Post by Sign3 on Mar 31, 2007 11:43:12 GMT -5
Et siis minu kunagine fikk Tokio Hoteli fännamise aegadest. (:
Kadri & Bill.
1.
Ma ärkasin hommikul vara mingi suure kisa peale. See tuli alt korruselt, kus oli praegu mu ema ja kasuisa, keda ma kõigest hingest vihkasin.Äkki kuulsin ma mingit kolksatust. Pärast seda jäi kõik vaikseks. Ma ei julgenud minna alla vaatama. Lihtsalt ei julgenud ja kõik. Ma ei tea kas see üldse oleks midagi muutnud.Äkki kuulsin ma oma ema karjumist:" Kadri! Tuli ruttu alla! Ruttu! Me peame minema."Ma ei saanud aru millestki, kuid tegin siiski nii nagu ema ütles, kuna ma olin ka alles 10. Selle pärast ma seda aega eriti ei mäleta. Igastahes mäletan ma sellest veel niipalju, et kui ma alla läksin, siis se minu kasuisa oli seal, aga ta ei liigutanud. Ema ütles, et me peame minema, aga ta ei vastanud mu küsimusele KUHU? Ma ei saanud seda teada enne, kui leidsin ennast Saksamaal. Ema viis mu mingi oma tuttava juurde, kes pidi mind hoidma, seni, kuni tema ise ära käib. Möödus mitu päeva. Mitu nädalat. Mitu aastat. Ma sain 14. Siis lõpuks ma mõtlesin:" Ma olen siin majas nii kaua kannatanud. Mu ema pole mulle neli aastat järgi tulnud," ja ma otsustasin sealt lihtsalt minema minna. Ühel õhtul, kui teised magasid, ma läksingi. Mind ei tahtnud teada, kas ema oleks seda heaks kiitnud või mitte, ja ausalt öeldes ei huvitanud ka see mind. Kui su enda ema pole sinuga neli aastat ühendust võtnud, siis polnud ta enam õige ema. Vähemalt mina keeldusin seda endale tunnistamast. Aga nii siis ma sain sealt majast tohutute jõupingutustega välja, kuid ma ei teadnud ju kuhu minna. Ma olin ihuüksinda täiesti võõras kohas. Ma polnud seal peaaegu kunagi varem käinud. Ainult need mõned korrad, kui mind pooleks tunniks majast välja lasti. Äkitselt meenus mulle üks koht. See oli üks restoran, millest me sinna majja minnes mööda läksime. Ma mõtlesin, et mul on raha ja poleks sugugi paha mõte seda korralikule einele kulutada. Restorani juurde jõudes nägin ma, et seal sees oli palju rahvast ja seal oleks nadu toimunud mingi pidu. Ma ei julgnud sisse minna ja selle pärast ma piilusingi seda aknast. Suurest klaasaknast, lootes, et inimesed mind ei näe. Ma tundsin nagu minust oleks miski läbi läinud. Nagu miski oleks mind lõiganud. Ta seisis seal. Minu ema. Kas ta tõesti on kõik need aastad olnud siin, ilma, et otsiks mind üles? Kuidas ta sai unustada oma tütre? Minu südamest käis läbi külm piste, ja minu kerkis viha. See oli põletav. See oli hullem, kui mistahes teine asi, mida ma terve oma elu jooksul kogenud olen. Ma ei hoolinud millestki ja tormasin sinna sisse. Kõik jäi vaikseks ja vaatasid mind...
Ma avan silmad. Paistab, et olen kuskil voodis. Mulle vaatab otsa keegi..Keegi väga tuttav inimene. Ta küsib:" Kadri? Kas sinuga on kõik korras?" Ma olen suht kohkunud, kuid vastan siiski:" Jah..Vist küll. Aga.. Aga.. kes sina oled, ja kust mina siia sain?" Ta naeratab. See pole tavaline naeratus. Ta naeratab silmadega. "Kõik on korras," sõnab ta. " Sa lihtsalt minestasid." Ma küsin arglikult:" Kes.. sa oled? " Jälle tema kummaline naeratus, millesse vaadates sa nagu vajuksid. Nagu vajuksid selle soojusesse ja kõigesse heasse. " Mina olen Bill. Sina oled Kadri. Meeldiv tutvuda." "Kust ma sind tean?" olen ma jälle ehmunud ja ei suuda ikka veel aru saada, kas ma näen und, või mis minuga toimub. "Su ema, tal oli mälu kaotus. Ta tuli meie majja, otsides tuge. Ta abiellus meie onuga kaks aastat tagasi. Eile õhtul, kui sa sinna restorani tulid, ja ta sind nägi, taastus ta mälu hoobilt. Ta rääkis meile ennem, kes sa oled." Mulle sai kõik selgemaks. Ta polnud halb ema! Ma vähemalt lootsin seda.
Kadri & Bill.
1.
Ma ärkasin hommikul vara mingi suure kisa peale. See tuli alt korruselt, kus oli praegu mu ema ja kasuisa, keda ma kõigest hingest vihkasin.Äkki kuulsin ma mingit kolksatust. Pärast seda jäi kõik vaikseks. Ma ei julgenud minna alla vaatama. Lihtsalt ei julgenud ja kõik. Ma ei tea kas see üldse oleks midagi muutnud.Äkki kuulsin ma oma ema karjumist:" Kadri! Tuli ruttu alla! Ruttu! Me peame minema."Ma ei saanud aru millestki, kuid tegin siiski nii nagu ema ütles, kuna ma olin ka alles 10. Selle pärast ma seda aega eriti ei mäleta. Igastahes mäletan ma sellest veel niipalju, et kui ma alla läksin, siis se minu kasuisa oli seal, aga ta ei liigutanud. Ema ütles, et me peame minema, aga ta ei vastanud mu küsimusele KUHU? Ma ei saanud seda teada enne, kui leidsin ennast Saksamaal. Ema viis mu mingi oma tuttava juurde, kes pidi mind hoidma, seni, kuni tema ise ära käib. Möödus mitu päeva. Mitu nädalat. Mitu aastat. Ma sain 14. Siis lõpuks ma mõtlesin:" Ma olen siin majas nii kaua kannatanud. Mu ema pole mulle neli aastat järgi tulnud," ja ma otsustasin sealt lihtsalt minema minna. Ühel õhtul, kui teised magasid, ma läksingi. Mind ei tahtnud teada, kas ema oleks seda heaks kiitnud või mitte, ja ausalt öeldes ei huvitanud ka see mind. Kui su enda ema pole sinuga neli aastat ühendust võtnud, siis polnud ta enam õige ema. Vähemalt mina keeldusin seda endale tunnistamast. Aga nii siis ma sain sealt majast tohutute jõupingutustega välja, kuid ma ei teadnud ju kuhu minna. Ma olin ihuüksinda täiesti võõras kohas. Ma polnud seal peaaegu kunagi varem käinud. Ainult need mõned korrad, kui mind pooleks tunniks majast välja lasti. Äkitselt meenus mulle üks koht. See oli üks restoran, millest me sinna majja minnes mööda läksime. Ma mõtlesin, et mul on raha ja poleks sugugi paha mõte seda korralikule einele kulutada. Restorani juurde jõudes nägin ma, et seal sees oli palju rahvast ja seal oleks nadu toimunud mingi pidu. Ma ei julgnud sisse minna ja selle pärast ma piilusingi seda aknast. Suurest klaasaknast, lootes, et inimesed mind ei näe. Ma tundsin nagu minust oleks miski läbi läinud. Nagu miski oleks mind lõiganud. Ta seisis seal. Minu ema. Kas ta tõesti on kõik need aastad olnud siin, ilma, et otsiks mind üles? Kuidas ta sai unustada oma tütre? Minu südamest käis läbi külm piste, ja minu kerkis viha. See oli põletav. See oli hullem, kui mistahes teine asi, mida ma terve oma elu jooksul kogenud olen. Ma ei hoolinud millestki ja tormasin sinna sisse. Kõik jäi vaikseks ja vaatasid mind...
Ma avan silmad. Paistab, et olen kuskil voodis. Mulle vaatab otsa keegi..Keegi väga tuttav inimene. Ta küsib:" Kadri? Kas sinuga on kõik korras?" Ma olen suht kohkunud, kuid vastan siiski:" Jah..Vist küll. Aga.. Aga.. kes sina oled, ja kust mina siia sain?" Ta naeratab. See pole tavaline naeratus. Ta naeratab silmadega. "Kõik on korras," sõnab ta. " Sa lihtsalt minestasid." Ma küsin arglikult:" Kes.. sa oled? " Jälle tema kummaline naeratus, millesse vaadates sa nagu vajuksid. Nagu vajuksid selle soojusesse ja kõigesse heasse. " Mina olen Bill. Sina oled Kadri. Meeldiv tutvuda." "Kust ma sind tean?" olen ma jälle ehmunud ja ei suuda ikka veel aru saada, kas ma näen und, või mis minuga toimub. "Su ema, tal oli mälu kaotus. Ta tuli meie majja, otsides tuge. Ta abiellus meie onuga kaks aastat tagasi. Eile õhtul, kui sa sinna restorani tulid, ja ta sind nägi, taastus ta mälu hoobilt. Ta rääkis meile ennem, kes sa oled." Mulle sai kõik selgemaks. Ta polnud halb ema! Ma vähemalt lootsin seda.