Post by pygmalion on Apr 20, 2007 10:31:12 GMT -5
Esimene postitus uuelt liikmelt. Sai siis selline jutt selle aasta algul valmis tehtud. Esialgu lisan esimese osa. Kui asja vastu huvi, siis võib siin ka teised osad ära ilmutada.
----------------------------------------------
Ajavalu (ehk Elame veel!)
(Proloog)
Oh linalakk, kaunis kui tähevilk
on su nõiduslik, võluv
ja salvav pilk!
(Christian Felix Weisse)
Erakordselt soe ja vihmane talv muutus juba masendavaks. Härra Hing, rahutu otsija, ihales vaheldust. Hetkelise meeltesegaduse ajendil avas ta akna selsamal momendil, mil linna kohale vajus kesköö mustendav tund - saabunud oli uus päev. Hing tõmbas oma kopsudesse värskendavat õhku ja mõtles: ”Kummaline on see vaikus... Jah, kummastav, kuid samas harras.” Ruumi hoovas jahedust, mees sulges akna. Nüüd siirdus ta arvuti juurde ning valis internetist tuttava aadressi: www.youtoube.com. Seal ta laulis - kelmikas blondiin France Gall. Tõsi, lugu ise pärines kuuekümnendatest ja tundus tänapäeval pisut naljakaski. Ent olulisena näis miski muu: Hinge köitis kaunitarist õhkuv süütu seksapiilsus, naise maagiline ilu. Linalaka särale lisasid vaieldamatu osa ka valge pluus, maheroheline miniseelik koos lumiheledate sukkade ja kingade vaimustava kombinatsiooniga. Hing luges kommentaare. Kõik kirjutajad, valdavalt mehed, armastasid France Galli platooniliselt. Üks austajatest tõdes: ”Man...I have played this at least 5 times a day for the last two weeks." Njaa, täpselt nagu Hing. Aga talle meenutas France Gall kedagi teist. Piigat, keda mees... Valu täitis Hinge südame, ta loobus meenutamast. Tema tuju parandas järgmine kommentaar, mis otse rabas puhtakujulise selgusega: ”My god... She was so cute. They don't make girls like that anymore.”
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
I
12. jaanuar 2007
...vihmasadu tugevnes lõunaks, kella kahe paiku sadas päris korralikult. Hing kiirustas linnaliinide bussijaama, sest teda ootas kodutee. Ja korraga: seal ta seisiski! Ei keegi muu kui Hinge praegune sümpaatia. Rohelises jopes, kapuuts silmile tõmmatud, moodne kott käe otsas. Ometi eksimatult armas. Hing teadis, et jope all peituvad ajaga meeldivaks muutunud kumerused, aimas et kapuuts varjab blondi näolappi. Vahest veidi liiga laia, kuid kahtlematult ilusat. ”Rahutu tuhkatriinu,” muigas Hing tahtmatul viisil.
Silmad. Silmad? Silmad! Muidugi, silmad on tal sügavad. Sellised sinised, taevakarva. Korra, vist möödunud aastal, oli Hinge tabanud nende silmade nõudlik pilk. Teistsugust nime ei osanud ta siis sellele pilgule kinkida. Ilmselt ei suudaks praegugi. Kuid too episood läks haledalt: sekundit-paar talus ta nende silmade tunnistavat, relvitukstegevat toimet. Seejärel pööras ta pilgu mujale. Ta kartis end pimedaks jäävat. Niivõrd ere ja puhas... Ah, kurb. Aga silmad on tal sügavad, sellised taevakarva...
Hing tõmbas mantli koomale. Ta lähenes Tuhkatriinule. Teda kannustas tabamatu sund.
”Tere!” ütelnuks ta linalakale.
”Tere, jah...,” vastas talle kohmetunud Tuhkatriinu. Ta suunas silmad Hinge poole. Taevakarva, sügavad, tunnistavad... Hinge valgus ootamatu ärevus.
”Siin sa nüüd seisad. Ootad bussi?”
”Mhmh.” Paljutähenduslik napisõnalisus.
”Kas tead? Ma tahtsin öelda, et...”
”Mida?”
Kuradi päralt ta seda isegi teadis. Tõepoolest: mida? Tuhkatriinu küsimus oli igati õigustatud. Piinlik.
Hinge ajusoppidest tõusis esile sootuks teistsugune mälupilt. Vist 2005. aasta kevad, aprilli lõpp või mai algus, gümnaasiumiastme esimene klass. Soe, päikeseküllane ruum. Hing istus kõrvuti pinginaabriga, kelleks oli üks temaealine meesisik. Nendest pingirea võrra eespool istusid kaks näitsikut: Tuhkatriinu ja Tuhkatriinu hea, ilmselt parim sõbranna. Ka blond. Mõlemad olid kenakesed. Korraga tegi Hinge naaber üllatava teo: ta võttis pastaka ning puudutas selle tömbi otsaga Tuhkatriinu selga. Selga, mida neidise helevalge pulloveri ja siniste teksapükste vahelt paistis vaid kitsuke riba. Reageering - Tuhkatriinu võpatas kui küti kuulist tabatud hirv. Ta suunas pea togija manu. Haavatud hirve silmadest õhkus arusaamatust, koguni ärevat hirmu. Torkija ise hakkas ohvrilt midagi pärima. Küsimuse sisu ja päringule antud vastuse unustas Hing sealsamas. Sel polnudki erilist tähtsust. Meelde jäi hoopis muu: võõrkeha külm torge tüdruku valendaval seljal, Tuhkatriinu sinisilmade ääretu sügavus... Silmad kõnelesid. Hääletult. Ausõna: mällu kinnistunud mälupilt mõjus hiljemgi üdini siiralt.
Praegu seisid nad siin. Tuhkatriinu ja Hing. Saabus buss, mis sobis Hinge jaoks. Hing lahkus, Tuhkatriinu jäi temast maha. Hing ei lausunud Tuhkatriinule pisematki silpi. Miks? Tema oli ju kõigest tühine Hing, aga Tuhkatriinu: nii puhas, nii õrn... Just Tuhkatriinu silmad jäidki teda painama. Pruukis tal õhtul kodus silmad sulgeda, taas tajus ta enesel Tuhkatriinu küsivat pilku. Jah, see sinisilmade ääretu sügavus.
----------------------------------------------
Ajavalu (ehk Elame veel!)
(Proloog)
Oh linalakk, kaunis kui tähevilk
on su nõiduslik, võluv
ja salvav pilk!
(Christian Felix Weisse)
Erakordselt soe ja vihmane talv muutus juba masendavaks. Härra Hing, rahutu otsija, ihales vaheldust. Hetkelise meeltesegaduse ajendil avas ta akna selsamal momendil, mil linna kohale vajus kesköö mustendav tund - saabunud oli uus päev. Hing tõmbas oma kopsudesse värskendavat õhku ja mõtles: ”Kummaline on see vaikus... Jah, kummastav, kuid samas harras.” Ruumi hoovas jahedust, mees sulges akna. Nüüd siirdus ta arvuti juurde ning valis internetist tuttava aadressi: www.youtoube.com. Seal ta laulis - kelmikas blondiin France Gall. Tõsi, lugu ise pärines kuuekümnendatest ja tundus tänapäeval pisut naljakaski. Ent olulisena näis miski muu: Hinge köitis kaunitarist õhkuv süütu seksapiilsus, naise maagiline ilu. Linalaka särale lisasid vaieldamatu osa ka valge pluus, maheroheline miniseelik koos lumiheledate sukkade ja kingade vaimustava kombinatsiooniga. Hing luges kommentaare. Kõik kirjutajad, valdavalt mehed, armastasid France Galli platooniliselt. Üks austajatest tõdes: ”Man...I have played this at least 5 times a day for the last two weeks." Njaa, täpselt nagu Hing. Aga talle meenutas France Gall kedagi teist. Piigat, keda mees... Valu täitis Hinge südame, ta loobus meenutamast. Tema tuju parandas järgmine kommentaar, mis otse rabas puhtakujulise selgusega: ”My god... She was so cute. They don't make girls like that anymore.”
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
I
12. jaanuar 2007
...vihmasadu tugevnes lõunaks, kella kahe paiku sadas päris korralikult. Hing kiirustas linnaliinide bussijaama, sest teda ootas kodutee. Ja korraga: seal ta seisiski! Ei keegi muu kui Hinge praegune sümpaatia. Rohelises jopes, kapuuts silmile tõmmatud, moodne kott käe otsas. Ometi eksimatult armas. Hing teadis, et jope all peituvad ajaga meeldivaks muutunud kumerused, aimas et kapuuts varjab blondi näolappi. Vahest veidi liiga laia, kuid kahtlematult ilusat. ”Rahutu tuhkatriinu,” muigas Hing tahtmatul viisil.
Silmad. Silmad? Silmad! Muidugi, silmad on tal sügavad. Sellised sinised, taevakarva. Korra, vist möödunud aastal, oli Hinge tabanud nende silmade nõudlik pilk. Teistsugust nime ei osanud ta siis sellele pilgule kinkida. Ilmselt ei suudaks praegugi. Kuid too episood läks haledalt: sekundit-paar talus ta nende silmade tunnistavat, relvitukstegevat toimet. Seejärel pööras ta pilgu mujale. Ta kartis end pimedaks jäävat. Niivõrd ere ja puhas... Ah, kurb. Aga silmad on tal sügavad, sellised taevakarva...
Hing tõmbas mantli koomale. Ta lähenes Tuhkatriinule. Teda kannustas tabamatu sund.
”Tere!” ütelnuks ta linalakale.
”Tere, jah...,” vastas talle kohmetunud Tuhkatriinu. Ta suunas silmad Hinge poole. Taevakarva, sügavad, tunnistavad... Hinge valgus ootamatu ärevus.
”Siin sa nüüd seisad. Ootad bussi?”
”Mhmh.” Paljutähenduslik napisõnalisus.
”Kas tead? Ma tahtsin öelda, et...”
”Mida?”
Kuradi päralt ta seda isegi teadis. Tõepoolest: mida? Tuhkatriinu küsimus oli igati õigustatud. Piinlik.
Hinge ajusoppidest tõusis esile sootuks teistsugune mälupilt. Vist 2005. aasta kevad, aprilli lõpp või mai algus, gümnaasiumiastme esimene klass. Soe, päikeseküllane ruum. Hing istus kõrvuti pinginaabriga, kelleks oli üks temaealine meesisik. Nendest pingirea võrra eespool istusid kaks näitsikut: Tuhkatriinu ja Tuhkatriinu hea, ilmselt parim sõbranna. Ka blond. Mõlemad olid kenakesed. Korraga tegi Hinge naaber üllatava teo: ta võttis pastaka ning puudutas selle tömbi otsaga Tuhkatriinu selga. Selga, mida neidise helevalge pulloveri ja siniste teksapükste vahelt paistis vaid kitsuke riba. Reageering - Tuhkatriinu võpatas kui küti kuulist tabatud hirv. Ta suunas pea togija manu. Haavatud hirve silmadest õhkus arusaamatust, koguni ärevat hirmu. Torkija ise hakkas ohvrilt midagi pärima. Küsimuse sisu ja päringule antud vastuse unustas Hing sealsamas. Sel polnudki erilist tähtsust. Meelde jäi hoopis muu: võõrkeha külm torge tüdruku valendaval seljal, Tuhkatriinu sinisilmade ääretu sügavus... Silmad kõnelesid. Hääletult. Ausõna: mällu kinnistunud mälupilt mõjus hiljemgi üdini siiralt.
Praegu seisid nad siin. Tuhkatriinu ja Hing. Saabus buss, mis sobis Hinge jaoks. Hing lahkus, Tuhkatriinu jäi temast maha. Hing ei lausunud Tuhkatriinule pisematki silpi. Miks? Tema oli ju kõigest tühine Hing, aga Tuhkatriinu: nii puhas, nii õrn... Just Tuhkatriinu silmad jäidki teda painama. Pruukis tal õhtul kodus silmad sulgeda, taas tajus ta enesel Tuhkatriinu küsivat pilku. Jah, see sinisilmade ääretu sügavus.