Post by imeilus1 on Jan 25, 2010 9:32:44 GMT -5
komenteerige... kas jätkan?
kriitikat...
ma pean leidma sõrmuse....kuid mul pole raha. Mida ma siis ometi tegema peaksin. On veel üks võimalus. ma ei usu et see õnnestub. Jalutan suurtest väravatest sisse ja kõnnin mööda valget kiviteed. Uhke mõisa paistab eemalt. Jalutan suure raud ukseni ning koputan. Uksele ilmub juba peast kiilaks jäänud vanamees.
Tere. Kas te soovite midagi? Küsib ta viisakalt. Noogutan ning ta naeratab kergelt.
Mida? Küsib ta lahkemalt kui enne.
Ma sooviks kohtuda ken sibulaga. Kui võib?
Oodake palun siin. Vastatakse mulle.
Seisan hetkel seal ja siis kutsutakse mind sisse. Astun suurde saali. Mult võetakse mu vihmavari ning mantel ning juhatatakse teed. Sammun kabineti ukse juurde ning ei tea mida teha. Tuleb ülemteener ja astub sisse. Ta viipab et minagi siseneks. Sisenen ja uksest mu taga väljub ülemteener. Jalutan suure laua juurde kus istub ken. Ta on lihasem kui varem ning ta kannab oma küljel püssi. Ta vaatab hetk minu poole ning paneb siis raamatu mida ta luges kinni. Ta pilk kinnitub mulle.
Noh? Küsib ta põlatud toonil.
Ma tulin et raha laenata. Vuristan vaikselt.
Ta kulm tõusis ning ta tekitas oma näole naeratuse. Milleks? Küsib ta jälle sama tooniga.
Ma tahan natalile sõrmust osta..aga mul pole niipalju raha. Ütlen ma juba veidi julgemalt.
Ta vaatab mind piinatud ilmel ning ütleb siis pikalt: okkei.
Ta tõuseb ning läheb seifi juurde. Ta pilk vilksatab minu ja seifi vahelt. Ta ütleb vihaselt: korralik inimene keeraks selja.
Keeran ja kuulen kuidas luuk nagiseb kui seda avatakse. Palju? Küsib ta
ütlen vaikselt. 12 490 krooni.
Ta lõkerdab naerda ja kuulen juba samme endani. Keeran ning vahin vastamisi üsna kena mehega või poisiga kes on just meheks saanud. Ta hallid silmad puurivad mind. Ta ulatab paki mille ma vastu võtan kuid ta sõrmed ei lase seda lahti kui ma proovin seda võtta.
5% ütleb ta tõsiselt.
Noogutan...
ta laseb pakil põrandale kukkuda. Kummardun ,et seda ülesse krahmata. Ta astub mu käele. Ta pilk minul on põletav. „kus ta on?“ kuulen sosinat oma peakohal. „kes?“ küsin talt. „sa TEAD küll kes?“ ägestub ta. Ta on hirmuäratav! Ta lihased pingulduvad ja ta hingetõmbed suurenevad. Ta on vihane. Miks? Kohkunult vastan talle: „ta on hotellis.“ ta heidab hooletu, kuid tänuliku pilgu mulle ja tormab uksest välja. Kas ma peaksin ka minema?
Poen oma valgete linade vahelt välja ja lipsan kapi juurde, kus asub hetkel mu kott. Tõmban lohvaka särgi selga ja teksad jalga. Hooletult seon ka juuksed krunni. Tõmban veel kapis natuke liiga suure pusa ja panen ka sokid jalga. Heidan viimase pilgu peeglile. „kõlbab küll..“ podisen endale ja kõnnin koridori. Haaran laualt kaasa uksekaardi ja rahakoti. Tõmban ketsid jalga ja avan ukse. Ehmatades kukub mu käest rahakott ja selle sisu katab kogu põranda. Ken heidab mulle kalgi pilgu. Hakkan põrandalt rahakoti sisu põrandalt kokku kraapima. Ken kükitab mu ette. „lilian..“ sosistab ta pehmel häälel. Vaatan ta puurivatesse hallikatesse silmadesse. „ kuidas sa mu leidsid?“ nõuan talt vastust. Ta maigutab suud. Su (ütleb seda erilise vastikusega) kallim tuli minu juurde.
Noogutan ja tõusen koos asjadega. Komberdan tuppa ja viskan need lauale. Ka ken tõuseb ja seisab kui külmunult seal. „miks sa seda teed mulle?“ ta hääl väljendab valu. Raputan pead tugevalt. „kas ma pean sulle meenutama mis juhtus?“ ta käsi tõuseb järsku. Mu kulm tõmbub kipra. Ta langetab käe sama kiirelt, kui ta selle ka tõstis. „ ei..“ vastab ta. Keeran seljaga tema poole ja vaatan aknast välja. Kuulen sammude lähenemist mulle ja seejärel uksepauku. „kõik pole kadunud..“ sosistab ta. Järjekordselt raputan oma pead. „minu jaoks on..“ pööran end ja näen kui abitult ta seisab laua juures. „tema surm ei muuda midagi!“ ütleb ta pahaselt.
kriitikat...
ma pean leidma sõrmuse....kuid mul pole raha. Mida ma siis ometi tegema peaksin. On veel üks võimalus. ma ei usu et see õnnestub. Jalutan suurtest väravatest sisse ja kõnnin mööda valget kiviteed. Uhke mõisa paistab eemalt. Jalutan suure raud ukseni ning koputan. Uksele ilmub juba peast kiilaks jäänud vanamees.
Tere. Kas te soovite midagi? Küsib ta viisakalt. Noogutan ning ta naeratab kergelt.
Mida? Küsib ta lahkemalt kui enne.
Ma sooviks kohtuda ken sibulaga. Kui võib?
Oodake palun siin. Vastatakse mulle.
Seisan hetkel seal ja siis kutsutakse mind sisse. Astun suurde saali. Mult võetakse mu vihmavari ning mantel ning juhatatakse teed. Sammun kabineti ukse juurde ning ei tea mida teha. Tuleb ülemteener ja astub sisse. Ta viipab et minagi siseneks. Sisenen ja uksest mu taga väljub ülemteener. Jalutan suure laua juurde kus istub ken. Ta on lihasem kui varem ning ta kannab oma küljel püssi. Ta vaatab hetk minu poole ning paneb siis raamatu mida ta luges kinni. Ta pilk kinnitub mulle.
Noh? Küsib ta põlatud toonil.
Ma tulin et raha laenata. Vuristan vaikselt.
Ta kulm tõusis ning ta tekitas oma näole naeratuse. Milleks? Küsib ta jälle sama tooniga.
Ma tahan natalile sõrmust osta..aga mul pole niipalju raha. Ütlen ma juba veidi julgemalt.
Ta vaatab mind piinatud ilmel ning ütleb siis pikalt: okkei.
Ta tõuseb ning läheb seifi juurde. Ta pilk vilksatab minu ja seifi vahelt. Ta ütleb vihaselt: korralik inimene keeraks selja.
Keeran ja kuulen kuidas luuk nagiseb kui seda avatakse. Palju? Küsib ta
ütlen vaikselt. 12 490 krooni.
Ta lõkerdab naerda ja kuulen juba samme endani. Keeran ning vahin vastamisi üsna kena mehega või poisiga kes on just meheks saanud. Ta hallid silmad puurivad mind. Ta ulatab paki mille ma vastu võtan kuid ta sõrmed ei lase seda lahti kui ma proovin seda võtta.
5% ütleb ta tõsiselt.
Noogutan...
ta laseb pakil põrandale kukkuda. Kummardun ,et seda ülesse krahmata. Ta astub mu käele. Ta pilk minul on põletav. „kus ta on?“ kuulen sosinat oma peakohal. „kes?“ küsin talt. „sa TEAD küll kes?“ ägestub ta. Ta on hirmuäratav! Ta lihased pingulduvad ja ta hingetõmbed suurenevad. Ta on vihane. Miks? Kohkunult vastan talle: „ta on hotellis.“ ta heidab hooletu, kuid tänuliku pilgu mulle ja tormab uksest välja. Kas ma peaksin ka minema?
Poen oma valgete linade vahelt välja ja lipsan kapi juurde, kus asub hetkel mu kott. Tõmban lohvaka särgi selga ja teksad jalga. Hooletult seon ka juuksed krunni. Tõmban veel kapis natuke liiga suure pusa ja panen ka sokid jalga. Heidan viimase pilgu peeglile. „kõlbab küll..“ podisen endale ja kõnnin koridori. Haaran laualt kaasa uksekaardi ja rahakoti. Tõmban ketsid jalga ja avan ukse. Ehmatades kukub mu käest rahakott ja selle sisu katab kogu põranda. Ken heidab mulle kalgi pilgu. Hakkan põrandalt rahakoti sisu põrandalt kokku kraapima. Ken kükitab mu ette. „lilian..“ sosistab ta pehmel häälel. Vaatan ta puurivatesse hallikatesse silmadesse. „ kuidas sa mu leidsid?“ nõuan talt vastust. Ta maigutab suud. Su (ütleb seda erilise vastikusega) kallim tuli minu juurde.
Noogutan ja tõusen koos asjadega. Komberdan tuppa ja viskan need lauale. Ka ken tõuseb ja seisab kui külmunult seal. „miks sa seda teed mulle?“ ta hääl väljendab valu. Raputan pead tugevalt. „kas ma pean sulle meenutama mis juhtus?“ ta käsi tõuseb järsku. Mu kulm tõmbub kipra. Ta langetab käe sama kiirelt, kui ta selle ka tõstis. „ ei..“ vastab ta. Keeran seljaga tema poole ja vaatan aknast välja. Kuulen sammude lähenemist mulle ja seejärel uksepauku. „kõik pole kadunud..“ sosistab ta. Järjekordselt raputan oma pead. „minu jaoks on..“ pööran end ja näen kui abitult ta seisab laua juures. „tema surm ei muuda midagi!“ ütleb ta pahaselt.