Post by Sign3 on Apr 3, 2007 9:20:51 GMT -5
Ma ei kujuta ette, kas see sobib rohkem siia, või noorteromaanide alla :/.
1.
Tüdruk, kellel olid kummaliselt punased silmad, otsekui oleks ta mitu tundi nutnud, jooksis mööda tänavat. Vaatamata sellele, et ta võis olla lihtsalt peast segi teismeline, kes elu enda eest põgeneda tahab, oli tolle hoiakus midagi, mis ütles, et sel puhul see reegel ei kehti.
Mõned vanemad inimesed, kes koertega pärastlõunaseid jalutuskäike tegid, raputasid murelikult pead, süvenemata sellesse, mis teistele nii ilmne paistis. Tõsi oli see, et ta põgenes, kuid mitte elu eest.
Paar minutit möödus, tänavad vaikisid taas ning jooksmisest üles kerkinud tolmupilved langesid maha. Endiselt ei olnud kuulda midagi, peale paari auto, mis kauguses kiirust lisasid.
Rebeca seisatas. Tüdruk oli jõudnud majani, mis asus väikese linna teises otsas. Ettevaatlikult kõndis ta ukseni ning kahtles hetke enne koputamist. Lõpuks ta tegi seda, samal ajal selja taha vaadates. Uks avanes.
"Sina?" kostus hääl, mis oli kõike muud kui sõbralik. "Sul pidi ikka väga hea põhjus olema," urises uksele ilmunud poiss, tehes ust siiski piisavalt lahti, et tüdruk sisse mahuks.
Ta juhatas endiselt lõõtsutava Rebeca elutuppa.
"Sul kedagi kodus ei ole?" küsis tüdruk, pärast natukest aega rahunemist.
Poiss laiutas käsi. "Kas ma siis laseksin sind majja sisse?" mühatas ta tüdinult, istudes tüdruku vastu tugitooli. "Noh, nüüd tahan ma su põhjust kuulda," lisas ta.
Rebeca võpatas, otsekui oleks poiss teda löönud. Ta köhatas. "Andrees," alustas ta, jälgides samal ajal pilguga, kuidas vestluskaaslane kangeks tõmbus, kuid säilitas oma ükskõikse ilme, "ilmus minu ukse taha," lõpetas Rebeca.
Poiss pomises midagi. "Ja mis ta sulle tegi, et sa siia pidid jooksma?" küsis ta äärmise vastumeelsusega.
"Tal olid mõned kaasas," sõnas Rebeca, kulmu kortsutades. "Igatahes ei soovinud ta vaherahu," lisas ta, hõõrudes oma jalga.
Rebeca vastas istunu tõusis. "Neetud," pomises ta. "Kuidas sa tulema said?" nõudis ta.
"Mis mul üle jäi?" küsis Rebeca viltuse naeratusega. "Trügisin välja ja panin jooksu."
"Ja su jalg?"
"Ah, ta oli kohe valmis äärmuslike meetmeid kasutama," sõnas Rebeca. "Pole midagi," lisas ta vaiksemalt.
Ryley istus. "Sa ei saa koju minna, jah?" küsis ta, hääl kergelt meeleheitlik.
Rebeca kehitas õlgu. "Mul tulevad vanemad nagunii järgmine nädal. Majja võisid nad ka saada, kuigi ma ei usu, et nad seal midagi teevad."
Ryley tõstis pilgu. "Miks mitte?" päris ta.
Rebeca suutis muiata. "Mu isa on ministeeriumis, mäletad?"
Poiss noogutas. "Mu vanemad tulevad poole tunni pärast," ütles ta pärast paariminutilist vaikust. "Sa pead siia jääma," lisas ta.
"Siia?" oli tüdruk üllatunud. "Sa mõtled siia majja?" lisas ta, otsekui suutmata oma kõrvu uskuda.
"On sul parem variant? Parem oleks, kui sa siia jääks. Ega Ta ka eriti õnnelik ei ole, kui teised midagi teada saavad," ütles Ryley sarkastiliselt, silmitsedes enda vastas istuvad tütarlast.
"Sa ütled Talle?"
"On mul valikut?"
Rebeca näis mõtlik. Natukese aja pärast raputas ta pead ning toetas selga.
"Ootame mu vanemad ära. Ta arvatavasti teab ja tahab, et ma kohe sinna ilmuks, kuid mis siis," mühatas Ryley tüdinult ning rehmas Rebeca näo peale väsinult käega. "On hullemaid olukordi ka olnud," lisas ta ebamääraselt, et tüdruku soov talle vastu hakata summutada.
Rebeca vaatas enda vastas istuvat poissi. Ta oli kena, 17 aastane, korralik ja sõbralik. Miski poleks osanud öelda, et tema elu ei ole vaid üksluine õppimine, et kord oma isa kohale astuda. Tegelikult oli Ryley elu põnevam, kuid ka ohtlikum, kui enamikel linna lastel.
Sama võis öelda ka Rebeca enese kohta. 16 aastane ning juba seotud selliste asjadega, mida uneski näha ei osanud. Rebeca vanemad olid austatud paljudes ringkondades, kuid tütarlaps ei oleks osanud öelda nende kohta lihtsaid asju, nagu nende lemmikvärv või koht.
Uksekell äratas Rebeca mõtisklustest. "Kes seal on?" küsis tüdruk sosinal Ryley'lt.
Poiss muigas. "Mu vanemad. Nad jätavad alatasa võtme maha," sõnas ta ukse poole sammudes. "Eks ma siis luuleta sinu kohta midagi kokku..."
1.
Tüdruk, kellel olid kummaliselt punased silmad, otsekui oleks ta mitu tundi nutnud, jooksis mööda tänavat. Vaatamata sellele, et ta võis olla lihtsalt peast segi teismeline, kes elu enda eest põgeneda tahab, oli tolle hoiakus midagi, mis ütles, et sel puhul see reegel ei kehti.
Mõned vanemad inimesed, kes koertega pärastlõunaseid jalutuskäike tegid, raputasid murelikult pead, süvenemata sellesse, mis teistele nii ilmne paistis. Tõsi oli see, et ta põgenes, kuid mitte elu eest.
Paar minutit möödus, tänavad vaikisid taas ning jooksmisest üles kerkinud tolmupilved langesid maha. Endiselt ei olnud kuulda midagi, peale paari auto, mis kauguses kiirust lisasid.
Rebeca seisatas. Tüdruk oli jõudnud majani, mis asus väikese linna teises otsas. Ettevaatlikult kõndis ta ukseni ning kahtles hetke enne koputamist. Lõpuks ta tegi seda, samal ajal selja taha vaadates. Uks avanes.
"Sina?" kostus hääl, mis oli kõike muud kui sõbralik. "Sul pidi ikka väga hea põhjus olema," urises uksele ilmunud poiss, tehes ust siiski piisavalt lahti, et tüdruk sisse mahuks.
Ta juhatas endiselt lõõtsutava Rebeca elutuppa.
"Sul kedagi kodus ei ole?" küsis tüdruk, pärast natukest aega rahunemist.
Poiss laiutas käsi. "Kas ma siis laseksin sind majja sisse?" mühatas ta tüdinult, istudes tüdruku vastu tugitooli. "Noh, nüüd tahan ma su põhjust kuulda," lisas ta.
Rebeca võpatas, otsekui oleks poiss teda löönud. Ta köhatas. "Andrees," alustas ta, jälgides samal ajal pilguga, kuidas vestluskaaslane kangeks tõmbus, kuid säilitas oma ükskõikse ilme, "ilmus minu ukse taha," lõpetas Rebeca.
Poiss pomises midagi. "Ja mis ta sulle tegi, et sa siia pidid jooksma?" küsis ta äärmise vastumeelsusega.
"Tal olid mõned kaasas," sõnas Rebeca, kulmu kortsutades. "Igatahes ei soovinud ta vaherahu," lisas ta, hõõrudes oma jalga.
Rebeca vastas istunu tõusis. "Neetud," pomises ta. "Kuidas sa tulema said?" nõudis ta.
"Mis mul üle jäi?" küsis Rebeca viltuse naeratusega. "Trügisin välja ja panin jooksu."
"Ja su jalg?"
"Ah, ta oli kohe valmis äärmuslike meetmeid kasutama," sõnas Rebeca. "Pole midagi," lisas ta vaiksemalt.
Ryley istus. "Sa ei saa koju minna, jah?" küsis ta, hääl kergelt meeleheitlik.
Rebeca kehitas õlgu. "Mul tulevad vanemad nagunii järgmine nädal. Majja võisid nad ka saada, kuigi ma ei usu, et nad seal midagi teevad."
Ryley tõstis pilgu. "Miks mitte?" päris ta.
Rebeca suutis muiata. "Mu isa on ministeeriumis, mäletad?"
Poiss noogutas. "Mu vanemad tulevad poole tunni pärast," ütles ta pärast paariminutilist vaikust. "Sa pead siia jääma," lisas ta.
"Siia?" oli tüdruk üllatunud. "Sa mõtled siia majja?" lisas ta, otsekui suutmata oma kõrvu uskuda.
"On sul parem variant? Parem oleks, kui sa siia jääks. Ega Ta ka eriti õnnelik ei ole, kui teised midagi teada saavad," ütles Ryley sarkastiliselt, silmitsedes enda vastas istuvad tütarlast.
"Sa ütled Talle?"
"On mul valikut?"
Rebeca näis mõtlik. Natukese aja pärast raputas ta pead ning toetas selga.
"Ootame mu vanemad ära. Ta arvatavasti teab ja tahab, et ma kohe sinna ilmuks, kuid mis siis," mühatas Ryley tüdinult ning rehmas Rebeca näo peale väsinult käega. "On hullemaid olukordi ka olnud," lisas ta ebamääraselt, et tüdruku soov talle vastu hakata summutada.
Rebeca vaatas enda vastas istuvat poissi. Ta oli kena, 17 aastane, korralik ja sõbralik. Miski poleks osanud öelda, et tema elu ei ole vaid üksluine õppimine, et kord oma isa kohale astuda. Tegelikult oli Ryley elu põnevam, kuid ka ohtlikum, kui enamikel linna lastel.
Sama võis öelda ka Rebeca enese kohta. 16 aastane ning juba seotud selliste asjadega, mida uneski näha ei osanud. Rebeca vanemad olid austatud paljudes ringkondades, kuid tütarlaps ei oleks osanud öelda nende kohta lihtsaid asju, nagu nende lemmikvärv või koht.
Uksekell äratas Rebeca mõtisklustest. "Kes seal on?" küsis tüdruk sosinal Ryley'lt.
Poiss muigas. "Mu vanemad. Nad jätavad alatasa võtme maha," sõnas ta ukse poole sammudes. "Eks ma siis luuleta sinu kohta midagi kokku..."