Post by banana on Oct 9, 2007 14:49:23 GMT -5
Kirjutan ka järjejuttu , vb pole just kõige põnevam aga jah ,, olen alles algaja . ;)
hetkel pole kellegil nime ega välimust , see tuleb hiljem , jamilleks neid vaja? Jutt peab hea oleme mitte nimed ja välimus.
Kõnnin väsinuna kooli, kollane kast särab vaenulikusest ja muredest, astusin koolimajja sisse. Mõned klassiõed kukkusid kohe kallistama, rääkisime natukene juttu ja siis läksime klassi. Koolipäev oli läbi, polnudgi kõige hullem. Astusin trepikotta, jõudsin liftini. Sosistasin vaikeslt "normaalne" lift ei töödanud. Hakkasin kõndima kaheksandale korrusele. Korraga kustusid kõik tuled terves trepikojas ma olin väga ehmunud ning paanikas. Ma kardan pimedust, ma läksin nurka et enda seljatagust kaitsta. Liiga palju filme olen vaadanud. Panin silmad kinni kükitan seal nurgas. Pea hakkab ringi käima, ma ei kuule ega näe enam mitte midagi. Peale viite minutit nurgas nägin läbi käte kuidas kõik läks valgeks. Ma ei julgenud silmi avada, kuid tegin seda. Nägin enda ees valget seina, keerasin ennast ning seal oli ka valge sein. Mind ümbritsesid neli valget seina. Lagi oli valge, põrand ka. Olin nagu täringu sees, täringu millel pole täppe ega numbreid. Kuulsin ainult vaikust, tapvat vaikust. Hakkasin karjuma, ma ei kuulnud enda karjeid. Ma ei tajunud enam mitte midagi. Kuulsin sosinat, sosinat milles sõnakestgi aru ei saanud. Sulgesin simad ning leidsin ennast jälle koridorist. Ma nägin ennast, mul olid sassis juuksed, määrdunud riided. Ma ei jälginud ennast silmadega vaid tunnetega. Kadusin jälle trepikojast valgesse kuubikusse. Ma kuulen enda lemmiklaule, mis lähevad aina kiiremaks. Lõpuks oli kuulda vaid tirinat, lõpuks käis kõva kõrvu purustav heli. Leidsin ennast jälle trepikojast. See kord reaalelus, kõik oli ikka sünge ja pime. Kõndisin värisedes kaheksandale korrusele.
prääguseks kõik , ootan natuke lugejaid ja siis kirjutan uue osa . :)
hetkel pole kellegil nime ega välimust , see tuleb hiljem , jamilleks neid vaja? Jutt peab hea oleme mitte nimed ja välimus.
Kõnnin väsinuna kooli, kollane kast särab vaenulikusest ja muredest, astusin koolimajja sisse. Mõned klassiõed kukkusid kohe kallistama, rääkisime natukene juttu ja siis läksime klassi. Koolipäev oli läbi, polnudgi kõige hullem. Astusin trepikotta, jõudsin liftini. Sosistasin vaikeslt "normaalne" lift ei töödanud. Hakkasin kõndima kaheksandale korrusele. Korraga kustusid kõik tuled terves trepikojas ma olin väga ehmunud ning paanikas. Ma kardan pimedust, ma läksin nurka et enda seljatagust kaitsta. Liiga palju filme olen vaadanud. Panin silmad kinni kükitan seal nurgas. Pea hakkab ringi käima, ma ei kuule ega näe enam mitte midagi. Peale viite minutit nurgas nägin läbi käte kuidas kõik läks valgeks. Ma ei julgenud silmi avada, kuid tegin seda. Nägin enda ees valget seina, keerasin ennast ning seal oli ka valge sein. Mind ümbritsesid neli valget seina. Lagi oli valge, põrand ka. Olin nagu täringu sees, täringu millel pole täppe ega numbreid. Kuulsin ainult vaikust, tapvat vaikust. Hakkasin karjuma, ma ei kuulnud enda karjeid. Ma ei tajunud enam mitte midagi. Kuulsin sosinat, sosinat milles sõnakestgi aru ei saanud. Sulgesin simad ning leidsin ennast jälle koridorist. Ma nägin ennast, mul olid sassis juuksed, määrdunud riided. Ma ei jälginud ennast silmadega vaid tunnetega. Kadusin jälle trepikojast valgesse kuubikusse. Ma kuulen enda lemmiklaule, mis lähevad aina kiiremaks. Lõpuks oli kuulda vaid tirinat, lõpuks käis kõva kõrvu purustav heli. Leidsin ennast jälle trepikojast. See kord reaalelus, kõik oli ikka sünge ja pime. Kõndisin värisedes kaheksandale korrusele.
prääguseks kõik , ootan natuke lugejaid ja siis kirjutan uue osa . :)