Okei. Seoses selle lõpuga oskan ma ka täna juba uue osa kirjutada.
Mis toimub?Hilary võttis iPodi kõrvaklapid peast ja vastas enda ema hüüule
“JAJAA! MA TULEN KOHE!” Silmi pööritades pani ta iPodi lauale ja läks esikusse, et teha järjekordne külastus Loorekese juurde. Suht pahuralt ajas ta endale mantli ema valvsa pilgu all selga ja tuiskas korterist välja.
Umbes kümne minuti pärast leidis ta end taas psühholoogi uksetaga ootamas. Rõõmsalt hüppas ta püsti, kui ta nägi lähenevat Hollyt. Kui Holly Hilary juurde jõudis kallistas Hilary teda ja küsis kiiresti “
Ikkagi, mis värk sul selle isaga on?” Muiates lisas ta
“Tsau!” Holly muigas ja ütles
“Ah... Mingi suvaline orjapidaja. Keda see huvitab eksole! Oi kule! Tsau sullegi.” Hilary naeris ja astus psühholoogi kabineti Hollyt järel vedades.
Kabinetist leidis ta Loore, kes magusalt naeratas ja andis märku istumiseks. Hilary prantsatas istuma ja võttis lauapealt enda oravaga kaustiku.
Loore jälgis kuidas Holly istus ja küsis siis
“Ja kuidas teil siis vahepeal läinud on?”Tüdrukud vahetasid tüdinud pilke. Loore küsis seda suht alati.
Nagu ühest suust vastasid tüdrukud
“Normaalselt.” Loore naeratas ja küsis
“Hilary, mis sul eelmine kord juhtus?” Hilary põrnitses hetke Looret ja ütles siis ausalt
“Mulle hakkas minevik meenuma.”Loore naeratas ja ütles
“Oi, kui tore, siis on! Varsti oled jälle tagasi.” Hilary naeratas Loorele mõrult.
Loore lõi käsi kokku ja ütles
“Nii. Nüüd kirjutage, siis enda vihikutesse!” Hilary muigas. Ta võttis laualt pastaka ja hakkas kirjutama
Nüüd on mulle nii mõndagi meelde tulnud, kuid seda ei ole ikkagi piisavalt minu jaoks. See on pras sokk, et Jack mingit võõrast suudles :S Aga näiteks..äää... See väikese beebi värk oli päris skeeri. :S Äkki oli see minu väike õde või vend. Prr... Ei taha mõelda sellest. Vahepeal sain Lizbethiga kokku (H) väga seff oli Tahan veel minna. Ta on liiga lahe siis käisime Jackiga väljas, aga ta tahtis ikka gängiga kokku saada Siiski oli Bondi uus film jube lahe. Põnev. U Know ;D Aga ma olen totaalselt armunud. Jacki! Mind ei huvita eriti, et ta seda teist suudles seal. Ma arvan, et see oli ammu-ammu
Jack on nii armas. Lizbethi juures tegime moäshõud mega oli! Tahan juba tagasi minna.
Milline ma enne olin? Sõnakuulelik või sõnakuulmatu? Andekas või andetu? Õnnetu või õnnelik? Viieline või kaheline? Neid küsimusi mul jätkub. Ma lihtsalt ei oska enam mõelda sedapidi. See kõik on niii raske! Kadestan hollyt. Ta on alati nii heas tujus. Oleks ma ka alati nii häpi See mineviku värk on see kõige nõõmeeedaaam +o( Tegelt ma ei tea mis juttu ma keerutan siin xD Seega ByabYa xD
Kirjutamis lõpetnud viskas ta vihiku lauale ja vaatas Hollyt kes enda paari lauset üle kirjutas. Vaikselt sosistas ta Hollyle
“Tead vihikusse saab augu ka nii teha.” Naerdes vaatas ta Looret ja ta ilme kivines. Loore tundus nii kauge ja võõras. Silmeest sähvisid mööda mälestused
Hilary lasteaia etendusel pöialliisit mängimas. Klassiõhtu. Jõulud. Uus aasta. Jack ulatas Hilaryle kingituse. Jack mingit tüdrukut kaisutamas. Hilary võpatas. Loore rääkis midagi kuid ta ei pannud seda tähele. Äkki ei olnudki see tüdruk Jackil nii ammu-ammu? Mõtles ta hirmunult. Kindlalt lubas ta endale, et küsib seda Jackilt esimesel võimalusel. Holly ja Loore põrnitsesid Hilaryt nii, et Hilary pidi tahes, tahtmata pärima
“mis toimub?” Holly puhkes naerma. Naerdes ütles ta
“Me hakkame reisi ümber maailma mängima.” Hilary kortsutas kulmu.
“Ja kuidas see käib?” päris ta. Loore võttis kapist mängu välja ja seletas Hilaryle mängureegleid.
Nii, siis hakkasid nad mängima. Hilaryl oli seekord õnne. Holly porises pidevalt
“Algaja õnn.” Kokkuvõtteks oli neil üllatavalt lõbus ja väga kiiresti saabus aeg mil Hilary ja Holly ära pidid minema.
Rõõmsalt tormasid nad kabinetist välja.
Ülevas meeleolus sõitis Hilary koos emaga koju.
Kodus läks tüdruk kohe msn-i ja avastas imestusega, et kedagi ei ole sees. Pahaselt tiris ta jalad voodile ja hakkas hoopis arvutis kaarte mängima. Juba viiendat korda seda läbi tehes tüdines tüdruk ja otsusta midagi muud teha.
Msni oli vahepeal loginud piff, kuid temaga neiu rääkida ei viitsinud.
Kirjutamise asemel helistas ta Jackile.
“Hei Tsäkk!”
“Hallo. Hilary? Sina või?”
“Mina jah.”
“Mis mureks?”
“Minul mureks? Igav on. Saaks kokku kuskil...”
“õu kule ma praegu ei saa.”
“miks?”
“on üks asi.”
“misasi?”
“Ma ei saa sulle öelda”
“Miks? Ma sulle küll ütlekS!”
“Tore. Headaega”Jahmunult lükkas Hilary telefonile klapi peale.
Mida see tähendama pidi?Järsku veeres üle Hilary põse pisar.
Mis Jackil viga on? Nukralt vajus ta pikali ja mõtles, mis on Jackile tähtsam kui tema. Talle ei tulnud mingit muud mõtet pähe, kui see, et Jackil on teine tüdruk. Kellegagi ta välja ka minna ei saanud. Kõik olid koolis. Kurvalt mõeldes ja nuttes jäi tüdruk magama.
***Hilary ehmatas voodis istukile. Ümberringi oli kõik pime. Keegi oli talle õhukese teki peale pannud. Neiu toa aken oli lahti ja siidkardinad lehvisid jahedas öötuules. See oli nõnda jube. Hirmunult ei julgenud ta end püsti ajada. Käega üle silmade käieslanges ta pilk parema käe seljale. See oli silmavärvist must. Õudusega mõtles tüdruk milline ta küll välja võib näha.
Julgust kokku võttes ajas ta end püsti ja lükkas aknad kinni. Ühe kardina serv jäi akna vahele kinni. Seda vaatepilti hirmunult vaadates tormas tüdruk esikusse. Ta ajas endale kingad jalga ja võttis hajameelselt kaasa õhukese tuulejaki. Rohmakalt keeras ta ukse lukust lahti ja tormas majast välja, tänavale. Tänavavalgusti valguses paistis Jacki kodu uks nii soe ja kutsuv. Sellele paigale taas nuttes selga pöörates tormas ta parki.
Pargis oli jube. Seal oli pime ja kuskil huikas mingi lind. Ehmunult jooksis Hilary suvalist teed pidi ja leisid end varsti taas enda kodutänavalt. Vaikselt tuikus ta suvalisse majja ja jäi trepikotta tuulejakki peale sättides magama.
To be continued