Post by Anni. on Apr 8, 2007 3:42:14 GMT -5
23. mai
Ma ei suuda enam olla. Nüüd olen ma täiesti kindel, et minu jaoks on elu läinud. Seda valgust, mis on iga tunneli lõpus ei ole minu tunnelis. Minu tunneli lõpp on täiesti pime ning see tunnel ei lõppe iial. Viimaste sündmustega on see tõsiasi täiesti selgeks saanud. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis on mu elu juba algusest peale nii raske ja välja kannatamatu olnud. Isa ja vanaema surm ning kõik need muud asjad. Noh, siiski. See tänane sündmus oli punkt I-le. Tahate siis teada, mis juhtus? No olgu…
Täna, kahekümne kolmandal mail läksin ma kooli nagu iga teinegi päev. Mitte miski, peale halba kuulutava horoskoobi, ei andnud mulle tänase päeva sündmustest mingit aimdust. Ma läksin klassi poole ning nägin seal meie „armast“ kambakest. Naeratasin nende Peale „vabandavalt“ ning tahtsin klassi suunduda, kuid selle sama tüdruku käsi peatas mind.
„Kas sul on midagi vaja?“ küsisin ikka selle totaka naeratusega. Vaatasin tüdrukut ega kavatsenudki pilku ära pöörata. Kathy- nii oli tütarlapse nimi- pöördus irvitades oma kaaslaste juurde ning vaatas siis mind.
„Kas ma tahan sinust midagi? Sinust, värdjas? Vaevalt küll. Nii madalale ma ei langeks,“ sõnas ta mulle. Tema häälest kostis selgelt irvitust. Ma surusin käed rusikasse, kuid suutsin siiski oma häält valitseda.
„Kes meil siin värdi on?“ küsisin irooniaga ning pilgutasin paar korda kiirelt silmi. Kathy näis koheselt vihasem.
„Kuule tatt, lõpeta, kui sa ei taha halvasti lõpetada,“ sisises ta kokkusurutud hammaste vahelt.
„Mina ja tatt?“ küsisin ning andsin oma kättele ja tunnetele vaba voli. Sekund hiljem olin Kathy peal ning tagusin teda nii palju, kui võimalik. Siiski takistasid minu tegutsemist neli paari käsi, mis peaaegu kohe minust kinni haarasid. Nii leidsingi ma ennast paari hetke pärast maast ning mind katsid suured ja tumedad sinikad. Ma ei teinud neist väljagi, vaid kargasin kambale uuesti kallale. Õnnetuseks, minu suureks õnnetuseks, kõndis meist just sel hektel mööda direktor. Ta vaatas mind hukkamõistvalt ning sõnas madalal toonil: „Homme hakkate koolis põrandaid pesema, preili Heardfilt.“ Minu ilme väljendas selget jamatust. „Iga päev peale tunde,“ lõpetas mees oma lause. Ma lasin Kathyst lahti ning raputasin uskumatusest pead. Kathy ning tema kamp läks irvitades klassi ning ma jäin üksinda koridori. Ainult võõrad õpilased saalisid mööda koridori edasi-tagasi. Minu pilk oli kinnistunud ühele seinale ning ma ei suutnud ennist juhtunut endale tunnistada. Mina ja põrandaid küürima… koolis? küsisin endalt mõttes. See mõte kohutas mind sügavalt, sest sellist piinikut asja polnud minuga veel juhtunud. Siis käis kusagil kaugel koolikell ning see äratas mind mõtisklustest. Ma seisin ikka seal, kus enne. Minu õpetaja tuli uksele ning vaatas mu sinikatega kaetud nägu. Sel hetkel kartsin ma kõige enam klassi minemist. Ma juba kuulsin klassikaaslaste mõnitavat naeru. Lootsin ainult, et mu kolm parimat sõbrannat teistega kaasa ei naera.
„Mine koju,“ ütles õpetaja. Ma ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti see range ja nõme õpetaja käsib mul koju minna? Ma ei uskunud seda.
„Mine koju,“ kordas õpetaja ning tema suu kaardus korraks väikseks naeratuseks. See oli esmakordne. Ma noogutasin ning haarasin enda koti. Pöördusin kannapealt ringi ning sammusin kooli ustest välja. Tulingi otsejoones koju.
Noh, nüüd siis teate, mis täna juhtus. Ja nüüd ma peangi hakkama seda nõmedat koolimaja küürima. Täitsa jube! Ma peangi õppima minema. Ma ei saa ju emale rohkem haiget teha. Niigi juba palju tehtud.
Ma ei suuda enam olla. Nüüd olen ma täiesti kindel, et minu jaoks on elu läinud. Seda valgust, mis on iga tunneli lõpus ei ole minu tunnelis. Minu tunneli lõpp on täiesti pime ning see tunnel ei lõppe iial. Viimaste sündmustega on see tõsiasi täiesti selgeks saanud. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis on mu elu juba algusest peale nii raske ja välja kannatamatu olnud. Isa ja vanaema surm ning kõik need muud asjad. Noh, siiski. See tänane sündmus oli punkt I-le. Tahate siis teada, mis juhtus? No olgu…
Täna, kahekümne kolmandal mail läksin ma kooli nagu iga teinegi päev. Mitte miski, peale halba kuulutava horoskoobi, ei andnud mulle tänase päeva sündmustest mingit aimdust. Ma läksin klassi poole ning nägin seal meie „armast“ kambakest. Naeratasin nende Peale „vabandavalt“ ning tahtsin klassi suunduda, kuid selle sama tüdruku käsi peatas mind.
„Kas sul on midagi vaja?“ küsisin ikka selle totaka naeratusega. Vaatasin tüdrukut ega kavatsenudki pilku ära pöörata. Kathy- nii oli tütarlapse nimi- pöördus irvitades oma kaaslaste juurde ning vaatas siis mind.
„Kas ma tahan sinust midagi? Sinust, värdjas? Vaevalt küll. Nii madalale ma ei langeks,“ sõnas ta mulle. Tema häälest kostis selgelt irvitust. Ma surusin käed rusikasse, kuid suutsin siiski oma häält valitseda.
„Kes meil siin värdi on?“ küsisin irooniaga ning pilgutasin paar korda kiirelt silmi. Kathy näis koheselt vihasem.
„Kuule tatt, lõpeta, kui sa ei taha halvasti lõpetada,“ sisises ta kokkusurutud hammaste vahelt.
„Mina ja tatt?“ küsisin ning andsin oma kättele ja tunnetele vaba voli. Sekund hiljem olin Kathy peal ning tagusin teda nii palju, kui võimalik. Siiski takistasid minu tegutsemist neli paari käsi, mis peaaegu kohe minust kinni haarasid. Nii leidsingi ma ennast paari hetke pärast maast ning mind katsid suured ja tumedad sinikad. Ma ei teinud neist väljagi, vaid kargasin kambale uuesti kallale. Õnnetuseks, minu suureks õnnetuseks, kõndis meist just sel hektel mööda direktor. Ta vaatas mind hukkamõistvalt ning sõnas madalal toonil: „Homme hakkate koolis põrandaid pesema, preili Heardfilt.“ Minu ilme väljendas selget jamatust. „Iga päev peale tunde,“ lõpetas mees oma lause. Ma lasin Kathyst lahti ning raputasin uskumatusest pead. Kathy ning tema kamp läks irvitades klassi ning ma jäin üksinda koridori. Ainult võõrad õpilased saalisid mööda koridori edasi-tagasi. Minu pilk oli kinnistunud ühele seinale ning ma ei suutnud ennist juhtunut endale tunnistada. Mina ja põrandaid küürima… koolis? küsisin endalt mõttes. See mõte kohutas mind sügavalt, sest sellist piinikut asja polnud minuga veel juhtunud. Siis käis kusagil kaugel koolikell ning see äratas mind mõtisklustest. Ma seisin ikka seal, kus enne. Minu õpetaja tuli uksele ning vaatas mu sinikatega kaetud nägu. Sel hetkel kartsin ma kõige enam klassi minemist. Ma juba kuulsin klassikaaslaste mõnitavat naeru. Lootsin ainult, et mu kolm parimat sõbrannat teistega kaasa ei naera.
„Mine koju,“ ütles õpetaja. Ma ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti see range ja nõme õpetaja käsib mul koju minna? Ma ei uskunud seda.
„Mine koju,“ kordas õpetaja ning tema suu kaardus korraks väikseks naeratuseks. See oli esmakordne. Ma noogutasin ning haarasin enda koti. Pöördusin kannapealt ringi ning sammusin kooli ustest välja. Tulingi otsejoones koju.
Noh, nüüd siis teate, mis täna juhtus. Ja nüüd ma peangi hakkama seda nõmedat koolimaja küürima. Täitsa jube! Ma peangi õppima minema. Ma ei saa ju emale rohkem haiget teha. Niigi juba palju tehtud.