Post by Anni. on Apr 8, 2007 3:10:12 GMT -5
Ma siis panen kah xD
See on juba kahes kohas üleval, aga ikka xD
Panin kaks osa kokku, et pikem oleks xD
1.osa
Oli vaikne ja rahulik öö. Õrn tuul puhus ning täiskuu oli taevas. Mitte ühtegi häält ei olnud kosta ning kõik tuled olid kustund. Ainult paar tänavavalgustust põles tuhmi valgusega.
Üks tüdruk jooksis mööda pimedat tänavat. Seal ei olnud ühtegi tänavavalgustust ning ka majade aknad olid pimedad. Teed valgustas vaid nõrk kuuvalgus. Kuid pimedus ei sundinud tüdrukut peatuma. Tal oli kiire, väga kiire. Tüdruku samme ei olnud kosta. Ka midagi muud ei olnud kuulda, kui välja arvata see õrn ja mahe tuul.
Lõpuks jõudis tütarlaps sihtpunkti. Ta peatus hingeldades räpase maja ees, kui seda üldse sai niimoodi nimetada. Ta koputas korraks vastu ust ning see avanes koheselt. Tütarlaps lippas väiksest ukseavast sisse ja uks sulgus ta järel.
„Kuhu sa jäid?“ küsis vaikne hääl pimedas toas.
„Läks natuke kauem, kui plaanis,“ vastas tüdruk sosinal. Järsult tekkis tuppa hubane valgus. Nüüd oli selgelt näha umbes 16 aastas noormeest ja 14 aastast tütarlast. Poisil olid tumedad juuksed ning pruunid silmad. Ta oli kehaehituselt väga tugev. Seevastu tütarlapsel olid pikad blondid juuksed, mis olid hobusesabas. Ta silmad olid sügavsinised ning kehaehituslt oli ta üsna kõhn.
„Kas tõid?“ küsis siis poiss jututeemat vahetades. Tütarlaps noogutas ja ulatas poisile väikse koti, milles oli valge pulber.
„Tore,“ pomises poiss ning pistis koti püksitaskusse.
„Marx, kas Dingo tuleb ka?“ küsis tüdruk pärast pikka vaikust.
„Rebeca, Rebeca…“ alustas poiss. “Muidugi tuleb Dingo ka. Ta peaks kohe jõudma.“ Rebeca- see oli tütarlapse nimi- noogutas. Ta tundis, kuidas hakkas õrnalt värisema. Ma ei taha teda näha, ütles ta mõttes. Siiski ei saanud ta sinna midagi parata, et poiss pidi kohale tulema. Järgekordne vaikus.
Pärst viieteist minutilist pausi kõlas uksele koputus. Polnud kahtlustki, kes tuli.
Rebeca ohkas ja vaatas hirmunult ust. Marx tõusis kiirelt ning peaaegu jooksis ukse juurde. Kiiresti avas ta selle. Ukseavas seisis ligikaudu 18-ne aastane poiss. Tal olid pikad blondid juuksed ning ta silmad olid rohelised. Ta oli lühikest kasvu ning jässakas.
„Sa ka siin,“ ütles ta Rebecat märgates mesimagusal häälel. Ta irvitas ja vaatas tüdrukut. Rebeca noogutas ärevilt ning saatis poissi pilguga. Dingo istus Rebeca vastu ning põrnitses tütarlast. Marx kõndis samuti diivani juurde ning istus Dingo kõrvale.
„Nii…“ ütles ta närviliselt sõrmedega vastu diivani äärt trummeldades.
„Saite?“ küsis Dingo ilma mingi sissejuhatuseta ning vaatas kordamööda Rebecat ning Marxi. Rebeca noogutas jälle ja vaatas Marxi poole. Noormees võttis püksitaskust kaks väikest kotikest valge pulbriga ja andis need Dingole. Dingo noogutas rahulolevalt ja muigas. Ta uuris pakke ning nuusutas neid.
„Hea kraam,“ pomises ta pakke taskusse libistades.
„Tore, kui meeldib,“ ütles Marx. Tema häälest oli tunde, et pinge oli kadunud. Poiss tundis ennast mugavalt ega kartnud enam nii nagu paar minutit tagasi. Ta vaatas Dingot. Rebeca, Marxi ja Dingo vahel tekkis vaikus.
„Noh, ma nüüd lähen. Teised ootavad,“ ütles Dingo lõpuks ning tõusis. Ta kõndis ukse juurde ja pööras ennast korraks veel ringi.
„Me kohtume varsti,“ pomises ta ning pilgutas irvitades silma. Ta avas ukse ning lahkus pilkasesse pimedusse. Rebeca vaatas kergendunult Marxi, kes vastas tüdruku pilgule. Hetkeks särasid mõlemad, kuid kohe kadus see õnnelikkus ning nad muutisid tagasi tõsisteks ja probleemidega teismelisteks. Nende probleemid olid isegi hullemad, kui teiste nendevanuste teismeliste omad.
See on juba kahes kohas üleval, aga ikka xD
Panin kaks osa kokku, et pikem oleks xD
1.osa
Oli vaikne ja rahulik öö. Õrn tuul puhus ning täiskuu oli taevas. Mitte ühtegi häält ei olnud kosta ning kõik tuled olid kustund. Ainult paar tänavavalgustust põles tuhmi valgusega.
Üks tüdruk jooksis mööda pimedat tänavat. Seal ei olnud ühtegi tänavavalgustust ning ka majade aknad olid pimedad. Teed valgustas vaid nõrk kuuvalgus. Kuid pimedus ei sundinud tüdrukut peatuma. Tal oli kiire, väga kiire. Tüdruku samme ei olnud kosta. Ka midagi muud ei olnud kuulda, kui välja arvata see õrn ja mahe tuul.
Lõpuks jõudis tütarlaps sihtpunkti. Ta peatus hingeldades räpase maja ees, kui seda üldse sai niimoodi nimetada. Ta koputas korraks vastu ust ning see avanes koheselt. Tütarlaps lippas väiksest ukseavast sisse ja uks sulgus ta järel.
„Kuhu sa jäid?“ küsis vaikne hääl pimedas toas.
„Läks natuke kauem, kui plaanis,“ vastas tüdruk sosinal. Järsult tekkis tuppa hubane valgus. Nüüd oli selgelt näha umbes 16 aastas noormeest ja 14 aastast tütarlast. Poisil olid tumedad juuksed ning pruunid silmad. Ta oli kehaehituselt väga tugev. Seevastu tütarlapsel olid pikad blondid juuksed, mis olid hobusesabas. Ta silmad olid sügavsinised ning kehaehituslt oli ta üsna kõhn.
„Kas tõid?“ küsis siis poiss jututeemat vahetades. Tütarlaps noogutas ja ulatas poisile väikse koti, milles oli valge pulber.
„Tore,“ pomises poiss ning pistis koti püksitaskusse.
„Marx, kas Dingo tuleb ka?“ küsis tüdruk pärast pikka vaikust.
„Rebeca, Rebeca…“ alustas poiss. “Muidugi tuleb Dingo ka. Ta peaks kohe jõudma.“ Rebeca- see oli tütarlapse nimi- noogutas. Ta tundis, kuidas hakkas õrnalt värisema. Ma ei taha teda näha, ütles ta mõttes. Siiski ei saanud ta sinna midagi parata, et poiss pidi kohale tulema. Järgekordne vaikus.
Pärst viieteist minutilist pausi kõlas uksele koputus. Polnud kahtlustki, kes tuli.
Rebeca ohkas ja vaatas hirmunult ust. Marx tõusis kiirelt ning peaaegu jooksis ukse juurde. Kiiresti avas ta selle. Ukseavas seisis ligikaudu 18-ne aastane poiss. Tal olid pikad blondid juuksed ning ta silmad olid rohelised. Ta oli lühikest kasvu ning jässakas.
„Sa ka siin,“ ütles ta Rebecat märgates mesimagusal häälel. Ta irvitas ja vaatas tüdrukut. Rebeca noogutas ärevilt ning saatis poissi pilguga. Dingo istus Rebeca vastu ning põrnitses tütarlast. Marx kõndis samuti diivani juurde ning istus Dingo kõrvale.
„Nii…“ ütles ta närviliselt sõrmedega vastu diivani äärt trummeldades.
„Saite?“ küsis Dingo ilma mingi sissejuhatuseta ning vaatas kordamööda Rebecat ning Marxi. Rebeca noogutas jälle ja vaatas Marxi poole. Noormees võttis püksitaskust kaks väikest kotikest valge pulbriga ja andis need Dingole. Dingo noogutas rahulolevalt ja muigas. Ta uuris pakke ning nuusutas neid.
„Hea kraam,“ pomises ta pakke taskusse libistades.
„Tore, kui meeldib,“ ütles Marx. Tema häälest oli tunde, et pinge oli kadunud. Poiss tundis ennast mugavalt ega kartnud enam nii nagu paar minutit tagasi. Ta vaatas Dingot. Rebeca, Marxi ja Dingo vahel tekkis vaikus.
„Noh, ma nüüd lähen. Teised ootavad,“ ütles Dingo lõpuks ning tõusis. Ta kõndis ukse juurde ja pööras ennast korraks veel ringi.
„Me kohtume varsti,“ pomises ta ning pilgutas irvitades silma. Ta avas ukse ning lahkus pilkasesse pimedusse. Rebeca vaatas kergendunult Marxi, kes vastas tüdruku pilgule. Hetkeks särasid mõlemad, kuid kohe kadus see õnnelikkus ning nad muutisid tagasi tõsisteks ja probleemidega teismelisteks. Nende probleemid olid isegi hullemad, kui teiste nendevanuste teismeliste omad.