Post by liblikas on Feb 9, 2008 6:36:49 GMT -5
See päev on nüüd käes,vastik vastik päev.Kuidas see küll üle elada,ah?Teil pole ju õrna aimugi,te ei tea ju veel millest ma räägin,oeeeeh,läheks seee juba kiiremini.Täitsa lõpp ikka noh,kuidas suudan mina alati ennast selistesse asjadesse mässida? Peab see mul vast hea oskus olema.Mitte midagi ma ei suuda hästi teha,kõik keeran alati perse,nõme,ju ma siis vist olengi hädapätakaks sündinud,masendav :( .
Kui ma vaatan tundmatuid inimesi tänaval,näen ma nende rahulolu,tahaks ise ka samasugune olla, kuid kahjuks ma ei suuda,no MIKS ometi?Nad näivad nii rõõmsad ja õnnelikud oma elu üle.See on lausa kadedaks ajav.Tahaks ka olla elurõõmus ja täis lootust ning unistusi,aga EI,ma annan juba vaikselt alla,mis pole üldsegi hea.Mul on viimasel ajal nii pohhui kõigest.Ja see on täiesti arusaadav.On,on,on,on,jah
Nii ma siis sammun oma mõtetega kooli poole.Mitte just kõigeparemas tujus.Isegi ilm pole tänast päeva soosinud,ometi on kevad ja tuleb sellist paduvihma.Ja kurat,ma unustasin veel oma vihmavarju koju :-/Ma olen ikka lootusetu :( Mu ainuke lohutaja on muusika.Kuulaks siis telefonist natsa mussi.Mõni maseka lugu oleks tänase päeva parim lugu,nt Gary Jules-mad world.Vohh,igati hea valik.Mida lähemale ma koolile jõuan, seda kurvemaks ma muutun.Isegi mõni pisar voolab :'( .Oleks vaid kõik paremini,aga noh kus sa sellega.Masendus. :-/
Kell on juba 5 minuti pärast kaheksa.Enamus rahvast on juba koolis,kuid nii mõnigi jookseb ruttu ruttu uksest sisse.Ainult mina seisan veel väljas.Mõtlen natuke.Ootan kuni kell heliseb,tõmban siis hinge ja astun sisse.Vähemalt sellega sain ma veel hakkama.Koolis on nüüd nii vaikne,kõik õpilased on tundi rutanud, mõni üksik veel on garderoobis üleriideid seljast võtmas.Sammun siis vaikselt garderoobi poole ja viskan jope varna.Õõhh,kõige nõmedam on see,et õppealajuss teeb oma igahommikust reidi garderoobide juures oma kullisilmadega,et lapsed kiiremas korras tundi läheksid.Talle ei meeldi hilinejad,arvata on jah!Ja siis jõuab ta minu juurde.Chelly, kohe tundi karjub ta oma kriiskamishäälega.Ma ei jõudnud talle midagi vastata kui juba ta sammub edasi.Endamisi mõtlen et oleks võinud selle vana mõrra lihtsalt persse saata,oleks omal parem tuju olnud, aga see selleks,nüüd tuleb lihtsalt tundi minna.Essa tund on füssa,jubee,vastik rähma annab ka seda tundi,aga okei nüüd ma tõesti lippan!
Käes ongi tänase päeva jubedaim hetk.Aga ei,ma ei tohi araks lüüa.Ma suudan.Nii podisen ma endamisi ja teen klassiukse lahti. Kõik vahivad mind suu ammuli :o,nad vist ei oodanud et ma enam välja ilmun.Ma poleks ise ka arvanud et ma seda teen aga noh, jah.Piinliku hetke katkestab füssa õps,kes käsib mul oma kohale ruttu istuda ja noomib mind et ma hilinesin. Kuidagi imelik tunne on, nagu oleks ma mingi kuulsus ,kes uksest sisse astub ja kõik kohe imestades vaatavad.Ma sammun siis oma pingi poole, kõik sosistavad ümberringi, kui ma kõiki oma klassikaaslasi nii vaatan tulevad mul krambid kõhtu.Vastik tunne!Füssa õps on ka nii range,keegi ei saa minult midagi küsida,raudselt nad tahaksid,ma näen seda juba nende pilkudest ::)Tund on juba poolepeal ja ma poolenisti tukun igavusest pingipeal,kuni minu lauale jõuab kiri:
Chelly´le
Sind me poleks oodanudki.Me ei arvanud et sul veel julgust on välja ilmuda.Aga me vist eksisime.See selleks. Igatahes me ootame sind täna õhtul kell kümme pargis! Vaata et sa kohal oleksid, muidu sa veel kahetsed!
S:John,Angel,Debbie,Christopher,Sean,Scott,James,Natalie.
Mu süda hakkas kiiresti taguma, kui ma selle kirjakese läbi olin lugenud. Ma olin samas uudishimulik, kuid ka hirmul, et mis õhtul saab, ma kavatsesin kohale minna,kohe kindlasti!
Ma olin koolis veel ainult paar tundi, estas, matas, kehalistes ja siis otsustasin et aitab küll, kauem koolis passida on minujaoks veel liig! Koolis ei julgenud keegi mulle midagi öelda,nad vist kartsid, tõesti arusaadav, mina kes ma olen käinud juba karates mitu aastat , võisin kiiresti närvi minna ja mõnele lõuahaagi anda, see oleks olnud täiesti võimalik. Paar korda Angel ja Scott tuletasid mulle meelde et ma õhtul kohale tuleks, isegi siis kui ma ära minema hakkasin ütlesid nad mulle seda. Ma vastasin, ett olge rahulikud,minust te juba õhtul ei pääse ja sammusin rahulolevalt kooliuksest välja. See hommikupoolne polnudki nii hull kui ma oleksin oodanud aga eks näis mis õhtul saab,ma loodan et ma ainult oma sõnu ei söö! :)
Ma kõndisin rahulikul tänaval, teel kodupoole, pea täis igasuguseid mõtteid. Kuid enamus õhtust. Mis saab? Miks nad mind näha tahavad? Kas nad polegi vihased minu peale?Ometi teadsid ju kõik mis juhtus.Aga see polnud ju minu süü, kuid keegi ei uskunud mind. Ma ei tea küll miks? Ilmselt keegi lavastas mind süüdi. See oleks olnud ainuke võimalus. Igatahes kes seda tegi pidi küll väga kaval olema! Aga ma uurin selle välja,olin ma kindlalt ära otsustanud. Vaatan mis õhtul teised räägivad, võibolla nad teavad midagi rohkemat, miks nad muidu mind näha tahaksid? Või kas nad hoopis vihkavad mind ja kavatsevad õhtul midagi halba. Ma olen kindel et nad pole ainukesed kes õhtul kohale ilmuvad. Aga õnneks ma oskan ennast kaitsta. See on hea, karated õpetas mulle isa! Kuni jahh..toimus mingi õnnetus millest ei räägita,pool aastat tagasi. :( ta suri :'( Mõned arvavad et ta
tapeti, mõned mitte, igatahes ma lubasin oma isa haual et ma uurin välja mis juhtus ja maksan kätte,olgu see kasvõi viimane asi mu elus!Lõpuks jõudsin ma oma korterini (ma elan üksi,sest et ma ei saa oma emaga läbi), keerasin ukse lahti ja astusin sisse. Mind tabas kohutav üllatus! :o
Mul jäi suu lahti kui ma uksest sisse astusin ja oma tuba nägin. Keeegi on siin käinud.Huvitav kes? Kuidas ta ukse lahti sai, kui ma sisse tulin siis oli uks kinni ja muukimisjälgi polnud näha ka.Väga ,väga, imelik.Terve mu tuba oli lihtsalt jubedalt segi pööratud. Huvitav mida küll otsiti.Mu tuju langes veelgi. Enam ei saanud ma millestki aru, kuid vähemalt mõistsin ma et midagi oli küll väga viltu. Hakkasin siis oma tuba koristama, muud mul ju teha ei olnud, vaatasin kas oli jäetud endast jälgi aga ei. Koristamisega kulus ka oma mitu tundi. Selle aja sees helistasin ka ukseparandajatele, kes ukse sisu välja vahetasid ja uue võtme andsid.Aeg läks ikka nii kiiresti. Ja juba oligi kell seitse, ainult kolm tundi veel. Ja siis ma saan võibolla oma küsimustele vastused!?
Kell oli juba peaaegu kümme saamas, kui ma end sättima hakkasin. Ma olin jubedalt ärevil. Kes ei oleks olnud minu asemel?Ma hakkasin pargipoole sammuma.Veel kedagi polnud seal. Ma olin liiga vara jõudnud. Kuid parem varem kui hiljem! Nii ma siis ootasingi, ise väga põnevil ja hajevil, mõtetes, et mis kohe juhtuma hakkab!?
John ,Angel,Debbie,Christopher,Sean,Scott,James,Natalie, siis veel paar tundmatut tüüpi, keda ma olin koolis kohanud,nad käisid vist kümnendas klassis ja mõned,keda ma üldse ei teadnud, ilmusid kohale-lõpuks ometi!
Nõndaks,alustasin ma kohe,mida te minust tahate?Kui te arvate et mina süüdi olen,siis ütlen ma kohe et EI ole!Ja kui te midagi halba soovite mulle teha,siis ma suudan ennast kaitsta ka! Sellepeale hakkasid osad muidugi muigama ja naerma. Mul ei olnud naljatuju ja ma sain vihaseks.Kurat,jääge vait noh,rääkige asjast?Me teame küll jah,et peksta sa oskad,aga ära nüüd vihaseks ka saa,tibuke,ütles Sean.Me kohe räägime asjast.Ma olen kindel , et sa tahad seda kuulata!
Aga Scott ei lasknud Seanil rääkima hakkata vaid alustas ise juttu:Me teame et seda ei teinud sina, sa poleks seda suutnud!Ma katkestasin vahele ja küsisin kes siis?Kust te teate?Ära sega vahele,oota ma räägin nüüd,ja sa kuula ilusti!Me ei tea seda,me oleme selles kindlad!Seda tegid Marco ja ta sõbrad.Sina..sa olid lihtsalt parim variant, keda süüdi lavastada:Üksik tdruk, kelle isa on surnud, kes ei ela koos oma emaga, pole ei õdesid vendi. Ainuke.Selline metsik, ei kuula kellegi käske ja väga tugevate võitlemisoskustega,suurepärane inimene.Kas sa ei leia?
mmmm..ei ma ei teaa,aga miks,tal pole ju midagi minu vastu?Ma ei ole ju selline,või tõesti olen?
Oled küll,vastas Debbie, sa paistad nii üksildane, vahest on seda kohutav vaadata, aga samas sa oled austusväärne inimene, me kõik tahaks sind paremini tundma õppida ja sinuga sõbrad olla aga sa pole kunagi meile seda võimalust andnud! Sa pole meile pilke pööranud ega meiega kunagi rääkinud ja ma pole siiani aru saanud miks?Oeh,seda on raske seletada alustasin ma juttu..ma ei tea kuidas seda seletada,aga ma ei saa enne rahu,kui saan teada mis mu isaga TEGELIKULT juhtus, ma ei usalda inimese,sorry, aga nii see tõesti on, võibolla on see sellest et ma kardan neid kaotada?!Ma ise ka täpselt ei tea... . Aga kuidas teate teie et just Marco mind süüdi lavastas?
Seda on ju niiii lihtne arvata.1)Ta vihkab Maryt ja Jane.
2)Ta on alati neid vihanud ja näitab kõigi ees seda välja!
3)Pealegi jättis Mary ta maha ja ta kavatseb kättemaksu;)
Aga mina, ma vaevalt tunnen neid, mis peaks minul nende rööviga pistmist olema?
No selle mõtles ta küll ju hästi välja, ta ju pasundas kõigile et sa oled tema peale kade. Te ju läksite ükskord kiskuma ka ju ,kõik nägid seda!Ja ega teil mingid hädised kõrvakiilu matakad ei toimund ,eks.Kõik arvavad et sa kadestad teda, tal on ju kõik olemas, raha ,kodu ,perekond,poiss-absoluutselt kõik, aga sinul.... ma katkestasin.. jah, ma tean, minul pole midagi :(
Järsku kuulsin ma autokummide vilinat. faaakk,mendid on kohal, hüüdis keegi, pistke jooksu, kui teid kätte saadakse siis mitte sõnagi sellest,kuulsite!Nii me pistsimegi kõik jooksu, igaüks eri kanti.Täiest jõust jooksin ähkides edasi üle põõsaste ja aedade,huuh mõtlesin ma endamisi väga väsitav!Õnneks sain ma nendest lahti! Ma oleksinpidanud ikka aimama et mendid mind jahivad, aga neil pole asitõendeid,see on hea ja ma kavatsen enda süütust tõestada.! Kurat pole ma mingi büromaan et paneks kooli võimla põlema ja rööviks kaks tüdrukut keda ma ei tunnegi.Ja keeraks koolis veel muud sitta kokku.ja te saate täiesti valesti aru, kui arvate et ma Mary peale kade olen, üldsegi mitte! Ma tahan ainult oma elu korda saada;). Kuigi jah,kahjuks arvavad paljud et seda tegin mina, aga kui nad mind tõesti tunneksid teaksid nad, et see polnud mina,aga ei tunne ja selles olen ma ise süüdi!:S
Korraga kuulsin ma oma seljataga häält, ma ehmatasin jubedasti,aga õnneks oli see ainult Sean,oehh vedas.Kas mendid võtsid kellegi kinni ka,küsisin ma.Ta vastas et Angel ja Roberti jah, ülejäänud said plehku panna.Kuule,tead mida ütlesin ma, sul oleks parem, et kui ,nohh....see oli viga et me üldse nii avalikus kohas kokku saime, ma arvan et te peate minust võimalikult kaugele hoidma, teil on ohtlik koos minuga ringi liikuda, pealegi koju ei saa ma enam minna, raudselt on mendid seal! Ma ei taha et te jamasse satuksite, said aru?Mendid arvavad et ma olen kõige taga ja ma ei taha et te ka süüdi jääksite!Ei, tüdruk vastas Sean, hoopis sul on üksi ohtlik ringi liikuda, pealegi ei saa sa enam ka koju minna ja pealegi oleme me kõik juba asjasse segatud,tahame me seda või mitte.Sul oleks hoopis targem minuga kaasa tulla!Oeehh,..ei ma ei tea nii ei saa. Tule tule vastas ta ikka kindlalt, pealegi mul on üks vaba place, keegi ei oskaks kahtlustada et seal keegi elaks, seal saab rahulikult olla,alati on saanud!
Lõpuks pidin ma ikka nõusse jääma. Me jalutasime Seaniga vaikselt mööda kõrvaltänavaid, kahtlustades et mendid tiirutavad ikka veel ringi. Lõpuks me jõudsime kuskile üsna linnaäärde, enamus olid seal maha jäetud hooned, aga üsna korras, kuigi liikumist ei paistnud seal oluliselt olevat. Me jõudsime ühe suure hoone juurde ja Sean ütleski et siin on nende peidupaik, teised peaksid juba siin meid ootama või kohe siia jõudma.Sean võttis võtme ja keeras ukse lahti. Esmalt paistis vastu mulle suuur suur elutuba..me läksime sisse, ma vaatasin natuke ringi. Kedagi polnud veel siia jõudnud. Tuba oli hästi korras, täis diivaneid ja voodeid ja mööblit, ilmselt käis siin palju rahvast:) Kui ma mööda tuba ringi kõndisin märkasin ma ühte seina, see oli täis pilte, ajalehti ja muud ja kõik nad rääkisid mu isa õnnetusest Janest ja Maryst,Marcost,koolist, kellestki tundmatust või minust. :o Mida see veel tähendab,kas te olete mingid isehakanud detektiivid, küsisin ma imestunult?
Ahh,eii vastas Sean. Ma ei saa sulle sellest praegu rääkida, aga me kõik oleme selle juhtumiga seatud. Me lihtsalt uurime natuke seda asja. Kõik tundub sulle nii kahtlane, ma tean!
Just siis astusid ka teised tuppa. Kuradi väsitav jooks oli ütles Debbie, Angelil ja Robertil ei õnnestunud kahjuks plehku panna. Ilmselt kuulatakse neid praegu üle. Ma loodan et neil ei ole mingeid tõendeid nende seaduse rikkumise vastu ja nad lasevad nad varsti vabaks.Jah,seda me loodame kõik,ütlesin ma. Aga mida me nüüd edasi teeme?Mina pakun välja,et teeks sinu kodu juures väikese luure?ütles Christopher. Hull oled või, sõnas Scott, tahad sa vahele jääda, raudselt on mendid seal. Kuulge poisid ütlesin ma, kas keegi teab kes täna minujuurde sisse võinuks murda?
Misssaaassjjjaaaa? :o ütlesid kõik ühest suust.Jah, minujuurde oldi täna sisse murtud, kui ma koolist tulin, ja mul pole õrna aimugi mida nad otsisid!See veel nüüd puudus, ütles Debbie, ma ei saa enam midagi aru!Tegelt me peaksime sinujuures käima, Chelly, praegu on pime ja ma ei usu et mendid seal ringi tiirutaks, pealegi on juba liiga hilja. Lähme võtame sinu asjad, ja proovime aru saada mida su korterist otsiti,eks?ütles Sean.Okei lähme siis,aga kahekesi? Ei,me ei luba teil mitte mingil juhul kahekesi minna, ütles James.Lähme kolmekesi,ma tule ka teiega kaasa,aga rohkem küll keegi kaasa ei tohiks tulla, sest muidu on meid palju ja võime kergesti vahele jääda! Okei minge siis ütlesid teised, aga vaadake et ruttu teeksite, me hakkame muretsema muidu!:)
Olgu tsau ütlesin ma ja me asusime minupoole teele.
Väljas oli juba väga pime, aga õnneks ei sadanud vihma.Natukene kõle oli mööda äärelinna kõndida.Õnneks ma ei pidanud üksi minema. Tee minu kodupoole möödus väga vaikselt, lõpuks jõudsime me minupoole. kell oli juba kuskil 12 öösel ja majaees ei paistnud kedagi olevat. Me läksime sisse ja ma keerasin ukse lahti. Seekord polnud õnneks keegi luba küsimata minujuures käinud,vedas.Ma pakksin oma vajaliku riided ja asjad kokku ning panin seljakotti. Sean ja James otsisid samal ajal midagi, mis võiks kellelegi muule huvi pakkuda.Tegelt mulle ei meeldinud eriti , et nad minu asjade sees sorisid, aga midagi polnud parata.Siis aga leidis Sean pildi ja jäi seda imelikult vaatama. Mis viga küsisin ma? See see, ett..... see kes see siin pildil on, ta on ju nii tuttava näoga? Ma läksin temajuurde ja silmitsesin hoolega pilti.Huvitav, ah see, see on ju Crissie, me käisime temaga koos lasteaias, ta oli mul suht hea sõber kuni ta ükskord äkki kadus, jah võib öelda et ta oli mu ainuke ja Parim sõber. OOta mis sa ütlesid, TEAB SINUST KÕIKE? küsis James. Jah teab kõike ,vähemalt enne teadis.Mis siis?Ma mõtlesin et keegi ei tea sinust kõike, sa oled alati nii salapärane, ütles Sean. Mnjaa... aga Crissie teab , ta on ainuke vastasin ma,ta oli ainuke inimene kes mind mõistis ja äkki ta kadus. Väga väga imelik.Kas ta teab ka sinu isast midagi, äkki ta nagu uuris seda ja sattus millelegi imelikule järgi?küsisid poisid. Jah ta teadis ja ta ütles mulle kord, et ta võibolla leiab midagi huvitavat aga ta ei tahtnud seda välja öelda et uurib kõigepealt lähemalt.. ja siis.... siis ta kadus! Kaua ta kadumisest möödas on?küsis James. No umbes 5 kuud vastasin ma. No okei,otsime sinu isast ka osad huvitavad pildid ja ta dokumedid ning siis lähme tagasi meile. Hoidke silmad lahti ja otsige põhjalikult!
Lõpuks asusime me tagasi Seani peidukasse teele.Me leidsime ainult paar pilti isast mingi imeliku seltskonnaga,tema dokumente ja Crissie pildi mis teistele huvi pakkus ja mis kõige põnevam ühe karbi, mis oli kinni ,mille ma isa asjadest leidsin ja otsustasin mitte lahti teha.See oli väga imelik karp, lukuga ja puha, aga me otsustasime et vaatame seda Seani poool ja lähme kiiresti tagasi, igaks juhuks.
Kui me Seani juurde jõudsime ootasid kõik meid huviga, nad rääkisid Angeli ja Robertiga, kes olid saabunud ja õnneks polnud politseil nende vastu mingeid süüdistusi ja nad ei räääkinud ka midagi minust ning nad lubati koju.
Noh kas leidsite midagi,küsis Debbie? jah ,vaadake seda, see on päris põnev, mingi karp, aga lukus, me peame selle lahti saama, tooge nuga, ütles Sean. Kõik olid nii põnevil, et mis seal karbis küll leidus.
Kui ma vaatan tundmatuid inimesi tänaval,näen ma nende rahulolu,tahaks ise ka samasugune olla, kuid kahjuks ma ei suuda,no MIKS ometi?Nad näivad nii rõõmsad ja õnnelikud oma elu üle.See on lausa kadedaks ajav.Tahaks ka olla elurõõmus ja täis lootust ning unistusi,aga EI,ma annan juba vaikselt alla,mis pole üldsegi hea.Mul on viimasel ajal nii pohhui kõigest.Ja see on täiesti arusaadav.On,on,on,on,jah
Nii ma siis sammun oma mõtetega kooli poole.Mitte just kõigeparemas tujus.Isegi ilm pole tänast päeva soosinud,ometi on kevad ja tuleb sellist paduvihma.Ja kurat,ma unustasin veel oma vihmavarju koju :-/Ma olen ikka lootusetu :( Mu ainuke lohutaja on muusika.Kuulaks siis telefonist natsa mussi.Mõni maseka lugu oleks tänase päeva parim lugu,nt Gary Jules-mad world.Vohh,igati hea valik.Mida lähemale ma koolile jõuan, seda kurvemaks ma muutun.Isegi mõni pisar voolab :'( .Oleks vaid kõik paremini,aga noh kus sa sellega.Masendus. :-/
Kell on juba 5 minuti pärast kaheksa.Enamus rahvast on juba koolis,kuid nii mõnigi jookseb ruttu ruttu uksest sisse.Ainult mina seisan veel väljas.Mõtlen natuke.Ootan kuni kell heliseb,tõmban siis hinge ja astun sisse.Vähemalt sellega sain ma veel hakkama.Koolis on nüüd nii vaikne,kõik õpilased on tundi rutanud, mõni üksik veel on garderoobis üleriideid seljast võtmas.Sammun siis vaikselt garderoobi poole ja viskan jope varna.Õõhh,kõige nõmedam on see,et õppealajuss teeb oma igahommikust reidi garderoobide juures oma kullisilmadega,et lapsed kiiremas korras tundi läheksid.Talle ei meeldi hilinejad,arvata on jah!Ja siis jõuab ta minu juurde.Chelly, kohe tundi karjub ta oma kriiskamishäälega.Ma ei jõudnud talle midagi vastata kui juba ta sammub edasi.Endamisi mõtlen et oleks võinud selle vana mõrra lihtsalt persse saata,oleks omal parem tuju olnud, aga see selleks,nüüd tuleb lihtsalt tundi minna.Essa tund on füssa,jubee,vastik rähma annab ka seda tundi,aga okei nüüd ma tõesti lippan!
Käes ongi tänase päeva jubedaim hetk.Aga ei,ma ei tohi araks lüüa.Ma suudan.Nii podisen ma endamisi ja teen klassiukse lahti. Kõik vahivad mind suu ammuli :o,nad vist ei oodanud et ma enam välja ilmun.Ma poleks ise ka arvanud et ma seda teen aga noh, jah.Piinliku hetke katkestab füssa õps,kes käsib mul oma kohale ruttu istuda ja noomib mind et ma hilinesin. Kuidagi imelik tunne on, nagu oleks ma mingi kuulsus ,kes uksest sisse astub ja kõik kohe imestades vaatavad.Ma sammun siis oma pingi poole, kõik sosistavad ümberringi, kui ma kõiki oma klassikaaslasi nii vaatan tulevad mul krambid kõhtu.Vastik tunne!Füssa õps on ka nii range,keegi ei saa minult midagi küsida,raudselt nad tahaksid,ma näen seda juba nende pilkudest ::)Tund on juba poolepeal ja ma poolenisti tukun igavusest pingipeal,kuni minu lauale jõuab kiri:
Chelly´le
Sind me poleks oodanudki.Me ei arvanud et sul veel julgust on välja ilmuda.Aga me vist eksisime.See selleks. Igatahes me ootame sind täna õhtul kell kümme pargis! Vaata et sa kohal oleksid, muidu sa veel kahetsed!
S:John,Angel,Debbie,Christopher,Sean,Scott,James,Natalie.
Mu süda hakkas kiiresti taguma, kui ma selle kirjakese läbi olin lugenud. Ma olin samas uudishimulik, kuid ka hirmul, et mis õhtul saab, ma kavatsesin kohale minna,kohe kindlasti!
Ma olin koolis veel ainult paar tundi, estas, matas, kehalistes ja siis otsustasin et aitab küll, kauem koolis passida on minujaoks veel liig! Koolis ei julgenud keegi mulle midagi öelda,nad vist kartsid, tõesti arusaadav, mina kes ma olen käinud juba karates mitu aastat , võisin kiiresti närvi minna ja mõnele lõuahaagi anda, see oleks olnud täiesti võimalik. Paar korda Angel ja Scott tuletasid mulle meelde et ma õhtul kohale tuleks, isegi siis kui ma ära minema hakkasin ütlesid nad mulle seda. Ma vastasin, ett olge rahulikud,minust te juba õhtul ei pääse ja sammusin rahulolevalt kooliuksest välja. See hommikupoolne polnudki nii hull kui ma oleksin oodanud aga eks näis mis õhtul saab,ma loodan et ma ainult oma sõnu ei söö! :)
Ma kõndisin rahulikul tänaval, teel kodupoole, pea täis igasuguseid mõtteid. Kuid enamus õhtust. Mis saab? Miks nad mind näha tahavad? Kas nad polegi vihased minu peale?Ometi teadsid ju kõik mis juhtus.Aga see polnud ju minu süü, kuid keegi ei uskunud mind. Ma ei tea küll miks? Ilmselt keegi lavastas mind süüdi. See oleks olnud ainuke võimalus. Igatahes kes seda tegi pidi küll väga kaval olema! Aga ma uurin selle välja,olin ma kindlalt ära otsustanud. Vaatan mis õhtul teised räägivad, võibolla nad teavad midagi rohkemat, miks nad muidu mind näha tahaksid? Või kas nad hoopis vihkavad mind ja kavatsevad õhtul midagi halba. Ma olen kindel et nad pole ainukesed kes õhtul kohale ilmuvad. Aga õnneks ma oskan ennast kaitsta. See on hea, karated õpetas mulle isa! Kuni jahh..toimus mingi õnnetus millest ei räägita,pool aastat tagasi. :( ta suri :'( Mõned arvavad et ta
tapeti, mõned mitte, igatahes ma lubasin oma isa haual et ma uurin välja mis juhtus ja maksan kätte,olgu see kasvõi viimane asi mu elus!Lõpuks jõudsin ma oma korterini (ma elan üksi,sest et ma ei saa oma emaga läbi), keerasin ukse lahti ja astusin sisse. Mind tabas kohutav üllatus! :o
Mul jäi suu lahti kui ma uksest sisse astusin ja oma tuba nägin. Keeegi on siin käinud.Huvitav kes? Kuidas ta ukse lahti sai, kui ma sisse tulin siis oli uks kinni ja muukimisjälgi polnud näha ka.Väga ,väga, imelik.Terve mu tuba oli lihtsalt jubedalt segi pööratud. Huvitav mida küll otsiti.Mu tuju langes veelgi. Enam ei saanud ma millestki aru, kuid vähemalt mõistsin ma et midagi oli küll väga viltu. Hakkasin siis oma tuba koristama, muud mul ju teha ei olnud, vaatasin kas oli jäetud endast jälgi aga ei. Koristamisega kulus ka oma mitu tundi. Selle aja sees helistasin ka ukseparandajatele, kes ukse sisu välja vahetasid ja uue võtme andsid.Aeg läks ikka nii kiiresti. Ja juba oligi kell seitse, ainult kolm tundi veel. Ja siis ma saan võibolla oma küsimustele vastused!?
Kell oli juba peaaegu kümme saamas, kui ma end sättima hakkasin. Ma olin jubedalt ärevil. Kes ei oleks olnud minu asemel?Ma hakkasin pargipoole sammuma.Veel kedagi polnud seal. Ma olin liiga vara jõudnud. Kuid parem varem kui hiljem! Nii ma siis ootasingi, ise väga põnevil ja hajevil, mõtetes, et mis kohe juhtuma hakkab!?
John ,Angel,Debbie,Christopher,Sean,Scott,James,Natalie, siis veel paar tundmatut tüüpi, keda ma olin koolis kohanud,nad käisid vist kümnendas klassis ja mõned,keda ma üldse ei teadnud, ilmusid kohale-lõpuks ometi!
Nõndaks,alustasin ma kohe,mida te minust tahate?Kui te arvate et mina süüdi olen,siis ütlen ma kohe et EI ole!Ja kui te midagi halba soovite mulle teha,siis ma suudan ennast kaitsta ka! Sellepeale hakkasid osad muidugi muigama ja naerma. Mul ei olnud naljatuju ja ma sain vihaseks.Kurat,jääge vait noh,rääkige asjast?Me teame küll jah,et peksta sa oskad,aga ära nüüd vihaseks ka saa,tibuke,ütles Sean.Me kohe räägime asjast.Ma olen kindel , et sa tahad seda kuulata!
Aga Scott ei lasknud Seanil rääkima hakkata vaid alustas ise juttu:Me teame et seda ei teinud sina, sa poleks seda suutnud!Ma katkestasin vahele ja küsisin kes siis?Kust te teate?Ära sega vahele,oota ma räägin nüüd,ja sa kuula ilusti!Me ei tea seda,me oleme selles kindlad!Seda tegid Marco ja ta sõbrad.Sina..sa olid lihtsalt parim variant, keda süüdi lavastada:Üksik tdruk, kelle isa on surnud, kes ei ela koos oma emaga, pole ei õdesid vendi. Ainuke.Selline metsik, ei kuula kellegi käske ja väga tugevate võitlemisoskustega,suurepärane inimene.Kas sa ei leia?
mmmm..ei ma ei teaa,aga miks,tal pole ju midagi minu vastu?Ma ei ole ju selline,või tõesti olen?
Oled küll,vastas Debbie, sa paistad nii üksildane, vahest on seda kohutav vaadata, aga samas sa oled austusväärne inimene, me kõik tahaks sind paremini tundma õppida ja sinuga sõbrad olla aga sa pole kunagi meile seda võimalust andnud! Sa pole meile pilke pööranud ega meiega kunagi rääkinud ja ma pole siiani aru saanud miks?Oeh,seda on raske seletada alustasin ma juttu..ma ei tea kuidas seda seletada,aga ma ei saa enne rahu,kui saan teada mis mu isaga TEGELIKULT juhtus, ma ei usalda inimese,sorry, aga nii see tõesti on, võibolla on see sellest et ma kardan neid kaotada?!Ma ise ka täpselt ei tea... . Aga kuidas teate teie et just Marco mind süüdi lavastas?
Seda on ju niiii lihtne arvata.1)Ta vihkab Maryt ja Jane.
2)Ta on alati neid vihanud ja näitab kõigi ees seda välja!
3)Pealegi jättis Mary ta maha ja ta kavatseb kättemaksu;)
Aga mina, ma vaevalt tunnen neid, mis peaks minul nende rööviga pistmist olema?
No selle mõtles ta küll ju hästi välja, ta ju pasundas kõigile et sa oled tema peale kade. Te ju läksite ükskord kiskuma ka ju ,kõik nägid seda!Ja ega teil mingid hädised kõrvakiilu matakad ei toimund ,eks.Kõik arvavad et sa kadestad teda, tal on ju kõik olemas, raha ,kodu ,perekond,poiss-absoluutselt kõik, aga sinul.... ma katkestasin.. jah, ma tean, minul pole midagi :(
Järsku kuulsin ma autokummide vilinat. faaakk,mendid on kohal, hüüdis keegi, pistke jooksu, kui teid kätte saadakse siis mitte sõnagi sellest,kuulsite!Nii me pistsimegi kõik jooksu, igaüks eri kanti.Täiest jõust jooksin ähkides edasi üle põõsaste ja aedade,huuh mõtlesin ma endamisi väga väsitav!Õnneks sain ma nendest lahti! Ma oleksinpidanud ikka aimama et mendid mind jahivad, aga neil pole asitõendeid,see on hea ja ma kavatsen enda süütust tõestada.! Kurat pole ma mingi büromaan et paneks kooli võimla põlema ja rööviks kaks tüdrukut keda ma ei tunnegi.Ja keeraks koolis veel muud sitta kokku.ja te saate täiesti valesti aru, kui arvate et ma Mary peale kade olen, üldsegi mitte! Ma tahan ainult oma elu korda saada;). Kuigi jah,kahjuks arvavad paljud et seda tegin mina, aga kui nad mind tõesti tunneksid teaksid nad, et see polnud mina,aga ei tunne ja selles olen ma ise süüdi!:S
Korraga kuulsin ma oma seljataga häält, ma ehmatasin jubedasti,aga õnneks oli see ainult Sean,oehh vedas.Kas mendid võtsid kellegi kinni ka,küsisin ma.Ta vastas et Angel ja Roberti jah, ülejäänud said plehku panna.Kuule,tead mida ütlesin ma, sul oleks parem, et kui ,nohh....see oli viga et me üldse nii avalikus kohas kokku saime, ma arvan et te peate minust võimalikult kaugele hoidma, teil on ohtlik koos minuga ringi liikuda, pealegi koju ei saa ma enam minna, raudselt on mendid seal! Ma ei taha et te jamasse satuksite, said aru?Mendid arvavad et ma olen kõige taga ja ma ei taha et te ka süüdi jääksite!Ei, tüdruk vastas Sean, hoopis sul on üksi ohtlik ringi liikuda, pealegi ei saa sa enam ka koju minna ja pealegi oleme me kõik juba asjasse segatud,tahame me seda või mitte.Sul oleks hoopis targem minuga kaasa tulla!Oeehh,..ei ma ei tea nii ei saa. Tule tule vastas ta ikka kindlalt, pealegi mul on üks vaba place, keegi ei oskaks kahtlustada et seal keegi elaks, seal saab rahulikult olla,alati on saanud!
Lõpuks pidin ma ikka nõusse jääma. Me jalutasime Seaniga vaikselt mööda kõrvaltänavaid, kahtlustades et mendid tiirutavad ikka veel ringi. Lõpuks me jõudsime kuskile üsna linnaäärde, enamus olid seal maha jäetud hooned, aga üsna korras, kuigi liikumist ei paistnud seal oluliselt olevat. Me jõudsime ühe suure hoone juurde ja Sean ütleski et siin on nende peidupaik, teised peaksid juba siin meid ootama või kohe siia jõudma.Sean võttis võtme ja keeras ukse lahti. Esmalt paistis vastu mulle suuur suur elutuba..me läksime sisse, ma vaatasin natuke ringi. Kedagi polnud veel siia jõudnud. Tuba oli hästi korras, täis diivaneid ja voodeid ja mööblit, ilmselt käis siin palju rahvast:) Kui ma mööda tuba ringi kõndisin märkasin ma ühte seina, see oli täis pilte, ajalehti ja muud ja kõik nad rääkisid mu isa õnnetusest Janest ja Maryst,Marcost,koolist, kellestki tundmatust või minust. :o Mida see veel tähendab,kas te olete mingid isehakanud detektiivid, küsisin ma imestunult?
Ahh,eii vastas Sean. Ma ei saa sulle sellest praegu rääkida, aga me kõik oleme selle juhtumiga seatud. Me lihtsalt uurime natuke seda asja. Kõik tundub sulle nii kahtlane, ma tean!
Just siis astusid ka teised tuppa. Kuradi väsitav jooks oli ütles Debbie, Angelil ja Robertil ei õnnestunud kahjuks plehku panna. Ilmselt kuulatakse neid praegu üle. Ma loodan et neil ei ole mingeid tõendeid nende seaduse rikkumise vastu ja nad lasevad nad varsti vabaks.Jah,seda me loodame kõik,ütlesin ma. Aga mida me nüüd edasi teeme?Mina pakun välja,et teeks sinu kodu juures väikese luure?ütles Christopher. Hull oled või, sõnas Scott, tahad sa vahele jääda, raudselt on mendid seal. Kuulge poisid ütlesin ma, kas keegi teab kes täna minujuurde sisse võinuks murda?
Misssaaassjjjaaaa? :o ütlesid kõik ühest suust.Jah, minujuurde oldi täna sisse murtud, kui ma koolist tulin, ja mul pole õrna aimugi mida nad otsisid!See veel nüüd puudus, ütles Debbie, ma ei saa enam midagi aru!Tegelt me peaksime sinujuures käima, Chelly, praegu on pime ja ma ei usu et mendid seal ringi tiirutaks, pealegi on juba liiga hilja. Lähme võtame sinu asjad, ja proovime aru saada mida su korterist otsiti,eks?ütles Sean.Okei lähme siis,aga kahekesi? Ei,me ei luba teil mitte mingil juhul kahekesi minna, ütles James.Lähme kolmekesi,ma tule ka teiega kaasa,aga rohkem küll keegi kaasa ei tohiks tulla, sest muidu on meid palju ja võime kergesti vahele jääda! Okei minge siis ütlesid teised, aga vaadake et ruttu teeksite, me hakkame muretsema muidu!:)
Olgu tsau ütlesin ma ja me asusime minupoole teele.
Väljas oli juba väga pime, aga õnneks ei sadanud vihma.Natukene kõle oli mööda äärelinna kõndida.Õnneks ma ei pidanud üksi minema. Tee minu kodupoole möödus väga vaikselt, lõpuks jõudsime me minupoole. kell oli juba kuskil 12 öösel ja majaees ei paistnud kedagi olevat. Me läksime sisse ja ma keerasin ukse lahti. Seekord polnud õnneks keegi luba küsimata minujuures käinud,vedas.Ma pakksin oma vajaliku riided ja asjad kokku ning panin seljakotti. Sean ja James otsisid samal ajal midagi, mis võiks kellelegi muule huvi pakkuda.Tegelt mulle ei meeldinud eriti , et nad minu asjade sees sorisid, aga midagi polnud parata.Siis aga leidis Sean pildi ja jäi seda imelikult vaatama. Mis viga küsisin ma? See see, ett..... see kes see siin pildil on, ta on ju nii tuttava näoga? Ma läksin temajuurde ja silmitsesin hoolega pilti.Huvitav, ah see, see on ju Crissie, me käisime temaga koos lasteaias, ta oli mul suht hea sõber kuni ta ükskord äkki kadus, jah võib öelda et ta oli mu ainuke ja Parim sõber. OOta mis sa ütlesid, TEAB SINUST KÕIKE? küsis James. Jah teab kõike ,vähemalt enne teadis.Mis siis?Ma mõtlesin et keegi ei tea sinust kõike, sa oled alati nii salapärane, ütles Sean. Mnjaa... aga Crissie teab , ta on ainuke vastasin ma,ta oli ainuke inimene kes mind mõistis ja äkki ta kadus. Väga väga imelik.Kas ta teab ka sinu isast midagi, äkki ta nagu uuris seda ja sattus millelegi imelikule järgi?küsisid poisid. Jah ta teadis ja ta ütles mulle kord, et ta võibolla leiab midagi huvitavat aga ta ei tahtnud seda välja öelda et uurib kõigepealt lähemalt.. ja siis.... siis ta kadus! Kaua ta kadumisest möödas on?küsis James. No umbes 5 kuud vastasin ma. No okei,otsime sinu isast ka osad huvitavad pildid ja ta dokumedid ning siis lähme tagasi meile. Hoidke silmad lahti ja otsige põhjalikult!
Lõpuks asusime me tagasi Seani peidukasse teele.Me leidsime ainult paar pilti isast mingi imeliku seltskonnaga,tema dokumente ja Crissie pildi mis teistele huvi pakkus ja mis kõige põnevam ühe karbi, mis oli kinni ,mille ma isa asjadest leidsin ja otsustasin mitte lahti teha.See oli väga imelik karp, lukuga ja puha, aga me otsustasime et vaatame seda Seani poool ja lähme kiiresti tagasi, igaks juhuks.
Kui me Seani juurde jõudsime ootasid kõik meid huviga, nad rääkisid Angeli ja Robertiga, kes olid saabunud ja õnneks polnud politseil nende vastu mingeid süüdistusi ja nad ei räääkinud ka midagi minust ning nad lubati koju.
Noh kas leidsite midagi,küsis Debbie? jah ,vaadake seda, see on päris põnev, mingi karp, aga lukus, me peame selle lahti saama, tooge nuga, ütles Sean. Kõik olid nii põnevil, et mis seal karbis küll leidus.