Post by pusa on May 9, 2007 9:05:01 GMT -5
proovin
jube palju sai küsimärke sisse ja üldse pole aimu, kuhu see lugu võiks viia... aga saate vähemalt vastu kritiseerida
1. peatükk
Oli peaaegu keskpäev. Päike viskas teravad kiired elutoa kulunud parketile.
Silmi kissitades jõllitasin läbi ribikardina alla tänavale. Maja ees seisab naabripoisi tuunitud bemar. Alles ta teda pesi siin õue peal, üleeile. Ei jaksa ära imestada, küll mõni võib oma sõiduriista klanida. Kas tõesti on see see tibimagnet? Keerad nokatsi tagurpidi pähe, ajad dressi selga, istud bemari rooli ja oledki tehtud mees.
Vaatamata sellele, et tagaklaasil ilutseb roheline vahtraleht, tuleb kiirust linnatänaval aretada vähemalt 110km/h. Kuidas sellise kiiruse peal tibid teda üldse märkavad?
No aga mis mul sellest.
Ma pole juba 5 päeva nina korteri ukse vahelt välja pistnud. Tunne, et seal väljas on õhk minu jaoks liiga paks, rusub mind enam ja enam.
Virtuaalreaalsus tundub tunduvalt turvalisem. Loon omale maailma, mis mulle meeldib. Olen kes tahan, millal tahan ja kus tahan. See elu on mäng.
Ainult et mingil hetkel on raske aru saada, kas siis see mäng ongi minu elu.
Samas e huvita mind need mängud, mida naabrikutt oma bemariga tänaval etendab. Jhh, kunagi olid meil ühised mängud – ikkagi ühe õue lapsed. Millal me teineteisest lahku kasvasime – ühte liivakasti enam ei mahtunud? Olime me üldse semud? Praegu tundub see maailm nii kauge, et ei mäletagi enam, kes me siis teineteisele olime.
Mis ajast hakkasin ma trepikas maha visatud koni peale põlastusega vaatama – näed, Jan on siit oma kiire mahvi enne rooli istumist tõmmanud?
Kas ma olen juba nii rikutud, et toitun eelarvamustest? Et see kes kannab dressi, see sõidab bemariga, tõmbab LMi? Või see kes tõmbab LMi, see sõidab bemariga, kannab dressi? Või see, kes sõidab bemariga, tõmbab LMi, kannab dressi?
Näe, Jan väljubki trepikast, spordikott käe otsas ja istub oma masinasse. Ilmselt vaja minna lihast pumpama. Jajahh, suvi ju tulemas ja bemariga saab kohe päris vee äärde välja sõita, et muljet avaldada. Aga kui masinast välja tuled, siis peab ju kontide peal ka miskit olema, et tibid kohe laiali ei jookseks.
Hmmm, mis ajast ma küll nii sallimatu olen? Kas mul on õigust teisi lahterdada? Ma ei tea ju nende elust ja maailmast midagi. Ehkki me ju oleme ju teineteist tundnud?
Nüüd tean ma palju rohkem suvalisest bulgaarlasest, kes msnis plõksib või britist, kes üritab mulle msni kaudu oma ilupilte saata.
Miks nendega on mul tunduvalt lihtsam suhelda, kui reaalsete inimestega?
Kas see olen üldse mina, kes laialt üle maailma virtuaalsõpradega lävib? Igaühele neist võin ma endast rääkida midaiganes. Võin rääkida sulatõtt ja ka laus-väljamõeldisi. Nende jaoks ei ole vahet. Isegi oma välimust ei pea ma neile reetma – võin netist võtta suvalise foto ja väita, et see olengi mina.
Aga kes ma siis tegelikult olen?
Kas mina olen see, kes hommikul kooli garderoobi trepist kaks astet korraga üles klassi tormab ja hingeldades tagumises pingireas oma koha sisse võtab? Kas need inimesed, kes mu ümber istuvad, arvavad teadvat, kes ma olen? Nad ei saa ju kunagi teada, kes ma olen. Ilmselt ei saa ma ka ise seda kunagi teada.
Saaks ma üheks päevaks pugeda kellegi teise nahka ja vaadata kõrvalt, milline ma tundun.
Hmmm, kelle nahka ma poeksin? Tüdruku, kes kõrval pingireas mult iga päev pastakat laenab? Ema, kes mulle hommikul vastikut putru keedab? Isa, kellega koos naiivseid ulmefilme vaatan? Mu rootslasest virtuaalsõber, kellega juba 2 aastat iga päev oma mõtteid msnis jagan? Või hoopis alumise korruse taksikoeraga naabrionu, keda igal hommikul teretan?
.....
jube palju sai küsimärke sisse ja üldse pole aimu, kuhu see lugu võiks viia... aga saate vähemalt vastu kritiseerida
1. peatükk
Oli peaaegu keskpäev. Päike viskas teravad kiired elutoa kulunud parketile.
Silmi kissitades jõllitasin läbi ribikardina alla tänavale. Maja ees seisab naabripoisi tuunitud bemar. Alles ta teda pesi siin õue peal, üleeile. Ei jaksa ära imestada, küll mõni võib oma sõiduriista klanida. Kas tõesti on see see tibimagnet? Keerad nokatsi tagurpidi pähe, ajad dressi selga, istud bemari rooli ja oledki tehtud mees.
Vaatamata sellele, et tagaklaasil ilutseb roheline vahtraleht, tuleb kiirust linnatänaval aretada vähemalt 110km/h. Kuidas sellise kiiruse peal tibid teda üldse märkavad?
No aga mis mul sellest.
Ma pole juba 5 päeva nina korteri ukse vahelt välja pistnud. Tunne, et seal väljas on õhk minu jaoks liiga paks, rusub mind enam ja enam.
Virtuaalreaalsus tundub tunduvalt turvalisem. Loon omale maailma, mis mulle meeldib. Olen kes tahan, millal tahan ja kus tahan. See elu on mäng.
Ainult et mingil hetkel on raske aru saada, kas siis see mäng ongi minu elu.
Samas e huvita mind need mängud, mida naabrikutt oma bemariga tänaval etendab. Jhh, kunagi olid meil ühised mängud – ikkagi ühe õue lapsed. Millal me teineteisest lahku kasvasime – ühte liivakasti enam ei mahtunud? Olime me üldse semud? Praegu tundub see maailm nii kauge, et ei mäletagi enam, kes me siis teineteisele olime.
Mis ajast hakkasin ma trepikas maha visatud koni peale põlastusega vaatama – näed, Jan on siit oma kiire mahvi enne rooli istumist tõmmanud?
Kas ma olen juba nii rikutud, et toitun eelarvamustest? Et see kes kannab dressi, see sõidab bemariga, tõmbab LMi? Või see kes tõmbab LMi, see sõidab bemariga, kannab dressi? Või see, kes sõidab bemariga, tõmbab LMi, kannab dressi?
Näe, Jan väljubki trepikast, spordikott käe otsas ja istub oma masinasse. Ilmselt vaja minna lihast pumpama. Jajahh, suvi ju tulemas ja bemariga saab kohe päris vee äärde välja sõita, et muljet avaldada. Aga kui masinast välja tuled, siis peab ju kontide peal ka miskit olema, et tibid kohe laiali ei jookseks.
Hmmm, mis ajast ma küll nii sallimatu olen? Kas mul on õigust teisi lahterdada? Ma ei tea ju nende elust ja maailmast midagi. Ehkki me ju oleme ju teineteist tundnud?
Nüüd tean ma palju rohkem suvalisest bulgaarlasest, kes msnis plõksib või britist, kes üritab mulle msni kaudu oma ilupilte saata.
Miks nendega on mul tunduvalt lihtsam suhelda, kui reaalsete inimestega?
Kas see olen üldse mina, kes laialt üle maailma virtuaalsõpradega lävib? Igaühele neist võin ma endast rääkida midaiganes. Võin rääkida sulatõtt ja ka laus-väljamõeldisi. Nende jaoks ei ole vahet. Isegi oma välimust ei pea ma neile reetma – võin netist võtta suvalise foto ja väita, et see olengi mina.
Aga kes ma siis tegelikult olen?
Kas mina olen see, kes hommikul kooli garderoobi trepist kaks astet korraga üles klassi tormab ja hingeldades tagumises pingireas oma koha sisse võtab? Kas need inimesed, kes mu ümber istuvad, arvavad teadvat, kes ma olen? Nad ei saa ju kunagi teada, kes ma olen. Ilmselt ei saa ma ka ise seda kunagi teada.
Saaks ma üheks päevaks pugeda kellegi teise nahka ja vaadata kõrvalt, milline ma tundun.
Hmmm, kelle nahka ma poeksin? Tüdruku, kes kõrval pingireas mult iga päev pastakat laenab? Ema, kes mulle hommikul vastikut putru keedab? Isa, kellega koos naiivseid ulmefilme vaatan? Mu rootslasest virtuaalsõber, kellega juba 2 aastat iga päev oma mõtteid msnis jagan? Või hoopis alumise korruse taksikoeraga naabrionu, keda igal hommikul teretan?
.....