Post by vikerkaar on Jan 5, 2009 13:57:34 GMT -5
Oli tavaline suvehommik, päike paistab, väike tuuleiil ning vana maja mu kodust ainult paarisaja meetri kaugusel. Ma vihkan seda maja. Mingi mees oli sinna pööningule ennast ära thingyud. kuid ma olen seda ainult kaks korda kuulnud, neilt kes minu juures käinud on.
Siin palju inimesi ei käi, elame linnast päris kaugel ning siit sõidab maanteeni päris kaua.
Ma pole mitte kunagi seal majas käinud, see maja on ühe 2 korruseline, teisel korrusel on pööning ja mingi tuba. Mu ema on seal käinud, isegi lammutaja mehed kutsunud, kuid need ei tee midagi sest see maja pole meie maa peal. Tõesti, see maja pole meie maa peal, kuid meid häirib see.
Mul on väike õde, kes võib sinna ju täiesti vabalt minna ning temaga võib midagi juhtuda, kuid töömehed ütlesid et see on juba meie enda süü. Ise olen ma 15 aastane, koolis käin kuid enamusaja kirjutab ema mulle tõendeid, et olen haige, kuigi pole.
Me pole eriti rikkad, seega maksab autosõit lähimasse bussijaama + bussisõit veel koolini päris palju. Õnneks on suvevaheaeg, veel kaks kuud. Täna hommikul oli mul eriti igav, ema ja isa olid tööl ning õde oli lasteaias. Ema töötab lasteaias ning isa torumehena, niiet isa viib tavaliselt õe ja ema lasteaeda ära ning siis läheb ise.
Olen tavaliselt üksi kodus. Talvel on siin eriti õudne - pime. Vahepeal läheb elekter ka ära ning ma olen üksi pimedas. Ma mõtlen siis tavaliselt selle vana maja peale, mis se al meie maja lähedal tühja ja lagunenuna seisab. Suvi on mu lemmikaastaaeg, soe ja valge. Mõtlesin minna sinna vanna majja, et näha milline seal üldse on.
Ema on selle mulle ära keelanud, kuid ma arvan et 15 aastast last ei hoia miski enda kodu lähedal olevast majast eemal. Niisiis panin ma omale kalossid jalga ning hakkasin liikuma, metsas oli ilus lindude sirin, ka metsakohin silitas mu kõrvu. Liikusin siis edasi, Jõudsin vana majani, vaatasin selle peale ning mõtlesin, kas ikka tasub minna?
Lõppude lõpuks lähen ma sinna ikka, niivõinaa kas täna või homme. Võtsin siis julguse kokku ning astusin majja. Seal kõikusid aknaruudud, katki lööduna ning seal oli redel, redel oli korras, sest seal käivad töömehed vahel vaatamas, ega see maha lagunenud pole. Ma ei tea miks, igatahes läksin ma redelist ülesse, majas ei olnud pime, sest aknad olid suured ja katki.
Redelist ülesse minnes olin ma vist pööningul, nägin mingit laes kõikuvat nööri. Hüppasin kähku redelilt alla, astusin kalossidega läbi klaasikildude ning sealt edasi jooksin. Tee peal tuli kõva kolksatus, mõtlesin, et see on ilmselt see redel, mille pealt ma kähku maha hüppasin.
Siin palju inimesi ei käi, elame linnast päris kaugel ning siit sõidab maanteeni päris kaua.
Ma pole mitte kunagi seal majas käinud, see maja on ühe 2 korruseline, teisel korrusel on pööning ja mingi tuba. Mu ema on seal käinud, isegi lammutaja mehed kutsunud, kuid need ei tee midagi sest see maja pole meie maa peal. Tõesti, see maja pole meie maa peal, kuid meid häirib see.
Mul on väike õde, kes võib sinna ju täiesti vabalt minna ning temaga võib midagi juhtuda, kuid töömehed ütlesid et see on juba meie enda süü. Ise olen ma 15 aastane, koolis käin kuid enamusaja kirjutab ema mulle tõendeid, et olen haige, kuigi pole.
Me pole eriti rikkad, seega maksab autosõit lähimasse bussijaama + bussisõit veel koolini päris palju. Õnneks on suvevaheaeg, veel kaks kuud. Täna hommikul oli mul eriti igav, ema ja isa olid tööl ning õde oli lasteaias. Ema töötab lasteaias ning isa torumehena, niiet isa viib tavaliselt õe ja ema lasteaeda ära ning siis läheb ise.
Olen tavaliselt üksi kodus. Talvel on siin eriti õudne - pime. Vahepeal läheb elekter ka ära ning ma olen üksi pimedas. Ma mõtlen siis tavaliselt selle vana maja peale, mis se al meie maja lähedal tühja ja lagunenuna seisab. Suvi on mu lemmikaastaaeg, soe ja valge. Mõtlesin minna sinna vanna majja, et näha milline seal üldse on.
Ema on selle mulle ära keelanud, kuid ma arvan et 15 aastast last ei hoia miski enda kodu lähedal olevast majast eemal. Niisiis panin ma omale kalossid jalga ning hakkasin liikuma, metsas oli ilus lindude sirin, ka metsakohin silitas mu kõrvu. Liikusin siis edasi, Jõudsin vana majani, vaatasin selle peale ning mõtlesin, kas ikka tasub minna?
Lõppude lõpuks lähen ma sinna ikka, niivõinaa kas täna või homme. Võtsin siis julguse kokku ning astusin majja. Seal kõikusid aknaruudud, katki lööduna ning seal oli redel, redel oli korras, sest seal käivad töömehed vahel vaatamas, ega see maha lagunenud pole. Ma ei tea miks, igatahes läksin ma redelist ülesse, majas ei olnud pime, sest aknad olid suured ja katki.
Redelist ülesse minnes olin ma vist pööningul, nägin mingit laes kõikuvat nööri. Hüppasin kähku redelilt alla, astusin kalossidega läbi klaasikildude ning sealt edasi jooksin. Tee peal tuli kõva kolksatus, mõtlesin, et see on ilmselt see redel, mille pealt ma kähku maha hüppasin.