Post by nextdreams on Mar 24, 2010 12:35:15 GMT -5
Emma oli 21 aastane, meresiniste silmadega ja väga pikkade blondide juustega neiu. ta oli kõige nõutavaim ja armastatuim tüdruk, kuigi iseloom polnud just parim. Ta tahtis kuuluda kõrgklassi seetõttu ta ohverdas ka oma õige armastuse ja õnne.
__________________________________________________________
"Ma mäletan väga täpselt, see oli 9 märtsil aastal 1996 kui minu uksele koputas üks väga nägus, kuid vaene noormees. Ma käisin temaga paar korda kiirtoidu restodes. Me olime väga lähedased ja head sõbrad. Tema nimi oli Kevin ja ta oli 23 aastane. Ma kohtusin temaga puht-juhuslikult suvel jaanipäeva paiku, kui ma kogematta talle otsa jooksin. Peale seda oli ikka täiega mark sees. Kevin oli vaimukas, kena, pruunide silmadega ja kõhna kehaehitusega sportlik poiss, tal meeldis tema töö, kuigi, alguses ma arvasin, et see töö ei kõlba kusagile. Ma pole siiamaani Kevinist veel üle saanud. Ma küll leidsin endale sellise mehe, kellega ma ei peaks tööl käima, aga ikkagi, ma igatsen Kevinit. Nüüd ma saan aru, et kõrgklassi kuulumine ei ole kõige tähtsam. Tähtsam on õnn ja armastus. Raha ei tee õnnelikuks. Ma olen Raidoga juba viimased viis aastat koos olnud ja me ei käi enam eriti väljaski koos. Hommikul Raido läheb tööle ja tuleb hilisõhtul tagasi. Vahel me ei näe üksteist isegi mitte õhtul kui tal tööl mingi kella 10-ni läheb. Enamuse päevast pean veetma üksinda ja mõtlema mis teha. Mida ma tegema peaksin, Kas tõesti nüüd kui viis aastat möödas pean otsima Kevini üles. Aga võibolla on ta juba abielus... ja lapsed.. Mida teha??? Kui Kevin on abielus, siis ma ei saa tal abielu ära rikkuda. ma tegin palju aastaid tagasi talle tõsiselt haiget. Kas ta ültse mind näha tahab??? Kas ta ültse mäletab veel mind? Vaevalt.. Aga mul on ta tel. nr ju alles.. helistaks.. äkki saan kätte... Ei, ma ei saa seda teha... kui ta teada saab, et ma samas linnas olen... ma ei saa sellega riskida.. või ikkagi proovin...Ahh proovin... kui vastabki kevin, siis saan vähemalt ta häält kuulda... ma ei pea rääkima.. muud ma ei soovigi..."
haarasin telefoni ja valisin nr. mis oli Kevinil palju aastaid tagasi ja helistasin... Kuidagi tuttav hääl võttis vastu "Jaa kuulen" vaikisin "See on kevin, Kohe kindlasti tema" turgatas mulle pähe kui ma ta häält kuulsin "Kas keegi räägib ka midagi wä?" ma vaikisin edasi... ja hakkasin nutma kuna ma igatsesin teda nii väga... ma polnud teda ammu näinud.. kevin sai aru, et keegi nutab teisel pool toru... "Mis juhtus? Miks nutate?" ja ma olin sunnitud vastama... "Ei midagi, lihtsalt.." "Emma" ütles Kevin teisel pool telefoni imestunult... "ta tundiski mu ära" mõtlesin ma teisel pool "Kas see oled tõesti sina Emma? Mis juhtus" ... ma ei vastanud ...
"Emma" ütles Kevin teisel pool telefoni imestunult... "ta tundiski mu ära" mõtlesin ma teisel pool "Kas see oled tõesti sina Emma? Mis juhtus" ... ma ei vastanud... "
Emma, Miks sa ei räägi midagi, ütle midagi siis ikka..." Ma võtsin julguse kokku ja küsisin Kevinilt " Kas sa oled mu peale ikka vihane?" !Ei, Kas peaksin?" "Nu sest ma su niimoodi hülgasin palju aastaid tagasi." " Ei ole ära muretse, Ma pole sinust nii kaua midagi kuulnud. Kuidas sul läinud on ja kus oled ültse?" "ära parem küsi.. viimased viis aastat on olnud KATASTROOFILISED! Alguses sujus kõik hästi... mida rohkem aega mööda läks, seda üksikumaks ma jäin... No linnas olen" "Kuidas nii siis? Mis juhtus?" "Nu see on pikk jutt... Kuidas sul endal siis läinud on?" "Nii ja naa, Mul on poeg- Jaanus, aga ma kutsun ise teda Janniks. Sul ka siis mõni laps vä?" "Ei, kuigi tahaks. Nüüd on juba liiga hilja... Sa siis abielus?" "Olin, aga mu naine suri sünnitusel. Ühesõnaga ma olen üksikisa, kuid jh ma tulen toime sellega, kuid kerge see pole. Mida vanemaks põnn saab seda hullemaks ta läheb!" "Kus linnas täpsemalt? Kas siin vä?" "Jaah, siin- Tallinnas!" "Kle aga saaks äkki mõnikord kokku?" "Nu kui sa tahad siis miks mitte" vastasin... "Kas pool neli sobib? Anna aadress ma tulen sulle järele" "Jap. ikka sobib, no võiks ülemistes kokku saada... Ma töötan seal nüüd ja saan kell kolm töölt vabaks, ei jõua kodust läbi käija" "Oukey!" "Oled kindel, et seda tahad?" "Mida?! Nu ikka. Muidu ma ei küsiks juu" "Okey ma pean lõpetama nüüd! Tsau" ja panin kõne väga ruttu kinni.
Kell on saamas pool neli. Ma ootasin Kevinit seal kus me kokku pidime saama. "Aga kui ta ainult teeskleb, et kõik on korras? Ta peaks juba ammu siin olema. Olen ikka loll! Ta teeb mulle tagasi niimoodi. Jättes mind üksinda siia ootama. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud" Mõtlesin. Kell sai pool neli ja Kevinit polnud ikka veel...
Natukese aja pärast kui mul telefon helises sain ma teada...et Keviniga juhtus autoavarii ning ta on raskes seisundis haiglas. Ma võtsin takso ja sõitsin haiglasse. Tormasin haigla uksest sisse ning läksin kohe registratuuri. "Vabandage, ma sooviksin infot ühe patsiendi kohta?" "Mis on patsiendi nimi?" "Kevin Pihl" "Ta on väga raskes seisundis, Me kahtlustame tal sisemist verejooksu, aga me ei saa kohe teda opereerida, kuna enne peavad arstid tema seisundi stabiliseerima." "Kas ma teda korraks saaksin näha?" "kahjuks pole see võimalik, ta on intensiivis ja sinna külastajaid ei lubata." "Ainult korraks?" "Minge oodake ooteruumis, ma räägin tema raviarstiga." Ma läksin ooteruumi.
Telefon helises. Helistajaks oli Raido. "Tsau Raido?" ütlesin ja üritasin võimalikult rahulik olla
"Tsau, Kus oled? Ma sain täna varem töölt minema. Teeks midagi koos? "
"Haiglas olen, Ühel mu sõbral juhtus õnnetus. Aga mis see sinu asi on? sind ei huvita see ju nii kui nii. Ei, me ei tee juba ligi 4 aastat midagi koos. Mis mõttega siis nüüd hakata midagi koos tegema? " Ja vajutasin kõne kinni. Raido helistas uuesti.. "Mis tahad?"
"Midagi, ma tahan, et me täna kusagile lõunale läheksime, ma panin juba koha ka kinni."
"Nii kui nii on sul mingi tagamõte ka sellel?"
"No jah, ma tahaks rääkida."
"Aga ma ei taha" vastasin ja panin toru ära. Seniks oli juba Kevini raviarst jõudnud minu juurde, et seletada Kevini seisundit. "Kuna ma ei tea kas ta jääb ellu või mitte, siis te võite korra kevini juurde minna. Max. 5 minutit. Vaadake et ta ei ärrituks. See ei tee talle head."
"Okeii. Mis mõttes ei ärrita? Kas ta on siis ärkvel?" " Jahh, minge nüüd õega kaasa, ta saadab teid Kevini palatisse aga ärge kaua olge." "Viiest minutist piisab" ütlesin ning läksin õega kaasa.
Me läksime kolmandale korrusele, sealt vasakule ja koridori lõppu, viimasesse palatisse. "Nii siin ta ongi, Ärge siis kaua olge" ütles õde ning läks minema. Ma läksin sisse ja nägin, kuidas Kevin lamas seal haiglavoodis. Liikumatult. Ma läksin Kevini voodi kõrvale. Pilt mis mind seal ootas polnud just ilus. Kevini pea oli mässitud sidemesse ja otsaees oli plaaster, mis oli juba verest läbi immutatud. "Tere Kevin" "Tere Emma, ja selline siis uuesti kohtumine ongi, Ma siin haiglavoodis, sina voodi kõrval" "Mhm. Ära raiska rääkimisega on jõudu. Sul on seda veel vaja." "Milleks mul seda vaja? Ma tunnen, et minu tund on käes. Emma, juhul kui ma ei jõua siis kas sa saaksid mu emale öelda, et ta Jannist korraliku mehe kasvataks." " Sa jõuad seda ise ka öelda, sa jääd ellu, sa pead ellu jääma." ütlesin. Ma ei tahtnud, et ta kaoks jälle mu elust. Alles leidsin ta uuesti üles ja juba pean ilma jääma. Ma ei tahtnud seda..."Sa jõuad seda ise ka öelda, sa jääd ellu, sa pead ellu jääma." ütlesin Kevinile. Ma ei tahtnud, et ta kaoks jälle mu elust. Alles leidsin ta uuesti üles ja juba pean ilma jääma. Ma ei tahtnud seda... Natukese aja pärast tuli õde "5 minutit on möödas, me peame hakkama teda opiks valmis panema." "Okeii, ma lähen siis. Pärast oppi kohtume!" ütlesin ma Kevinile ja läksin palatist välja.
Ma läksin haigla kohvikusse kuna operatsioon võtab niikuinii kaua aega. "Mis ma siin Kevini palati ukse taga ikka passin" mõtlesin ja läksin leti juurde "Üks kohvi palun" "Koorega? Ilma?" küsis teenindaja "Koorega ja suhkruga" "15 krooni". Võtsin kotist rahakoti ja maksin ära 15 krooni. "Minge istuge lauda, me toome kohvi varsti teile lauda." Ma istusin letile kõige lähema laua taha ja ootasin mingi 5 minutit. "Nii kaua tuuakse ühte kohvi! Nu mida iganes" mõtlesin just siis kui klienditeenindaja kohvi tõi. "Lõpuks ometi!" laususin ja hakkasin kohvi sisse suhkrut ja koort panema. Kui kohvi joodud, otsustasin koju minna. Mis ma ikka siin istun ja ootan. Kodus niikuinii palju tegemist...
Kodus: Kui ma tuppa astusin oli Raido mul vastas "Tsau musi" "Tsau jah" vastasin ning läksin enda tuppa. Otsisin uued riided välja ja läksin vanni. Raido tuli sinna. "Võin ma ka tulla?" "Ei mul pole tõesti tuju sinuga täna siin vanni jagada. Oota kui ma lõpetan siis võid tulla." " Miks sa täna nii külm mu vastu oled?" "Olengi wä? Nu ma koguaeg selline juu. Pane uks kinni väljastpoolt." Raido lahkus
Mingi pool tundi hiljem, kui ma lõpetasin läksin kööki, et kohvi teha. Köögis ootas mind "üllatus". Raido toimetas köögis. Ta oli teinud köögi korda ja söögigi valmis. "Mis küll sellel juhtunud on?" mõtlesin, kuid välja ei öelnud. Oukey, kui tal meeldib siin toimetada, tehku kohvi ka valmis, mõtlesin ma endamisi. "Pane kohvi hakkama!" ütlesin Raidole. "Nu vannis käidud, tule nüüd lauda. Söök on valmis. Kohe panen kohvi ka hakkama, aga seni kuni kohvi ootad, joo veini". Raido pani lauale 2 pokaali ja valas need poolenisti täis punast veini. "Kas midagi on tähistada või?" pärisin Raidolt. "Ei, ma siin mõtlesin, et teeks ühe ilusa õhtu oma naisukese seltsis. Me pole väga kaua juba koos midagi teinud. Oleks juba aeg selle aja tasa teha." "Raido on tõesti hulluks läinud" mõtlesin endamisi ja võtsin lonksu punast veini. Mingi 5 minutit hiljem tõi Raido ka söögi lauale. Peale söömist, me läksime elutuppa, kus Raido valas meile kaks Remy Martinit. Peale esimest klaasi hakkas mul pea uimaseks minema. Ma ei olnud eriline alkoholi tarbija. "Mulle aitab" ütlesin ma siis kui Raido mulle uue klaasi täie tahtis valada. Aga ta ei kuulanud ja valas ikkagi. Ma ei tea miks, aga kuidagi tuli mulle mõttesse Kevin ja et ta on haiglas. Ma ei tahtnud talle mõelda, muidu Raido saab veel aru, et ma pole mõtetega kodus. No ma siis võtsin ühe suure lonksu. Ma lootsin, et ehk suudan nii Kevini unustada, sest see polnud kindel kas ta ültse ellu jääb. Õhtuks ma olin juba päris täis. Mingil hetkel ma ei saanud enam aru, mis teen, kus olen jne.. kuid mul oli täiesti ükskõik sellest. Vähemalt sel korral. Hommikul kui ma ärkasin oli jube peavalu. Ma ei tahtnud ärgata. Aga kui mul selgeks sai, et ma ei ole oma toas lõi kõik äkki selgeks. "Kuidas ma siia sain? Ja kurat mis siin kyll toimunud on?" mõtlesin ja vaatasin toas ringi mis oli täitsa segi paisatud "Issand mu pea lõhub, tahaks peavalu tabletti. Kurat ma selle Raido maha löön!" Natukese aja pärast ma avastasin...Hommikul kui ma ärkasin oli jube peavalu. Ma ei tahtnud ärgata. Aga kui mul selgeks sai, et ma ei ole oma toas lõi kõik äkki selgeks. "Kuidas ma siia sain? Ja kurat mis siin kyll toimunud on?" mõtlesin ja vaatasin toas ringi mis oli täitsa segi paisatud "Issand mu pea lõhub, tahaks peavalu tabletti. Kurat ma selle Raido maha löön!" Natukese aja pärast ma avastasin...
...et keegi on minu kõrval. Alguses ma ei teadnud kes see on aga kui natuke mõtlesin sain aru, et see oli Raido "Mida kuradit nagu" mõtlesin ja hakkasin riietuma. Läksin väga aeglaselt ja vaiksete sammudega alla korrusele ja panin jalatsid jalga. Ma ei tahtnud enam seal sekunditki olla ja läksin majast välja. Väljas ootas mind üllatus: "Mis asja kas ma sõitsin autoga?" imestasin ning nägin, et auto esiotsas on mõlk sees. "Kuidas see seel juhtus? Mida kuradit, ma selle Raido maha löön" ma olin vihane sest teadsin, et pean auto parandusse viima. Kus ma sõidan autoga mis on mõlkis? ja veel linnas? "Ei noh see Raido peab selle remondi kinni maksma! Tema pärast see mõlk on!" Istusin autosse ja sõitsin koju. Kodus hakkasin kotist maja võtit otsima, aga ei leidnud. "Ei noo aina paremaks läheb. Kus see võti nüüd on siis?" Ma istusin autosse tagasi ja helistasin lukksepale. "Tere, mul kadus võti ära, kas te saate siia tulla?" "Tere, saab ikka, mis te aadress on?" " Võidu 28A" "Selge, viieteist minuti pärast olen seal." "OK Tänan. Nägemist" "Nägemist!"
15 minutit hiljem sõitis maja ette üks tumesinine BMW, mille roolis oli vanem meesterahvas, nii 40-ndates? vms.. Ta astus autost välja ning võttis auto tagaistmelt kohvri, kus oli midagi sees. Niisiis ta tuli mulle lähemale "Kas te jäite lukutaha?" " Jaah" "No okey, vaatame siis mis teha annab!" ütles lukksepp ja astus ukse juurde. Ta vajutas ukselingi alla aga uks ei tulnud ikka lahti. Arvatavasti lukksepp arvas, et ehk jääti uks lahti aga ise ei mäletatud, kuna naise näost oli väga hästi aru saada, et tal just kõige parem pole. Siis ikka juhtub, et jätab ukse lahti ja unustab ära. Pärast ei kontrolli enne helistamist ja nii ta siis istubki ukse taga ja ootab lukkseppa. "Nii siin ei ole enam midagi muud teha kui lukk ära vahetada" ütles lukksepp. "No okey, eks te siis vaheta ära. Oligi aeg see vana lukk ära vahetada. Kaua teil selle ukse lahti tegemiseks aega läheb?" "Mõni minut" "Okey" Samal ajal helises mul telefon. See oli mingi võõras number ja ma otsustasin vastata. Võibolla on midagi tähtsat. Võtsin telefoni ja vastasin "Kuulen" teisel pool vastati väga tuttava ja samas ka võõra häälega. "Tsau Emma" "Kevin sina?!" "Jaah mina" Ütles Kevin ja ma kuulsin kuidas ta naeris teisel pool "No kuidas sul on siis?" "Ajutiselt pean veel haigla jääma. Sa pidid ju haiglas olema kui ma opilt tagasi tulen?" "Sorry, ma ei teadnud millal opp lõpeb ja läksin kodu. Tahtsin hiljem tagasi haiglasse tulla, aga ei õnnestunud" "Sa muidu täna tuled vää?" "No ma arvan, et kui tuppa saan ja parem hakkab, siis ikka tulen." "Mis mõttes hakkab parem? Mis sul on siis?" "Veits kehv olla" "Millest?" "Ahh ei tea.. võibolla vererõhk jamab" "Okey, puhka siis kui sa ei saa siis sa ei pea tulema.." "Okey aga jh ma pean lõpetama, Tsau.." "Okey, tsau Emma" Ma ei hakanud Kevinile ütlema, et see on pohmakast. Et samal ajal kui ta oli haiglas opil, olin ma oma mehega, keda ma ei armasta ja ta jootis mind täis. Raidol igatahes ei vea! Ma tahan lahutust. aga enne maksan kätte. Ta peab auto remondi kinni maksma ja vaatab mis jama talle kokku keeran, Kui ta seda just ise ei tee...
Kui ma olin kõne lõpetanud oli uks juba lahti. Ma läksin sisse ning nägin, milline segadus seal on, Köögis nõud laua peal. elutoas viski klaasid laokil ja Jõulutäht oli peeglikapi pealt põrandale kukkunud. Otsustasin hakata koristama. "See seapesa ajab tõesti hulluks. Ammu pole maja nii sassis olnud" pomisesin ma omaette. Natukese aja pärast sõitis maja ette teine auto, tumepunane audi. See oli Raido kes maja ette sõitis. Ta tuli tuppa "Mida see lukksepp siin teeb?" küsis ta minult imestunult. "Ma ei leidnud võtit ja nüüd lasen luku ära vahetada. Kas sa ise ei näe?!" vastasin ja läksin kööki, et kohvi tulele panna. Ma ei tahtnud Raidot näha, kuid ta tuli mulle järele "Kuidas sulle meeldis eilne õhtu siis?" "Tead jäta mind rahule, kao siit või ma tulen sulle tõesti kallale." "Mis on musi?"päris Raido. Elutoas hakkas mul telefon helisema ning Raido nägi, et Kevini nime lõi ette. Raido tuli kööki ja hakkas pärima "Kes see Kevin on?" "Mis ajast see sinu asi on?" "Tead on ikka küll. Seni kuni sa sa minu naine oled, on see minu asi. Niiet ütle kes see Kevin on?" "Tead sulle ma ei ütle mitte kui midagi." "Mis sa petad mind vä?" Ma ei suvatsenudki Raido küsimustele vastata ja tormasin majast välja. Võtsin Raidolt tumepunase audi, sest ma ei suvatsenudki enda mõlkis hõbeda Citröeni võtta. Kus ma sõidan sellega? Kui ma olin juba poolel teel haiglasse Kevini juurde helises telefon. Ma hakkasin telefoni kõrvalistmelt rabama ja telefon kukkus auto põrandale maha. Ma hakkasin seda maast ära võtma, ise samal ajal rooli kinni hoides. Kogematta ma pöörasin rooli paremale ja sõitsin teelt välja vastu piiriposti. Järgmisel hetkel kui ma ärkasin, märkasin, et autos on kütuse hais ning kuskilt tuleb suitsu. "Kurat küll, kuhu ma nüüd sattunud olen? Ma pean siit pääsema!" mõtlesin ja hakkasin abi hüüdma "Appi! Appi!" Kui ma olin natuke aega juba appi karjunud, mõistsin ma, et mitte keegi ei kuule mind. Mitte keegi ei tule mulle appi. Ma pean ise siit välja saama. Ma proovisin auto ukse lahti teha, kuid tulutult. Uks ei avanenud. Ma Lõhkusin autoakna ära ning üritasin sealt välja roomata, kuid ei õnnestunud. Mu jalg oli kinni jäänud. Ma teadsin, et mul pole enam kaua aega ning kaotasin viimsegi kui lootuse pääsemiseks. Nii ma siis üritasin leppida sellega, et ma jäängi sinna ning suren. "Kas tõesti on minu aeg käes? Kas tõesti ma suren nii noorelt?" ütlesin ma omaette, sest mitte keegi ju ei kuule mind. Natukese aja pärast läks mul pea uimaseks ja silmist läks mustaks..
Järgmisel hetkel tundsin ma kuidas keegi üritas mind autost välja tõmmata, kuid tal ei õnnestunud see.. Ta läks natuke maad eemale ja hakkas kuhugi helistama "Tere, ma vajan kiirabi. Üks tumepunane audi on teelt välja sõitnud. Ma üritasin Juhti autost välja aidata kuid juht on teadvusetu ja autos kinni jäänud. Auto mootorist tuleb suitsu ja bensiin lekib niiet peab kiirustama. Aadress on Tallinna maantee viis. Kiirustage!" ütles ta ning lõpetas kõne.
Mingi viie minuti pärast kuulsin sireene lähenemas. Mul langes kohe kivi südamelt, kuna ma teadsin, et mul on võimalik pääseda.
Kui ma kuulsin sireene, tulin ma teadvusele ning tundsin kuidas jalg hullult valutas. Meesterahvas, kes mind leidis, märkas, et ma olen teadvusel ja tuli minu juurde "Kuidas te end tunnete?" "Suht uimane ja jalg valutab " vastasin ning vaatasin aknast välja oma päästja poole. Ta oli siniste silmadega, kõhna kehaehitusega blond kutt. Nii kahekümne ringis?! "Kiirabi jõuab kohe siia, kannata natuke aega see valu ära, eks?" "Mis muud mul üle jääb". Kiirabi arstid tulid kiirel sammul minu juurde ning minult küsiti mitmeid küsimusi, enne kui tegutema hakati. "Me peame ta autost välja lõikama, kuid kuidas me lõikame, kui bensiin lekib, See võib plahvatada niimoodi, kui mõni säde bensu sisse lendab." ütles üks päästeteenistaja teisele. "Me peame riskima. Auto mootorist tuleb suitsu. Meil pole palju aega, me peame ta ruttu sealt autost välja saama." "Ega jah.. "ohkas päästeteenistaja ning toodi saag, millega autol uks eest lõigati. Noormees, kes mind leidis ja mulle abi kutsus oli seal samas ja jälgis, mis päästjad teevad. Natukese aja pärast, kui nad said autolt ukse eest, aidati mul jalg lahti ning meedikud tõstsid mind kanderaamile. Noormees, kes mu elu päästis sellega, et mulle abi kutsus, tuli mulle lähemale, kui mind hakati kiirabi autosse kanderaamiga tõstma. "Aitäh, et te mu elu päästsite" sõnasin enne kui ta jõudis midagi öelda. "Pole vaja tänada, vedas, et ma juhuslikult märkasin teie autot mööda sõites. Saage siis ruttu terveks!" "Okey" oli viimane asi mis ma ütlesin ning meedikud tõstsid mind kiirabi autosse, et mind haiglasse toimetada... Teel haiglasse ma vajusin ära...
Järgmisel hetkel kui ma ärkasin, Olin ma haiglas. Ma tegin silmad lahti ning kuulsin väga tuttavat häält. See oli Kevin. Ta oli samas haigla ja kui kuulis mis juhtus, siis ta lasi arstil ennast minu palatisse tuua. "Tsau Emma!"ütles Kevin tervituseks. "Tsau Kevin""Kuidas sul on?" Ma ei vastanud, sest ma ei teadnud isegi kuidas mul on. Selline uimasus ja väsimus oli kallal, et jää või uuesti magama. Kuid ei saa magada. Jalg valutab jubedalt ja ei lase magada. Peale selle veel see väga ebameeldiv lahas ka jalal. "Kui teaks küll oleks hea" vastasin ma lõpuks "Kuidas sul endal siis on kah?" pärisin Kevinilt "Suht normaalne. pole viga midagi, varsti saan välja kah, kuid millal seda ma veel ei tea. Seda ei oska arstid veel öelda." "Okey siis" samal ajal kui ma Keviniga rääkisin tuli keegi minu palatisse. See oli Raido! Jälle see keda ma vihkan. "Mida kuradit ta siin teeb? Mis ta mujal ei oska olla vä? Näiteks oma armukese juures? Kuidas ta ültse teada sai, et ma siin olen? Kes küll rääkis? " küsisin ma endalt. "Tsau musi" ütles Raido kui oli minu palatisse jõudnud. "Mida sina siit tahad?" küsisin ma külmalt. "Mis teen? Mis teen? Tulin oma naisele haiglasse külla." "Mis kuradi naisele. Varsti nkn lahutus, Lepi sellega juba varem, et ma pole su naine, kuna mõne kuu pärast oleme me lahutatud." "See ongi su mees vä?" "Jah Kevin, See on see LUUSER, kes pole suutnud mind õnnelikuks teha ega mulle lapsi kinkinud, keda ma niiväga tahtsin. Aga EI, mina olin talle nagu aksessuaariks, keda näidata igale ühele."Ütlesin ma Kevinile "Niikuinii sul pole minust enam mingit kasu. Arvatavasti ma ei saa enam kunagi kõndima niiet sul oleks häbi mind rahvamassile näidata. Või ma eksin?"karjusin ma Raidole "Kas see ongi see Kevin kes sulle helistas?" "No kui see sind huvitab siis jah.. see ongi see Kevin" Kevin tuli mulle lähemale ning võttis minult käesti kinni. "Sa saad kõndima, Ära kaota lootus mitte kunagi, Emma, Sa hakkad veel kõndima!" rahustas Kevin mind. Kuid ma teadsin, et see on peaaegu võimatu. "Ei, arst ei andnud mulle erilist lootust, Kõige lihtsam, kui siit välja saan lähen kaugele minema. Sinna kus keegi mind ei tea ega tunne. Niikuinii pean terve ülejäänud elu ratastoolis istuma. Ma ei taha et tuttavad mind sellisena näeks. Armetu, Ratastoolis, halvatud eit. Muud ma pole!" ütlesin ma kibestunult ning kui Raido oli selle ära kuulanud, lahkus ta palatist. "Rahune Emma, Ära räägi niimoodi, Sa saad sellest üle- Sa ei jää ratastooli ja saad ka lapse keda sa nii väga oled soovinud" "Huvitav kuidas?! Ära üritagi lohutada. Ma pean oma saatusega leppima." Natukese aja pärast avanes palati uks ning sisse astus üks noormees. See oli noormees, kes mu päästis. "Tere. Kuidas sul on?" küsis noormees ja tuli Emmale lähemale. "Tere, olukorda arvestades suht normaalselt. Aga mis sa siin teed? Ma poleks arvanudki, et ma sind veel kunagi näen." laususin ma imestunult. "Ega jah.. Ma tahtsin näha kuidas sul läheb. Et kas kõik on korras, aga nagu näha siis on kõik ikka korras. Ma siis lähen!" ütles ta kiirustavalt ning seadis sammud ukse poole. "Ei, Sa ei pea minema. Mis su nimi ültse on? Ja kuidas ma sulle elupäästmise eest tasuda saan?"Noormees pöördus "Oliver on mu nimi ja teie?" küsis ta uudishimulikult minult. "Emma, Ma olen Emma. Äitähh et mu elu päästsid Oliver!" "Pole vaja tänada, ma tegin seda hea meelega. Aga ma pean praegu minema, mõni teine päev ehk tulen läbi?" "Olgu" vastasin ning Oliver sammus palatis välja. Ma olin nii väsinud, et vajusin ära. Kevin tuli mulle lähemale, tegi põsele musi ning lausus "Maga hästi".
Natukese aja pärast kuulsin kuidas keegi tegi väljastpoolt palati ukse lahti ning kuulsin võõra naisterahva häält. Oletasin, et see on mõni õde või siis arst, kes tuli vaatama kuidas mul on. "Mis sa siin teed?" küsis Kevin naise käest?" Ma ei saanud mitte kui midagi aru, kellele ja miks ta nii ütles. Siis aga mõistsin, et see ei ole arst. See oli keegi teine. Kuid kes? "Ahahh, see ongi see naine kellega sa viimasel ajal koguaeg kohtud? Poiss on koguaeg kodus ja ma pean teda kantseldama, isegi kui ta mu enda laps pole" karjus ta Kevinile. "Mis asja, Kas Kevin on mulle kogu selle aja valetanud, et ta naine on surnud. Ja et tal ei ole kedagi. Mida see veel tähendama peaks? Ma oleks tahtnud karjuda ja Kevinilt vastuseid saada. Kuid siis ma mõistsin, et sel pole mõtet. Kevin ju ikkagi vaba mees. "Lähme välja" ütles Kevin naisele ning haaras tal randmest kinni. "Lase mind lahti!" karjus naine, kui Kevin teda minu palatist välja kiskus. Natukese aja pärast kui palati uks sulgus, avasin silmad. Ma ei saanud sellise lärmiga puhkama jääda ning veel need küsimused, Millele ma vastuseid tahtsin, need ei lasknud mul enam puhata.
Mõned minutid hiljem. Ukse taga on kuulda ikka naise häält karjumas ning kevinit, kes käsib tal vait jääda. Ning veel kolmandat häält. Ma ei teadnud, kes see on, kuid oletasin et arst, sest naisterahvast ähvardati, et kui ta ei rahune visatakse ta välja. Kuna naine ei rahunenud ja tal oli täitsa ükskõik kus ta on kutsuti haigla turvamehed kohale.
Enne kui turvamehed jõudsid, kuulsin ma ukse taga lasku ning saabus vaikus. Mis nüüd juhtus? Ma tahtsin teada saada mis juhtus, aga ma ei saanud kõndida, siis ma nägin, et voodi kõrval on ratastool, millega Kevin siia palatisse toodi. Kevin sai hästi kõndida ka omal jalal, aga teda ei usaldatud ilma ratastoolita liikuma. Ma võtsin oma viimase jõu kokku, mis mul veel oli ja üritasin ratastooli saada. Kuid see ei õnnestunud ja ma kukkusin põrandale.
Keegi tegi ukse lahti ning tuli palatisse. See oli Kevin. Ta riided olid verepritsmeid täis. "Mis juhtus?" küsis ta minult kui nägi mind põrandal maas lamamas. "Ma kukkusin" "Ma näen jah, et sa oled kukkunud, aga kuidas?" "Ma tahtsin näha mis lask seal ukse taga käis ning üritasin ratastooli saada, aga ei õnnestunud. Aga miks sa verine oled?" küsisin. Kevin ei vastanud, ta tormas uksest välja. Natukese aja pärast, kui ta tagasi tuli oli tal kaasas ka arst ja paar õde.
Nad aitasid mind voodisse tagasi ning lahkusid. Kevin jäi minu juurde. "Mis juhtus ja kes on see naisterahvas kes karjus?" küsisin ma Kevinilt kui arst oli läinud. "Ahh, ei midagi tõsist. Üks naisterahvas sai närvivapustuse." vastas Kevin, kuid ma ei uskunud. "Aga miks rul siis riided verised on? Kui midagi tõsist ei olnud, siis poleks sul riided verised? Ja see sama naisterahvas käis just enne seda ju siin minu palatis karjumas" "Sa kuulsid siis?" "Jah kuulsin. Millest see naisterahvas rääkis? Sa ütlesid, et sul ei ole hetkel kedagi. Et su naine on surnud ja sa kasvatad oma poega üksinda?" "Hästi ma räägin siis. Ma käisin selle naisega paar kuud tagasi ja me läksime lahku. Ta nimelt ei kannatanud minu poega. See oli talle liiast, et peab minu pojaga tegelema ja nüüd arvab, et me oleme ikka paar. Kuigi ta ise jättis mu maha."
Nädal aega hiljem. Istun ratastoolis ja ootan, millal mulle järgi tullakse. Nimelt, ma saan täna haiglast välja. Selle nädalaga, mis ma haiglas viibisin, mõtlesin ma paljudele asjadele. Mida muud haiglas teha. Ma olin juba harjunud, et ma ei saa oma elu jätkata nii nagu ta oli enne õnnetust. Ma pean seda muutma- harjumusi, elulaadi- ja kõik ainult selle nõmeda ratastooli pärast, kuhu ma arvatavasti pean igaveseks jääma. Ma ei saa enam isegi täielikult majapidamistöid teha, kuna ma ei pääse teisele korrusele ise. Ning Raido jättis ka mind veel maha. Kuidas ma küll hakkama saan. Hakka või endale abilisi palkama. Aga millest ma neile maksan? Ma ei käi ju enam tööl. Kevinil ka pole koguaeg aega mulle appi tulla. Tal vaja oma poega kasvatada, kuna naisterahvas, kes teda hoidis, sai nädal tagasi rüseluse käigus surma. Ma ei tahtnud sellist elu elada. Siis aga mõistsin, et mul on ainult üks väljapääs.
Ma olin mõtetega mujal ning ei märganud, et Kevin mu palatisse tuli. Ta tuli mulle lähemale ning küsis "Emma, kas kõik on korras?" ma noogutasin, kuna ei tahtnud, et ta teaks mis mul plaanis on. Kuid Kevin ei uskunud ja küsis uuesti. "Jaah, kõik on korras" laususin ma selle peale Kevinile. Kevin lükkas mind ratastooliga haigla parklasse, ühe tumepunase bemmi juurde. Ma oletasin et see on Kevini oma. Ta aitas mind autosse ja pani ratastooli auto pagasniku ning hakkas sõitma.
Hiljem kui me sõitsime minu maja juurde sisse nägin ma kudas Raido seal aias ühe teise tibiga naeris ja jutustas. "Kevin, sõida siit minema. Ma ei taha koju minna." ütlesin ma Kevinile. "Aga kuhu me läheme siis?" küsis seejärel Kevin. "Ise tead, kõige tähtsam, et siit minema saan". Kevin pööras ümber ning hakkas kesklinna tagasi sõitma. "Pane mind kesklinnas kohviku juures maha. Mul just tuli meelde, et ma saan ühe sõbrannaga täna siin kokku". "Oukey" "Kesklinnas, kui Kevin peatus, võttis ta esmalt ratastooli autost välja ja aitas mu sinna istuma. Kui ma olin ratastoolis, märkasin, et Kevin vist kavatseb minuga kaasa tulla kohvikusse. Aga ma ei tohtinud lubada sel juhtuda, kuna ei lähe tegelt kohviku. Aga ma ütlesin Kevinile nii, sest ma ei tahtnud talle öelda, mida tegelikult ma teha tahan. Mul oli juba plaan valmis mõeldud. Lähen liftiga maja viimasele korrusele ja heidan ennast sealt alla.
"Mis sa teed?" küsisin ma Kevinilt. "Ei midagi, tulen sinuga kaasa" "Ma saan ise ka hakkama" ütlesin ma, kuid Kevin ei kavatsenudki mind üksinda jätta. Niisiis ma läksin ühte majja sisse. "See pole ju kohvik?" "No ei ole jh, Ma jõudsin varem ja mu sõbranna elab siin majas 5-ndal korrusel." laususin. "Mis sa kavatsed siis siit 5-ndale korrusele minna ?" "Jaah, lift on ju olemas" ning läksin lifti juurde. Vajutasin nuppu, et lift uksed avaks. Kui lifti uksed avanesid läksime me lifti. Kevin arvas, et ma lähen 5-ndale korrusele, kuid ma vajutasin nuppu, mis viib meid otse katusele. Kevinil pole võimalik mind takistada, mõtlesin. Lähen piisavalt ääre peale ja sõidan ratastooliga sealt alla. Minu elul pole mõtet. Ühesõnaga- ma haletsesin ennast.
"See ei ole ju 5-s korrus "ütles Kevin, kui lifti uks avanes ja ma katusele läksin. "Mis sul plaanis on? Mis sa siin teed?" küsis kevin, kuna ta oli segaduses. Ma vaikisin. Natukese aja pärast mõistis Kevin mis mul mõttes on ning küsis "Ega sa enesetappu ei kavatse teha?" "Ja mis sul sellest, Siis sa ei peagi minusugust santi ratastooliga lükkama." vastasin ma seejärel ning hakkasin katuse servale minema. "Ära seda tee, Emma. Sa ei tohi seda teha!" ütles kevin ning haaras ratastoolis kinni, et ma katuse äärele ei pääseks. "Miks mitte? Mul pole põhjust elamiseks" laususin. Kevin lasi ratastoolist lahti ja tuli minu juurde ning vaatas mulle silma. "Sest... ma armastan sind. Ma tahan kogu oma elu sinuga koos veeta. Ilma sinuta ei taha mina ka elada. Ükskõik kas sa oled ratastoolis või mitte. Ma armastan sind sellegi poolest. Mulle sa ei oleks iluasi teistele näitamiseks" "Aga mis elu see oleks." vastasin ning läksin katuse äärele. Siis kui ma tahtsin hakata katuselt alla sõitma takistas Kevin mind ning tõmbas mind katuse servalt ära. "Sa ei tee seda. Ma ju armastan sind" sosistas Kevin ning suudles mind. "Ma armastan sind ka" ütlesin ma Kevinile ning puhkesin nutma. Kevin ei öelnud midagi, ainult hoidis mind enda kaisus. Natuke aega hiljem kui ma olin juba rahunenud.
"Lähme, Ma viin su koju ära!" ütles Kevin peale pikka vaikust. Kuid ma ei tahtnud ära minna. Mul pole kuhugi minna. Ma ei tahtnud koju minna ja Raidot näha. Ma vaikisin ning istusin katusel edasi. "Emma, mis on?" Küsis Kevin minult. "Mul pole kuhugi minna" "Kuidas ei ole?" "Ei ole lihtsalt, Ma ei taha koju minna" "Hmm.. aga tule minu juurde" "Ma ei taha sul jalus olla." "Sa ei ole mul jalus ja ei hakkagi olema.. Ma armastan sind, ega taha sind enam kaotada... Korra ma jäin juba sinust ilma aga nüüd ma ei lase sel uuesti juhtuda. " Ütles Kevin ning hakkas mind ratastooliga lifti juurde lükkama.
Viis minutit hiljem kui me olime maja ees, kust ma tahtsin alla hüpata, vaatasin üless katusele ja mõtlesin endamisi "See on tõesti kõrge. Kui Kevin poleks mind takistanud oleksingi ma sellise lolluse teinud. Siin pole võimalustki ellu jääda. Liialt kõrge.."
Samal ajal kui ma mõtetes olin kuulsin kuidas keegi hüüdis minu nime. Ja siis ma märkasin enda poole sõitmas suurt kaubikut. Kohe oli näha, et ta sõitis suurel kiirusel. Ta üritas pidurdada, kuid ta märkas mind liiga hilja. Kuna ma istusin ratastoolis, ei saanud ma ise nii kiiresti tee pealt ära minna. Tardusin, kuna ma ei teadnud mida teha. Mul polnud piisavalt aega et eest sõita.
Keegi karjus uuesti "Emma! Emma! sõida eest ära. Jumala eest, Ära ole seal kohapeal!" Ma vaatasin karjuja poole. See oli Kevin. Heitsin pilgu teeäärde kuhu oli oma paar meetrit ning kaubik oli väga lähedale juba jõudnud. Kevin jooksis minu suunas ning ma üritasin ikkagi ennast ratastooliga tee äärde saada. Ükskõik et aeglaselt, aga äkki ikkagi õnnestub ellu jääda. Kevini pärast.. Varsti tundsin, et mul läks kergemaks liikumine. Kevin oli jõudnud minu juurde ning lükkas mind ratastooliga tee äärde.. Kui kaubik oli suht lähedal olin ma jõudnud tee äärde, kuid Kevinit polnud seal minu kõrval.. Vaatasin taha ning märkasin, et Kevin lamab tee peal. Tal jooksis peast verd ja riided olid ka verised, kuid õnneks ta oli teadvusel. Kevini ümber tekkis päris palju ehmunud inimesi ning üks naisterahvas helistas kiirabisse.
Hetk hiljem. Kiirabi jõudis õnnetuspaika. Samal ajal kui kiirabi arst Kevinit üle vaatas, ajasid teised meedikud inimesi Kevini ümbert minema. Kui nad olid Kevini üle vaadanud, siis ta tõsteti kiirabi autosse ning Kevin tahtis et ma ka kaasa läheksin.
Ma istusin kiirabi autosse Kevini juurde ning vajusin mõttessse ega pannud tähele mis ümber mind toimus. Ma süüdistasin ennast selles, mis Keviniga juhtus. Miks mitte miski ei luba mul temaga õnnelik olla? Kas tõesti minu jaoks ei ole õnne loodud? Võibolla tõesti ma pean üksikuks jääma, terve elu siin selles samas nõmedas ratastoolis istuma ja kuskile hooldekodusse minema. Olema välja lõigatud tervest sellest laiast maailmast. Olla seal kus mitte keegi ei tunne ega tea mind. Elada oma üksikut elu mingis vanas, räpases ja tüütus hooldekodus, kus mitte kui midagi teha ei ole. Kõik tehakse minu eest ära a võibolla mõni käitub minuga halvasti. Ja ma ei saa ennast kuidagi kaitsta, kuna olen aheldatud selle kuradima ratastooli külge. Miks just minuga sellised asjad koguaeg juhtuvad? Kas tõesti ei ole minu jaoks õnne loodud. Mul oli mõttes väga palju küsimusi millele ma vastuseid tahtsin, kuid vastuseid polnud. Ja arvatavasti ma ei saa ka neid vastuseid edaspidi.
Samal ajal, kui ma mõtetes olin, ega tähele pannud, mis minu ümber toimus, seiskus Kevini süda ja meedikud üritasid teda elustada. Mitu minutit üritati teda tagasi tuua meie hulka, kuid tulutult. "Neiu, neiu" ütles mingi võõras meesterahva hääl, üritades mind maapeale tuua. Ma tundsin, kuidas keegi mind õlast puudutas ning minuga üritas rääkida ning tulin mõtetega tagasi reaalsusesse. "jah" vastasin kiirabi arstile, kuid ma ei kujutanud ette, et mind ootab ees selline šokk. "Kahjuks me ei suutnud teda päästa. Tunnen teile kaasa." Sel hetkel kui arst mulle seda teatas, kahetsesin, et ma reaalsusesse naasesin ning vajusin maha põlvili ning hakkasin valjult nutma. Ma ei suutnud enam nuttu kinni hoida, kuna ma olin kaotanud ainukese inimese, keda ma tõeliselt armastasin. Mind üritati rahustada, kuid see oli võimatu. Vähemalt sel hetkel. Ma ei tahtnud uskuda seda ja lootsin et see on ainult üks loll nali. Aga kui ma Kevinit nägin seal samas kiirabi autos liikumatult ja aparaat, millega ta ühendatud oli, ei piiksunud nii nagu ta peaks. Kuulda oli ainult ühte pikka ja lõputut piiksu, mis ei kavatsenudki lõppeda. Mul läks silme eest mustaks ning ma vajusin ära.
Järgmisel hetkel, kui ma ärkasin, olin ma haiglas. Ma ei tahtnud enam sinna jääda ning hakkasin oma riideid otsima. Ma tahtsin Kevini juurde, aga ma teadsin, et teda pole enam. Minu mõttetes oli ainult üks ja sama mõte- Enesetapp. Ma ei tahtnud enam elada. Mis mõttega ma elan kui ma olen aheldatud ratastooli ja pole Kevinit ka, keda ma armastan rohkem kui oma elu.
Lõpuks, kui ma olin leidnud oma asjad, vahetasin riided ära ning hakkasin palatist välja minema. Mulle tuli vastu üks arst kes kysis "Kuidas te ennast nüüd tunnete?" "Normaalselt" ütlesin ma vaikselt aga nii et arst ikka kuuleks. Läksin lifti juurde ning sõitsin esimesele korrusele ning sealt otse haigla peauksest välja. Ma ei teadnud mida oma eluga nüüd peale hakata ning kuhu minna. Kodu ma ei saa ju minna. Esiteks- Kodu on liiga kaugel ja teiseks- mul pole seal mitte kui midagi teha. Kõik mis seal majas on. On Raido oma. Minu asju pole seal mitte ühtegi.. Või siiski?...
Ma läksin kuskile haigla lähedale parki ning jäin sinna ühe pingi lähedale paigale. mingi viisteist minutit hiljem tuli minu juurde üks nooruk, kellel oli käes üks pudel mingi läbipaistva vedelikuga. See oli viin. Ta tuli minu juurde ja pakkus seda mulle ka. "Tere neiu, mida te siin üksinda teete? Soovite?" Ütles nooruk ning ulatas viina pudeli minu suunas."Tere, mul pole lihtsalt mitte kuskile minna." Ma polnud küll eriline alkoholi tarbija, kuid nõustusin ikkagi. Ma tahtsin unustada kõik mis minuga viimastel päevadel juhtunud on ning olla kasvõi hetkeks probleemidest vaba. Ta istus minu juures olevale pingile ning küsis. "Mis mõttes pole kuskile minna? Sul siis kodu polegi või?" "Tänasest mitte" vastasin. "Mis siis juhtus?" küsis too, kui oli pudelist lonksu võtnud ning andis pudeli minu kätte. Niisiis ma rääkisin oma loo ära ja ta kuulas hoolega. Ilma, et me oleks isegi tähele pannud oli pudel tühi ning me mõlemad suht vintis ka. "Tule minu juurde. Sa ei saa siia küll jääda" Ma kõhklesin hetke, kuid mul polnud tõesti mitte kuskile minna. Niisiis ma nõustusin ning me hakkasime pargist ära minema. Enne kui me tema juurde läksime, käis noormees poes ära ja tõi kaks pudelit viina juurde.
Sel ajal mil me Martini juurde läksime, rääkisime paljustki. Ma ei tea miks- aga ma tundsin ennast vabalt temaga.. Kuigi me olime üksteist mõni tund tundnud. Võibolla sellepärast oli temaga hea suhelda ja koos olla, kuna ta oli hea kuulaja. Mul polnud väga pikka aega olnud kedagi kellele rääkida seda mis ma tunnen ja mida läbi elan. Mul polnud seni kedagi keda usaldada
Kui me olime jõudnud juba Martini maja juurde ja tuppa läksime, tuli meile uksepeal vastu üks naisterahvas, kes oli silmnähtavalt maruvihane ning hakkas kohemaid Martini sõimama. "Kus kurat sa jälle kollasid ja mis ratastoolis l*** sa meile siia maija tõid. Temaga sa siis viimasel ajal koguaeg koos oledki kui ma pean kodus passima ja tööd tegema. Sina aga liputad ringi sellisega. Kuidas saab olla selline l*** minust parem. Mul vähemalt on jalad all aga Tal pole neidki." See solvas mind hingepõhjani ja ma tahtsin sealt ära minna, kuid Martin peatas mu. Ta lükkas mind ratastooliga teise tuppa ja võttis 2 pitsi kapist ning valas meile viina. Ma vaikisin, kuna ma ei julenud midagi öelda.. Ma olin ju võõras kohas ja ega mitte kellelegi ei meeldi kui teda litsiks sõimatakse ja ratastoolis olekut meelde tuletatakse.. nii ei ole võimalik eluga edasi minna...
"Miks nii vaikne?" kysis Martin kui me olime juba 5 minutit laua taga istudes vaikinud. "Niisama" ütlesin ma vaikselt. Ma olin juba suht väsinud ka aga meil oli ju viina veel piisavalt järel.. niiet polnud võimalik puhata-- ja tegelikult võõras kohas ma ei saa magada.. lihtsalt võõras kohas on mul uni rikutud. Ma näen unes luupainajaid ja selletõttu kui yles ehmatan, on mul uni juba kadunud.
Kell hakkas lähenema südaööle ning me Martiniga olime juba suht täis...Martin oli juba unne suikunud laua taga ja ma üksinda olin üleval ja jõllitasinsin viimast poolt liitrit viina... Raadiost tuli minu ja Kevini lemmik laul ja ma tahtsin tantsida.. Ma olin unustanud juba, et ma elu lõpuni pean selles neetud ratastoolis olema ja üritasin tõusta... Kuid ma ei saanud... Niipea kui püsti hakkasin tõusma.. kukkusin põrandale. Üritasin küll ratastooli tagasi saada, aga ei õnnestunud... Ma hakkasin nutma ja natukese aja pärast suikusin ise ka unne. Hommikul kui ma ärkasin, avastasin, et ma ei ole enam põradal, vaid kuskil diivani peal. "Kuidas ma siia sain??" mõtlesin ma endamisi kui Martin teisest toast tuli ja mulle aspiriini tõi. "Ta oskab ka mõtteid lugeda. Mul tõesti väga paha olla. vähemalt saab sellest peavalust tänu aspiriinile lahti " "Tere hommikust!" ütles Martin ning ulatas mulle klaasi vett ja aspiriini. "Tere hommikust!" vastasin ning võtsin rohu ära. "Kuidas ma siia sain. Nii nagu ma mäletan.. kukkusin ma põrandale ja enam püsti ei saanud?" "Ma hommikul tõin su siia. Ega põrandal just hea magada ei ole.. Või mis?" "Seda küll" vastasin ning heitsin pikali tagasi... Martin võttis vee klassi ja läks köögi poole tagasi.
"Issand kuidas mul pea valutab!" hädaldasin, ise diivane peal lamades.. Ma tundsin, nagu mu pea oleks tahtnud õhku paisata ja süda oli ka paha. Ma polnud varem nii auti ennast joonud. vähemalt viimasel ajal mitte. Ma suikusin unne tagasi ja kui üles ärkasin, oli päike juba enamvähem looja läinud. Sel ajal mil ma magasin oli Martinile mingi sõber külla tulnud ja nad istusid köögis ning rääkisid päris valjusti. Tõmbasin ratastooli endale lähemale ja üritasin kuidagi ratastooli saada. Lõpuks kui õnnestus.. Läksin kööki ning nägin, et laua peal on pudel viskit ja 2 viina pudelit. "Kuidas sa ennast tunned?" oli esimene küsimus Martinilt, kui mind märkas kööki tulemas.. "Kõik on okey" vastasin suht unise häälega. "Kohvi tahad? Ma just natuke aega tagasi tegin" "Võiks kyll.." Martin tõusis siis püsti ja valas mulle kohvi. "See on külm juu??!" ytlesin ma Martinile. "On või? Ei ole võimalik, ma alles tegin, Onju Ats?" "Hmm.. ei mina enam mäleta.. mingi pool tundi tagasi vist tegid jah" "No ma panen uue kohvi siis keema.. Seni võid istuda ja meiega natukene viskit võtta." ütles martin ning lükkas mind ratastooliga lauale lähemale." Ahh las see kohvi jääb sinna paika. Muidu ei saa veel pärast magamagi" "Kui nii arvad!" ütles Martin ning istus laua taha tagasi. Pits oli jõudnud just Martinini. Martin võttis lonksu ning andis mulle ka. Alguses ma eriti ei tahtnud võtta aga mõtlesin ümber. "Mis see väike lonks ikka teeb?" mõtlesin endamisi... Üks pits- Mis asja... Kui üks pits oli jube võetud hakkasin igal ringil ikka jooma kuni avastasime, et nii viski kui ka viina pudelid on tyhjad. Martini sõber läks üle tee poodi ja tõi veel paar pudelit ning joomine jätkus. Kui veel üks pudel tühjaks sai olin ma juba suht autis. Naisterahvas ju ei kannata nii palju alkoholi kui mehed- Eriti nii kanget alkoholi.
Välisukse tagant oli kuulda kellegi kolistamist ja uks avanes. sisse tuli sama naisterahvas, kes eelmisel õhtul mind solvanud oli. Ta sammus otsejoones kööki. "Mis asja- Sa jälle täis kui tinavile. Sa mõnipäev kaineks saad ka või?" karjus too naisterahvas Martinile näkku. "Ja mida see siin jälle teeb. Ta pidi juba eile kaduma?!" karjus naisterahvas. Martin võttis tal randmest kinni nagu eelminegi õhtu ja viis ta üles korrusele.. tükk aega oli kuulda karjumist. Nii Martini - kui ka tolle naise oma. Ma tahtsin sealt minema saada ja hakkasin ukse poole minema. Avasin vaikselt ukse ja läksin välja. Läksin maja ette... Ja hakkasin ületama teed. Autosid sõitis toll hetkel palju ja täis peaga ma ei viitsinud oodata. "Ahh ei juhtu midagi.. Nagu öeldakse "Jumal kaitseb joodikuid" Küll ta mind ka siis kaitseb. Samal ajal kui ma teed hakkasin ületama tegi keegi ukse lahti ja karjus minu nime. Ma jäin ratastooliga seisma ja vaatasin tagasi. See oli Martin. "Emma, kao tee pealt ära. Sa jääd niimoodi auto alla." Karjus Martin ning hakkas minu poole jooksma. Kuid tulutult. Enne kui Martin minuni jõudis, ajas üks auto mind alla.
Lamasin- Liikumatult- Martin jõudis minuni ning oli kuulda et ta kutsub kiirabi.. Aga hilja juba.... Sinna tee peale ma surin.. Nüüd ma saan jälle kokku Keviniga, Keda saatus on minust eemale viinud kaks korda. Aga enam saatus minuga nii ei mängi... Ma lähen tema juurde... Ma lähen Kevini juurde.. See oli ainukene mõte mis mul peas oli enne surma!..
__________________________________________________________
"Ma mäletan väga täpselt, see oli 9 märtsil aastal 1996 kui minu uksele koputas üks väga nägus, kuid vaene noormees. Ma käisin temaga paar korda kiirtoidu restodes. Me olime väga lähedased ja head sõbrad. Tema nimi oli Kevin ja ta oli 23 aastane. Ma kohtusin temaga puht-juhuslikult suvel jaanipäeva paiku, kui ma kogematta talle otsa jooksin. Peale seda oli ikka täiega mark sees. Kevin oli vaimukas, kena, pruunide silmadega ja kõhna kehaehitusega sportlik poiss, tal meeldis tema töö, kuigi, alguses ma arvasin, et see töö ei kõlba kusagile. Ma pole siiamaani Kevinist veel üle saanud. Ma küll leidsin endale sellise mehe, kellega ma ei peaks tööl käima, aga ikkagi, ma igatsen Kevinit. Nüüd ma saan aru, et kõrgklassi kuulumine ei ole kõige tähtsam. Tähtsam on õnn ja armastus. Raha ei tee õnnelikuks. Ma olen Raidoga juba viimased viis aastat koos olnud ja me ei käi enam eriti väljaski koos. Hommikul Raido läheb tööle ja tuleb hilisõhtul tagasi. Vahel me ei näe üksteist isegi mitte õhtul kui tal tööl mingi kella 10-ni läheb. Enamuse päevast pean veetma üksinda ja mõtlema mis teha. Mida ma tegema peaksin, Kas tõesti nüüd kui viis aastat möödas pean otsima Kevini üles. Aga võibolla on ta juba abielus... ja lapsed.. Mida teha??? Kui Kevin on abielus, siis ma ei saa tal abielu ära rikkuda. ma tegin palju aastaid tagasi talle tõsiselt haiget. Kas ta ültse mind näha tahab??? Kas ta ültse mäletab veel mind? Vaevalt.. Aga mul on ta tel. nr ju alles.. helistaks.. äkki saan kätte... Ei, ma ei saa seda teha... kui ta teada saab, et ma samas linnas olen... ma ei saa sellega riskida.. või ikkagi proovin...Ahh proovin... kui vastabki kevin, siis saan vähemalt ta häält kuulda... ma ei pea rääkima.. muud ma ei soovigi..."
haarasin telefoni ja valisin nr. mis oli Kevinil palju aastaid tagasi ja helistasin... Kuidagi tuttav hääl võttis vastu "Jaa kuulen" vaikisin "See on kevin, Kohe kindlasti tema" turgatas mulle pähe kui ma ta häält kuulsin "Kas keegi räägib ka midagi wä?" ma vaikisin edasi... ja hakkasin nutma kuna ma igatsesin teda nii väga... ma polnud teda ammu näinud.. kevin sai aru, et keegi nutab teisel pool toru... "Mis juhtus? Miks nutate?" ja ma olin sunnitud vastama... "Ei midagi, lihtsalt.." "Emma" ütles Kevin teisel pool telefoni imestunult... "ta tundiski mu ära" mõtlesin ma teisel pool "Kas see oled tõesti sina Emma? Mis juhtus" ... ma ei vastanud ...
"Emma" ütles Kevin teisel pool telefoni imestunult... "ta tundiski mu ära" mõtlesin ma teisel pool "Kas see oled tõesti sina Emma? Mis juhtus" ... ma ei vastanud... "
Emma, Miks sa ei räägi midagi, ütle midagi siis ikka..." Ma võtsin julguse kokku ja küsisin Kevinilt " Kas sa oled mu peale ikka vihane?" !Ei, Kas peaksin?" "Nu sest ma su niimoodi hülgasin palju aastaid tagasi." " Ei ole ära muretse, Ma pole sinust nii kaua midagi kuulnud. Kuidas sul läinud on ja kus oled ültse?" "ära parem küsi.. viimased viis aastat on olnud KATASTROOFILISED! Alguses sujus kõik hästi... mida rohkem aega mööda läks, seda üksikumaks ma jäin... No linnas olen" "Kuidas nii siis? Mis juhtus?" "Nu see on pikk jutt... Kuidas sul endal siis läinud on?" "Nii ja naa, Mul on poeg- Jaanus, aga ma kutsun ise teda Janniks. Sul ka siis mõni laps vä?" "Ei, kuigi tahaks. Nüüd on juba liiga hilja... Sa siis abielus?" "Olin, aga mu naine suri sünnitusel. Ühesõnaga ma olen üksikisa, kuid jh ma tulen toime sellega, kuid kerge see pole. Mida vanemaks põnn saab seda hullemaks ta läheb!" "Kus linnas täpsemalt? Kas siin vä?" "Jaah, siin- Tallinnas!" "Kle aga saaks äkki mõnikord kokku?" "Nu kui sa tahad siis miks mitte" vastasin... "Kas pool neli sobib? Anna aadress ma tulen sulle järele" "Jap. ikka sobib, no võiks ülemistes kokku saada... Ma töötan seal nüüd ja saan kell kolm töölt vabaks, ei jõua kodust läbi käija" "Oukey!" "Oled kindel, et seda tahad?" "Mida?! Nu ikka. Muidu ma ei küsiks juu" "Okey ma pean lõpetama nüüd! Tsau" ja panin kõne väga ruttu kinni.
Kell on saamas pool neli. Ma ootasin Kevinit seal kus me kokku pidime saama. "Aga kui ta ainult teeskleb, et kõik on korras? Ta peaks juba ammu siin olema. Olen ikka loll! Ta teeb mulle tagasi niimoodi. Jättes mind üksinda siia ootama. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud" Mõtlesin. Kell sai pool neli ja Kevinit polnud ikka veel...
Natukese aja pärast kui mul telefon helises sain ma teada...et Keviniga juhtus autoavarii ning ta on raskes seisundis haiglas. Ma võtsin takso ja sõitsin haiglasse. Tormasin haigla uksest sisse ning läksin kohe registratuuri. "Vabandage, ma sooviksin infot ühe patsiendi kohta?" "Mis on patsiendi nimi?" "Kevin Pihl" "Ta on väga raskes seisundis, Me kahtlustame tal sisemist verejooksu, aga me ei saa kohe teda opereerida, kuna enne peavad arstid tema seisundi stabiliseerima." "Kas ma teda korraks saaksin näha?" "kahjuks pole see võimalik, ta on intensiivis ja sinna külastajaid ei lubata." "Ainult korraks?" "Minge oodake ooteruumis, ma räägin tema raviarstiga." Ma läksin ooteruumi.
Telefon helises. Helistajaks oli Raido. "Tsau Raido?" ütlesin ja üritasin võimalikult rahulik olla
"Tsau, Kus oled? Ma sain täna varem töölt minema. Teeks midagi koos? "
"Haiglas olen, Ühel mu sõbral juhtus õnnetus. Aga mis see sinu asi on? sind ei huvita see ju nii kui nii. Ei, me ei tee juba ligi 4 aastat midagi koos. Mis mõttega siis nüüd hakata midagi koos tegema? " Ja vajutasin kõne kinni. Raido helistas uuesti.. "Mis tahad?"
"Midagi, ma tahan, et me täna kusagile lõunale läheksime, ma panin juba koha ka kinni."
"Nii kui nii on sul mingi tagamõte ka sellel?"
"No jah, ma tahaks rääkida."
"Aga ma ei taha" vastasin ja panin toru ära. Seniks oli juba Kevini raviarst jõudnud minu juurde, et seletada Kevini seisundit. "Kuna ma ei tea kas ta jääb ellu või mitte, siis te võite korra kevini juurde minna. Max. 5 minutit. Vaadake et ta ei ärrituks. See ei tee talle head."
"Okeii. Mis mõttes ei ärrita? Kas ta on siis ärkvel?" " Jahh, minge nüüd õega kaasa, ta saadab teid Kevini palatisse aga ärge kaua olge." "Viiest minutist piisab" ütlesin ning läksin õega kaasa.
Me läksime kolmandale korrusele, sealt vasakule ja koridori lõppu, viimasesse palatisse. "Nii siin ta ongi, Ärge siis kaua olge" ütles õde ning läks minema. Ma läksin sisse ja nägin, kuidas Kevin lamas seal haiglavoodis. Liikumatult. Ma läksin Kevini voodi kõrvale. Pilt mis mind seal ootas polnud just ilus. Kevini pea oli mässitud sidemesse ja otsaees oli plaaster, mis oli juba verest läbi immutatud. "Tere Kevin" "Tere Emma, ja selline siis uuesti kohtumine ongi, Ma siin haiglavoodis, sina voodi kõrval" "Mhm. Ära raiska rääkimisega on jõudu. Sul on seda veel vaja." "Milleks mul seda vaja? Ma tunnen, et minu tund on käes. Emma, juhul kui ma ei jõua siis kas sa saaksid mu emale öelda, et ta Jannist korraliku mehe kasvataks." " Sa jõuad seda ise ka öelda, sa jääd ellu, sa pead ellu jääma." ütlesin. Ma ei tahtnud, et ta kaoks jälle mu elust. Alles leidsin ta uuesti üles ja juba pean ilma jääma. Ma ei tahtnud seda..."Sa jõuad seda ise ka öelda, sa jääd ellu, sa pead ellu jääma." ütlesin Kevinile. Ma ei tahtnud, et ta kaoks jälle mu elust. Alles leidsin ta uuesti üles ja juba pean ilma jääma. Ma ei tahtnud seda... Natukese aja pärast tuli õde "5 minutit on möödas, me peame hakkama teda opiks valmis panema." "Okeii, ma lähen siis. Pärast oppi kohtume!" ütlesin ma Kevinile ja läksin palatist välja.
Ma läksin haigla kohvikusse kuna operatsioon võtab niikuinii kaua aega. "Mis ma siin Kevini palati ukse taga ikka passin" mõtlesin ja läksin leti juurde "Üks kohvi palun" "Koorega? Ilma?" küsis teenindaja "Koorega ja suhkruga" "15 krooni". Võtsin kotist rahakoti ja maksin ära 15 krooni. "Minge istuge lauda, me toome kohvi varsti teile lauda." Ma istusin letile kõige lähema laua taha ja ootasin mingi 5 minutit. "Nii kaua tuuakse ühte kohvi! Nu mida iganes" mõtlesin just siis kui klienditeenindaja kohvi tõi. "Lõpuks ometi!" laususin ja hakkasin kohvi sisse suhkrut ja koort panema. Kui kohvi joodud, otsustasin koju minna. Mis ma ikka siin istun ja ootan. Kodus niikuinii palju tegemist...
Kodus: Kui ma tuppa astusin oli Raido mul vastas "Tsau musi" "Tsau jah" vastasin ning läksin enda tuppa. Otsisin uued riided välja ja läksin vanni. Raido tuli sinna. "Võin ma ka tulla?" "Ei mul pole tõesti tuju sinuga täna siin vanni jagada. Oota kui ma lõpetan siis võid tulla." " Miks sa täna nii külm mu vastu oled?" "Olengi wä? Nu ma koguaeg selline juu. Pane uks kinni väljastpoolt." Raido lahkus
Mingi pool tundi hiljem, kui ma lõpetasin läksin kööki, et kohvi teha. Köögis ootas mind "üllatus". Raido toimetas köögis. Ta oli teinud köögi korda ja söögigi valmis. "Mis küll sellel juhtunud on?" mõtlesin, kuid välja ei öelnud. Oukey, kui tal meeldib siin toimetada, tehku kohvi ka valmis, mõtlesin ma endamisi. "Pane kohvi hakkama!" ütlesin Raidole. "Nu vannis käidud, tule nüüd lauda. Söök on valmis. Kohe panen kohvi ka hakkama, aga seni kuni kohvi ootad, joo veini". Raido pani lauale 2 pokaali ja valas need poolenisti täis punast veini. "Kas midagi on tähistada või?" pärisin Raidolt. "Ei, ma siin mõtlesin, et teeks ühe ilusa õhtu oma naisukese seltsis. Me pole väga kaua juba koos midagi teinud. Oleks juba aeg selle aja tasa teha." "Raido on tõesti hulluks läinud" mõtlesin endamisi ja võtsin lonksu punast veini. Mingi 5 minutit hiljem tõi Raido ka söögi lauale. Peale söömist, me läksime elutuppa, kus Raido valas meile kaks Remy Martinit. Peale esimest klaasi hakkas mul pea uimaseks minema. Ma ei olnud eriline alkoholi tarbija. "Mulle aitab" ütlesin ma siis kui Raido mulle uue klaasi täie tahtis valada. Aga ta ei kuulanud ja valas ikkagi. Ma ei tea miks, aga kuidagi tuli mulle mõttesse Kevin ja et ta on haiglas. Ma ei tahtnud talle mõelda, muidu Raido saab veel aru, et ma pole mõtetega kodus. No ma siis võtsin ühe suure lonksu. Ma lootsin, et ehk suudan nii Kevini unustada, sest see polnud kindel kas ta ültse ellu jääb. Õhtuks ma olin juba päris täis. Mingil hetkel ma ei saanud enam aru, mis teen, kus olen jne.. kuid mul oli täiesti ükskõik sellest. Vähemalt sel korral. Hommikul kui ma ärkasin oli jube peavalu. Ma ei tahtnud ärgata. Aga kui mul selgeks sai, et ma ei ole oma toas lõi kõik äkki selgeks. "Kuidas ma siia sain? Ja kurat mis siin kyll toimunud on?" mõtlesin ja vaatasin toas ringi mis oli täitsa segi paisatud "Issand mu pea lõhub, tahaks peavalu tabletti. Kurat ma selle Raido maha löön!" Natukese aja pärast ma avastasin...Hommikul kui ma ärkasin oli jube peavalu. Ma ei tahtnud ärgata. Aga kui mul selgeks sai, et ma ei ole oma toas lõi kõik äkki selgeks. "Kuidas ma siia sain? Ja kurat mis siin kyll toimunud on?" mõtlesin ja vaatasin toas ringi mis oli täitsa segi paisatud "Issand mu pea lõhub, tahaks peavalu tabletti. Kurat ma selle Raido maha löön!" Natukese aja pärast ma avastasin...
...et keegi on minu kõrval. Alguses ma ei teadnud kes see on aga kui natuke mõtlesin sain aru, et see oli Raido "Mida kuradit nagu" mõtlesin ja hakkasin riietuma. Läksin väga aeglaselt ja vaiksete sammudega alla korrusele ja panin jalatsid jalga. Ma ei tahtnud enam seal sekunditki olla ja läksin majast välja. Väljas ootas mind üllatus: "Mis asja kas ma sõitsin autoga?" imestasin ning nägin, et auto esiotsas on mõlk sees. "Kuidas see seel juhtus? Mida kuradit, ma selle Raido maha löön" ma olin vihane sest teadsin, et pean auto parandusse viima. Kus ma sõidan autoga mis on mõlkis? ja veel linnas? "Ei noh see Raido peab selle remondi kinni maksma! Tema pärast see mõlk on!" Istusin autosse ja sõitsin koju. Kodus hakkasin kotist maja võtit otsima, aga ei leidnud. "Ei noo aina paremaks läheb. Kus see võti nüüd on siis?" Ma istusin autosse tagasi ja helistasin lukksepale. "Tere, mul kadus võti ära, kas te saate siia tulla?" "Tere, saab ikka, mis te aadress on?" " Võidu 28A" "Selge, viieteist minuti pärast olen seal." "OK Tänan. Nägemist" "Nägemist!"
15 minutit hiljem sõitis maja ette üks tumesinine BMW, mille roolis oli vanem meesterahvas, nii 40-ndates? vms.. Ta astus autost välja ning võttis auto tagaistmelt kohvri, kus oli midagi sees. Niisiis ta tuli mulle lähemale "Kas te jäite lukutaha?" " Jaah" "No okey, vaatame siis mis teha annab!" ütles lukksepp ja astus ukse juurde. Ta vajutas ukselingi alla aga uks ei tulnud ikka lahti. Arvatavasti lukksepp arvas, et ehk jääti uks lahti aga ise ei mäletatud, kuna naise näost oli väga hästi aru saada, et tal just kõige parem pole. Siis ikka juhtub, et jätab ukse lahti ja unustab ära. Pärast ei kontrolli enne helistamist ja nii ta siis istubki ukse taga ja ootab lukkseppa. "Nii siin ei ole enam midagi muud teha kui lukk ära vahetada" ütles lukksepp. "No okey, eks te siis vaheta ära. Oligi aeg see vana lukk ära vahetada. Kaua teil selle ukse lahti tegemiseks aega läheb?" "Mõni minut" "Okey" Samal ajal helises mul telefon. See oli mingi võõras number ja ma otsustasin vastata. Võibolla on midagi tähtsat. Võtsin telefoni ja vastasin "Kuulen" teisel pool vastati väga tuttava ja samas ka võõra häälega. "Tsau Emma" "Kevin sina?!" "Jaah mina" Ütles Kevin ja ma kuulsin kuidas ta naeris teisel pool "No kuidas sul on siis?" "Ajutiselt pean veel haigla jääma. Sa pidid ju haiglas olema kui ma opilt tagasi tulen?" "Sorry, ma ei teadnud millal opp lõpeb ja läksin kodu. Tahtsin hiljem tagasi haiglasse tulla, aga ei õnnestunud" "Sa muidu täna tuled vää?" "No ma arvan, et kui tuppa saan ja parem hakkab, siis ikka tulen." "Mis mõttes hakkab parem? Mis sul on siis?" "Veits kehv olla" "Millest?" "Ahh ei tea.. võibolla vererõhk jamab" "Okey, puhka siis kui sa ei saa siis sa ei pea tulema.." "Okey aga jh ma pean lõpetama, Tsau.." "Okey, tsau Emma" Ma ei hakanud Kevinile ütlema, et see on pohmakast. Et samal ajal kui ta oli haiglas opil, olin ma oma mehega, keda ma ei armasta ja ta jootis mind täis. Raidol igatahes ei vea! Ma tahan lahutust. aga enne maksan kätte. Ta peab auto remondi kinni maksma ja vaatab mis jama talle kokku keeran, Kui ta seda just ise ei tee...
Kui ma olin kõne lõpetanud oli uks juba lahti. Ma läksin sisse ning nägin, milline segadus seal on, Köögis nõud laua peal. elutoas viski klaasid laokil ja Jõulutäht oli peeglikapi pealt põrandale kukkunud. Otsustasin hakata koristama. "See seapesa ajab tõesti hulluks. Ammu pole maja nii sassis olnud" pomisesin ma omaette. Natukese aja pärast sõitis maja ette teine auto, tumepunane audi. See oli Raido kes maja ette sõitis. Ta tuli tuppa "Mida see lukksepp siin teeb?" küsis ta minult imestunult. "Ma ei leidnud võtit ja nüüd lasen luku ära vahetada. Kas sa ise ei näe?!" vastasin ja läksin kööki, et kohvi tulele panna. Ma ei tahtnud Raidot näha, kuid ta tuli mulle järele "Kuidas sulle meeldis eilne õhtu siis?" "Tead jäta mind rahule, kao siit või ma tulen sulle tõesti kallale." "Mis on musi?"päris Raido. Elutoas hakkas mul telefon helisema ning Raido nägi, et Kevini nime lõi ette. Raido tuli kööki ja hakkas pärima "Kes see Kevin on?" "Mis ajast see sinu asi on?" "Tead on ikka küll. Seni kuni sa sa minu naine oled, on see minu asi. Niiet ütle kes see Kevin on?" "Tead sulle ma ei ütle mitte kui midagi." "Mis sa petad mind vä?" Ma ei suvatsenudki Raido küsimustele vastata ja tormasin majast välja. Võtsin Raidolt tumepunase audi, sest ma ei suvatsenudki enda mõlkis hõbeda Citröeni võtta. Kus ma sõidan sellega? Kui ma olin juba poolel teel haiglasse Kevini juurde helises telefon. Ma hakkasin telefoni kõrvalistmelt rabama ja telefon kukkus auto põrandale maha. Ma hakkasin seda maast ära võtma, ise samal ajal rooli kinni hoides. Kogematta ma pöörasin rooli paremale ja sõitsin teelt välja vastu piiriposti. Järgmisel hetkel kui ma ärkasin, märkasin, et autos on kütuse hais ning kuskilt tuleb suitsu. "Kurat küll, kuhu ma nüüd sattunud olen? Ma pean siit pääsema!" mõtlesin ja hakkasin abi hüüdma "Appi! Appi!" Kui ma olin natuke aega juba appi karjunud, mõistsin ma, et mitte keegi ei kuule mind. Mitte keegi ei tule mulle appi. Ma pean ise siit välja saama. Ma proovisin auto ukse lahti teha, kuid tulutult. Uks ei avanenud. Ma Lõhkusin autoakna ära ning üritasin sealt välja roomata, kuid ei õnnestunud. Mu jalg oli kinni jäänud. Ma teadsin, et mul pole enam kaua aega ning kaotasin viimsegi kui lootuse pääsemiseks. Nii ma siis üritasin leppida sellega, et ma jäängi sinna ning suren. "Kas tõesti on minu aeg käes? Kas tõesti ma suren nii noorelt?" ütlesin ma omaette, sest mitte keegi ju ei kuule mind. Natukese aja pärast läks mul pea uimaseks ja silmist läks mustaks..
Järgmisel hetkel tundsin ma kuidas keegi üritas mind autost välja tõmmata, kuid tal ei õnnestunud see.. Ta läks natuke maad eemale ja hakkas kuhugi helistama "Tere, ma vajan kiirabi. Üks tumepunane audi on teelt välja sõitnud. Ma üritasin Juhti autost välja aidata kuid juht on teadvusetu ja autos kinni jäänud. Auto mootorist tuleb suitsu ja bensiin lekib niiet peab kiirustama. Aadress on Tallinna maantee viis. Kiirustage!" ütles ta ning lõpetas kõne.
Mingi viie minuti pärast kuulsin sireene lähenemas. Mul langes kohe kivi südamelt, kuna ma teadsin, et mul on võimalik pääseda.
Kui ma kuulsin sireene, tulin ma teadvusele ning tundsin kuidas jalg hullult valutas. Meesterahvas, kes mind leidis, märkas, et ma olen teadvusel ja tuli minu juurde "Kuidas te end tunnete?" "Suht uimane ja jalg valutab " vastasin ning vaatasin aknast välja oma päästja poole. Ta oli siniste silmadega, kõhna kehaehitusega blond kutt. Nii kahekümne ringis?! "Kiirabi jõuab kohe siia, kannata natuke aega see valu ära, eks?" "Mis muud mul üle jääb". Kiirabi arstid tulid kiirel sammul minu juurde ning minult küsiti mitmeid küsimusi, enne kui tegutema hakati. "Me peame ta autost välja lõikama, kuid kuidas me lõikame, kui bensiin lekib, See võib plahvatada niimoodi, kui mõni säde bensu sisse lendab." ütles üks päästeteenistaja teisele. "Me peame riskima. Auto mootorist tuleb suitsu. Meil pole palju aega, me peame ta ruttu sealt autost välja saama." "Ega jah.. "ohkas päästeteenistaja ning toodi saag, millega autol uks eest lõigati. Noormees, kes mind leidis ja mulle abi kutsus oli seal samas ja jälgis, mis päästjad teevad. Natukese aja pärast, kui nad said autolt ukse eest, aidati mul jalg lahti ning meedikud tõstsid mind kanderaamile. Noormees, kes mu elu päästis sellega, et mulle abi kutsus, tuli mulle lähemale, kui mind hakati kiirabi autosse kanderaamiga tõstma. "Aitäh, et te mu elu päästsite" sõnasin enne kui ta jõudis midagi öelda. "Pole vaja tänada, vedas, et ma juhuslikult märkasin teie autot mööda sõites. Saage siis ruttu terveks!" "Okey" oli viimane asi mis ma ütlesin ning meedikud tõstsid mind kiirabi autosse, et mind haiglasse toimetada... Teel haiglasse ma vajusin ära...
Järgmisel hetkel kui ma ärkasin, Olin ma haiglas. Ma tegin silmad lahti ning kuulsin väga tuttavat häält. See oli Kevin. Ta oli samas haigla ja kui kuulis mis juhtus, siis ta lasi arstil ennast minu palatisse tuua. "Tsau Emma!"ütles Kevin tervituseks. "Tsau Kevin""Kuidas sul on?" Ma ei vastanud, sest ma ei teadnud isegi kuidas mul on. Selline uimasus ja väsimus oli kallal, et jää või uuesti magama. Kuid ei saa magada. Jalg valutab jubedalt ja ei lase magada. Peale selle veel see väga ebameeldiv lahas ka jalal. "Kui teaks küll oleks hea" vastasin ma lõpuks "Kuidas sul endal siis on kah?" pärisin Kevinilt "Suht normaalne. pole viga midagi, varsti saan välja kah, kuid millal seda ma veel ei tea. Seda ei oska arstid veel öelda." "Okey siis" samal ajal kui ma Keviniga rääkisin tuli keegi minu palatisse. See oli Raido! Jälle see keda ma vihkan. "Mida kuradit ta siin teeb? Mis ta mujal ei oska olla vä? Näiteks oma armukese juures? Kuidas ta ültse teada sai, et ma siin olen? Kes küll rääkis? " küsisin ma endalt. "Tsau musi" ütles Raido kui oli minu palatisse jõudnud. "Mida sina siit tahad?" küsisin ma külmalt. "Mis teen? Mis teen? Tulin oma naisele haiglasse külla." "Mis kuradi naisele. Varsti nkn lahutus, Lepi sellega juba varem, et ma pole su naine, kuna mõne kuu pärast oleme me lahutatud." "See ongi su mees vä?" "Jah Kevin, See on see LUUSER, kes pole suutnud mind õnnelikuks teha ega mulle lapsi kinkinud, keda ma niiväga tahtsin. Aga EI, mina olin talle nagu aksessuaariks, keda näidata igale ühele."Ütlesin ma Kevinile "Niikuinii sul pole minust enam mingit kasu. Arvatavasti ma ei saa enam kunagi kõndima niiet sul oleks häbi mind rahvamassile näidata. Või ma eksin?"karjusin ma Raidole "Kas see ongi see Kevin kes sulle helistas?" "No kui see sind huvitab siis jah.. see ongi see Kevin" Kevin tuli mulle lähemale ning võttis minult käesti kinni. "Sa saad kõndima, Ära kaota lootus mitte kunagi, Emma, Sa hakkad veel kõndima!" rahustas Kevin mind. Kuid ma teadsin, et see on peaaegu võimatu. "Ei, arst ei andnud mulle erilist lootust, Kõige lihtsam, kui siit välja saan lähen kaugele minema. Sinna kus keegi mind ei tea ega tunne. Niikuinii pean terve ülejäänud elu ratastoolis istuma. Ma ei taha et tuttavad mind sellisena näeks. Armetu, Ratastoolis, halvatud eit. Muud ma pole!" ütlesin ma kibestunult ning kui Raido oli selle ära kuulanud, lahkus ta palatist. "Rahune Emma, Ära räägi niimoodi, Sa saad sellest üle- Sa ei jää ratastooli ja saad ka lapse keda sa nii väga oled soovinud" "Huvitav kuidas?! Ära üritagi lohutada. Ma pean oma saatusega leppima." Natukese aja pärast avanes palati uks ning sisse astus üks noormees. See oli noormees, kes mu päästis. "Tere. Kuidas sul on?" küsis noormees ja tuli Emmale lähemale. "Tere, olukorda arvestades suht normaalselt. Aga mis sa siin teed? Ma poleks arvanudki, et ma sind veel kunagi näen." laususin ma imestunult. "Ega jah.. Ma tahtsin näha kuidas sul läheb. Et kas kõik on korras, aga nagu näha siis on kõik ikka korras. Ma siis lähen!" ütles ta kiirustavalt ning seadis sammud ukse poole. "Ei, Sa ei pea minema. Mis su nimi ültse on? Ja kuidas ma sulle elupäästmise eest tasuda saan?"Noormees pöördus "Oliver on mu nimi ja teie?" küsis ta uudishimulikult minult. "Emma, Ma olen Emma. Äitähh et mu elu päästsid Oliver!" "Pole vaja tänada, ma tegin seda hea meelega. Aga ma pean praegu minema, mõni teine päev ehk tulen läbi?" "Olgu" vastasin ning Oliver sammus palatis välja. Ma olin nii väsinud, et vajusin ära. Kevin tuli mulle lähemale, tegi põsele musi ning lausus "Maga hästi".
Natukese aja pärast kuulsin kuidas keegi tegi väljastpoolt palati ukse lahti ning kuulsin võõra naisterahva häält. Oletasin, et see on mõni õde või siis arst, kes tuli vaatama kuidas mul on. "Mis sa siin teed?" küsis Kevin naise käest?" Ma ei saanud mitte kui midagi aru, kellele ja miks ta nii ütles. Siis aga mõistsin, et see ei ole arst. See oli keegi teine. Kuid kes? "Ahahh, see ongi see naine kellega sa viimasel ajal koguaeg kohtud? Poiss on koguaeg kodus ja ma pean teda kantseldama, isegi kui ta mu enda laps pole" karjus ta Kevinile. "Mis asja, Kas Kevin on mulle kogu selle aja valetanud, et ta naine on surnud. Ja et tal ei ole kedagi. Mida see veel tähendama peaks? Ma oleks tahtnud karjuda ja Kevinilt vastuseid saada. Kuid siis ma mõistsin, et sel pole mõtet. Kevin ju ikkagi vaba mees. "Lähme välja" ütles Kevin naisele ning haaras tal randmest kinni. "Lase mind lahti!" karjus naine, kui Kevin teda minu palatist välja kiskus. Natukese aja pärast kui palati uks sulgus, avasin silmad. Ma ei saanud sellise lärmiga puhkama jääda ning veel need küsimused, Millele ma vastuseid tahtsin, need ei lasknud mul enam puhata.
Mõned minutid hiljem. Ukse taga on kuulda ikka naise häält karjumas ning kevinit, kes käsib tal vait jääda. Ning veel kolmandat häält. Ma ei teadnud, kes see on, kuid oletasin et arst, sest naisterahvast ähvardati, et kui ta ei rahune visatakse ta välja. Kuna naine ei rahunenud ja tal oli täitsa ükskõik kus ta on kutsuti haigla turvamehed kohale.
Enne kui turvamehed jõudsid, kuulsin ma ukse taga lasku ning saabus vaikus. Mis nüüd juhtus? Ma tahtsin teada saada mis juhtus, aga ma ei saanud kõndida, siis ma nägin, et voodi kõrval on ratastool, millega Kevin siia palatisse toodi. Kevin sai hästi kõndida ka omal jalal, aga teda ei usaldatud ilma ratastoolita liikuma. Ma võtsin oma viimase jõu kokku, mis mul veel oli ja üritasin ratastooli saada. Kuid see ei õnnestunud ja ma kukkusin põrandale.
Keegi tegi ukse lahti ning tuli palatisse. See oli Kevin. Ta riided olid verepritsmeid täis. "Mis juhtus?" küsis ta minult kui nägi mind põrandal maas lamamas. "Ma kukkusin" "Ma näen jah, et sa oled kukkunud, aga kuidas?" "Ma tahtsin näha mis lask seal ukse taga käis ning üritasin ratastooli saada, aga ei õnnestunud. Aga miks sa verine oled?" küsisin. Kevin ei vastanud, ta tormas uksest välja. Natukese aja pärast, kui ta tagasi tuli oli tal kaasas ka arst ja paar õde.
Nad aitasid mind voodisse tagasi ning lahkusid. Kevin jäi minu juurde. "Mis juhtus ja kes on see naisterahvas kes karjus?" küsisin ma Kevinilt kui arst oli läinud. "Ahh, ei midagi tõsist. Üks naisterahvas sai närvivapustuse." vastas Kevin, kuid ma ei uskunud. "Aga miks rul siis riided verised on? Kui midagi tõsist ei olnud, siis poleks sul riided verised? Ja see sama naisterahvas käis just enne seda ju siin minu palatis karjumas" "Sa kuulsid siis?" "Jah kuulsin. Millest see naisterahvas rääkis? Sa ütlesid, et sul ei ole hetkel kedagi. Et su naine on surnud ja sa kasvatad oma poega üksinda?" "Hästi ma räägin siis. Ma käisin selle naisega paar kuud tagasi ja me läksime lahku. Ta nimelt ei kannatanud minu poega. See oli talle liiast, et peab minu pojaga tegelema ja nüüd arvab, et me oleme ikka paar. Kuigi ta ise jättis mu maha."
Nädal aega hiljem. Istun ratastoolis ja ootan, millal mulle järgi tullakse. Nimelt, ma saan täna haiglast välja. Selle nädalaga, mis ma haiglas viibisin, mõtlesin ma paljudele asjadele. Mida muud haiglas teha. Ma olin juba harjunud, et ma ei saa oma elu jätkata nii nagu ta oli enne õnnetust. Ma pean seda muutma- harjumusi, elulaadi- ja kõik ainult selle nõmeda ratastooli pärast, kuhu ma arvatavasti pean igaveseks jääma. Ma ei saa enam isegi täielikult majapidamistöid teha, kuna ma ei pääse teisele korrusele ise. Ning Raido jättis ka mind veel maha. Kuidas ma küll hakkama saan. Hakka või endale abilisi palkama. Aga millest ma neile maksan? Ma ei käi ju enam tööl. Kevinil ka pole koguaeg aega mulle appi tulla. Tal vaja oma poega kasvatada, kuna naisterahvas, kes teda hoidis, sai nädal tagasi rüseluse käigus surma. Ma ei tahtnud sellist elu elada. Siis aga mõistsin, et mul on ainult üks väljapääs.
Ma olin mõtetega mujal ning ei märganud, et Kevin mu palatisse tuli. Ta tuli mulle lähemale ning küsis "Emma, kas kõik on korras?" ma noogutasin, kuna ei tahtnud, et ta teaks mis mul plaanis on. Kuid Kevin ei uskunud ja küsis uuesti. "Jaah, kõik on korras" laususin ma selle peale Kevinile. Kevin lükkas mind ratastooliga haigla parklasse, ühe tumepunase bemmi juurde. Ma oletasin et see on Kevini oma. Ta aitas mind autosse ja pani ratastooli auto pagasniku ning hakkas sõitma.
Hiljem kui me sõitsime minu maja juurde sisse nägin ma kudas Raido seal aias ühe teise tibiga naeris ja jutustas. "Kevin, sõida siit minema. Ma ei taha koju minna." ütlesin ma Kevinile. "Aga kuhu me läheme siis?" küsis seejärel Kevin. "Ise tead, kõige tähtsam, et siit minema saan". Kevin pööras ümber ning hakkas kesklinna tagasi sõitma. "Pane mind kesklinnas kohviku juures maha. Mul just tuli meelde, et ma saan ühe sõbrannaga täna siin kokku". "Oukey" "Kesklinnas, kui Kevin peatus, võttis ta esmalt ratastooli autost välja ja aitas mu sinna istuma. Kui ma olin ratastoolis, märkasin, et Kevin vist kavatseb minuga kaasa tulla kohvikusse. Aga ma ei tohtinud lubada sel juhtuda, kuna ei lähe tegelt kohviku. Aga ma ütlesin Kevinile nii, sest ma ei tahtnud talle öelda, mida tegelikult ma teha tahan. Mul oli juba plaan valmis mõeldud. Lähen liftiga maja viimasele korrusele ja heidan ennast sealt alla.
"Mis sa teed?" küsisin ma Kevinilt. "Ei midagi, tulen sinuga kaasa" "Ma saan ise ka hakkama" ütlesin ma, kuid Kevin ei kavatsenudki mind üksinda jätta. Niisiis ma läksin ühte majja sisse. "See pole ju kohvik?" "No ei ole jh, Ma jõudsin varem ja mu sõbranna elab siin majas 5-ndal korrusel." laususin. "Mis sa kavatsed siis siit 5-ndale korrusele minna ?" "Jaah, lift on ju olemas" ning läksin lifti juurde. Vajutasin nuppu, et lift uksed avaks. Kui lifti uksed avanesid läksime me lifti. Kevin arvas, et ma lähen 5-ndale korrusele, kuid ma vajutasin nuppu, mis viib meid otse katusele. Kevinil pole võimalik mind takistada, mõtlesin. Lähen piisavalt ääre peale ja sõidan ratastooliga sealt alla. Minu elul pole mõtet. Ühesõnaga- ma haletsesin ennast.
"See ei ole ju 5-s korrus "ütles Kevin, kui lifti uks avanes ja ma katusele läksin. "Mis sul plaanis on? Mis sa siin teed?" küsis kevin, kuna ta oli segaduses. Ma vaikisin. Natukese aja pärast mõistis Kevin mis mul mõttes on ning küsis "Ega sa enesetappu ei kavatse teha?" "Ja mis sul sellest, Siis sa ei peagi minusugust santi ratastooliga lükkama." vastasin ma seejärel ning hakkasin katuse servale minema. "Ära seda tee, Emma. Sa ei tohi seda teha!" ütles kevin ning haaras ratastoolis kinni, et ma katuse äärele ei pääseks. "Miks mitte? Mul pole põhjust elamiseks" laususin. Kevin lasi ratastoolist lahti ja tuli minu juurde ning vaatas mulle silma. "Sest... ma armastan sind. Ma tahan kogu oma elu sinuga koos veeta. Ilma sinuta ei taha mina ka elada. Ükskõik kas sa oled ratastoolis või mitte. Ma armastan sind sellegi poolest. Mulle sa ei oleks iluasi teistele näitamiseks" "Aga mis elu see oleks." vastasin ning läksin katuse äärele. Siis kui ma tahtsin hakata katuselt alla sõitma takistas Kevin mind ning tõmbas mind katuse servalt ära. "Sa ei tee seda. Ma ju armastan sind" sosistas Kevin ning suudles mind. "Ma armastan sind ka" ütlesin ma Kevinile ning puhkesin nutma. Kevin ei öelnud midagi, ainult hoidis mind enda kaisus. Natuke aega hiljem kui ma olin juba rahunenud.
"Lähme, Ma viin su koju ära!" ütles Kevin peale pikka vaikust. Kuid ma ei tahtnud ära minna. Mul pole kuhugi minna. Ma ei tahtnud koju minna ja Raidot näha. Ma vaikisin ning istusin katusel edasi. "Emma, mis on?" Küsis Kevin minult. "Mul pole kuhugi minna" "Kuidas ei ole?" "Ei ole lihtsalt, Ma ei taha koju minna" "Hmm.. aga tule minu juurde" "Ma ei taha sul jalus olla." "Sa ei ole mul jalus ja ei hakkagi olema.. Ma armastan sind, ega taha sind enam kaotada... Korra ma jäin juba sinust ilma aga nüüd ma ei lase sel uuesti juhtuda. " Ütles Kevin ning hakkas mind ratastooliga lifti juurde lükkama.
Viis minutit hiljem kui me olime maja ees, kust ma tahtsin alla hüpata, vaatasin üless katusele ja mõtlesin endamisi "See on tõesti kõrge. Kui Kevin poleks mind takistanud oleksingi ma sellise lolluse teinud. Siin pole võimalustki ellu jääda. Liialt kõrge.."
Samal ajal kui ma mõtetes olin kuulsin kuidas keegi hüüdis minu nime. Ja siis ma märkasin enda poole sõitmas suurt kaubikut. Kohe oli näha, et ta sõitis suurel kiirusel. Ta üritas pidurdada, kuid ta märkas mind liiga hilja. Kuna ma istusin ratastoolis, ei saanud ma ise nii kiiresti tee pealt ära minna. Tardusin, kuna ma ei teadnud mida teha. Mul polnud piisavalt aega et eest sõita.
Keegi karjus uuesti "Emma! Emma! sõida eest ära. Jumala eest, Ära ole seal kohapeal!" Ma vaatasin karjuja poole. See oli Kevin. Heitsin pilgu teeäärde kuhu oli oma paar meetrit ning kaubik oli väga lähedale juba jõudnud. Kevin jooksis minu suunas ning ma üritasin ikkagi ennast ratastooliga tee äärde saada. Ükskõik et aeglaselt, aga äkki ikkagi õnnestub ellu jääda. Kevini pärast.. Varsti tundsin, et mul läks kergemaks liikumine. Kevin oli jõudnud minu juurde ning lükkas mind ratastooliga tee äärde.. Kui kaubik oli suht lähedal olin ma jõudnud tee äärde, kuid Kevinit polnud seal minu kõrval.. Vaatasin taha ning märkasin, et Kevin lamab tee peal. Tal jooksis peast verd ja riided olid ka verised, kuid õnneks ta oli teadvusel. Kevini ümber tekkis päris palju ehmunud inimesi ning üks naisterahvas helistas kiirabisse.
Hetk hiljem. Kiirabi jõudis õnnetuspaika. Samal ajal kui kiirabi arst Kevinit üle vaatas, ajasid teised meedikud inimesi Kevini ümbert minema. Kui nad olid Kevini üle vaadanud, siis ta tõsteti kiirabi autosse ning Kevin tahtis et ma ka kaasa läheksin.
Ma istusin kiirabi autosse Kevini juurde ning vajusin mõttessse ega pannud tähele mis ümber mind toimus. Ma süüdistasin ennast selles, mis Keviniga juhtus. Miks mitte miski ei luba mul temaga õnnelik olla? Kas tõesti minu jaoks ei ole õnne loodud? Võibolla tõesti ma pean üksikuks jääma, terve elu siin selles samas nõmedas ratastoolis istuma ja kuskile hooldekodusse minema. Olema välja lõigatud tervest sellest laiast maailmast. Olla seal kus mitte keegi ei tunne ega tea mind. Elada oma üksikut elu mingis vanas, räpases ja tüütus hooldekodus, kus mitte kui midagi teha ei ole. Kõik tehakse minu eest ära a võibolla mõni käitub minuga halvasti. Ja ma ei saa ennast kuidagi kaitsta, kuna olen aheldatud selle kuradima ratastooli külge. Miks just minuga sellised asjad koguaeg juhtuvad? Kas tõesti ei ole minu jaoks õnne loodud. Mul oli mõttes väga palju küsimusi millele ma vastuseid tahtsin, kuid vastuseid polnud. Ja arvatavasti ma ei saa ka neid vastuseid edaspidi.
Samal ajal, kui ma mõtetes olin, ega tähele pannud, mis minu ümber toimus, seiskus Kevini süda ja meedikud üritasid teda elustada. Mitu minutit üritati teda tagasi tuua meie hulka, kuid tulutult. "Neiu, neiu" ütles mingi võõras meesterahva hääl, üritades mind maapeale tuua. Ma tundsin, kuidas keegi mind õlast puudutas ning minuga üritas rääkida ning tulin mõtetega tagasi reaalsusesse. "jah" vastasin kiirabi arstile, kuid ma ei kujutanud ette, et mind ootab ees selline šokk. "Kahjuks me ei suutnud teda päästa. Tunnen teile kaasa." Sel hetkel kui arst mulle seda teatas, kahetsesin, et ma reaalsusesse naasesin ning vajusin maha põlvili ning hakkasin valjult nutma. Ma ei suutnud enam nuttu kinni hoida, kuna ma olin kaotanud ainukese inimese, keda ma tõeliselt armastasin. Mind üritati rahustada, kuid see oli võimatu. Vähemalt sel hetkel. Ma ei tahtnud uskuda seda ja lootsin et see on ainult üks loll nali. Aga kui ma Kevinit nägin seal samas kiirabi autos liikumatult ja aparaat, millega ta ühendatud oli, ei piiksunud nii nagu ta peaks. Kuulda oli ainult ühte pikka ja lõputut piiksu, mis ei kavatsenudki lõppeda. Mul läks silme eest mustaks ning ma vajusin ära.
Järgmisel hetkel, kui ma ärkasin, olin ma haiglas. Ma ei tahtnud enam sinna jääda ning hakkasin oma riideid otsima. Ma tahtsin Kevini juurde, aga ma teadsin, et teda pole enam. Minu mõttetes oli ainult üks ja sama mõte- Enesetapp. Ma ei tahtnud enam elada. Mis mõttega ma elan kui ma olen aheldatud ratastooli ja pole Kevinit ka, keda ma armastan rohkem kui oma elu.
Lõpuks, kui ma olin leidnud oma asjad, vahetasin riided ära ning hakkasin palatist välja minema. Mulle tuli vastu üks arst kes kysis "Kuidas te ennast nüüd tunnete?" "Normaalselt" ütlesin ma vaikselt aga nii et arst ikka kuuleks. Läksin lifti juurde ning sõitsin esimesele korrusele ning sealt otse haigla peauksest välja. Ma ei teadnud mida oma eluga nüüd peale hakata ning kuhu minna. Kodu ma ei saa ju minna. Esiteks- Kodu on liiga kaugel ja teiseks- mul pole seal mitte kui midagi teha. Kõik mis seal majas on. On Raido oma. Minu asju pole seal mitte ühtegi.. Või siiski?...
Ma läksin kuskile haigla lähedale parki ning jäin sinna ühe pingi lähedale paigale. mingi viisteist minutit hiljem tuli minu juurde üks nooruk, kellel oli käes üks pudel mingi läbipaistva vedelikuga. See oli viin. Ta tuli minu juurde ja pakkus seda mulle ka. "Tere neiu, mida te siin üksinda teete? Soovite?" Ütles nooruk ning ulatas viina pudeli minu suunas."Tere, mul pole lihtsalt mitte kuskile minna." Ma polnud küll eriline alkoholi tarbija, kuid nõustusin ikkagi. Ma tahtsin unustada kõik mis minuga viimastel päevadel juhtunud on ning olla kasvõi hetkeks probleemidest vaba. Ta istus minu juures olevale pingile ning küsis. "Mis mõttes pole kuskile minna? Sul siis kodu polegi või?" "Tänasest mitte" vastasin. "Mis siis juhtus?" küsis too, kui oli pudelist lonksu võtnud ning andis pudeli minu kätte. Niisiis ma rääkisin oma loo ära ja ta kuulas hoolega. Ilma, et me oleks isegi tähele pannud oli pudel tühi ning me mõlemad suht vintis ka. "Tule minu juurde. Sa ei saa siia küll jääda" Ma kõhklesin hetke, kuid mul polnud tõesti mitte kuskile minna. Niisiis ma nõustusin ning me hakkasime pargist ära minema. Enne kui me tema juurde läksime, käis noormees poes ära ja tõi kaks pudelit viina juurde.
Sel ajal mil me Martini juurde läksime, rääkisime paljustki. Ma ei tea miks- aga ma tundsin ennast vabalt temaga.. Kuigi me olime üksteist mõni tund tundnud. Võibolla sellepärast oli temaga hea suhelda ja koos olla, kuna ta oli hea kuulaja. Mul polnud väga pikka aega olnud kedagi kellele rääkida seda mis ma tunnen ja mida läbi elan. Mul polnud seni kedagi keda usaldada
Kui me olime jõudnud juba Martini maja juurde ja tuppa läksime, tuli meile uksepeal vastu üks naisterahvas, kes oli silmnähtavalt maruvihane ning hakkas kohemaid Martini sõimama. "Kus kurat sa jälle kollasid ja mis ratastoolis l*** sa meile siia maija tõid. Temaga sa siis viimasel ajal koguaeg koos oledki kui ma pean kodus passima ja tööd tegema. Sina aga liputad ringi sellisega. Kuidas saab olla selline l*** minust parem. Mul vähemalt on jalad all aga Tal pole neidki." See solvas mind hingepõhjani ja ma tahtsin sealt ära minna, kuid Martin peatas mu. Ta lükkas mind ratastooliga teise tuppa ja võttis 2 pitsi kapist ning valas meile viina. Ma vaikisin, kuna ma ei julenud midagi öelda.. Ma olin ju võõras kohas ja ega mitte kellelegi ei meeldi kui teda litsiks sõimatakse ja ratastoolis olekut meelde tuletatakse.. nii ei ole võimalik eluga edasi minna...
"Miks nii vaikne?" kysis Martin kui me olime juba 5 minutit laua taga istudes vaikinud. "Niisama" ütlesin ma vaikselt. Ma olin juba suht väsinud ka aga meil oli ju viina veel piisavalt järel.. niiet polnud võimalik puhata-- ja tegelikult võõras kohas ma ei saa magada.. lihtsalt võõras kohas on mul uni rikutud. Ma näen unes luupainajaid ja selletõttu kui yles ehmatan, on mul uni juba kadunud.
Kell hakkas lähenema südaööle ning me Martiniga olime juba suht täis...Martin oli juba unne suikunud laua taga ja ma üksinda olin üleval ja jõllitasinsin viimast poolt liitrit viina... Raadiost tuli minu ja Kevini lemmik laul ja ma tahtsin tantsida.. Ma olin unustanud juba, et ma elu lõpuni pean selles neetud ratastoolis olema ja üritasin tõusta... Kuid ma ei saanud... Niipea kui püsti hakkasin tõusma.. kukkusin põrandale. Üritasin küll ratastooli tagasi saada, aga ei õnnestunud... Ma hakkasin nutma ja natukese aja pärast suikusin ise ka unne. Hommikul kui ma ärkasin, avastasin, et ma ei ole enam põradal, vaid kuskil diivani peal. "Kuidas ma siia sain??" mõtlesin ma endamisi kui Martin teisest toast tuli ja mulle aspiriini tõi. "Ta oskab ka mõtteid lugeda. Mul tõesti väga paha olla. vähemalt saab sellest peavalust tänu aspiriinile lahti " "Tere hommikust!" ütles Martin ning ulatas mulle klaasi vett ja aspiriini. "Tere hommikust!" vastasin ning võtsin rohu ära. "Kuidas ma siia sain. Nii nagu ma mäletan.. kukkusin ma põrandale ja enam püsti ei saanud?" "Ma hommikul tõin su siia. Ega põrandal just hea magada ei ole.. Või mis?" "Seda küll" vastasin ning heitsin pikali tagasi... Martin võttis vee klassi ja läks köögi poole tagasi.
"Issand kuidas mul pea valutab!" hädaldasin, ise diivane peal lamades.. Ma tundsin, nagu mu pea oleks tahtnud õhku paisata ja süda oli ka paha. Ma polnud varem nii auti ennast joonud. vähemalt viimasel ajal mitte. Ma suikusin unne tagasi ja kui üles ärkasin, oli päike juba enamvähem looja läinud. Sel ajal mil ma magasin oli Martinile mingi sõber külla tulnud ja nad istusid köögis ning rääkisid päris valjusti. Tõmbasin ratastooli endale lähemale ja üritasin kuidagi ratastooli saada. Lõpuks kui õnnestus.. Läksin kööki ning nägin, et laua peal on pudel viskit ja 2 viina pudelit. "Kuidas sa ennast tunned?" oli esimene küsimus Martinilt, kui mind märkas kööki tulemas.. "Kõik on okey" vastasin suht unise häälega. "Kohvi tahad? Ma just natuke aega tagasi tegin" "Võiks kyll.." Martin tõusis siis püsti ja valas mulle kohvi. "See on külm juu??!" ytlesin ma Martinile. "On või? Ei ole võimalik, ma alles tegin, Onju Ats?" "Hmm.. ei mina enam mäleta.. mingi pool tundi tagasi vist tegid jah" "No ma panen uue kohvi siis keema.. Seni võid istuda ja meiega natukene viskit võtta." ütles martin ning lükkas mind ratastooliga lauale lähemale." Ahh las see kohvi jääb sinna paika. Muidu ei saa veel pärast magamagi" "Kui nii arvad!" ütles Martin ning istus laua taha tagasi. Pits oli jõudnud just Martinini. Martin võttis lonksu ning andis mulle ka. Alguses ma eriti ei tahtnud võtta aga mõtlesin ümber. "Mis see väike lonks ikka teeb?" mõtlesin endamisi... Üks pits- Mis asja... Kui üks pits oli jube võetud hakkasin igal ringil ikka jooma kuni avastasime, et nii viski kui ka viina pudelid on tyhjad. Martini sõber läks üle tee poodi ja tõi veel paar pudelit ning joomine jätkus. Kui veel üks pudel tühjaks sai olin ma juba suht autis. Naisterahvas ju ei kannata nii palju alkoholi kui mehed- Eriti nii kanget alkoholi.
Välisukse tagant oli kuulda kellegi kolistamist ja uks avanes. sisse tuli sama naisterahvas, kes eelmisel õhtul mind solvanud oli. Ta sammus otsejoones kööki. "Mis asja- Sa jälle täis kui tinavile. Sa mõnipäev kaineks saad ka või?" karjus too naisterahvas Martinile näkku. "Ja mida see siin jälle teeb. Ta pidi juba eile kaduma?!" karjus naisterahvas. Martin võttis tal randmest kinni nagu eelminegi õhtu ja viis ta üles korrusele.. tükk aega oli kuulda karjumist. Nii Martini - kui ka tolle naise oma. Ma tahtsin sealt minema saada ja hakkasin ukse poole minema. Avasin vaikselt ukse ja läksin välja. Läksin maja ette... Ja hakkasin ületama teed. Autosid sõitis toll hetkel palju ja täis peaga ma ei viitsinud oodata. "Ahh ei juhtu midagi.. Nagu öeldakse "Jumal kaitseb joodikuid" Küll ta mind ka siis kaitseb. Samal ajal kui ma teed hakkasin ületama tegi keegi ukse lahti ja karjus minu nime. Ma jäin ratastooliga seisma ja vaatasin tagasi. See oli Martin. "Emma, kao tee pealt ära. Sa jääd niimoodi auto alla." Karjus Martin ning hakkas minu poole jooksma. Kuid tulutult. Enne kui Martin minuni jõudis, ajas üks auto mind alla.
Lamasin- Liikumatult- Martin jõudis minuni ning oli kuulda et ta kutsub kiirabi.. Aga hilja juba.... Sinna tee peale ma surin.. Nüüd ma saan jälle kokku Keviniga, Keda saatus on minust eemale viinud kaks korda. Aga enam saatus minuga nii ei mängi... Ma lähen tema juurde... Ma lähen Kevini juurde.. See oli ainukene mõte mis mul peas oli enne surma!..