Post by geisha on Nov 30, 2008 10:49:37 GMT -5
Pikk tumeda peaga tüdruk ja heledate juustega poiss Rivo olid Meriti juures kodus. Muidugi ei käinud nad . Kuigi meeldisid üksteile väga . Tüdruk tõusis püsti lükkas üle õla oma tumepruune juukseid ja lausus : ,,Sa meeldid mulle väga ,,
Tüdrukul oli nii häbi , et ta oli armunud oma parima sõbra poissi. Poiss ei jõudnud sõnagi lausuda , kui helises uksekell . Tüdruk läks kiire sammuga trepist alla , et mitte ühtegi sõna enam poisile öelda. Ei tea mida küll poiss hetkel tunneb. Kas ta hakkab mind nüüd ignoreerima ?? Või ta lihtsalt võtab seda kui väikset nalja? Ma ei tea, mis nüüd saab . Kas Kelly hakkab mind vihkama või ei ? Mu peas keerleb nii palju mõtteid, et ise ka enam ei tea mida mõelda.
Trepist alla minnes tundsin , kuidas mu süda peksles . Olin õnnelik, et julgesin Rivole tõtt öelda, aga samas olen hirmul, mis nüüd Kelly ütleb või teeb ?!? Hakkasin ust avama, kuid käsi värises jubedalt. Haarasin siis teise käega ukselingist, nüüd õnnestus mul avada uks.
Ukse taga oli Kelly , ta oli maruvihane. Pole ime, et ta veel plahvatand pole, ta nägu oli hirmuäratav. "Mis juhtus? " küsisin otsekohe, kuna ma ei teadnud mis juhtund oli . "Sa veel küsid. Ära nüüd hakka süütukest mängima. Arvasin, et oleme veel parimad sõbrannad, aga sinusugusega mina enam pole. " vastas sellepeale Kelly, ta astus sisse, et keegi teine ei kuuleks. "Mis ma nüüd tegin ?" küsisin ma. Nüüd tuleb tema ka , isegi piisavalt probleeme.
"Minu poisiga on siis hea flirtida ?" küsis Kelly ta astus veel paar sammu lähemale. Mul tekkis tunne, et ta tuleb kohe kallale. Astusin paar sammu eemale. "Ma ei teeks sulle nii." ütlesin ma, oma nuttu tagasi hoides . Mul oli nii kahju, et pidin oma parimale sõbrannale valetama. Nüüd oli mul mõttes aind see, et mis saab siis, kui Rivo alla tuleb ning Kelly teda siin näeb. Siis olen vist tema usalduse ja sõpruse igaveseks kaotanud.
Ja oligi see hetk. Rivo avas ukse ning ta kõndis trepist alla. "Rivo!!" ütles Kelly, kui ta oli kuulnud kedagi ülevalt tulemas. Ta tundis muidugi Rivo hääle ära , kui poiss vastas "Jaa".
Kelly vaatas mulle otsa nii vihase näoga, et ma oleksin tahtnud lihtsalt oma kodust minema joosta . Nüüd oli mul tunne, et enam ma ei jõua pisaraid tagasi hoida . Panin oma käed näo ette ning nuttsin. Ma ei tea, miks ?, aga lihtsalt ma hakkasin nutma. Minust ei hoolinud hetkel keegi . Keegi ei pannud tähele, et ma olin iseenda pisaratesse uppumas.
"Kelly " ütles poiss kui ta astus veel trepi viimasele astmele. " Mis sa siin teed?"
"Ma tulin Meriti juurde. " vastas tüdruk " Miks sa ise siin oled? "
Poisil oli kerge vastata , kuna ta käis Meritiga ühes klassis. Tavaliselt oligi kõige kergem valetada, et tõid/laenasid mingisuguse kooli asja. Siis Rivo vastas: "Ma tõin Meritile Keemia vihiku."
"Mhm.. Nojh" vastas sellepeale Kelly.
Mu süda läks kohe kergemaks, kartsin juba, et Rivo ütleb Kellyle ka, mis ma olin ennem üleval öelnud. Lootsin, et Kelly ei ütle enam midagi vaid nüüd läheb ära või hakkab millestki muust rääkima.
Kelly läks poisi juurde ning suudles poissi. Kelly tegi seda meelega, minu nähes, et ma oleksin armukade. Aga sellega ta pani ikka täiesti mööda. Hetkel ei tundnud ma ei armukadedust, viha ega midagi muud. Mul oli hetkeks kõigist ükskõik. Mu süda oli lihtsalt jäätunud. Kõik tunded oli kadunud , isegi mõteid polnud . Nende suudlus oleks kestnud nagu terve igavik.
"Kas sa jääd siia?" küsisin Kellylt.
"Ma ei tea!!" vastas ta.
"Me jääme Rivoga siia, ma võtsin paar head filmi ka kaasa. Muidugi siis jääme kui sa lubad ja Rivo tahab." vastas Kelly
Muidugi valetasin jälle neile otse näkku: " Võite küll, mul tulevad vanemad nagunii alles pühapäeval koju. Mul on kapis veel paar pakki popkorne"
"Tore, jääd siia ?" küsis Kelly Rivolt. Ta vaatas poisile nii sügava pilguga otsa, et poiss ei oskandki kohe midagi vastata .
"Jah" vastas poiss ning ta ei julgend oma pilku tõsta . Ta hoidis oma pilku maas.
"Mhm .. mida veel? äkki jäävad siia veel elama ka??" mõtles Merit
Tüdrukul oli nii häbi , et ta oli armunud oma parima sõbra poissi. Poiss ei jõudnud sõnagi lausuda , kui helises uksekell . Tüdruk läks kiire sammuga trepist alla , et mitte ühtegi sõna enam poisile öelda. Ei tea mida küll poiss hetkel tunneb. Kas ta hakkab mind nüüd ignoreerima ?? Või ta lihtsalt võtab seda kui väikset nalja? Ma ei tea, mis nüüd saab . Kas Kelly hakkab mind vihkama või ei ? Mu peas keerleb nii palju mõtteid, et ise ka enam ei tea mida mõelda.
Trepist alla minnes tundsin , kuidas mu süda peksles . Olin õnnelik, et julgesin Rivole tõtt öelda, aga samas olen hirmul, mis nüüd Kelly ütleb või teeb ?!? Hakkasin ust avama, kuid käsi värises jubedalt. Haarasin siis teise käega ukselingist, nüüd õnnestus mul avada uks.
Ukse taga oli Kelly , ta oli maruvihane. Pole ime, et ta veel plahvatand pole, ta nägu oli hirmuäratav. "Mis juhtus? " küsisin otsekohe, kuna ma ei teadnud mis juhtund oli . "Sa veel küsid. Ära nüüd hakka süütukest mängima. Arvasin, et oleme veel parimad sõbrannad, aga sinusugusega mina enam pole. " vastas sellepeale Kelly, ta astus sisse, et keegi teine ei kuuleks. "Mis ma nüüd tegin ?" küsisin ma. Nüüd tuleb tema ka , isegi piisavalt probleeme.
"Minu poisiga on siis hea flirtida ?" küsis Kelly ta astus veel paar sammu lähemale. Mul tekkis tunne, et ta tuleb kohe kallale. Astusin paar sammu eemale. "Ma ei teeks sulle nii." ütlesin ma, oma nuttu tagasi hoides . Mul oli nii kahju, et pidin oma parimale sõbrannale valetama. Nüüd oli mul mõttes aind see, et mis saab siis, kui Rivo alla tuleb ning Kelly teda siin näeb. Siis olen vist tema usalduse ja sõpruse igaveseks kaotanud.
Ja oligi see hetk. Rivo avas ukse ning ta kõndis trepist alla. "Rivo!!" ütles Kelly, kui ta oli kuulnud kedagi ülevalt tulemas. Ta tundis muidugi Rivo hääle ära , kui poiss vastas "Jaa".
Kelly vaatas mulle otsa nii vihase näoga, et ma oleksin tahtnud lihtsalt oma kodust minema joosta . Nüüd oli mul tunne, et enam ma ei jõua pisaraid tagasi hoida . Panin oma käed näo ette ning nuttsin. Ma ei tea, miks ?, aga lihtsalt ma hakkasin nutma. Minust ei hoolinud hetkel keegi . Keegi ei pannud tähele, et ma olin iseenda pisaratesse uppumas.
"Kelly " ütles poiss kui ta astus veel trepi viimasele astmele. " Mis sa siin teed?"
"Ma tulin Meriti juurde. " vastas tüdruk " Miks sa ise siin oled? "
Poisil oli kerge vastata , kuna ta käis Meritiga ühes klassis. Tavaliselt oligi kõige kergem valetada, et tõid/laenasid mingisuguse kooli asja. Siis Rivo vastas: "Ma tõin Meritile Keemia vihiku."
"Mhm.. Nojh" vastas sellepeale Kelly.
Mu süda läks kohe kergemaks, kartsin juba, et Rivo ütleb Kellyle ka, mis ma olin ennem üleval öelnud. Lootsin, et Kelly ei ütle enam midagi vaid nüüd läheb ära või hakkab millestki muust rääkima.
Kelly läks poisi juurde ning suudles poissi. Kelly tegi seda meelega, minu nähes, et ma oleksin armukade. Aga sellega ta pani ikka täiesti mööda. Hetkel ei tundnud ma ei armukadedust, viha ega midagi muud. Mul oli hetkeks kõigist ükskõik. Mu süda oli lihtsalt jäätunud. Kõik tunded oli kadunud , isegi mõteid polnud . Nende suudlus oleks kestnud nagu terve igavik.
"Kas sa jääd siia?" küsisin Kellylt.
"Ma ei tea!!" vastas ta.
"Me jääme Rivoga siia, ma võtsin paar head filmi ka kaasa. Muidugi siis jääme kui sa lubad ja Rivo tahab." vastas Kelly
Muidugi valetasin jälle neile otse näkku: " Võite küll, mul tulevad vanemad nagunii alles pühapäeval koju. Mul on kapis veel paar pakki popkorne"
"Tore, jääd siia ?" küsis Kelly Rivolt. Ta vaatas poisile nii sügava pilguga otsa, et poiss ei oskandki kohe midagi vastata .
"Jah" vastas poiss ning ta ei julgend oma pilku tõsta . Ta hoidis oma pilku maas.
"Mhm .. mida veel? äkki jäävad siia veel elama ka??" mõtles Merit