Post by geisha on Jan 2, 2009 7:05:13 GMT -5
|2|
Paar nädalat Hiljem.
"Kertu. Ütles poiss
Mis on? küsisin vaadates poisile silma.
Ma armastan sind lausus poiss
Ma olin tema juures juba mitu nädalat, aga tema ütleb alles nüüd seda. Aga vahet pole. Ma pole kurb ega vihane sellepärast.
Vaatasin poisile imestunud näoga otsa.
Henri laususin ma .
Tean, et see tuli ootamatult, aga ma olen lihtsalt oma tundeid varjanud juba kaua aega. Ja ma tundsin, et ma pean sulle seda .." seletas poiss aga ma panin käe tema suule, et ta ei ütleks enam sõnagi.
Tegin talle musi ning läksin kööki. Seal istus poisi ema Elisabeth.
"Mis juhtus?" küsis Elisabeth minult, kui ma ruttates kööki läksin.
"Ei midagi." vastasin ma talle ning võtsin kallasin endale kohvi.
Panin paar lusikatäit suhkurt ning piima kohvi sisse ning istusin laua taha täpselt Elisabethi vasta.
"Räägi, mis mure sul on." ütles Elisabeth, "Tean, et sind vaevab miski."
"Ma.." alustasin oma juttu, mõtlesin kas rääkida või mitte. Kuid otsustasin ikkagi rääkida.
"Henri ütles, et ta armastab mind." laususin ma.
"Lõpuks ütles ta sulle tõtt." ütles Elisabeth.
"Sa teadsid? Kaua?" küsisin ma
"Jah, ma teadsin. Sellest päevast kui Ta haiglas oli. Kui sina kohvikusse läksid ja mina palatisse jäin rääkis ta mulle, mida ta sinu vastu tunneb." rääkis Elisabeth.
"Elisabeth." laususin ma.
"Mis on?" küsis naine pannes oma kohvitass lauale.
"Aga.. Mida ma tegema peaksin?" küsisin Henri emalt nõu.
"Seda, mida su süda ütleb." lausus poisi ema.
"Aga, ma ju ei tea mida mu süda ütleb." vastasin ma, olles segaduses.
Segaduses kuna ma ei mõistnud oma südame häält.
"Et teada saada, mida su süda räägib pead sa leidma ennem iseenda. Sa pead mõtlema, mida sina soovid, tahad." rääkis Elisabeth, "Ja siis mõistad sa oma südame keelt."
"Aga.." hakkasin ma rääkima, kuid Elisabeth katkestas mu.
"Otsi endale paberit ja pliiatsit. Kirjuta oma soovid/mõtted ülesse ja siis loe neid. Mõtle ning pane iga soovi/mõtte juurde negatiivsust ja positiivsust." ütles Elisabeth ning pani oma tassi käest ära ning läks tuppa.
Istusin paar minutit vaikuses ning siis kuulsin oma telefonihelinat.
Võtsin ruttu oma taskust väikese liug-klapiga musta samsungi, et kedagi see helin ei häiriks.
"Jaa." ütlesin ma pannes kõrva äärde mobla.
"Kertu?" küsis keegi naisterahvas.
"Kes küsib?" küsisin ma kuna, sisse tulev kõne oli varjatud numbriga.
"Ei tunne ära?" küsis naine.
"Ema?" küsisin ma.
"Jah." vastas naine, "Mis sa präegu teed? Sul aega on?"
"Midagi, jõin just kohvi. Ikka on." vastasin ma
"Aga, tule minuga shoppama?" küsis ema.
"Kuuled, aga saame Stcokmani juures kokku." ütlesin ma.
"Mm. aga ma võin sulle järgi tulla." ütles ema.
"Tule." ütlesin ma, kuna ma ei viitsinud eriti jalutada.
"Tee siis ruttu. Ma paari minuti pärast Henri maja juures." ütles ema ning katkestas kõne.
"Juba." laususin ma iseendale vaikselt.
Panin ruttu kohvitassi käest ning läksin elutuppa, kus istus Henri ning vaatas telekat.
"Henri." ütlesin ma
"Mis juhtus?" küsis poiss.
"Ma pean ära minema, tulen pärast tagasi." ütlesin ma poisile armsalt otsa vaadates, "Ema tahtis minuga poodidesse minna. Ega sa pahane pole?"
"Mine. Ei ole." vastas poiss rõõmsalt.
"Olgu." ütlesin ma ning läksin võtsin nagist oma joppe ja ukse kõrvalt haarasin tossud. Panin tossud jalga ning jope selga ning läksin välja.
Nägin juba oma ema autot. Must audi seisis täpselt tee kõrval.
"Tsau, ema." ütlesin ma talle autosse sisse minnes.
"Tsau jah." vastas ema.
"Kuuled ma mõtlesin, et võiksime minna poodidesse kuna me pole ammu juba kahekesi midagi teinud." rääkis ema
"Jah, see oli hea mõtte." vastasin ma ning jäin oma mõttetesse.
Ema vaatas mind imelikult. Kuigi ma olin ebareaalsuses tundsin ma äkitselt oma ema sügavaid ning küsivaid pilke.
"Kertu." lausus ema.
"Mis on?" küsisin ma ning saabusin taas oma mõttetes reaalsusesse.
"Millest saa nii tungivalt mõtlesid?" küsis ema.
"Eem.. Ei millestki." vastasin ma.
"Räägi." ütles ema, "Kas Henriga on midagi halvasti?"
"Ei temaga on kõik korr..ras." ütlesin ma
"Aga tema peale sa mõtlesid ju?" küsis ema.
"Jah." vastasin ma emale ausalt.
Otsustasin emale kõik ausalt ära rääkida. Rääkisin terve sõiduaja emale mida Henri mulle öelnud oli. Ka ema andis mulle nõu-d.
Henri ema andis mulle sarnast nõu-d, mis minu emagi.
Paar nädalat Hiljem.
"Kertu. Ütles poiss
Mis on? küsisin vaadates poisile silma.
Ma armastan sind lausus poiss
Ma olin tema juures juba mitu nädalat, aga tema ütleb alles nüüd seda. Aga vahet pole. Ma pole kurb ega vihane sellepärast.
Vaatasin poisile imestunud näoga otsa.
Henri laususin ma .
Tean, et see tuli ootamatult, aga ma olen lihtsalt oma tundeid varjanud juba kaua aega. Ja ma tundsin, et ma pean sulle seda .." seletas poiss aga ma panin käe tema suule, et ta ei ütleks enam sõnagi.
Tegin talle musi ning läksin kööki. Seal istus poisi ema Elisabeth.
"Mis juhtus?" küsis Elisabeth minult, kui ma ruttates kööki läksin.
"Ei midagi." vastasin ma talle ning võtsin kallasin endale kohvi.
Panin paar lusikatäit suhkurt ning piima kohvi sisse ning istusin laua taha täpselt Elisabethi vasta.
"Räägi, mis mure sul on." ütles Elisabeth, "Tean, et sind vaevab miski."
"Ma.." alustasin oma juttu, mõtlesin kas rääkida või mitte. Kuid otsustasin ikkagi rääkida.
"Henri ütles, et ta armastab mind." laususin ma.
"Lõpuks ütles ta sulle tõtt." ütles Elisabeth.
"Sa teadsid? Kaua?" küsisin ma
"Jah, ma teadsin. Sellest päevast kui Ta haiglas oli. Kui sina kohvikusse läksid ja mina palatisse jäin rääkis ta mulle, mida ta sinu vastu tunneb." rääkis Elisabeth.
"Elisabeth." laususin ma.
"Mis on?" küsis naine pannes oma kohvitass lauale.
"Aga.. Mida ma tegema peaksin?" küsisin Henri emalt nõu.
"Seda, mida su süda ütleb." lausus poisi ema.
"Aga, ma ju ei tea mida mu süda ütleb." vastasin ma, olles segaduses.
Segaduses kuna ma ei mõistnud oma südame häält.
"Et teada saada, mida su süda räägib pead sa leidma ennem iseenda. Sa pead mõtlema, mida sina soovid, tahad." rääkis Elisabeth, "Ja siis mõistad sa oma südame keelt."
"Aga.." hakkasin ma rääkima, kuid Elisabeth katkestas mu.
"Otsi endale paberit ja pliiatsit. Kirjuta oma soovid/mõtted ülesse ja siis loe neid. Mõtle ning pane iga soovi/mõtte juurde negatiivsust ja positiivsust." ütles Elisabeth ning pani oma tassi käest ära ning läks tuppa.
Istusin paar minutit vaikuses ning siis kuulsin oma telefonihelinat.
Võtsin ruttu oma taskust väikese liug-klapiga musta samsungi, et kedagi see helin ei häiriks.
"Jaa." ütlesin ma pannes kõrva äärde mobla.
"Kertu?" küsis keegi naisterahvas.
"Kes küsib?" küsisin ma kuna, sisse tulev kõne oli varjatud numbriga.
"Ei tunne ära?" küsis naine.
"Ema?" küsisin ma.
"Jah." vastas naine, "Mis sa präegu teed? Sul aega on?"
"Midagi, jõin just kohvi. Ikka on." vastasin ma
"Aga, tule minuga shoppama?" küsis ema.
"Kuuled, aga saame Stcokmani juures kokku." ütlesin ma.
"Mm. aga ma võin sulle järgi tulla." ütles ema.
"Tule." ütlesin ma, kuna ma ei viitsinud eriti jalutada.
"Tee siis ruttu. Ma paari minuti pärast Henri maja juures." ütles ema ning katkestas kõne.
"Juba." laususin ma iseendale vaikselt.
Panin ruttu kohvitassi käest ning läksin elutuppa, kus istus Henri ning vaatas telekat.
"Henri." ütlesin ma
"Mis juhtus?" küsis poiss.
"Ma pean ära minema, tulen pärast tagasi." ütlesin ma poisile armsalt otsa vaadates, "Ema tahtis minuga poodidesse minna. Ega sa pahane pole?"
"Mine. Ei ole." vastas poiss rõõmsalt.
"Olgu." ütlesin ma ning läksin võtsin nagist oma joppe ja ukse kõrvalt haarasin tossud. Panin tossud jalga ning jope selga ning läksin välja.
Nägin juba oma ema autot. Must audi seisis täpselt tee kõrval.
"Tsau, ema." ütlesin ma talle autosse sisse minnes.
"Tsau jah." vastas ema.
"Kuuled ma mõtlesin, et võiksime minna poodidesse kuna me pole ammu juba kahekesi midagi teinud." rääkis ema
"Jah, see oli hea mõtte." vastasin ma ning jäin oma mõttetesse.
Ema vaatas mind imelikult. Kuigi ma olin ebareaalsuses tundsin ma äkitselt oma ema sügavaid ning küsivaid pilke.
"Kertu." lausus ema.
"Mis on?" küsisin ma ning saabusin taas oma mõttetes reaalsusesse.
"Millest saa nii tungivalt mõtlesid?" küsis ema.
"Eem.. Ei millestki." vastasin ma.
"Räägi." ütles ema, "Kas Henriga on midagi halvasti?"
"Ei temaga on kõik korr..ras." ütlesin ma
"Aga tema peale sa mõtlesid ju?" küsis ema.
"Jah." vastasin ma emale ausalt.
Otsustasin emale kõik ausalt ära rääkida. Rääkisin terve sõiduaja emale mida Henri mulle öelnud oli. Ka ema andis mulle nõu-d.
Henri ema andis mulle sarnast nõu-d, mis minu emagi.