Post by Sunny on Jun 14, 2008 10:47:04 GMT -5
Minu järjejutt siis, lihtsalt tahaks teada kuidas meeldib, tean et on palju kirjavigu, kuid siiski. Ja kas kirjutada edasi?
Ühel päikesepaistelisel hommikul tõusin ma oma mõnusast pehmest voodist üles ja panin moekad riided selga. Olin rõõmust lõhkemas ja valmis kõigele uuele. Kõndisin rõõmsalt kööki ja laulsin üht kerget viit.
Ema ja isa istusid juba söögilaua taga, sõid hommiku sööki ning väike õde Taimi, kes on ainult üks aasta noorem, pesi vannitoas oma uniseid silmi. Ma tervitasin kõiki rõõmsa häälega ning ajasin oma väikse õe, teda kõditades vannitoast kööki, et ise oma toimetusi tegema hakata. Kõigepealt kammisin oma pikad mustad juuksed, pesin oma näo, hambad ning kandsin oma põskedele veidi puudrit.Olin imeilus, arvan..Olen 17. aastane, seda on raske uskuda, minu väikse kasvu ja natuke lapsiku iseloomu pärast, mis vahetevahel kodus välja lööb. Muidu olen täiskasvanulik, seda siis kui suhtlen vanemate inimestega ja kui ma omas kodus pole. Jah olen teistsugune, mulle meeldib loodus ja kõige pisem asi selles.. Ka minu õde Taimi ei erine selle poolest..eriti. Nii siis ma hakkasin samuti sööma, samal ajal mõeldes: „Ma lihtsalt loodan, et kõik on hea, lihtsalt suurepärane selles uues koolis ja selles uues riigis. Jah ma pean kooli bussiga sõitma, kuid see ei võta tükki küljest ära. Ja, ehk leian endale uusi sõpru.... inglasest sõpru.. See on lihtsalt nii uskumatu, et me tõesti Inlismaale kolisime! Teadagi eelmine kool eestis oli lihtsalt nii käest lastud. Ma mõtlen neid õpilasi seal, nii ülbed, nii õelad. Jah, aga see kõik on läbi, uus kool, ikkagi keskkool.. ja uued inimesed!! Võiks kohata mõnda poiss..?“ Vaevalt olin selle mõtte lõpetanud kui ema hüüdis tagant toast: „ Eeva, mis sa mõtled, sa jääd hiljaks, söö ruttu!“ „ Jah, ema!“ vastasin
kiiruga. „Ja ära unusta ingliskeelt rääkida, kuid seal on ka 2 eestlast! „ ütles ema veel.Võtsin
oma käekoti, jätsin ema ning isaga hüvasti, krabasin õe ka kaasa ja jooksin välja. „Tule nüüd Taimi!“ ütlesin ning me jooksime kiiresti bussi jaamani, kus kollakas buss juba mõned õpilased peale võttis. Me jooksime bussi juurde, astusime uksest sisse ning buss hakkas aeglaselt liikuma. Me otsisime istekohta samal ajal õpilaste nägusi uurides. Kõik jälgisid uusi tulijaid, kes viimaks istet leidsid kõige tagaumises reas. Me Taimiga rääkisime omavahel eesti keeles ning õpilased vaatasid meid nagu võõramaalasi. Kuid inglased tundusid meile nii sõbralikud, sest kõik naeratasid, rääkisid omavahel, mõni kuulas muusikat, mõni vaatas lihtsalt aknast välja. Järsku ütles mingi hääl meie vestluse vahele: „Tere!“ me mõlemad kohkusime ja vaatasime ette, kus meid vaatas üks heleda juukseline tüdruk üle istme.
Ühel päikesepaistelisel hommikul tõusin ma oma mõnusast pehmest voodist üles ja panin moekad riided selga. Olin rõõmust lõhkemas ja valmis kõigele uuele. Kõndisin rõõmsalt kööki ja laulsin üht kerget viit.
Ema ja isa istusid juba söögilaua taga, sõid hommiku sööki ning väike õde Taimi, kes on ainult üks aasta noorem, pesi vannitoas oma uniseid silmi. Ma tervitasin kõiki rõõmsa häälega ning ajasin oma väikse õe, teda kõditades vannitoast kööki, et ise oma toimetusi tegema hakata. Kõigepealt kammisin oma pikad mustad juuksed, pesin oma näo, hambad ning kandsin oma põskedele veidi puudrit.Olin imeilus, arvan..Olen 17. aastane, seda on raske uskuda, minu väikse kasvu ja natuke lapsiku iseloomu pärast, mis vahetevahel kodus välja lööb. Muidu olen täiskasvanulik, seda siis kui suhtlen vanemate inimestega ja kui ma omas kodus pole. Jah olen teistsugune, mulle meeldib loodus ja kõige pisem asi selles.. Ka minu õde Taimi ei erine selle poolest..eriti. Nii siis ma hakkasin samuti sööma, samal ajal mõeldes: „Ma lihtsalt loodan, et kõik on hea, lihtsalt suurepärane selles uues koolis ja selles uues riigis. Jah ma pean kooli bussiga sõitma, kuid see ei võta tükki küljest ära. Ja, ehk leian endale uusi sõpru.... inglasest sõpru.. See on lihtsalt nii uskumatu, et me tõesti Inlismaale kolisime! Teadagi eelmine kool eestis oli lihtsalt nii käest lastud. Ma mõtlen neid õpilasi seal, nii ülbed, nii õelad. Jah, aga see kõik on läbi, uus kool, ikkagi keskkool.. ja uued inimesed!! Võiks kohata mõnda poiss..?“ Vaevalt olin selle mõtte lõpetanud kui ema hüüdis tagant toast: „ Eeva, mis sa mõtled, sa jääd hiljaks, söö ruttu!“ „ Jah, ema!“ vastasin
kiiruga. „Ja ära unusta ingliskeelt rääkida, kuid seal on ka 2 eestlast! „ ütles ema veel.Võtsin
oma käekoti, jätsin ema ning isaga hüvasti, krabasin õe ka kaasa ja jooksin välja. „Tule nüüd Taimi!“ ütlesin ning me jooksime kiiresti bussi jaamani, kus kollakas buss juba mõned õpilased peale võttis. Me jooksime bussi juurde, astusime uksest sisse ning buss hakkas aeglaselt liikuma. Me otsisime istekohta samal ajal õpilaste nägusi uurides. Kõik jälgisid uusi tulijaid, kes viimaks istet leidsid kõige tagaumises reas. Me Taimiga rääkisime omavahel eesti keeles ning õpilased vaatasid meid nagu võõramaalasi. Kuid inglased tundusid meile nii sõbralikud, sest kõik naeratasid, rääkisid omavahel, mõni kuulas muusikat, mõni vaatas lihtsalt aknast välja. Järsku ütles mingi hääl meie vestluse vahele: „Tere!“ me mõlemad kohkusime ja vaatasime ette, kus meid vaatas üks heleda juukseline tüdruk üle istme.