Post by milluuu on Aug 3, 2008 6:05:31 GMT -5
ma avan oma silmad. ma ei saa aru kus ma olen ja mis on juhtunud. ma laman voodis kuskil väga heledas toas. mu kõrval on tilguti. kõik on väga ähmane, mul igalt poolt valutab nagu keegi pussitaks mind või nii. ma vaatan oma lauale ning näen ühte väga kena poisi pilti millel on must lint ja mille kõrval põleb valge küünal. ma üritan meenutada kes see poiss on. mul on liiga paha olla , et meenutada mis on juhtunud või kes see poiss on. näen oma ema sisse astumas, ainult teda mäletan. ta jookseb mu juurde silmad pisarais ning annab musi mu põsele ja nutab edasi. ta vist nutab õnnest, vähemalt ma nii arvan. ta suudab vaevu rääkida ja ütleb ainult üht "marelle, jumal tänatud et sa elus oled". naeratan talle. mu uudishimu on nii suur et pean küsima kes see poiss seal pildil on. ema jääb vakka ja vaatab suurte silmadega mulle otsa. ta vastab väriseva häälega mu küsimusele: "Kaspar, kas sa ei mäleta kes ta on ?" "ei" vastan mina selle peale. mu ema hingab sügavalt ning ütleb : "su poiss". hetkel käis justkui pauk ja kõik meenub paugu pealt. mu silmad täituvad pisaratega.
kõik need koosveedetud ajad on nüüd täielik minevik ja samuti kaspar. see ei saa tõsi olla, mõtlen ma. ma vaatan aina lakke ja mu silme ees joookseb justkui film meie koosveedetud ajast. see päev on siiani mul silme ees kui see tsikk kaspari maha lasi.
ma seisan pargis, kuulan muusikat, mu juuksed lehvivad õhus. keeegi järsku kallistab mind selja tagant. see on muidugi kaspar. ma pööran ümber ja näen teda, mu nägu läheb alati naerule kui teda näen. "tsau tibuke." ütleb ta mulle alati kui me kokku saame . ta on justkui päike mu elus. me lähme koos ühe sõbra sünnipäeva peole. kui ma õigesti mäletan siis läksime kadri sünnipäevale. ta pidas kuskil maakohas oma majas. tema vanematel on tegelt suht pohhui mida ta teeb seal, ja kas joob või nii. me pidime sinna bussiga sõitma, kuskil pooltundi.
jõuame maja juurde. ning kuuleme tümpsu. astume uksest sisse, näen kadrit ning jooksen tema juurde : "kadriii , palju palju palju õnne sünnipäevaks!" ja annan talle kingi, kaspar annab lilled ning soovib samuti õnne. taisi tuleb mu juurde: "noh jälle ninapidi kaspariga koos? " "väga häirib ?" vastan mina sellepeale. taisi on kaspari kunagine tüdruk. aga jah neil ei klappinud kuidagi. taisi ei ole kasparist ikka viie aasta jooksul üle saanud. vaatan ringi ja otsin kasparit, ta on suht kadunud, ma ei leia teda.
käib pauk. kõik hakkavad karjuma ning jooksevad üles. mu süda klopib sees täiega ning kardan nii et käed värisevad. jooksen üles.
ma jooksne üles. ma ei saa aru mis on toimunud sest suur rahvahulk on mu ees. ma suman läbi inimeste ja mida lähemale jõuan seda kiiremini hakkab süda lööma. ma seisan kaspari kohal. mul pole mingusugust mõtet peas. ainult, et miks mina ? ma laskun põlvili ja võtan kaspari käe. ta ei ole õnneks veel surnud ja ma mõtlen et kõik saab korda. ta käsi väriseb, ta üritab midagi öelda: marelllle...ma...ma...armastan.. sind ! ta käed ei värise enam, ma mõtlen veelgi rohkem et nüüüd saab kõik korda, aga ,ei midagi on valesti. ta silmad on viimased viis minutit kinni olnud. saabub kiirabi kohale. mind viiakse eemale, teda hakkatakse elustama. ma hakkan värisema ja mõtlen et äkki ei saagi kõik korda ? lõpuks saan aru, et kasparit pole enam, sest kiirabi üritab ikka teda elustada. täitsa perses, mida ma nüüd teen , ma ei suuda ju ilma sinuta elada . ja see tsikk kes ta maha lasi on elus ja rõõmust laes selline tuleks oksa tõmmata. ma ei suuda seda tsikki vaadata . karin lohutab mind, hui aitab see. ma jooksen katuse ääre poole ja hüppan. tuuuuul vihiseb mu kõrvades, ma kuulen kuidas inimesed karjuvad ja ... rohkem ma ei mäleta. nüüd ma siin olen, haiglas, ELUS . mind täidab viha kui ma mõtlen santra peale. mui ainus mõte on nüüd. et ma lasen ta maha või nii. sest kuidas selline parasiit saab elada ? tal on jah hea olla, kaif käes , kätte on ka makstud . aga kas ta ei mõtle minu , tema vanemate, minu vanemate peale ? nigunii ei mõtle . mind kummitab see mõte , ma lasen ta maha . ma kujutan isegi ette kuidas ta kuseb püksid hirmust täis ja anub et ma talle kuuli pähe ei laseks . hui ei lase . ma olen niiisügaval mõtetes , et mu ema ehmatab mind kui ta küsib kuidas mul on ? persse mis küsimus see on ? kuidas sul on ä ?
ma olen niii vihane ja masenduses korraga et jube . ema vaatab mind, ja ütleb: " nüüd saab kõik korda ". mina seepeale : " kõik saab korda ? nalja teed ? kaspar on ju surnud ja kuidas peaks kõik korda saama ? "
ema : " ära ole nii pahur , ole õnnelik et sa ise elus oled . " mina : " kuidas ma peaks õnnelik olema kui ma üritasin endalt elu võtta ? "
ema jääb selle peale vakka. ma vaatan aknast välja, õues on ilus selge ilm. " ema , millal matused on ? " küsin kurvalt . " ülehomme vist " vastab ema. " aga ma tulen ka juu . " vastan ma . " tuledki , arstiga on räägitud. "
*möödub 2 päeva*
ma sean ennast valmis, mulle antakse tugevatoimelise valuvaigisteid sisse ja kaasa. ma omal jalal ei saa minna seega pean ratastoolis minema. me hakkame minema , issi auto ootab juba maja ees. ma istun autosse, ema pakib ratastooli pagastnikusse kaasa. ma olen terve tee vait olnud ja nutnud, õudne on mõelda, et kõik see on tõsi ja kaspar maetakse mulla alla. ma ei suuda ju ilma temata elada.
me jõuame kohale, ema toob ratastooli. ratastoolis ma saan ise mindud kabelini . jõuan kabelisse ja näen avatut kirstu kus on kaspar .
kõik need koosveedetud ajad on nüüd täielik minevik ja samuti kaspar. see ei saa tõsi olla, mõtlen ma. ma vaatan aina lakke ja mu silme ees joookseb justkui film meie koosveedetud ajast. see päev on siiani mul silme ees kui see tsikk kaspari maha lasi.
ma seisan pargis, kuulan muusikat, mu juuksed lehvivad õhus. keeegi järsku kallistab mind selja tagant. see on muidugi kaspar. ma pööran ümber ja näen teda, mu nägu läheb alati naerule kui teda näen. "tsau tibuke." ütleb ta mulle alati kui me kokku saame . ta on justkui päike mu elus. me lähme koos ühe sõbra sünnipäeva peole. kui ma õigesti mäletan siis läksime kadri sünnipäevale. ta pidas kuskil maakohas oma majas. tema vanematel on tegelt suht pohhui mida ta teeb seal, ja kas joob või nii. me pidime sinna bussiga sõitma, kuskil pooltundi.
jõuame maja juurde. ning kuuleme tümpsu. astume uksest sisse, näen kadrit ning jooksen tema juurde : "kadriii , palju palju palju õnne sünnipäevaks!" ja annan talle kingi, kaspar annab lilled ning soovib samuti õnne. taisi tuleb mu juurde: "noh jälle ninapidi kaspariga koos? " "väga häirib ?" vastan mina sellepeale. taisi on kaspari kunagine tüdruk. aga jah neil ei klappinud kuidagi. taisi ei ole kasparist ikka viie aasta jooksul üle saanud. vaatan ringi ja otsin kasparit, ta on suht kadunud, ma ei leia teda.
käib pauk. kõik hakkavad karjuma ning jooksevad üles. mu süda klopib sees täiega ning kardan nii et käed värisevad. jooksen üles.
ma jooksne üles. ma ei saa aru mis on toimunud sest suur rahvahulk on mu ees. ma suman läbi inimeste ja mida lähemale jõuan seda kiiremini hakkab süda lööma. ma seisan kaspari kohal. mul pole mingusugust mõtet peas. ainult, et miks mina ? ma laskun põlvili ja võtan kaspari käe. ta ei ole õnneks veel surnud ja ma mõtlen et kõik saab korda. ta käsi väriseb, ta üritab midagi öelda: marelllle...ma...ma...armastan.. sind ! ta käed ei värise enam, ma mõtlen veelgi rohkem et nüüüd saab kõik korda, aga ,ei midagi on valesti. ta silmad on viimased viis minutit kinni olnud. saabub kiirabi kohale. mind viiakse eemale, teda hakkatakse elustama. ma hakkan värisema ja mõtlen et äkki ei saagi kõik korda ? lõpuks saan aru, et kasparit pole enam, sest kiirabi üritab ikka teda elustada. täitsa perses, mida ma nüüd teen , ma ei suuda ju ilma sinuta elada . ja see tsikk kes ta maha lasi on elus ja rõõmust laes selline tuleks oksa tõmmata. ma ei suuda seda tsikki vaadata . karin lohutab mind, hui aitab see. ma jooksen katuse ääre poole ja hüppan. tuuuuul vihiseb mu kõrvades, ma kuulen kuidas inimesed karjuvad ja ... rohkem ma ei mäleta. nüüd ma siin olen, haiglas, ELUS . mind täidab viha kui ma mõtlen santra peale. mui ainus mõte on nüüd. et ma lasen ta maha või nii. sest kuidas selline parasiit saab elada ? tal on jah hea olla, kaif käes , kätte on ka makstud . aga kas ta ei mõtle minu , tema vanemate, minu vanemate peale ? nigunii ei mõtle . mind kummitab see mõte , ma lasen ta maha . ma kujutan isegi ette kuidas ta kuseb püksid hirmust täis ja anub et ma talle kuuli pähe ei laseks . hui ei lase . ma olen niiisügaval mõtetes , et mu ema ehmatab mind kui ta küsib kuidas mul on ? persse mis küsimus see on ? kuidas sul on ä ?
ma olen niii vihane ja masenduses korraga et jube . ema vaatab mind, ja ütleb: " nüüd saab kõik korda ". mina seepeale : " kõik saab korda ? nalja teed ? kaspar on ju surnud ja kuidas peaks kõik korda saama ? "
ema : " ära ole nii pahur , ole õnnelik et sa ise elus oled . " mina : " kuidas ma peaks õnnelik olema kui ma üritasin endalt elu võtta ? "
ema jääb selle peale vakka. ma vaatan aknast välja, õues on ilus selge ilm. " ema , millal matused on ? " küsin kurvalt . " ülehomme vist " vastab ema. " aga ma tulen ka juu . " vastan ma . " tuledki , arstiga on räägitud. "
*möödub 2 päeva*
ma sean ennast valmis, mulle antakse tugevatoimelise valuvaigisteid sisse ja kaasa. ma omal jalal ei saa minna seega pean ratastoolis minema. me hakkame minema , issi auto ootab juba maja ees. ma istun autosse, ema pakib ratastooli pagastnikusse kaasa. ma olen terve tee vait olnud ja nutnud, õudne on mõelda, et kõik see on tõsi ja kaspar maetakse mulla alla. ma ei suuda ju ilma temata elada.
me jõuame kohale, ema toob ratastooli. ratastoolis ma saan ise mindud kabelini . jõuan kabelisse ja näen avatut kirstu kus on kaspar .