Post by Nasicc. on Apr 8, 2007 1:44:59 GMT -5
Tegu on ühe jutuga (ainult üks osa!), mille ma pidin viiendas kirjutama (2 aastat tagasi). Olid mingid teemad, et "Siis ma tõepoolest kartsin," "Minu 3 soovi kuldkalaksele" ja mingi värk vee, mida ma ei mäleta.
Ma hetkel ei oska seda juttu objektiivselt hinnata. Ma mäletan, et kui ma selle valmis sain, siis meeldis see täiega mulle endale ja ka teistele. Aga siis ma lugesin seda nii palju läbi, et seal konarlikumad kohad kaotada ja see kaotas minu jaoks võlu...
Siis meenub see ka, et taheti 180 sõna, aga ma läksin kirjutades hoogu. Ja siis avastasin jutu mingi... 120ga oli vist sõnu... Igal-juhul siis ma võtsin neid mõttetuid sõnu sealt ära, aga ikka jäi üle... Üks mu klassiõde tegi täpselt 180 sõna xD. Aga vb on see isegi hea, et piir oli... Enda arust tahtsin ma minategelast kuidagi... kas hulluks ajada/teha või siis teda kuskilt kaljult alla hüppama panna. :/ Väikese lapse mõistus.
Ja ma ei leidnud sellele ühtegi paremat kohta... Ta (minu arust) sobib kõikidesse kohtadesse peale naljakate.
Enivei. Siit ta tuleb.
Inimesed tänavatel jäid mind jõllitama, kui ma neist nagu tuulispask ülepeakaela mööda jooksin. Mõni isegi imestas, kuidas ma püsti püsisin.Aga minul olid hoopis teised mured, kui see, et mind nagu segast vaadatakse ning tõsiasi, et ma veidralt käitun. Mul oli lihtsalt vaja kiiresti eemale saada iidsest Grauen´i häärberist. Oli raske ette kujutada, et alles paar tundi tagasi olin ma rõõmsalt koos paarisõbraga kaarte mänginud, kuni... Ma ei taha meenutadagi, mis siis juhtus. See oli mu elu kõige hirmsam pool tundi, ma polnud kunagi nii kartnud. Me nimelt mõtlesime sõpradega mängida julgusmängu. Kes julgustükki ära ei tee, oleks häbiplekk. Nii juhtuski, et mina sain selle kõige hullema - minna pühasse, või mitte nii pühasse Grauen´i häärberisse ja veeta seal öö - kohas, kus aastaid tagasi tapeti perekond... Jah, selles väikeses ja rahulikus külakeses - Himmel, oli aastate eest toimunud mõrv - mõrv, mis jääb sellele linnakesele alatiseks meelde. Nimelt tapeti jõulude - kõige pühamal ajal aastas seal üks armastatumaid perekondi. Nende hinged ei pidavat siiani rahu saama, nad pidid seal ikka veel kummitama.Mitte keegi, mitte ükski, kes sinna oli läinud, polnud naasnud. Mina olen vist ainus sealt elusana vljuja, aga õudused, mida ma seal kogesin, ei unune mul kunagi. Ma tean, et jään alatiseks nägema sellest õudusunenägusid - kuidas üks väike, abitu tüdruk minu poole tuleb, karjatab ja kaob, jättes järgi ühe suure vereloigu põrandale ja mu riietele. Igaveseks.
Ma hetkel ei oska seda juttu objektiivselt hinnata. Ma mäletan, et kui ma selle valmis sain, siis meeldis see täiega mulle endale ja ka teistele. Aga siis ma lugesin seda nii palju läbi, et seal konarlikumad kohad kaotada ja see kaotas minu jaoks võlu...
Siis meenub see ka, et taheti 180 sõna, aga ma läksin kirjutades hoogu. Ja siis avastasin jutu mingi... 120ga oli vist sõnu... Igal-juhul siis ma võtsin neid mõttetuid sõnu sealt ära, aga ikka jäi üle... Üks mu klassiõde tegi täpselt 180 sõna xD. Aga vb on see isegi hea, et piir oli... Enda arust tahtsin ma minategelast kuidagi... kas hulluks ajada/teha või siis teda kuskilt kaljult alla hüppama panna. :/ Väikese lapse mõistus.
Ja ma ei leidnud sellele ühtegi paremat kohta... Ta (minu arust) sobib kõikidesse kohtadesse peale naljakate.
Enivei. Siit ta tuleb.
Inimesed tänavatel jäid mind jõllitama, kui ma neist nagu tuulispask ülepeakaela mööda jooksin. Mõni isegi imestas, kuidas ma püsti püsisin.Aga minul olid hoopis teised mured, kui see, et mind nagu segast vaadatakse ning tõsiasi, et ma veidralt käitun. Mul oli lihtsalt vaja kiiresti eemale saada iidsest Grauen´i häärberist. Oli raske ette kujutada, et alles paar tundi tagasi olin ma rõõmsalt koos paarisõbraga kaarte mänginud, kuni... Ma ei taha meenutadagi, mis siis juhtus. See oli mu elu kõige hirmsam pool tundi, ma polnud kunagi nii kartnud. Me nimelt mõtlesime sõpradega mängida julgusmängu. Kes julgustükki ära ei tee, oleks häbiplekk. Nii juhtuski, et mina sain selle kõige hullema - minna pühasse, või mitte nii pühasse Grauen´i häärberisse ja veeta seal öö - kohas, kus aastaid tagasi tapeti perekond... Jah, selles väikeses ja rahulikus külakeses - Himmel, oli aastate eest toimunud mõrv - mõrv, mis jääb sellele linnakesele alatiseks meelde. Nimelt tapeti jõulude - kõige pühamal ajal aastas seal üks armastatumaid perekondi. Nende hinged ei pidavat siiani rahu saama, nad pidid seal ikka veel kummitama.Mitte keegi, mitte ükski, kes sinna oli läinud, polnud naasnud. Mina olen vist ainus sealt elusana vljuja, aga õudused, mida ma seal kogesin, ei unune mul kunagi. Ma tean, et jään alatiseks nägema sellest õudusunenägusid - kuidas üks väike, abitu tüdruk minu poole tuleb, karjatab ja kaob, jättes järgi ühe suure vereloigu põrandale ja mu riietele. Igaveseks.