millal Emma üles tuleb. Natukese aja pärast kui Emma tuli, oli tal kandik käes kus oli peal võisaiad ja mahlaklaasid. Ta andis kaks võisaia mulle ja klaasi mahla. kui me jõudsime söödud, Tahtis Emma kandikut ära viia, aga ma ei lubanud. Ma haarasin temast tugevalt kinni, et ta ei saaks ära minna. Ma ei tahtnud, et ta lahkuks. Ma suudlesin just Emmat, kui telefon helises. Tegin pettunud näo ette, et äkki Emma jätab vastamatta ning jääb minu juurde, Aga ei- Ta vastas ikkagi. Ta rääkis seal kellegiga ja lõpuks tuli minu juurde. "Jan, Margit kutsus meid enda juurde peole, see pidi olema meie kodu pääsemise tähistamiseks. Kas sa tahaksid sinna minna või oleme kodus?" pobisesis Emma hästi vaikselt. "Tahad minna?" "Jap." vastas Emma. "No selge, mine tee end ruttu korda ja hakkame minema" ütlesin Emmale ning suudlesin Emmat veel korra, enne kui ta vabastasin. Ligi pool tuni hiljem tuli Emma tuppa tagasi. Ta oli väga ilus ja ma küsisin "Kas lähme?" ning sirutasin käe, et ta käest kinni võtta.. Niisiis väljusime majast ning seadsime sammud Emma sõbranna Margiti poole.ligi 15 minuti pärast olime juba Margiti maja läheduses. Sealt oli väga hästi kuulda milline pidu. seal käis. Läksime Margiti ukse juurde. Emma koputas uksele ning vastu tuli üks tüdruk. Arvatavasti see ongi see Margit mõtlesin endamisi. Emma tutvustas mind Margitile ning suundusime sisse. Emma tiris mind basseini juurde ning ma suudlesin teda basseini ääres. Natukese aja pärast läksime tuppa ja nagu ma Emma näost aru sain, ta nägi midagi, mis teda tõsiselt häiris. Aga mis see oli sellele ma ei saanud pihta.
Emma
"Jan lähme siit ära." ütlesin Jannile kui olin näinud Raini ja Margitit suudlemas. "Miks? Me alles jõudsime ju." "Mul pea valutab natukene" leidsin põhjuseks, et ära minna sealt. "Kas sa värsket õhku ei taha?" küsis Jan minult. "Võimalik! Lähme basseini juurde." ütlesin Jannile ning seadsin sammud tagasi basseini juurde. Basseini juures ma mõtlesin pikalt, miks ikka veel mind häirib see, kui Rain kellegi teisega on. Mul on ju Jan ja ma armastan teda. Mis toimub nagu?. Ma olin just mõtetega omas mullis kui tundsin, kuidas keegi mul pihast kinni haaras ning mind kaisutama hakkas. See ehmatas mind esialgu ära, aga varsti jõudis kohale, et see on Jan. "Ära ehmata mind niimoodi" ütlesin Jannile kui olin ümber pööranud. "Sorry kallike!" ütles Jan ning suudles mind kirglikult. Janni suudlused olid nii magusad ja head, et mõtted Rainist kadusid kohamaid mu peast. Kuna minu siidripurk oli selle ajaga, mil ma mõtetes olin tühjaks saanud, läksin tuppa, et uut tuua. Margit oli jälle Raini kaisus aga ma ignoreerisin seda. Läksin võtsin külmikust uue purgi ning siis õue tagasi. "Joodik!" ütles Jan mulle kui nägi, et ma võtsin juba uue purgi. "Mis joodik, See alles teine purk juu" ütlesin Jannile. Aga Jan ei jätnud mind rahule. Ta noris mind ikka ja veel edasi. Ma läksin Janni juurde ning hakkasin teda kõditama. Kui ma olin juba Jannini jõudnud ning teda kõdistama hakanud, tõmbas Jan mind tugevalt enda vastu ega kavatsenudki mind lahti lasta. Jan suudles mind järjekordselt ja võttis mind sülle. Ta viis mind maja nurgapeale, kus polnud mitte ühtegi hingelistki. Ta pani mind muru peale istuma ning istus ise ka vaikides minu juurde. Ta lükkas mind pikali maha ja hakkas mind veel rohkem suudlema. Ma arvasin, et sellel enam lõppu ei tulegi. Ja ega ma ei tahtnudki, et see lõpeks. Aga millaski tuli mulle mõistus koju ning sain aru, et me oleme õues. Ma eemaldusin Jannist. Jan vaatas mulle tõsiselt silma "Emma, mis juhtus?" ma teadsin, et see on suht imelik põhjus. "Ma ei saa seda teha siin ja niimoodi. See oleks vale!" laususin. "Jan eemaldus minust. "Ma saan aru" vastas Jan nagu ta mõistaks, aga ma sain isegi aru, et tegelikult ta ei mõistnud. Seda oli tal näost ära näha. Jan tõusis püsti ja lahkus, jättes mind majanurgale. See kuidas Jan nii kylmalt tagasi vaatamatta minu juurest lahkus, tegi mull tõsiselt haiget. Nagu ta ei armastakski mind. "Täpselt nagu teised kutid- Kui nende soove ei täida, siis solvuvad" mõtlesin endamisi ja puhkesin nutma. Ma ei suutnud lihtsalt enam. Varsti oli juba Janni lahkumisest juba pool tundi täis ning ma istusin ikka veel üksinda. Ma lootsin, et ehk Jan tuleb tagasi, aga ei- Ta ei tulnud tagasi. Ma nutsin veel umbes 15 minutit, kuid siis mõistsin, et Jan ei tule tagasi. Ta arvatavasti lollitas minuga ainult. Ma tegin end korda ja pühkisin pisarad ära. Tõusin siis ning läksin majja. Sisenedes ootas mind suur šhokk. Jan oli kellegi teise embuses. Nad suudlesid. See oli Ivi. Kui seda nägin hakkasid tahest tahtmatta pisarad voolama ning ma tahtsin kaduda sealt. Sel hetkel, mil ma Janni ja Ivit suudlemas nägin muutus armastus, mis Janni vastu tundsin vihaks. Ma tahtsin talle kallale minna, aga ma pole selline kätšiplika. Ma läksin Janni juurde ning andsin talle korraliku kõrvakiilu ning seejärel jooksin kiiresti majast välja tänavale. Ma ei tahtnud koju minna sellise nutetud näoga. Ma ei tahtnud, et isa saaks teada mis juhtus. Ma ainult jooksin ja jooksin aina kaugemale. Äkitselt kuulsin enda seljataga kedagi minu häält karjumas. Aga ma ei pannud seda tähele, kuna see oli Janni hääl. Kui ma hakkasin teed ületama, siis kuulsin auto signaali enda tagant ning tundsin valu enda kerest läbi minevat. Ma olin jäänud auto alla.
Jan mina-vormis.
Me Emmaga olime maja nurgapeal ning suudlesime. Alguses oli kõik häasti, kuid millaski Emma eemaldus minust. Ma küsisin Emmalt, et mis juhtus. Ta ütles, et ta ei saa seda teha siin ja niimoodi. Ma yltesin talle, et mõistan teda, aga ausalt öeldes ei mõistnud, kuna kui ta mind tõesti armastaks, siis teda ei huvitaks kus, milall ja kuidas midagi juhtub. Ma tõusin püsti ning läksin majja tagasi. Võtsin uue õlle ning nägin Ivit. Ma läksin temaga rääkima ja ma ei teadvustanud endale mida ma teen. Järgmisel hetkel ma avastasin, et suudlesin Ivit. Aga sel hetkel mind ei huvitanud see. Varsti tuli Emma ja andis mulle kui ka ivile ühe valusa kõrvakiilu. Ma nägin ta silmist pettumust ja viha. Tahtsin talle selgitada, aga ta ei lasknud mul seda teha, vaid jooksis majast välja tänavale. Jooksin Emmale järgi ning hõikasin mitu korda tema nime. Aga Emma ei peatunud. Ta aina jooksis ja jooksis. Kui ta hakkas teed ületama, ei jälginud ta, et auto tuleb ja sai autolt hoobi. Ma jooksin kiiresti Emma juurde ning kutsusin kiirabi. Kiirabi jõudis mingi viie minuti pärast kohale ning ta tõsteti ettevaatlikult kiirabi autosse ning viidi haiglasse.
Ma kiirustasin kohe majja tagasi ning teatasin sellest uudisest Margitile. Margit võttis kiiresti oma auto ning me sõitsime haiglasse.
*Paar tundi hiljem haiglas*
Istusime Margitiga ooteruumis uudiseid Emmast. Mind piinas mõte, et mina olen selles süüdi.
Krt pidin ma seal Ivit suudlema. Mina olen süüdi selles mis juhtus. Minu pärast ta jooksis majast minema tänavale. Minu pärast ta jäi auto alla.
Ühesõnaga ma süüdistasin ennast. Ma lootsin, et Emmaga saab kõik korda. Kui Emma sureks, jääks tema surm igaveseks minu südamele.
Natukese aja pärast tuli arst meie juurde. Tal oli väga tõsine ilme näos ja ma kartsin kõige hullemat.
"Kuidas Emmaga on? Kas ta saab terveks?" pommitasin ma arsti küsimustega.
"Kas te olete Emily Hatcheri lähedased?" küsis arst meilt.
"Ma olen ta poiss ja tema on Emma parim sõber" ütlesin arstile näidates Margiti poole.
"Emilyga on sellised lood, et ta sai väga raskeid vigastusi, et tema päästmiseks me pidime teda opereerima, aga operatsiooni käigus ta langes kooma. Ta on väga nõrk ning me ei usu, et ta sellest välja tuleb. Ja kui tulebki, siis ta jääb terveks oma järgnevaks eluks ratastooli, kui just imet ei juhtu." ütles arst.
Kui ma olin selle ära kuulanud, ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ning puhkesin nutma ning langesin sinna samba põrandale maha.
"Mina olen selles süüdi" korrutasin endamisi.
Margit tuli minu juurde, et mind lohutada. "Rahune maha. Sa ei olnud Emma õnnetuses süüüdi. Ta ise jooksis majast välja tänavale." ütles Margit.
"Ei, ma olen süüdi, sest minu pärast jooksis Emma sealt minema. Krt pidin ma seda Ivit suudlema." karjusin täiest kõrist ja tõusin püsti ning lõin rusikaga vastu seina.
*Umbes tund aega hiljem*
Margit tuli minu juurde "Jan, mine koju. Ma jään ise Emma juurde. Kui välja puhkad, siis tuled tagasi."
"Eii, ma jään siia" laususin.
Just siis, kui Margit mind koju tahtis saata, tuli mulle meelde, et Emma isa ei tea sellest mitte midagi. Haarasin telefoni ning helistasin Emma isale. Kui Emma isa teada sai, mis juhtunud oli, tormas ta kohemaid haiglasse. Natukese aja pärast, kui Emma isa haiglasse jõudis hakkas ta pärima. " Kuidas tal on? Kuidas see juhtuda sai." "Emma...Emma jäi auto alla ja ta on hetkel oomas. Arstid ei andnud õtalle erilist paranemis lootust" ütlesin ma läbi pisarate.
Ma tean, et mehed ei nuta, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ma ju armastasin seda väikest tüdrukut( minu jaoks oli Emma veel väike tydruk), kes seal palatis vaakus elu ja surma vahel. Ja mina olen selles kõiges süüdi!
Emma isa hakkas laamendama ja tahtis leida süüdlast. "Kuidas saab juhtuda nii, et Emma, kes on alati nii tähele panelik. Koguag jälgib, et autosid ei tuleks nyyd nii äkitselt auto alla jääb?" karjus Emma isa raevunult.
Kuna ma süüdistasin ise ka ennast siis tunnistasin üles, mis seal peol juhtus "Mina olen selles süüdi. Minu pärast ta jooksis tänavale ega pannud autot tähele!" karjusin. Emma isa nägu muutus üllatunuks ning hetk hiljem muutus väga vihaseks. Ta tuli minu poole nagu tahaks mind ära tappa, selle eest, mis ma Emmale tegin.
Ma tõusin seina äärest püsti, kuhu ma olin enne vajunud ning ootasin Jasoni (Emma isa) reageeringut. Ma olin kindel, et ta tahab mind lüüa ning ma olin selleks valmis. Ma olin selle ära teeninud. Aga minu üllatuseks ta ei teinud seda. Vähemalt esialgu. Ta lähenes mulle ning küsis „Mida sa just ütlesid?“ Ma ütlesin uuesti, et ma olen selles süüdi. Jason tuli mulle lähemale ning virutas mulle korralikult. Peale seda lööki läks mul silme eest uduseks. Ma vajusin põrandale maha ning märkasin kuidas verd haigla valgele ja puhtale põrandale tilkus. Alles siis mõistsin, et mul ninast verd jookseb. Haarasin taskust salvrätiku paki ning võtsin sealt ühe ning üritasin ninaverejooksu peatada. Varsti see õnnestuski. Natukese aja pärast tuli sinna koristaja oma varustusega ning puhastas moppiga vere põrandalt ära. Niiet varsti oli jälle haigla põrand sama puhas nagu alati. Ma märkasin, et Jason oli minu kõrvale põrandale vajunud ning vaikis. Kui ma ta poole vaatasin, märkasin, et ta on murdunud. Tal silmad valgusid pisaraid täis ning mõned pisarad voolasid mööda nägu alla, aga Jason pühkis need ruttu ära, et teised aru ei saaks, et ta pole nii tugev kui teised arvavad. „Vabandust, ma olin endast väljas“ pobises Jason vaikselt. „Sul pole vaja vabandada. Ma olin selle ära teeninud.“ pobisesin Jasonile vastu. Jätkus pikk ja piinav vaikus. Vaikuse hävitasid arstid ja haigla õed, kes jooksid kiiresti Emma palatisse.
„Mis juhtus? Kas Emmaga on midagi lahti?“
Selllised küsimused kummitasid mul peas ninga ma tõusin püsti. Sama tegi ka Jason ning Margit. Varsti tulid arsti välja ning üks neist tuli meiega rääkima. Ta nägu ei olnud enam nii tõsine nagu enne. „Mis juhtus? Kuidas Emmaga on?“ „Ta tuli teadvusele, aga ta on väga nõrk!“ ütles arst ning ta näost oli näha lootust. „Mida te ütlesite? Minu väike tüdruk tuli teadvusele!“ küsis Jason arsti käest uuesti pisaraid ära pühkides. „Jaah, teie tütar tuli teadvusele“ „Kas ma võin teda vaatama minna?“ küsis Jason. „Jaah, kuid ärge kaua olge seal. Ta on ikkagi väga nõrk ning ta peaks puhkama.“ „Olgu“ ütles Jason ning läks Emma palatisse. Ma tahtsin ise ka minna Emmat vaatama, aga ma kahtlesin, et ta mind enam näha tahab.
„Ma olen viimane keda Emma näha tahab.“ korrutasin endamisi
Margit tuli minu juurde ning vaikis hetke. „Mine Emma juurde. Kui ta sind armastab, siis ta kuulab su ära.“ julgustas Margit mind. Jason tuli palatist välja ning osutas minu poole, et ma Emma juurde läheks. „Jan, võid minna Emma juurde, aga ära ärrita teda.“ „Ma olen viimane keda ta hetkel näha tahab“ laususin. „Iga üks teeb selliseid vigu. Mine ja räägi Emmale kõik ära. Naised andestavad“ „Emma ei andesta. Ma tean seda.“ „Kui sa ei proovi siis sa ei saagi ju seda teada kas andestab või mitte!“ ütles Jason ning ma otsustasin proovida. Läksin Emma palati ukse taha ning võtsin ukselingist kinni. Mõtlesin tükk aega, kas minna või mitte? Lõpuks otsustasin minna ning rääkida Emmaga. Avasin ukse, läksin palatisse ning sulgesin vaikselt enda järel ukse. Vaatasin palatis ringi, kuni pilk peatus Emma peal. Mul oli raske vaadata Emmat sellisena. Ta oli igasuguste voolikute ja juhtmete külles. Emma pea ja parem käsi olid sidemesse mässitud. Näost oli ta kahvatu ja nina peal oli üks väike plaaster ning mõned kriimud. Ma läksin Emmale lähemale ning istusin toolile, mis Emma voodi kõrval oli. Emmal olid silmad kinni.. Arvatavasti ta jäi magama. Ma üritasin olla tugev ja mitte nutma hakata, kuid see ei õnnestunud mul. Ma võtsin ta käest kinni ning Emma avas oma silmad... „Mida.. Mida sa siin teed? Ma ei taha sind näha. Mitte kunagi enam..“ pobises Emma vaevaliselt, kuna ta oli väga nõrk. Seda oli väga raske vaadata. Mööda tema nägu voolasid alla mõned pisarad. „Anna andeks!“ ütlesin Emmale vaikselt, et vaevu oli kuulda ning puhastasin tal pisarad ära. „Kao ära siit!“ üritas Emma uuesti öelda, kuid pool lausest kadus lihtsalt ära. Ta ei suutnud lihtsalt eriti rääkida. „Ma lähen, aga alles siis kui sa mu ära kuulad.“ Emma oli nõus seekord kuulama ning noogutas. Ma rääkisin kogu loo ära, mis seal peol juhtus. Lõpuks Emma võttis oma jõu varud kokku ning lausus läbi pisarate „Mine nüüd ära. Ma ei taha sind enam kunagi näha“ Ma tõusin püsti ning hakkasin ukse poole minema. Jõudsin ukseni, pöörasin korraks ümber, et Emmat veel korra ja viimast korda vaadata. „Hüvasti“ laususin ning lahkusin palatist ning panin enda järel ukse kinni. Seisin natukene ukse taga ning seejärel tormasin läbi valget haigla koridori lifti juurde, et sealt kaduda.
Kell sai vaevalt kolmveerand 8 kui nägin köögi aknast, et kooli buss on juba ees. Jooksin koridori, panin tossud jalga ja võtsin nurgast seljakoti, mille ma eile õhtul sinna olin visanud, kui koolis tulin. Järgmisel hetkel olin juba koolibussis. Ma istusin kõige ette esimesse pinki, kuna teised kohad olid juba võetud.
Järgmises peatuses tuli peale üks poiss, nii 17-18 aastane, kõhna kehaehitusega, siniste silmadega ja pruunide juustega. ta tuli minu juurde "Kas see koht on vaba" "Jaah" vastasin, ise samal ajal mõeldes et ma pole teda varem siin kandis näinud. viimased 3 aastat mil ma siin elanud olen, pole nii kena poissi ma veel näinud. Ei ta ei saa kuidagi kohalik olla. niikuinii ta on siin kellegil külas: Mõnel tuttaval, sõbral, vanaemal. Ta istus Emma kõrvale. "Tere, Ma olen Jaanus, aga sõpradele Jan. "Tere, mina olen Emma.Meeldiv tutvuda. Sa siin kellegil külas vä? ma sõidan igapäev siit kvartalist mööda, aga sind ma seni näinud ei ole..." "Ei, ma siin uus, ma alles eile õhtupoolikul kolisin siia ja ei tea veel mitte kedagi ja mitte midagi.. Peale sinu muidugi. Kaua sa siin kandis elanud oled muidu?" küsis Jan. "Hmm.. mingi 3 aastat ja natuke peale kaah..." "niiet sa tunned seda kohta siin läbi ja lõhki?" "Jap, mis siis?" "Nu et kuna ma ei tea siit veel midagi, et ma siin mõtlesin.. no ma mõtlesin et..." ja ma katkestasin teda "Kas te tahtsite öelda, et ma näitaksin teile linna pärast poole?" "Jahh, Täpselt seda ma tahtsingi. Aga Kas sa siis oled nõus???" "Nu ikka, nkn pole kodus mitte kui midagi teha.. Seal mine või Hulluks ! "Mis kell ja kus me siis kokku saame?!" "nu kas peale tunde kooli ees sobib, mingi kell kaks?" "Sobib, sobib!" Selle ajaga mil nad jutustasid, oli buss juba kooli juurde jõudnud ja nad läksid eri teid..."Kell kaks siis kooli juures!" karjus Jan tagant järele. "okeii" vastasin ja lehvitasin..
Nüüd kui ma ümber pöörasin nägin ma koolimaja, seda sünget ja halli maja, Ühesõnaga hullumaja. Jälle oli tuju ära rikutud... Astusin kooli uksest sisse, siis paremale, trepist alla ja garderoobi. panin vahetusjalatsid jalga ja tormasin esimesse ja kõige vihatuimasse tundi, nimelt geograafiasse.. Õpetaja tuli klassi ja jagas kontrolltööd laiali. peale kontrolltööd ma tormasin klassist välja, kuna ma olin oma peale vihane. Ma jooksin koolist välja ja vandusin ennast, et miks ma pidin just täna selle Janniga kohtuma ja miks ma ei suuda ültse keskenduda. Järgmiseks tunniks läksin klassi tagasi ja üritasin ära kannatada selle päeva. niikuinii ma ei suuda keskenduda, ükskõik kui palju proovin.
Peale tunde ma läksin kooli ette Janni ootama. Ma ootasin, Ootasin ja ootasin aga Janni Polnud seni veel tulnud. "krdi loll ma ikka olen, miks ma arvasin, et selline Kena poiss nagu Jan on ültse minuga tegemist tahab teha" mõtlesin ja hakkasin kodu poole minema... Ma olin Mingi 100 m juba koolist eemal kui kui keegi tagant hüüdis "Emma, Emma, kuhu sa lähed, kas sa mulle linna ei näitagi siis või?" Ma pöördusin ja tundsin Janni ära. Ma peatusin ja ootasin mis tal vabanduseks
öelda on?? "Sorry Emma, ma ei saanud varem minema.." " ei saanud varem minema??? ja ma pidin tund aega sind siin ootama, TUND AEGA...
mis sa jätad kõik enda järel nii ootama või?"karjusin ma täiest kõrist. Jan üritas mind rahustada sest see küll mingi põhjus pole , ei saanud minema,
nu aga alati on võimalik ju kellegiga sõna saata jne..
Natukese aja pärast me hakkasime kolmandasse kvartali poole kõndima. kui me kolmandasse kvartali (sinna kus Jan elab) jõudsime oli juba väljas pime.
me kiirustasime sest kolmandas kvartalis pole õhtul ohutu. Räägitakse, et siin liiguvad erinevad kambad kes teisi läbi peksavad ja pussitavad.
Kuna oli juba hilja,saatsin Janni kodu juurde ära ning hakkasin tagasi enda kodu poole minema. Ja siis kui olin juba Jannile selja keeranud ning
mingi 100 m eemale jõudnud, kuulsin kuidas keegi karjub... pöördusin ja nägin kuidas keegi vehib noaga, Jan maas pikali, hoides parempoolsest
alakõhust kinni. "Jan! Jan! Jan!" karjusin ja jooksin Janni poole, mind ei huvitanud, et võin ise ka nuga saada, aga ma ei saanud lubada,
et Janniga midagi väga tõsist juhtub. Ma ei tea miks, aga ma ei tahtnud, et Janniga midagi juhtub. Kui ma Janni juurde jõudsin, oli pussitaja juba
ära jooksnud. Võtsin endalt pusa seljast ja vajutasin selle talle haavale. Ma aitasin ta tema koju ja helistasin kiirabi välja. õues oleks olnud liiga ohtlik.
Jan kaotas päris palju verd ja kiirabi ka polnud veel kohal. Kiirabi jõudis 5 minutiga kohale. "Jumal tänatud" ytlesin ma vaikselt Jannile kui kiirabi sireene
kuulsin ning tormasin kiiresti õue kiirabile vastu, et neid Janni juurde juhatada. Meedikud tulid kiiresti minu järel Janni korteri ja üritasid verejooksu peatada
enne kui hakkasid Janni haiglasse transportima. "Emma?" kysis Jan "mis on Jan?" "Aitähh, et sa ta ära ehmatasid, sa päästsid mu elu" "Pole vaja tänada,
ära raiska oma jõudu rääkimisele, sa oled isegi nõrk, ma poleks endale seda mitte kunagi andestanud kui sinuga midagi oleks juhtunud"
meedikud tõstsid Janni kanderaamile ja viisid kiirabi autosse, enne kui kiirabi sõitma hakkas palus Jan "Palun tule minuga kaasa haiglasse, sul pole siin ohutu
sa ei saa siit üksinda kodu minna, liiga ohtlik" ma nõustusin " kui sa soovid nii, ma võin haiglasse oma ema järgi kutsuda kui sinuga kõik korras on, ma nkn
ei taluks seda teadmatust. " "kas ma võin ka kaasa sõita" küsisin ma meedikult kes just Jannile kanüüli paigaldas. "Jah" "Aitähh" vastasin ja läksin kiirabi
autosse ja hakkasin nutma, kuna Jan seal niimoodi valudes lamas, üleni verine ja nõrk. "Ära nuta, Emma, kõik on korras, Ära nuta" rahustas Jan mind.
Kuid see ei õnnestunud tal eriti, kuna ma teadsin et mitte miski ei ole korras. "mitte miski ei ole korras, kuidas sa saad nii öelda, endal pussitamishaav
kõhus ja kõik on korras" vastasin ma selle peale, endal pisarad jooksid. Meedikud üritasid mind rahustada, et Janniga saab kõik korda, kuid ma ei tahtnud
uskuda seda, ma olin niivõrd endast väljas tol hetkel. Et ma rahuneks anti mulle rahustit, mis tõttu ma väga uimaseks jäin ja ära vajusin.
Järgmisel hetkel ma olin haiglas. kui ma ärkasin siis Jan oli minu kõrval ratastoolis ja vaatas oma meganunnude meresiniste silmadega mulle otsa.
Nüüd ma uskusin, et k6ik on korras, aga ma ei saanud lubada, et kui Jan haiglast välja saab, läheb tagasi kolmandasse kvartalisse. "Jan" "Jah Emma, mis on?" "kle kui välja saad ära enam
kolmandasse kvartalisse tagasi mine. luba mulle seda! Palun" "aga kuhu ma siis lähen, ma elan ju seal, ma pean sinna minema" "Tule minu juurde,
meil niikuinii üks tuba vaba. saad seal elada?!" "ei,ma ikka ei saa, ma ei taha, et sul perega probleeme oleks" ütles ta vaikselt.
"Mis probleeme sa ikka tekitaks? Või kui sa ei taha tulla siis äkki kolid teise kvartali, kolmandas on liiga palju pätte, ma ei taha et sa sinna jääksid"
"nu aga hetkel pole mitte kuskilt midagi leida, neid odavaid kortereid on väga vähe" njaa" ütlesin ma mossitades.
"ära nüüd mossita kohe Emma, nu hästi kui sa väga tahad et ma sinu juurde tuleks siis okei, ma olen nõus aga ma maksan üüri
ja see on ainult ajutine lahendus" nõudis Jan
"oukei, kõige tähtsam, et sa sealt kolmandast kvartalist ära tuled" Jan naeratas ja lahkus. Uksel korra vaatas tagasi minu poole ning pani ukse kinni,
et ma saaks riietuda. kui ma riided ära vahetasin läksin ma palatist välja ning põrkasin vastu ühe arstiga kes küsis "Kas sa oled nüüd maha rahunenud?
kui sind siia toodi siis meedikud ütlesid, et sa olid väga ärritunud ja endast väljas, neil polnud muud võimalust kui rahustit anda." "Jaah, kõik on korras"
vastasin ja läksin registratuuri ning küsisin kus palatis Jan on. "Palun tulge kaasa ma näitan teile" vastas õde registratuuris. me läksime teisele korrusele,
sealt pöörasime vasakule ja sealt koridori lõppu viimasesse palatisse. "Emma, sa juba valmis? " "Jaah" "nu okeii ma pean siin arsti ära ootama, et ta mind
välja kirjutaks ja siis võime minema hakata ..." " Okeii, ma helistan emale, et ta meile järele tuleks, homme päeva aeg lähme toome kolmandast kvartalist
su asjad ära, eks?" "Okeii, ära siis kauaks ära kao" "Ei lähe, ma kohe tagasi!" pöördusin see järel ning k6ndisin Janni palatist välja, et emale helistada
"Tsau ema"
"tsau Emma, kus sa oled, kell nii palju ja sa pole ikka veel kodus?"
"haiglas, kle sa järgi saad tulla vä? mul sõpra pussitati enne kolmandas kvartalis ja ma tulin ka haiglasse kaasa temaga. Ja Meil on ju kodus üks vaba tuba, eks?"
"kolmandas kvartalis- mis seal tegid, sa tead ju et seal on ohtlik, ikka saan aga enne räägi mis selle vaba toaga siis on? "päris ema.
"no mul sõber alles kolis sinna ja täna sai seal pussitada mingilt kambajõmmilt arvatavasti. no see asi et ma pakkusin Jannile et ta võib meie juurde kolida.
meil niikuinii üks vaba tuba. ma ei taha, et ta enam kolmandasse kvartali tagasi läheb, isegi kui see pussitamine toimus, ma kartsin et ta ei jää ellu, aga õnneks
väga tõsiseid vigastusi ei olnud. ta lubas üüri ka maksta"
"okey siis..ma olen 15 minuti pärast seal. sinu sõbrad üüri maksma ei pea.."
"nu aga ta polnud muud moodi n6us Meie juurde tulema, ta tuleb ainult siis kui üüri maksab"
"räägime sellest pärast, eks? ja muideks tänasest on meil uued naabrid, see maja mis kuulus miss Bumblele, sinna kolis uus pere sisse. Nende tütar sai
äsja kakskümmend. ma loodan, et teist saavad väga head sõbrad!"
"nu okeii, tegelt kah wä?!Ma loodan sama! 15 mintsi?!
"Jaah, ma kohe hakkan liikuma"
"Okei, tsauuu"
"Tsau Emma"
läksin Janni palati tagasi ja ütlesin " Ema oli nõus, sa võid meie juurde kolida, ta teab kui ohtlik kolmas kvartal on! Ta on 15 mintsi pärast siin. Kas arst käis
juba siin?" "nu tore siis.. käis küll, juba kirjutati välja ka niiet kui su ema tuleb siis võime minema hakata?!""okeii, haav valutab ka wä?" "Natukene, aga elab üle"
nujh, aga ma lähen käin korra ära, kohe varsti olen tagasi" "Kuhu lähed siis?" "WC-sse" "olgu, aga ära kaua ära ole siis.." "ei ole,ära muretse" ja lahkusin Janni
palatist. koridoris suht-juhuslikult kui ma wc-sse läksin, põrkasin kokku ühe oma vana tuttavaga "Tsau Kaimar, Mis siin teed?" "Tsau Emma, ma tulin Marilyni
külastama , ta hetkel siin haiglas. Sama küsimus ka sinule, mis sa ise siin teed?"
"Mis Marilyniga siis juhtus, et ta nüüd siin haiglas on? Millises palatis ta on ka? ma läheks vaatama teda enne kui ema meile järele tuleb. ei noh mitte midagi
tõsist õnneks. Mul üks sõber Jan sai kolmandas kvartalis pussitada ja ma tulin kiirabiga kaasa kui ta siia toodi,aga õnneks varsti saan minema siit haiglast,
Jannil vähemalt väga tõsiseid vigastusi polnud, niiet ta pääseb juba koju..."
"Ta on kolmandal korrusel palati nr. 320, nu las ta ise räägib mis juhtus. see pikk jutt ja ma ei hakka sinu aega raiskama... Kes see Jan veel on? sa pole temast
mitte kui midagi rääkinud. mis sa kolmandas kvartalis veel tegid? sa tead et seal on ohtlik liikuda ju, eriti õhtul"
"Üks sõber mul, ma alles hiljuti kohtusin temaga ja saime kohe sõpradeks. nu ma näitasin Jannile linna ja me jäime hilja peale. ma ei usaldanud teda üksinda
kolmandas kvartalis liikuma ja saatsin ta koduni, aga kui ma hakkasin kolmandast kvartalist ära minema siis mingi kambajõmm arvatavasti pussitas teda.
mis muud mul üle jäi ma jooksin sinna ja ehmatasin pussitaja ära ning kutsusin kiirabi, millega ka kaasa sõitsin siia haiglasse."
"AAA nu selge siis"
"Aga okeiii ma pean minema. Ma lubasin Jannile, et ma ei jää kauaks... ja ema peaks ka nüüd iga hetk tulema... tahaks korraks Marilyni ka külastada..
nii et Tsau.." "Tsau, ma hellan sulle õhtul siis, eks?!" "õukey"lehvitasin Kaimarile ja lahkusin...
"Sorry, et nii kaua läks, ma põrkasin kokku ühe tuttavaga.."
"pole midagi..." "ei tea kaugel ema on, ta peaks juba hakkama kohale jõudma" "ei tea, Emma kle too see ratastool, ma ei viitsi siin voodis pikali enam olla"
läksin võtsin paremast nurgast ratastooli ja viisin selle Janni voodi kõrvale, et Janni ratastooli aidata. Kui Jann oli juba ratastoolis, siis me läksime esimesele
korrusele ooteruumi, et ema oodata. Kui ema polnud veel järgneva 5 minuti hooksul tulnud, helistasin ma emale, kuid ta ei vastanud. Natukese aja pärast
sõitis kiirabi haigla ette. Kui meedikud vigastatu sisse tõid kanderaamiga, tundsin ma ta ära. See oli minu ema. ma olin tükk aega shokis ega suutnud liigutada.
"Pole ime, et ta järele ei tulnud" ütlesin ma Jannile ning läksin registratuurist küsima mis juhtus. kui ma kuulsin, et autoavarii ja et ta on väga raskes
seisundis, murdusin ma. Istusin ooteruumis vaikides kui mu isa haigla uksest sisse tormas ja registratuuri ema seisundi kohta küsima läks. Ta näoilmest oli
juba näha, et see polnud hea uudis. Ta oli kuidagi rõhutud.Kui ta millaski mind märkas ooteruumis tuli ta minu juurde "Emma, kuidas sul on?"küsis isa.
Kuna ta vastust ei saanud pöördus ta Janni poole "Kui kaua ta selline on juba olnud?" " Ma ei tea, sellest ajast saati mil ta ema siia toodi, ta pole seni veel mitte
ühtegi sõna öelnud" "ei või olla" ütles isa ja istus minu kõrvale... Ta vaikis hetke ja ütles "Emma, lähme koju, meist pole siin midagi abi. see kui sa selline oled
ei tee ema seisundit paremaks, sa pead puhkama välja, Homme tuleme tagasi" ta tõusis püsti ja ulatas mulle käe. Ma teadsin, et ma ei saa midagi teha
ja otsustasin, Janni ja isaga koju minna... Ma lükkasin Janni ratastooli isa autoni ja isa aitas ta autosse ja viis ratastooli haiglasse sisse tagasi..
Kui me koju jõudsime ja ma ema tuppa läksin hakkasin ma nutma kuna mulle jõudis kohale et see polegi halb uni. see juhtus REAALSELT. Isa ja Jan üritasid
mind rahustada ja saatsid mind enda tuppa. "Jan"ütlein ma vaikselt "Jah Emma, mis on?" "Jääd ehk natukeseks ajaks siia, Ma ei taha üksinda olla" "Ikka" ta istus
mu voodi peale ja kallistas mind. "Kahju et su emaga nii juhtus. Loodetavasti ta saab terveks." " Liiga palju halbu uudiseid täna. Ma ei taha enam elada.
See on mõtetu. Ühe päevaga nii palju halbu asju saab juhtuda ainult minuga. mida ma küll teinud olen, et mind niimoodi piinatakse?" "Rahune, Rahune,
sa ei ole midagi teinud, saatus on juba selline. Sa ei saanud mitte kui midagi teha et seda ära hoida" püüdis ta mind rahustada ja heitis minu juurde voodile pikali.
isa tõi mulle teed, et ma saaks rahuneda, kui tee oli ära joodud, vajusin ma unne ja hommikul ärgates oli Jan ikka veel minu kõrval. Ma üritasin võimalikult
vaikselt kööki minna, et Jan ei ärkaks. Ma tegin täna hommikul 3 in 1 kohvi, kuna ma ei tahtnud teisi äratada sellega kui kohvimasin töötab.
kuid isa kuulis ikkagi et ma köögis toimetasin ja tuli sinna "Emma, ära mine täna kooli, sa ei suudaks keskenduda, mine puhka edasi." "Hästi, ega vist ei suudaks
jh" vastasin ning läksin enda tuppa tagasi. Ma heitsin Janni kõrvale tagasi ja üritsin puhkama jääda. Jan ärkas "Kuidas sa ennast täna tunned? oled rahunenud?"
"Enamvähem" vastasin ja Jan kallistas mind ning ma vajusin unne tagasi. hiljem kui ma ärkasin oli Jan ikka veel minu juures ja vaatas mind jälle oma
nunnude meresiniste silmadega otsa nagu ta tegi seda haiglas. "kuidas haavaga on? Kas valutab?" " ei ole viga midagi, kui liigutan siis on valus, muidu mitte"
võtsin telefoni ja helistasin isale,kuna ma tõesti ei viitsinud voodist välja minna. "Isa tule korraks siia" "Ok kallis kohe tulen" vastas ta ja pani kõne kinni.
Natukese aja pärast oli isa juba minu toa ukse peal" Isa, palun mine too kolmandast kvartalist Janni asjad ära, ta elab ajutiselt meie juures" "Okey" vastas isa
ning Jan andis oma kodu võtmed ja aadressi. Isa lahkus. Ma olin väga väsinud ja sulgesin silmad, et uuesti magama jääda. Kui ma olin silmad sulenud
tundsin kuidas Jan mind väga õrnalt suudles põsele. "Head ööd, kallis Emma!" ütles ta lõpuks. Järgmisel hetkel kui ma uuesti ärkasin oli juba isa tagasi ja
ta tõi Janni asjad minu tuppa, kuna Jan oli ju minu toas. Mul polnud selle vastu midagi. Ma olin õnnelik, et ta minu kõrval on kuna ta ju meeldis mulle. Ta oli ainukene
kes mind mõistis ja mind toetas sel raskel ajal, peale isa muidugi. Ta oli alati mul olemas kui ma teda vajasin...
Kell oli juba lähenemas kaheteistkümnele,kui isa tuli minu tuppa "Emma kas sa tuled ka haigla. Ma lähen ema vaatama. Haiglast helistati. Tal on parem ja tahab
meid näha." "Okey ma panen ruttu riide ja kohe tulen." "Ok tule alla kui valmis oled, eks?" "Jaah". Isa lahkus. Ma panin selga musta kapuutsiga dressika
ja mustad sinised teksad,mis ema oli mulle asja ostnud. Ma tahtsin ema väga näha, et ei tulnud meeldegi et pean Jani üksi jätma. Ta ju ei saa ise esimesele
korrusele minna kui midagi tahab. Siis tuli mulle meelde, et meile kolisid ju uued naabrid. Ma võiksin ju neile külla minna ja küsida, äkki nad on nõus tulema
et Janni aidata, "Oota ma kohe tulen tagasi" ütlesin ma Jannile ning jooksin esimesele korrusele. "Kuhu sa nii kiiresti jooksed,Emma" "Ma käin korra uute
naabrite juures,äkki nad on nõus Jannil seltsis olla seni kui me ema juures haiglas ära käime" "AA okey siis" m tormasin ruttu majast välja ja läksin kohe üle
tee. tegin värava lahti ja läksin koputasin nende uksele. Vastu tuli siniste silmadega brünett tüdruk "Tere, ma olen Emma,teie üle tee naaber" "Tere ma olen Ivi."
"vabandust, et ma teid segan, aga äkki saate aidata mind ühe asjaga." "Nu oleneb mida teil vaja oleks?" oli ivi uudishimulik. "Nu mul ema on hetkel haiglas ja
ma tahaks isaga teda vaatama minna, kuid ma ei taha Janni üksinda jätta, ta sai eile kolmandas kvartalis pussitada ja ta ei saaks üksi hakkama" "sa tahad, et
ma läheksin seniks talle appi, kui te tagasi jõuate?" "Jaah, kui see teile tüli ei tee?!" "oukey, naabreid tuleb ikka aidata, või mis ?!" "Nu tore" " okey ma lähen
võtan oma jaki ja siis võime minna." Ivi läks tuppa ja tuli natukese aja pärast, jakk käes "nu lähme siis" "Okey" ja me siirdusime minu poole. Kui me kohale
jõudsime, läksime tuppa. Isa otsis autovõtmeid sellel ajal. "isa, see on Ivi, meie uus naaber, ja ta n6ustus Janniga jääma selleks ajaks mil me haiglas käime.
"Tere Ivi, ma olen Peeter, meeldiv tutvuda" "Samad sõnad" vastas ivi ja me jooksime teisele korrusele minu tuppa kus Jan lamas minu voodis. "Jan, see on Ivi,
ta jääb sulle seltsi seniks kui ma isaga haiglas käin" "ma olex ise ka kuidagi hakkama saanud, aga Tore on, et ma täitsa üksi olema ei pea. tere ivi" "tere Jan"
ma olin just lahkumas toast, kui kuulsin et Jan ütles.. "Emma tule korraks siia" Ma läksin Janni juurde "Mis on?" "Palun istu korraks!" istusin voodi servale ja
Jan võttis mu käest kinni. "Ära kaua siis ära ole, eks?" "Ei ole ära muretse, tunni aja pärast olen tagasi" ütlesin. Jan kallistas mind ja ma suudlesin teda laubale
"Näeme!" ütlesin ma vaikselt. "ma jätan ta sinu hoole alla" ütlesin ma ivile ja lahkusin...läksin esimesele korrusele, kus isa mind juba ootas... "Oled valmis?"
"Jaah, letú go" vastasin ning me hakkasime minema. 15 minuti pärast me olime juba kohal. Me läksime registratuuri ja uurime millises palatis ema on. Õde
juhatas meid ema juurde. Kui ma astusin ema palatisse, nägin ma et ema lamas seal samamoodi nagu Jan eelmisel õhtul. Ma olin õnnelik et emaga kõik korras on.
"Tere ema"laususin kui olin ema voodi kõrval. Ma nägin juba ema näoilmest, et tal on hea meel meid näha. "Tere Emma, tere Peeter, ma juba ootasin teid"
"kuidas sul on?" küsisin emalt. "Enamvähem, Käsi valutab ja väsimus on,muud midagi..." "Okey, eks sa puhka me läheme koju, Me tuleme homme tagasi.."
ütles isa "Okey" "Tsau ema" ja me lahkusime ema palatist. "Isa ma tahan Marilyni näha, ta on samas haiglas. Mine autosse, ma tulen 5 mintsi pärast järele..."
"olgu Emma, aga tee ruttu, sa ei taha ju Janni kauaks üksi jätta" "Oukey" Ma läksin kolmandale korrusele, kus oli Marilyni palat. Kui ma sisse läksin nägin
et Marilynil on laps süles. Ma ehmatasin. Ma arvasin, et sünnituseni on veel aega. kuid kui ma seda pisikest nägin siis ma tardusin ühe koha peale. "wow, kui
pisike ta on! Marilyn sul pidi ju paar nädalat veel aega olema??? Ja miks keegi mulle ei teatanud? Ta on nii pisike" "Mis teha, Kevin tahtis varem maailma näha,
sorry, aga ma ei ole veeljõudnud kellegile teatada, Kaimar on väga elevil et sai isaks" "Ta nimi on siis kevin? väga ilus nimi... Kaimar ehmatas mind eile täitsa
ära kui ma temaga siin haiglas kokku põrkasin. Ma oleks tahtnud eile sulle juba külla tulla, aga eile juhtus nii palju halbu asju, et ma ei jõudnud lihtsalt.
Hea meelega kustutaks eilse päeva oma mälust maha..." "Mis siis juhtus?" "Nu alguses pussitati Janni, siis Ema sattus autoavariisse kui mulle ja Jannile järgi
tuli...ausalt kaa Ma ei taha sellest rääkida" "A okey, nu kui ei taha siis ei taha, ma ei hakka sundima ka sind. Kas sa Kevinit süles ei taha hoida" "nu ma ei tea..."
"võta, Ära karda, ta ei lähe katki" "Aga ma pole kunagi last süles hoidnud, ma ei oska" "See ei ole raske." ma võtsin ta siis korraks sülle. Ta vaatas mulle otsa
oma väikeste nummide silmadega. "Ta on nii pisike" Marilyn ainult muigas "aga ma pean minema,ma lubasin Jannile et ma ei jää kauaks" "Okey, Tsauu "
"Tsauuu" ja läksin palatist välja. Jooksin siis kiiresti esimesele korrusele. Ma tahtsin ruttu haiglast ära minna kuna ma ei kannata haiglaid. Ma läksin haigla
parklasse ja otsisin isa auto üles. "Nii võime minna" ütlesin ma isale. "Okey, sõidame" Ja isa hakkas kodu poole sõitma.
Kui me koju jõudsime oli Ivi uhugi kadunud. Jan oli üksinda üleval korrusel."Kus Ivi on?" "Talle helistati ja ta pidi kiiresti ära minema."
Alguses ta ei tahtnud minna aga ma ütlesin talle, et ma saan ise ka hakkama. Alles siis ta oli nõus ära minema." "A okei siis, kui vaja siis vaja. Ega sa kaua siin üksinda polnud?" "Ei, mingi viisteist minutit." "A okey" laususin ning tahtsin minna esimesele korrusele, et kohvi teha, kuid Jan peatas mu "Emma!" "Jah!" "Tule siia, alles tulid ja juba lähed ära" lausus Jan ning tegi solvunud näo pähe. Nii ma lihtsalt ei saanud talle ei öelda ning läksin talle lähemale ning istusin voodi äärele. Jan võttis mul käest kinni ning tiris mind sinna enda kõrvale pikali ning suudles mind. Ma ei tahtnud, et Jan mind enam oma tugevast mehisest haardest vabastaks. Ma ei tahtnud, et see hetk, mis mul sel hetkel Janniga oli lõpeks. Telefon helises. See oli üks mu sõbranna ja ühtlasi ka klassiõde.
"Tsau Emma, Mis õhtuks plaanid kah?" "Ei midagi erilist. Olen Janniga ja vaatab mis teeme." "Aga sa peole ei tahaks tulla. Sa võid Janni ka kaasa võtta kui tuled. Näemegi su poisi ära." "Mis poisi?" Küsisin ma Margitilt, kuna ma ei tahtnud kellegile tunnistada, et Jan mulle meeldib. "Ei noo selle Janni. Me tahaks ka temaga tuttavaks saada" ütles margit. "Okey, ma räägin sellest Janniga. Kui tuleme, siis ma helistan tagasi." "Okey, davai" ja ma panin kõne kinni.
"Mis on? Millest sa mulle rääkida tahad?" Küsis Jan uudishimulikult. "No, Mul üks klassiõde kutsus meid täna õhtul peole. Nad tahavad sinuga tuttavaks saada." "Hmm.. Kas sa tahad sinna peole minna?" küsis Jan. "Jah, Ma ei ole juba ammu peol käinud ja nüüd avanes selline võimalus, aga kui sa ei taha siis pole ka midagi, võime minematta ka jätta" ütlesin ma Jannile, endal süda kripeldas. Vaevalt Jan tahaks tulla minuga pubekate peole, Kus tema oleks arvatavasti kõige vanem. Jan vaikis natuke aega "Mis sa ootad siis.. Hakka ennast valmis panema. Sa pead olema kõige ilusam ja seksikam seal peol." "Sa oled nõus siis?" Küsisin ma Jannilt imestunud näoga. "Miks mitte, niikuinii passiksime siin nelja seina vahel. Värske õhk tuleb kasuks" ütles Jan ning vabastas mind enda kaisust.
Ma läksin kööki, panin kohvi hakkama ning seejärel valisin endale õhtuks sobivad riided, millega peole minna. Nendeks olid must kleit, mille ääres oli natuke siidi. See oli üks mu lemmikumaid kleite, kuid mul polnud seda kus kanda. Nüüd tuli võimalus ja ma otsustasin selle ära kasutada. Kui riided valitud läksin vanni, kuna ma ei tahtnud peole minna kasimatta. Pool tundi hiljem kui ma vannitoast väljusin läksin ma hommikumantli väel kööki, võtsin kohvi ja läksin üles oma tuppa vaatama ega Jan ümber pole mõelnud.
"Oled kindel, et tahad minna?" küsisin ma Jannilt "Nu ikka" "Okey siis. Ma helistan siis Margitile tagasi, et me tuleme." ütlesin Jannile ning haarasin telefoni. Valisin Margiti numbri. "Tsau Margit" "Tsau Emma, Kas tulete siis vä?" päris Margit kärsitult. "Jaah, me Janniga tuleme igal juhul." "Okey, poole seitsmeks tulge siis siia minu juurde, eks?" "Okey" vastasin ning panin kõne kinni.
Pool tundi hiljem: Uksekell heliseb. Lähen avan ukse, ise endamisi pomisedes " Kes kyll nii hilja veel siia tuleb?!" Avasin ukse ja nägin et ukse taga polnud keegi muu kui mu endine. Margus ja paar tema sõpra. Vähemalt alguses ma arvasin nii... Margus tormas sisse ning haaras mul randmest "Kus su armuke on?" "Mis armuke?" küsisin vastu. "See kellega sa iga päev siin mehkeldad?! Krt endal mees olemas ja sa veel jooksed teistega ringi." Karjus margus mulle otse näkku. "Mis kuradi mees? Mis kuradi mees? Mul ei ole mitte yhtegi meest. Kui sa just ei mäleta siis sa ise petsid mind. Kao minema parem. Sul pole siia mitte mingisugust asja!" "Ei lähe ma kuskile" karjus margus ning lasi mu randmest lahti. "Siduge ta kinni" käsutas Margus alluvaid. "Ma lähen vaatan kus see tõbras on! 20-ndates aastates meesterahvas haaras minust kinni ning tõukas mind elutuppa diivanile kus teised mind kinni sidusid. Natukese aja pärast oli teiselt korruselt kuulda kuidas Margus ja Jan karjusid.. Kui ma olin juba kinni seotud, mindi teisele korrusele. Natuke aega hiljem tuldi alla esimesele korrusele. Jan oli kinni seotud ja Margus ähvardas teda relvaga ning tõukas teda. "Liiguta või saad kuuli rsk!" "Martin, mine võta tydruk ja vii autosse!" käsutas margus. "Sina ära maga siin. Liiguta ennast juba!" karjus Margus Janni peale.
Meid viidi autosse. "Hakka sõitma" käsutas Margus. Auto hakkas liikuma. Minul ja Jannil seoti silmad kinni et me ei näeks kuhu meid viiakse. Auto sõitis mingi tund või poolteist. Kui me kohale jõudsime oli väljas juba päris jahe ja arvatavasti ka pime. Selleks ei pea nägema et aru saada milline väljas on. meid viidi kuskile jahedasse ruumi. Mingi kelder v midagi sellist... Kui me kohal olime võttis Margus minul ja Jannil silmade eest salli ära ja lahkus.
Margiti vaatenurk
Kell hakkab lähenema poole kaheksale ja Emmast ega Jannist pole jälgigi.. Nad pidid juba tund aega tagasi siin olema. Helistan talle. Kus ta nii kaua koonerdab. "tuut.. tuut.. tuut..." Veider. Miks ta ei vasta?! ta vastab ju alati. mis jama see on. "Kus Emma on? Ta pidi ka ju tulema?" kysis Heidi kes just minu juurde tuli. "Vot, seda ma tahax ikse ka teada saada" vastasin Heidile. "Aga läheme käime tema juures. Võibolla ta on veel kodus.. Ega sedagi ei tea kaua tal seal läheb." pakkus Heidi. "Ei usu eriti, kuid vaatamas võime käija. Ütle Paulile et tegeleks kylalistega seni kuni me ära käime"
Heidi lahkub toast Pauli otsima rahva seast... Haaran oma koti ja torman ise kah rahva sekka et ukseni pääseda "Margit.. kas veini on veel vä?" küsis Rain minu käest kui ma ukse poole läksin... "Ma ei tea... Mine küsi Mariani käest.. ehk ta teab... aga ma olen poole tunni pärast tagasi.. Vaata et maja alles ikka jäätakse selle ajaga mil ma Heidiga ära käin" Ytlesin Rainile ... Samal ajal tuli minu juurde Heidi "Võime minema hakata... Paul pidi külalistel silma peal hoidma... " "Loodetavasti midagi halba pole juhtunud Emmaga" "ära nyyd kõige halvemat ka karda. Me peame positiivsed olema.." ütles Heidi seejärel... Lahkusime majast ja istusime minu uude tumepunasesse bemmi, mis mu mees täna varahommiku mulle sünnipäevaks kinkis... "Pane turvavöö kinni" ytlesin heidile ning hakkasin Emma poole sõitma.. Poolel teel Emma juurde sõitis meist mööda päris mitu politsei autot "Ei tea mis nyyd siis jälle juhtunud on?!" ütlesin Heidile. Kui me olime juba Emma majale lähemale jõudnud, nägime, et need politsei autod seisavad täpselt Emma maja ees.. Parkisin auto teeäärde ning me läksime kiirel sammul Emma majja... "Mis siin juhtunud on? Kus Emma on? Ta pidi meie juurde peole juba ammu jõudma aga siiamaani pole kohale ilmunud" küsisin Emma isalt.. Tema näost oli näha et ta on kurnatud.. "Margit.. Emmaga on selline asi et... " "Mis emmaga on??" kysisin ma kärsitult tema isa käest "Ta on arvatavasti röövitud... kui ma siia jõudsin ei olnud majas kedagi ... uksed olid lahti ja Janni ega Emmat polnud kumbagi.. Emma tuba on ka täiesti pahupidi pööratud" "Mida??? See ei saa tõsi olla!"
Emma vaatenurk
"Jan, kas kõik on korras?" kysisin Jannilt, kuna vaikus mis selles pimedas kambris oli hakkas närvidel käima. Ma ei kannata vaikust... "Kõik on korras.. Sul?" kostis teisest nurgast Janni hääl "Sama siin" tõusin püsti ja läksin Janni juurde... Jan võttis mind kaissu ning ma suikusin unne...
Hommikul Päike paistis väga eredalt väiksest aknast sisse. Avasin silmad ja nägin, et Jan on juba yleval.. Ta kõndis keset ruumi edasi ja tagasi.. nagu mõtleks midagi.. arvatavasti kuidas siit pääseda.. "Hommik" laususin vaikselt.. Jan vaatas minu poole "hommik Emma" kostus vastus ning Jan tuli minu juurde.. "kuidas magasid?" "Suht halvasti, aga mis teha, peab midagi välja mõtlema kuidas siit minema saab" "mhm.. kyll me siit minema saame.. me peame saama.. Kes see Margus ültse on?" "Ta on mu eks ... ta ei suuda leppida sellega et ma ta maha jätsin.. aga ise on selles süüdi..." "nujh..hmm.. ma siin mõtlesin et kui saaksime siit aknalt trellid eest kuidagi siis oleksime vabad.. See on ainuke võimalus siit pääsemiseks" "Jaah.. Aga kuidas? meil pole ju midagi millega seda eest ära lõigata vms..." "Hetkel ei ole jh...Aga kyll me midagi välja mõtleme.." kostusid vaiksed sammud ja kuulda oli Marguse ja tema poiste hääli "Emma, teeskle et sa magad veel... " lausus Jan. "Okey" vastasin ning sulgesin silmad...
Uks avati.. Ma kartsin et pärast tehakse midagi Jannile, kuna Jan on juba selline et hakkab vastu kui talle v midagi öeldakse..Ma yritasin olla rahulik.. Keegi tuli minu juurde ja müksas mind jalaga.. "Krt mida sa magad siin.. Ruttu püsti!" käskis Margus.. Ma siis avasin silmad ja tõusin püsti.. Seal oli mingi uus kutt keda ma olin kuskil näinud aga kus??? Seda ma ei teadnud... "Huvitav kus ma teda näinud olen??" mõtlesin endamisi.. Margus pöördus ning läks tolle tüübi juurde ja rääkis midagi vene keeles.. Ma ise aru ei saanud mis nad rääkisid... Ma lihtsalt koolis ei viitsinud.. venekeelt kunagi õppida.. minu jaoks oli see mõtetu keel.. mida mul pole vaja.. Väheamlt nii ma arvasin siis kui koolis käisin...
Margus tuli tolle võõra tüübiga minu juurde ja nad rääkisid midagi keeles, millest ma aru ei saanud. Lõpuks käratas Margus mulle "Tõuse püsti " Niisiis ma tõusin püsti ning mulle tuli meelde kus ma seda tüüpi näinud olin. Tol ajal kui ma Margusega käisin siis tal käis külas palju sõpru kellega ta pidevalt pidu pani ja narkot tarbis. Kui ma õieti mäletan siis ta nimi peaks olema Sergei. Ühel korral kui Marguse juures pidu oli ja see sama tüüp oli ka seal. Tol päeval ma olin halvas tujus ja jõin end nii täis, et siiamaani kahetsen.. No muidu ei kahetseks, aga see lollus mis ma tegin tol õhtul.. Seda ma enam korrata ei taha.. Sellepärast ma enam ei tarbigi alkoholi. Täpsemalt ma ei tea, mis ma seal tegin aga igatahes hommikul kui ma üles ärkasin, leidsin ma ennast võõrast toast, aluspesu väel. Ja seda võib juba arvata kes mu kõrval oli. Arvate et Margus? Ei olnud Margus, Ma küll käisin tol ajal temaga, aga täis peaga ei teadvusta endale mis teed. Tegelikult leidsin enda kõrvalt Sergei. Ma panin siis ruttu ennast riide ning läksin koju ära. Margusele ma muidugi ei rääkinud sellest. Ta ise magab küll võõraste tüdrukutega, aga TEMA NAINE ei tohi kõrvalhüppeid teha... Äkitselt kui ma olin mõttetega hõivatud, segati mind.. Margus tõukas mind kambri uksest välja, aga Janni jäeti sinna. "Kuhu te mu viite?" Küsisin..."Pole sinu asi" kostis Marguse hääl seejärel....
Janni vaatenurk
Oli kuulda, kuidas keegi koridorist kambri juurde tuleb, kus meid kinni hoitakse.. Margus kindlasti! Ma ütlesin Emmale, et ta mängiks et magab. Et kuna kui Margus oli Emma kutt kunagi, ehk siis ei hakka ta kohe karjuma ja laseb Emmal puhata. Aga ei--- Tema vist ei armastanud Emmat ültse. Niimoodi ei käituta tüdrukuga keda armastad. Ma ei tee seda kunagi.. Ma pean midagi välja mõtlema, et siit minema saada. Ma pean välja saama ja Emma üles otsima. Vaatasin kambris ringi ning nägin ühes nurgas mingit saetera tükki. See oli küll väike suhteliselt, aga ehk on ikka kasu. Ei tea mis tal Emmaga plaanis on. Kui ta julgeb Emmale kätt külge panna, siis ta sureb. Ma tapan ta.Ma olin endast väljas, kuna ma ei teadnud, kuhu Emma viidi...
Samal ajal Kodus
"Nii, me seadsime seadmed ülesse. kui see on tõesti inimrööv, siis nad tahavad nkn saada ka lunaraha. Nüüd pole muud teha kui oodata millal helistatakse ja lunaraha nõude esitatakse." ütles politsei kui oli majast välja tulnud ja Emma isa juurde läinud. "Oodata! Oodata! Krt nad võivad Emmaga ükskõik mida teha selle ajaga millal meie siin ootame!" karjusin politseile näkku kuna Emma oli nii kaua juba kadunud. Seni ma polnud Emmast kordagi nii kaua eemal olnud. "Rahunege, ma saan aru, et teil on raske aga te peate vastu pidama. Hetkel me lihtsale ei saa muud teha kui oodata, kuna me ei tea kus teie tütar on. Kui me teaksime, oleks teie tütar juba ammu kodus tagasi" vaikisin ja asetasin käed endale näo ette ning vajusin mõttesse. Natukese aja pärast tormas politsei minu juurde ja ütles "Te peate kiiresti tulema." Jooksin koos politseiga tuppa ....
Emma vaatenurk
Mind veeti ühte maasturi sarnasesse autosse ja seoti silmad kinni, et ma ei näeks kuhu mind viiakse. Me olime sõitnud juba umbes pool tundi, kui äkitselt mulle tundus, et autot ei suudeta kontrollida. Maapind, kus me sõitsime oli liialt konarlik, nagu sõidaks mingisugustest kraavidest läbi... Nii Margus, Sergei ja veel üks tüüp, kelle nime ma ei teadnud, karjusid "Pidurda. Pidurda! Ära jama" vastuseks karjuti "Ma ei saa, pidurid ei tööta!" "Mis toimub?" jõudsin ma küsida enne kui auto millegile otsa sõitis. Äkitselt saabus vaikus ja mul läks silme eest mustaks, Kaotasin teadvuse..
Natukese aja pärast kui ma teadvusele tulin, tundsin ma kütuse lõhna. Ma hakkasin karjuma, "Appi! Appi! Kas keegi kuuleb mind.. Ma üritasin oma käed lahti saada, et salli oma silmadelt eemaldada ning üritada autost pääseda. See õnnestuski mul. Võtsin salli silmade eest ära ja nägin, et me olime sõitnud teelt välja vastu puud. Märkasin, et teised autos viibijad on teadvuseta ning hakkasin otsima telefoni. Ma leidsin telefoni auto kindalaekast. Haarasin selle ja helistasin kiirabisse. "Tere, Ma olen Emma... Auto kus ma viibisin sõitis teelt välja. Teised autos viibijad on teadvuseta..."Mis on teie aadress" "Ma ei tea seda.." vastasin.. "Oodake korra" vastas vanem naisterahvas teisel pool telefoni... "Helistage politseisse ja las nad määravad teie telefoni asukoha. Peale seda Helistage tagasi.." "Okey." vastasin ja panin kõne kinni. Helistasin siis politseisse.. "Tere, politsei kuuleb. Saan ma teid kuidagi aidata?" tuli vastuseks teiselt poolt telefoni. "Tere.. mul on selline probleem, et me sõitsime teelt välja ja ma ei tea kus me asume.. teised autos viibijad on teadvuseta... Kas te saaksite määrata minu telefoni asukoha" "Jaah ikka saame. Ärge pange telefoni ära.. Me määrame teie asukoha nüüd järgneva mõne minuti jooksul ning siis tuleme kiirabiga koos kohale." ütles politsei. "Selge, aga tehke ruttu. Autos kütus lekib ja ta võib iga hetk õhku lennata.. ma üritan autost välja siis saada selle ajaga, mil te tulete..." "Selge siis" vastas politsei.
Ma panin telefoni taha istme peale ja üritasin autol ust avada. Alguses see kohe ei õnnestunud, aga natukese aja pärast sain ka ukse lahti. Ma jõudsin autost natukene eemale kui kuulsin ja tundsin enda taga plahvatust, mis mind õhku paiskas. Plahvatus paiskas mind umbes paar meetrit eemale. Ma lamasin natukene aega seal samas põllu peal maas, kui hakkasin kuulma juba vaikset sireeni, mis aina valjemaks muutus. Ma olin õnnelik, kuna abi jõuab igahetk minuni.
Kui kiirabi ja politsei minuni jõudis, esitati mulle väga palju küsimusi. Kui küsimustele vastatud ja kiirabi oli mu üle vaadanud, küsisin ma telefoni, et koju helistada ja teada anda, et minuga on kõik korras. Helistasin siis isale. "Tsau" "Tsau.. Emma kas kõik on korras?" "Jaah, minuga on kõik korras, aga ma pean Janni üles leidma." "Kus Jan siis on?" Rääkisin siis isale kogu oma loo ära, mis viimaste päevade jooksul juhtus.. "Aga ma tulen varsti koju. Ma pean korra politseiga veel rääkima." "Olgu" "Tsau" ning lõpetasin kõne. Läksin andsin telefoni ära ning otsustasin rääkida politseile Jannist, kes on kuskil keldris kinni. Niisiis rääkisin oma loo ära ja politsei pidi hakkama Janni otsima. Jan pidi olema siit umbes poole tunni tee kaugusel. Selles ma olin täiesti kindel. Politsei patrull hakkas ümbrust läbi kammima ning ma läksin kaasa nendega. Ma olen ju ainukene kes selle maja kus meid kinni hoiti, ära tunneb.
Janni vaatenurk
Ma haarasin selle väikese roostetama läinud saetera, mis nägi välja nagu oleks rauasae oma. Hakkasin akna eest trelle saega nüsima. Ilmselgelt oli see suhteliselt nüri, aga ma ei heitnud meelt. Ma tahtsin välja saada ja Emma üles otsida. Läks mingi 20 minutit kui mul õnnestus üks trellidest katki lõigata. Mõned tunnid hiljem, kui ma lõikasin just viimast trelli, mis akna ees oli, libises saag, ning ma lõikasin kätte. Ma vajusin maha ning võtsin pluusi seljast, et sellega haava kinni siduda, kuna verd tuli päris palju. Sidusin haava kinni ning üritasin uuesti viimase trelli ka katki lõigata.. lõpuks see õnnestuski ning ma läksin akna kaudu välja. Õnneks ma polnud eriti suure kehaehitusega, kuna aken oli nii väike ja kitsas. Ma poleks muidu sealt läbi pääsenud värske õhu kätte. Ma nägin, et see oli mingi maakoht. Läksin vaatama, ega seal ümbruses mitte keegi ringi ei liiguks.. Kui ma jõudsin vana maja ette, nägin autot mis seal seisis.. läksin selle juurde ning märkasin, et võtmed on autol ees. Läksin autosse ning hakkasin sõitma. Ma ei saanud kuidagi valesse suunda sõita kuna selle maja juurest läks ainult üks tee.. Olin sõinud juba umbes 10 minutit seda teed mööda, nägin minust möödumas politsei autosid. Peatusin. Järsku tuli mulle meelde, et peaks üritama kuidagi endast märku anda. Otsisin, äkki leian kuskilt telefoni. Tagaistme alt ma leidsingi ühe ning ma tundsin selle telefoni ära. See oli Emma oma. Haarasin selle ning helistasin politseisse. Kui politseisse helistatud, lahkusin autost ning istusin teepervele ning jäin neid sinna ootama. Natukese aja pärast oli juba näha politsei autosid, kes tulid tagasi sealt poolt kust ma ise tulin. Politsei auto peatus ning Emma jooksis välja minu juurde. Kui ma Emmat nägin, olin õnnelik. Sõnagi lausumatta haarasin emmast kinni ning kallistasin teda tugavalt. Ma ei tahtnud temast enam lahti lasta. Lõpuks kui ma Emma lahti lasin enda vastast, suudles ta mind. See oli nii magus ja soe, et ma ei tahtnud seda lõpetada. Aga pidin, kuna politsei teatas, et me peame autosse minema. Et nad viivad meid politsei jaoskonda alguses ning sealt saame endale lähedased järgi kutsuda. Läksime autosse ning sõit võis alata.
Isa vaatenurk
Natukese aja pärast tormas politsei minu juurde ja ütles "Te peate kiiresti tulema." Jooksin koos politseiga tuppa ... Tuppa jõudes kuulsin teefoni helisemist ning vastasin sellele. See oli Emma. Ma tundsin kergendust kui kuulsin Emma häält. Emma rääkis mulle kogu loo ära, mis selle aja jooksul juhtus, mil ta kadunud oli. Õnneks röövlid said oma karistuse kätte.. Enam nad ei saa mitte kellegile nii teha. Kui ma kuulsin, et Margus oli selle röövi taga, ei olnud ma üllatanud, kuna kui Emma kunagi temaga käima hakkas ning teda mulle ja emale tutvustas, tundsin ma kohe, et Margus pole minu tütre jaoks õige. Aga Emma ei kuulanud mind. Ta on meil juba selline kangekaelne mis teha. Aga vähemalt nüüd on see läbi ja Emma tuleb koju tagasi.
Margiti vaatenurk
Ma otsustasin Heidiga minna natukeseks ajaks jalutama, kuna meist polnud seal kasu niikuinii... Kui jalutuskäigult tagasi jõudsime Emma maja juurde, nägin, et Emma isa oli õnnelik. Ma küsisin "Mis juhtus?". Vastuseks sain, et Emma on leitud ja ta tuleb varsti koju. Nii Heidi kui ka mina olime õnnelikud. Ma tundsin kergendust. emma oli ikkagi üks mu parimatest sõbrannadest, keda ma sain täielikult usaldada. Kui ma temale mingi oma saladuse rääkisin, sain ma kindel olla, et kolmandad isikud sellest jutust ei saa teada. Kuna ma teadsin, et Emmaga on kõik korras, otsustasin Heidiga koju minna. Külalised ikkagi ju tulid sinna minu pärast ja ma jätsin nad nii kauaks üksinda. Järgmise päevani. No loodetavasti nad ei ole veel ära läinud. Tahaks veel nendega hüvasti jätta, enne kui nad lahkuvad. Läksime siis Heidiga kiiresti koju ja nagu arvata võis, külalised olid majas ikka veel. Aga neil kõigil oli räige pohmakas. Seda oli nende näost juba näha. Minu juurde tuli Rain. "Kus te olite nii kaua?" oli esimene kysimus mis Rain minult küsis. Niisiis rääkisin Rainile kogu loo ära ja lõpuks ta suudles mind. Aga see jäi üürikeseks kuna ma lükkasin ta eemale. " Miks sa seda tegid?" küsisin Rainilt. "Mida?" "Noh, seda?" "Kas sa siis pole aru saanud, et sa meeldid mulle. Ja mitte vähe?!" pobises Rain. Tegelikult Rain meeldis mulle ka, aga ma ei julgenud seda talle varem öelda. " Sa... sa meeldid mulle ka!" pobisesin Rainile sosinal ning lootsin, et ta ei kuule mind. Aga ta kuulis mind ikkagi... "Mis sa just ütlesid?" küsis Rain üle. Enna kui ma vastata jõudsin, tundsin kuidas Raini pehmed huuled minu omasid puudutasid. Ma ei tahtnud, et see lõpeks, aga Rain eemaldus minust, kuna rahvas, kes enne tundusid sombina olid juba üles ärganud ja hakkasid karjuma ning käsi plaksutama, nagu väiksed lapsed, kui nägid mind ja Raini suudlemas. Ma vaatasin ümber ning hakkasin naerma, kuna nägin, et kõik olid juba välja tulnud. Keegi rahva seast karjus "Piduuu! Pidu!" ja kõik läksid sisse, võtsid oma joogid ning mindi koguneti tagasi maja taha basseini lähedale. Rain lahkus korraks majja ja kui ta tagasi jõudis oli tal käes 2 pudelit siidrit. See oli mu lemmik alkohoolne jook.
Õhtu hakkas saabuma ja ma helistasin Emmale. Äkki ta tahab meiega ikkagi liituda. "Tsau, Kuidas läheb?" "Tsauks, päris hästi" "Kle kas sa ei viitsiks tulla minu juurde peole? Võta oma poiss ka kaasa. Me nimelt tähistame siin sinu kodu tulekut" "Eem.. Okey.. ma räägin siis Janniga" "Okey davai, eks sa helista tagasi.." Ning lõpetasin kõne.
Emma vaatenurk
Ma olin just jõudnud koju. Mul oli kõht niivõrd tühi, et ma läksin kohe külmkapi kallale. Võtsin seal välja saia, võid, vorsti ja kurki. Joogiks võtsin apelsinimahla. Tegin siis võisaiad endale ja Jannile valmis. Raputasin veid**ene soola ka kurkidele peale. Valasin mahla klaasidesse. Panin asjad külmkappi tagasi ning võtsin kapist kandiku. Panin võisaiad ning klaasid kandikule ning läksin teisele korrusele enda tuppa. Jan oli juba selle ajaga sinna jõudnud ja ootas mind. Andsin Jannile siis 2 võileib ja endale võtsin ka kaks võileiba. Kui saime söödud, tahtsin nõud kandikuga alla korrusele viia, et need ära pesta aga Jan peatas mu. Nimelt ta haaras minust kinni ega lasknud enam lahti. Ta suudles mind õrnalt ning ma pugesin talle lähemale kaissu. Kui ma üritasin teda uuesti suudelda, helises telefon "Pagan" pobisesin omaette. Jan ainult naeris selle üle. Läksin võtsin telefoni ning kui olin jõudnud sellele vastata, sain aru, et see on Margit. Ta kutsus mind ja Janni tema juurde peole. See tänane pidu pidi olema minu koju pääsemise tähistamiseks.Niisiis ma lubasin Janniga rääkida ja panin kõne kinni. "Jan, Margit kutsus meid enda juurde peole, see pidi olema meie kodu pääsemise tähistamiseks. Kas sa tahaksid sinna minna või oleme kodus?" pobisesin Jannile hästi vaikselt. "Tahad minna?" "Jap." vastasin. "No selge, mine tee end ruttu korda ja hakkame minema" ütles Jan ning suudles mind veel korra, enne kui mind vabastas. Ma käisin ruttu dušši all ära ning otsisin kapist täitsa tavalised riided välja. Ma ei viitsinud hakata valima neid. Võtsin ühe valge pusa ning tavalised kitsad teksapüksid. Tegin endale siis kiire meigi peale ning läksin enda tuppa, kus ma nägin, et Jan on ka juba valmis. "Kas lähme? " küsis Jan ning võttis mul käest kinni. Suundusime alla korrusele. Hõikasin Isale tsau ja et ma tulen alles homme hommikul koju. Läksime õue ning hakkasime Margiti poole minema.
*15 minutit hiljem*
Kui me jõudsime Margiti maja lähedusse, oli kuulda karjumist ja kisa .. Muusika oli ka põhja keeratud. "Siin on küll räige pidu nagu näha" pobisesin Jannile."Näha on" ütles Jan, õrnalt naeratades. Kui me jõusime Margiti juurde, koputasime ning Margit tuli avas meile ukse. "Tsauks, te siiski saite tulla!" ütles Margit kellel oli keel täitsa pehme juba. "Tsauks" vastasin ning tutvustasin Janni Margitile, enne kui me tuppa läksime. Tuppa jõudes oli seal jube seapesa. Rahvast pungil. Siidri ja õlle pudelid igal pool maas. läsin siis Janniga maja taha ja nägin, et bassein on vähemalt puutumatta jäätud..Jan pööras mind ümber ning vaatas mulle tükk aega silma ning seejärel suudles mind kirglikult. Kui me tuppa läksime, sain ma üllatuse osaliseks. Rain ja Margit suudlesid.
Janni vaatenurk
Jõudsime koju. Emma läks köögi poole ja mina läksin teise korrusele Emma tuppa, Heidsin pikali ja ootasin millal Emma üles tuleb. Natukese aja pärast kui Emma tuli, oli tal kandik käes kus oli peal võisaiad ja mahlaklaasid. Ta andis kaks võisaia mulle ja klaasi mahla. kui me jõudsime söödud, Tahtis Emma kandikut ära viia, aga ma ei lubanud. Ma haarasin temast tugevalt kinni, et ta ei saaks ära minna. Ma ei tahtnud, et ta lahkuks. Ma suudlesin just Emmat, kui telefon helises. Tegin pettunud näo ette, et äkki Emma jätab vastamatta ning jääb minu juurde, Aga ei- Ta vastas ikkagi. Ta rääkis seal kellegiga ja lõpuks tuli minu juurde. "Jan, Margit kutsus meid enda juurde peole, see pidi olema meie kodu pääsemise tähistamiseks. Kas sa tahaksid sinna minna või oleme kodus?" pobisesis Emma hästi vaikselt. "Tahad minna?" "Jap." vastas Emma. "No selge, mine tee end ruttu korda ja hakkame minema" ütlesin Emmale ning suudlesin Emmat veel korra, enne kui ta vabastasin. Ligi pool tuni hiljem tuli Emma tuppa tagasi. Ta oli väga ilus ja ma küsisin "Kas lähme?" ning sirutasin käe, et ta käest kinni võtta.. Niisiis väljusime majast ning seadsime sammud Emma sõbranna Margiti poole.ligi 15 minuti pärast olime juba Margiti maja läheduses. Sealt oli väga hästi kuulda milline pidu. seal käis. Läksime Margiti ukse juurde. Emma koputas uksele ning vastu tuli üks tüdruk. Arvatavasti see ongi see Margit mõtlesin endamisi. Emma tutvustas mind Margitile ning suundusime sisse. Emma tiris mind basseini juurde ning ma suudlesin teda basseini ääres. Natukese aja pärast läksime tuppa ja nagu ma Emma näost aru sain, ta nägi midagi, mis teda tõsiselt häiris. Aga mis see oli sellele ma ei saanud pihta.
Emma
"Jan lähme siit ära." ütlesin Jannile kui olin näinud Raini ja Margitit suudlemas. "Miks? Me alles jõudsime ju." "Mul pea valutab natukene" leidsin põhjuseks, et ära minna sealt. "Kas sa värsket õhku ei taha?" küsis Jan minult. "Võimalik! Lähme basseini juurde." ütlesin Jannile ning seadsin sammud tagasi basseini juurde. Basseini juures ma mõtlesin pikalt, miks ikka veel mind häirib see, kui Rain kellegi teisega on. Mul on ju Jan ja ma armastan teda. Mis toimub nagu?. Ma olin just mõtetega omas mullis kui tundsin, kuidas keegi mul pihast kinni haaras ning mind kaisutama hakkas. See ehmatas mind esialgu ära, aga varsti jõudis kohale, et see on Jan. "Ära ehmata mind niimoodi" ütlesin Jannile kui olin ümber pööranud. "Sorry kallike!" ütles Jan ning suudles mind kirglikult. Janni suudlused olid nii magusad ja head, et mõtted Rainist kadusid kohamaid mu peast. Kuna minu siidripurk oli selle ajaga, mil ma mõtetes olin tühjaks saanud, läksin tuppa, et uut tuua. Margit oli jälle Raini kaisus aga ma ignoreerisin seda. Läksin võtsin külmikust uue purgi ning siis õue tagasi. "Joodik!" ütles Jan mulle kui nägi, et ma võtsin juba uue purgi. "Mis joodik, See alles teine purk juu" ütlesin Jannile. Aga Jan ei jätnud mind rahule. Ta noris mind ikka ja veel edasi. Ma läksin Janni juurde ning hakkasin teda kõditama. Kui ma olin juba Jannini jõudnud ning teda kõdistama hakanud, tõmbas Jan mind tugevalt enda vastu ega kavatsenudki mind lahti lasta. Jan suudles mind järjekordselt ja võttis mind sülle. Ta viis mind maja nurgapeale, kus polnud mitte ühtegi hingelistki. Ta pani mind muru peale istuma ning istus ise ka vaikides minu juurde. Ta lükkas mind pikali maha ja hakkas mind veel rohkem suudlema. Ma arvasin, et sellel enam lõppu ei tulegi. Ja ega ma ei tahtnudki, et see lõpeks. Aga millaski tuli mulle mõistus koju ning sain aru, et me oleme õues. Ma eemaldusin Jannist. Jan vaatas mulle tõsiselt silma "Emma, mis juhtus?" ma teadsin, et see on suht imelik põhjus. "Ma ei saa seda teha siin ja niimoodi. See oleks vale!" laususin. "Jan eemaldus minust. "Ma saan aru" vastas Jan nagu ta mõistaks, aga ma sain isegi aru, et tegelikult ta ei mõistnud. Seda oli tal näost ära näha. Jan tõusis püsti ja lahkus, jättes mind majanurgale. See kuidas Jan nii kylmalt tagasi vaatamatta minu juurest lahkus, tegi mull tõsiselt haiget. Nagu ta ei armastakski mind. "Täpselt nagu teised kutid- Kui nende soove ei täida, siis solvuvad" mõtlesin endamisi ja puhkesin nutma. Ma ei suutnud lihtsalt enam. Varsti oli juba Janni lahkumisest juba pool tundi täis ning ma istusin ikka veel üksinda. Ma lootsin, et ehk Jan tuleb tagasi, aga ei- Ta ei tulnud tagasi. Ma nutsin veel umbes 15 minutit, kuid siis mõistsin, et Jan ei tule tagasi. Ta arvatavasti lollitas minuga ainult. Ma tegin end korda ja pühkisin pisarad ära. Tõusin siis ning läksin majja. Sisenedes ootas mind suur šhokk. Jan oli kellegi teise embuses. Nad suudlesid. See oli Ivi. Kui seda nägin hakkasid tahest tahtmatta pisarad voolama ning ma tahtsin kaduda sealt. Sel hetkel, mil ma Janni ja Ivit suudlemas nägin muutus armastus, mis Janni vastu tundsin vihaks. Ma tahtsin talle kallale minna, aga ma pole selline kätšiplika. Ma läksin Janni juurde ning andsin talle korraliku kõrvakiilu ning seejärel jooksin kiiresti majast välja tänavale. Ma ei tahtnud koju minna sellise nutetud näoga. Ma ei tahtnud, et isa saaks teada mis juhtus. Ma ainult jooksin ja jooksin aina kaugemale. Äkitselt kuulsin enda seljataga kedagi minu häält karjumas. Aga ma ei pannud seda tähele, kuna see oli Janni hääl. Kui ma hakkasin teed ületama, siis kuulsin auto signaali enda tagant ning tundsin valu enda kerest läbi minevat. Ma olin jäänud auto alla.
Jan mina-vormis.
Me Emmaga olime maja nurgapeal ning suudlesime. Alguses oli kõik häasti, kuid millaski Emma eemaldus minust. Ma küsisin Emmalt, et mis juhtus. Ta ütles, et ta ei saa seda teha siin ja niimoodi. Ma yltesin talle, et mõistan teda, aga ausalt öeldes ei mõistnud, kuna kui ta mind tõesti armastaks, siis teda ei huvitaks kus, milall ja kuidas midagi juhtub. Ma tõusin püsti ning läksin majja tagasi. Võtsin uue õlle ning nägin Ivit. Ma läksin temaga rääkima ja ma ei teadvustanud endale mida ma teen. Järgmisel hetkel ma avastasin, et suudlesin Ivit. Aga sel hetkel mind ei huvitanud see. Varsti tuli Emma ja andis mulle kui ka ivile ühe valusa kõrvakiilu. Ma nägin ta silmist pettumust ja viha. Tahtsin talle selgitada, aga ta ei lasknud mul seda teha, vaid jooksis majast välja tänavale. Jooksin Emmale järgi ning hõikasin mitu korda tema nime. Aga Emma ei peatunud. Ta aina jooksis ja jooksis. Kui ta hakkas teed ületama, ei jälginud ta, et auto tuleb ja sai autolt hoobi. Ma jooksin kiiresti Emma juurde ning kutsusin kiirabi. Kiirabi jõudis mingi viie minuti pärast kohale ning ta tõsteti ettevaatlikult kiirabi autosse ning viidi haiglasse.
Ma kiirustasin kohe majja tagasi ning teatasin sellest uudisest Margitile. Margit võttis kiiresti oma auto ning me sõitsime haiglasse.
*Paar tundi hiljem haiglas*
Istusime Margitiga ooteruumis uudiseid Emmast. Mind piinas mõte, et mina olen selles süüdi.
Krt pidin ma seal Ivit suudlema. Mina olen süüdi selles mis juhtus. Minu pärast ta jooksis majast minema tänavale. Minu pärast ta jäi auto alla.
Ühesõnaga ma süüdistasin ennast. Ma lootsin, et Emmaga saab kõik korda. Kui Emma sureks, jääks tema surm igaveseks minu südamele.
Natukese aja pärast tuli arst meie juurde. Tal oli väga tõsine ilme näos ja ma kartsin kõige hullemat.
"Kuidas Emmaga on? Kas ta saab terveks?" pommitasin ma arsti küsimustega.
"Kas te olete Emily Hatcheri lähedased?" küsis arst meilt.
"Ma olen ta poiss ja tema on Emma parim sõber" ütlesin arstile näidates Margiti poole.
"Emilyga on sellised lood, et ta sai väga raskeid vigastusi, et tema päästmiseks me pidime teda opereerima, aga operatsiooni käigus ta langes kooma. Ta on väga nõrk ning me ei usu, et ta sellest välja tuleb. Ja kui tulebki, siis ta jääb terveks oma järgnevaks eluks ratastooli, kui just imet ei juhtu." ütles arst.
Kui ma olin selle ära kuulanud, ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ning puhkesin nutma ning langesin sinna samba põrandale maha.
"Mina olen selles süüdi" korrutasin endamisi.
Margit tuli minu juurde, et mind lohutada. "Rahune maha. Sa ei olnud Emma õnnetuses süüüdi. Ta ise jooksis majast välja tänavale." ütles Margit.
"Ei, ma olen süüdi, sest minu pärast jooksis Emma sealt minema. Krt pidin ma seda Ivit suudlema." karjusin täiest kõrist ja tõusin püsti ning lõin rusikaga vastu seina.
*Umbes tund aega hiljem*
Margit tuli minu juurde "Jan, mine koju. Ma jään ise Emma juurde. Kui välja puhkad, siis tuled tagasi."
"Eii, ma jään siia" laususin.
Just siis, kui Margit mind koju tahtis saata, tuli mulle meelde, et Emma isa ei tea sellest mitte midagi. Haarasin telefoni ning helistasin Emma isale. Kui Emma isa teada sai, mis juhtunud oli, tormas ta kohemaid haiglasse. Natukese aja pärast, kui Emma isa haiglasse jõudis hakkas ta pärima. " Kuidas tal on? Kuidas see juhtuda sai." "Emma...Emma jäi auto alla ja ta on hetkel oomas. Arstid ei andnud õtalle erilist paranemis lootust" ütlesin ma läbi pisarate.
Ma tean, et mehed ei nuta, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ma ju armastasin seda väikest tüdrukut( minu jaoks oli Emma veel väike tydruk), kes seal palatis vaakus elu ja surma vahel. Ja mina olen selles kõiges süüdi!
Emma isa hakkas laamendama ja tahtis leida süüdlast. "Kuidas saab juhtuda nii, et Emma, kes on alati nii tähele panelik. Koguag jälgib, et autosid ei tuleks nyyd nii äkitselt auto alla jääb?" karjus Emma isa raevunult.
Kuna ma süüdistasin ise ka ennast siis tunnistasin üles, mis seal peol juhtus "Mina olen selles süüdi. Minu pärast ta jooksis tänavale ega pannud autot tähele!" karjusin. Emma isa nägu muutus üllatunuks ning hetk hiljem muutus väga vihaseks. Ta tuli minu poole nagu tahaks mind ära tappa, selle eest, mis ma Emmale tegin.
Ma tõusin seina äärest püsti, kuhu ma olin enne vajunud ning ootasin Jasoni (Emma isa) reageeringut. Ma olin kindel, et ta tahab mind lüüa ning ma olin selleks valmis. Ma olin selle ära teeninud. Aga minu üllatuseks ta ei teinud seda. Vähemalt esialgu. Ta lähenes mulle ning küsis „Mida sa just ütlesid?“ Ma ütlesin uuesti, et ma olen selles süüdi. Jason tuli mulle lähemale ning virutas mulle korralikult. Peale seda lööki läks mul silme eest uduseks. Ma vajusin põrandale maha ning märkasin kuidas verd haigla valgele ja puhtale põrandale tilkus. Alles siis mõistsin, et mul ninast verd jookseb. Haarasin taskust salvrätiku paki ning võtsin sealt ühe ning üritasin ninaverejooksu peatada. Varsti see õnnestuski. Natukese aja pärast tuli sinna koristaja oma varustusega ning puhastas moppiga vere põrandalt ära. Niiet varsti oli jälle haigla põrand sama puhas nagu alati. Ma märkasin, et Jason oli minu kõrvale põrandale vajunud ning vaikis. Kui ma ta poole vaatasin, märkasin, et ta on murdunud. Tal silmad valgusid pisaraid täis ning mõned pisarad voolasid mööda nägu alla, aga Jason pühkis need ruttu ära, et teised aru ei saaks, et ta pole nii tugev kui teised arvavad. „Vabandust, ma olin endast väljas“ pobises Jason vaikselt. „Sul pole vaja vabandada. Ma olin selle ära teeninud.“ pobisesin Jasonile vastu. Jätkus pikk ja piinav vaikus. Vaikuse hävitasid arstid ja haigla õed, kes jooksid kiiresti Emma palatisse.
„Mis juhtus? Kas Emmaga on midagi lahti?“
Selllised küsimused kummitasid mul peas ninga ma tõusin püsti. Sama tegi ka Jason ning Margit. Varsti tulid arsti välja ning üks neist tuli meiega rääkima. Ta nägu ei olnud enam nii tõsine nagu enne. „Mis juhtus? Kuidas Emmaga on?“ „Ta tuli teadvusele, aga ta on väga nõrk!“ ütles arst ning ta näost oli näha lootust. „Mida te ütlesite? Minu väike tüdruk tuli teadvusele!“ küsis Jason arsti käest uuesti pisaraid ära pühkides. „Jaah, teie tütar tuli teadvusele“ „Kas ma võin teda vaatama minna?“ küsis Jason. „Jaah, kuid ärge kaua olge seal. Ta on ikkagi väga nõrk ning ta peaks puhkama.“ „Olgu“ ütles Jason ning läks Emma palatisse. Ma tahtsin ise ka minna Emmat vaatama, aga ma kahtlesin, et ta mind enam näha tahab.
„Ma olen viimane keda Emma näha tahab.“ korrutasin endamisi
Margit tuli minu juurde ning vaikis hetke. „Mine Emma juurde. Kui ta sind armastab, siis ta kuulab su ära.“ julgustas Margit mind. Jason tuli palatist välja ning osutas minu poole, et ma Emma juurde läheks. „Jan, võid minna Emma juurde, aga ära ärrita teda.“ „Ma olen viimane keda ta hetkel näha tahab“ laususin. „Iga üks teeb selliseid vigu. Mine ja räägi Emmale kõik ära. Naised andestavad“ „Emma ei andesta. Ma tean seda.“ „Kui sa ei proovi siis sa ei saagi ju seda teada kas andestab või mitte!“ ütles Jason ning ma otsustasin proovida. Läksin Emma palati ukse taha ning võtsin ukselingist kinni. Mõtlesin tükk aega, kas minna või mitte? Lõpuks otsustasin minna ning rääkida Emmaga. Avasin ukse, läksin palatisse ning sulgesin vaikselt enda järel ukse. Vaatasin palatis ringi, kuni pilk peatus Emma peal. Mul oli raske vaadata Emmat sellisena. Ta oli igasuguste voolikute ja juhtmete külles. Emma pea ja parem käsi olid sidemesse mässitud. Näost oli ta kahvatu ja nina peal oli üks väike plaaster ning mõned kriimud. Ma läksin Emmale lähemale ning istusin toolile, mis Emma voodi kõrval oli. Emmal olid silmad kinni.. Arvatavasti ta jäi magama. Ma üritasin olla tugev ja mitte nutma hakata, kuid see ei õnnestunud mul. Ma võtsin ta käest kinni ning Emma avas oma silmad... „Mida.. Mida sa siin teed? Ma ei taha sind näha. Mitte kunagi enam..“ pobises Emma vaevaliselt, kuna ta oli väga nõrk. Seda oli väga raske vaadata. Mööda tema nägu voolasid alla mõned pisarad. „Anna andeks!“ ütlesin Emmale vaikselt, et vaevu oli kuulda ning puhastasin tal pisarad ära. „Kao ära siit!“ üritas Emma uuesti öelda, kuid pool lausest kadus lihtsalt ära. Ta ei suutnud lihtsalt eriti rääkida. „Ma lähen, aga alles siis kui sa mu ära kuulad.“ Emma oli nõus seekord kuulama ning noogutas. Ma rääkisin kogu loo ära, mis seal peol juhtus. Lõpuks Emma võttis oma jõu varud kokku ning lausus läbi pisarate „Mine nüüd ära. Ma ei taha sind enam kunagi näha“ Ma tõusin püsti ning hakkasin ukse poole minema. Jõudsin ukseni, pöörasin korraks ümber, et Emmat veel korra ja viimast korda vaadata. „Hüvasti“ laususin ning lahkusin palatist ning panin enda järel ukse kinni. Seisin natukene ukse taga ning seejärel tormasin läbi valget haigla koridori lifti juurde, et sealt kaduda.