Post by gelz on Jul 19, 2008 3:55:10 GMT -5
Helena
1.osa
Istusin oma toas, vaikselt ja koputas uksele mu õde. ''Helena, palun..'' Tõusin püsti: ''Ah?,'' ütlesin. ''Palun laena raha,'' ütles Berit. ''Jälle,'' pidin ma juba karjuma. Mul oli tegelikult sellest kõrini. Koguaeg ainult laenab, tore oleks, kui maksaks tagasi kah. Ma ei või seda tegelt öelda, ta on tagasi maksnud, aga vähem. Ja see ei meeldi mulle. Miks peaks väiksema õe käest pidevalt raha laenama? ''Jah, jälle. Kuule, mul hädasti vaja. Noh nii kakssada..'' Kakssada, käi. ''Mille jaoks? Jälle! Kuule kuhu sa selle raha paned?'' Alt oli kuulda ema kobisemist: ''Tüdrukud, ärge kakelge.'' Berit karjus vastu: ''Ei me ei kakle.'' Ei kakle! Ei kakle jah, koguaeg see mutt möliseb. ''Aga laenad või? Aa, sa küsisid, mille jaoks. Ah! Ma ei pea enda isiklikke asju sulle rääkima. Või mis?'' Või isiklikud asjad.. ''Kui ei räägi siis ma kindlalt ei anna!,'' karjusin talle. Niiet mutt jälle mõlisema hakkas: ''Rahu tüdrukud!'' Einojah! Berit sättis juukseid nagu millelegi vihjates. Ta istus mu voodile ja ta tahtis midagi rääkida. ''Mulle meeldib üks poiss,'' ütles ta kogeledes. '' Ah? Või et nii on lood?'' Ma olin imestunud. Berit, alles neliteist, ja juba... ''Jah, mulle meeldib. Ma tahan ilus olla, ja tahan, et mina talle ka meeldiks. Aga talle meeldib Rose!'' Ma imestasin jällegi. Ta on armunud kooli popimasse.. Karli. Karl ja Rose on väga pikka aega paar olnud, vist kaks aastat. Ikkagi pikk aeg. ''Aga sa ei saa neid lahutada!'' Berit noogutas: ''Tahan!'' Paljugi, mis sina tahad. Ta läks mu toast tuhisedes ja viha täis. Õnneks, ta ei hakanud midagi peksma. Või et temale meeldib Karl! Hah! Lootku edasi, ei tea kas peaks Rosele rääkima? Aga Berit mu õde ikkagi ju. Njah, aga Berit ei tohi neid lahutada ka. Bruno pruudile Isabellale rääkisin ma kah ju, et Bruno suudles hoopis Javyga. Ahjah! Isabell oli täiesti masendunud ja tänas mind igati. Mis ma olen mingi suhete parandaja? Rose peab teada saama, Berit ei või! Läksin arvutisse. Mul oli Rose msn. Vaatasin, kas Rose on sees. Noup! Väljas, aga tal oli siuke pealkiri: R/o/s/e||Väljas,58662159:) Ta telefoninumber. Otsisin enda telefoni. Leidsin, tegin klapi lahti ja helistasin tollele numbrile.
Rose: ''Jaa.''
Mina: ''Tsau. Ma olen Helena, kuuendast klassist.''
Rose: ''Sina? Eino tsau jah. Miks helistad?''
Mina: ''Saame kokku, seee pole telefonijutt.''
Rose: ''Okei. Mul on natuke vaba aega.''
Mina: ''Tore, aga poe ees kell kolm?''
Rose: ''Olen kohal. Tsau!''
Mina: ''Tsau.''
Vaatasin kella,see näitas 13:40't. Panin jaki selga ja läksin juba poe ette. Poest ostsin nätsu ja tulin välja Rose ootama. Rose oli selle ajaga juba kohale jõudnud. Andsin talle ka nätsu ja ma rääkisin: ''Mu õele, Beritile meeldib Karl. Ära lase tal Karli võtta! Karl armastab sind ja sina teda eks!'' Rose imestas: ''Ja mina mõtlesin, mis Karlile sisse on läinud. Ta on armunud kellegisse teisse. Kas sa pole kuulnud, me läksime eile lahku?'' Ei ole võimalik! Karl ja minu õde! ''Ei ole kuulnud. Oled sa väga kurb?'' Rose noogutas: ''Karl oli mu elu.'' Me rääkisime veel millegist. Läksin koju ja jäin magama. Ärkasin õhtul kell viis. Jälle keegi koputas. Avasin ukse ja sealt vaatas mulle vastu ...
1.osa
Istusin oma toas, vaikselt ja koputas uksele mu õde. ''Helena, palun..'' Tõusin püsti: ''Ah?,'' ütlesin. ''Palun laena raha,'' ütles Berit. ''Jälle,'' pidin ma juba karjuma. Mul oli tegelikult sellest kõrini. Koguaeg ainult laenab, tore oleks, kui maksaks tagasi kah. Ma ei või seda tegelt öelda, ta on tagasi maksnud, aga vähem. Ja see ei meeldi mulle. Miks peaks väiksema õe käest pidevalt raha laenama? ''Jah, jälle. Kuule, mul hädasti vaja. Noh nii kakssada..'' Kakssada, käi. ''Mille jaoks? Jälle! Kuule kuhu sa selle raha paned?'' Alt oli kuulda ema kobisemist: ''Tüdrukud, ärge kakelge.'' Berit karjus vastu: ''Ei me ei kakle.'' Ei kakle! Ei kakle jah, koguaeg see mutt möliseb. ''Aga laenad või? Aa, sa küsisid, mille jaoks. Ah! Ma ei pea enda isiklikke asju sulle rääkima. Või mis?'' Või isiklikud asjad.. ''Kui ei räägi siis ma kindlalt ei anna!,'' karjusin talle. Niiet mutt jälle mõlisema hakkas: ''Rahu tüdrukud!'' Einojah! Berit sättis juukseid nagu millelegi vihjates. Ta istus mu voodile ja ta tahtis midagi rääkida. ''Mulle meeldib üks poiss,'' ütles ta kogeledes. '' Ah? Või et nii on lood?'' Ma olin imestunud. Berit, alles neliteist, ja juba... ''Jah, mulle meeldib. Ma tahan ilus olla, ja tahan, et mina talle ka meeldiks. Aga talle meeldib Rose!'' Ma imestasin jällegi. Ta on armunud kooli popimasse.. Karli. Karl ja Rose on väga pikka aega paar olnud, vist kaks aastat. Ikkagi pikk aeg. ''Aga sa ei saa neid lahutada!'' Berit noogutas: ''Tahan!'' Paljugi, mis sina tahad. Ta läks mu toast tuhisedes ja viha täis. Õnneks, ta ei hakanud midagi peksma. Või et temale meeldib Karl! Hah! Lootku edasi, ei tea kas peaks Rosele rääkima? Aga Berit mu õde ikkagi ju. Njah, aga Berit ei tohi neid lahutada ka. Bruno pruudile Isabellale rääkisin ma kah ju, et Bruno suudles hoopis Javyga. Ahjah! Isabell oli täiesti masendunud ja tänas mind igati. Mis ma olen mingi suhete parandaja? Rose peab teada saama, Berit ei või! Läksin arvutisse. Mul oli Rose msn. Vaatasin, kas Rose on sees. Noup! Väljas, aga tal oli siuke pealkiri: R/o/s/e||Väljas,58662159:) Ta telefoninumber. Otsisin enda telefoni. Leidsin, tegin klapi lahti ja helistasin tollele numbrile.
Rose: ''Jaa.''
Mina: ''Tsau. Ma olen Helena, kuuendast klassist.''
Rose: ''Sina? Eino tsau jah. Miks helistad?''
Mina: ''Saame kokku, seee pole telefonijutt.''
Rose: ''Okei. Mul on natuke vaba aega.''
Mina: ''Tore, aga poe ees kell kolm?''
Rose: ''Olen kohal. Tsau!''
Mina: ''Tsau.''
Vaatasin kella,see näitas 13:40't. Panin jaki selga ja läksin juba poe ette. Poest ostsin nätsu ja tulin välja Rose ootama. Rose oli selle ajaga juba kohale jõudnud. Andsin talle ka nätsu ja ma rääkisin: ''Mu õele, Beritile meeldib Karl. Ära lase tal Karli võtta! Karl armastab sind ja sina teda eks!'' Rose imestas: ''Ja mina mõtlesin, mis Karlile sisse on läinud. Ta on armunud kellegisse teisse. Kas sa pole kuulnud, me läksime eile lahku?'' Ei ole võimalik! Karl ja minu õde! ''Ei ole kuulnud. Oled sa väga kurb?'' Rose noogutas: ''Karl oli mu elu.'' Me rääkisime veel millegist. Läksin koju ja jäin magama. Ärkasin õhtul kell viis. Jälle keegi koputas. Avasin ukse ja sealt vaatas mulle vastu ...