ja saiiiigi valmis
Hüsteeriline naerja - HollyHilary istus tüdinud ilmel enda voodil ja näris nätsu. Ema närviajamiseks viskas ta põrkepalli vastasseina ja püüdis selle tagasiteel jälle kinni.
Teades, et ta topib selle koha seinas niikuinii postreid täis, kuid peale seda, kui ema on närvid peast välja karjunud. Haigutades vaatas ta järjest tihenevaid musti plekke valgel seinal.
Muiates nätsutas ta edasi ja järgmisel hetkel ei püüdnud ta enam palli kinni. Pall veeres kuskile ja Hilary ei kavatsenudki end sellepärast püsti ajada.
Ninaga tõmmates tõmbas ta voodi alt enda läpaka ja kohe, kui arvuti oli sisse lülitunud avas ta MSNi ja vaatas, kes rääkida viitsivad.
Gängi krupist oli sees Samara, kelle nimi oli asendatud paljude kurbade smailidega.
Aga loomulikult! Ta vanaemaga jutus ju midagi... Mõtles Hilary ja otsustas Samaraga vestlust alustada.
Vang says: Tsau. Mis juhtus?
:’( :’( says: Midagi ei juhtunud... Perevärk
Vang says: mäh
nõme... Midagi juhtus?
:’( :’( says: jamh...
Vang says: Kuulan!
:’( :’( says: Nooh. Mu vanaema on haiglas praegu. Arstid ütlevad et ta seisund on kriitiline ja bla-bla-bla...
Vang says: Oi...
Vang says: Tunnen kaasa. Sorry, et pärisin
:’( :’( says: Pohh....
Vaikselt mõtles Hilary, mis tunne Samaral olla võiks. Mõtiskledes pani ta vaevu tähele, et ka Suur-Andres logis sisse.
Vang says: Hello!
Mina says: Heia. Kuis läeb?
Vang says: Ema ahistab... Mis muud.
Mina says: Uskumatu moor ju! Eri vajadus tal rikkuda elu ära mõnel :S
Vang says: Tore, et sa must aru saad
Vang says: Kas sa Samarast oled kuulnud?
Mina says: mm? Ahjaa... Kahju. Ta ei tulnud isegi välja täna meiega.
Mina says: Kohutav. Kas pole?
Vang says: Ma ei kujutaks ettegi, kui minu vanaemaga midagi juhtus. Alles nüüd tuli see loll mõte pähe, et kõik surevad kunagi. Ka vanaema
Kahju.
Mina says: Aga ära sellega eriti pead murra, sest sina ju elad veel ja muretsemiseks pole põhjust!
Vang says: Nujaaaam. Oi kurat!
Hilary vaatas kella. Paari minuti pärast oli oodata ema koputust ja ütlust, et LÄHME PSÜHHOLOOGI JUURDE!
See mõtegi ajas Hilaryl südame pahaks. Tal ei olnud mingit soovi minna jälle selle vanuri juurde.
Mina says: Mis?
Vang says: Ma pean selle Looekese juurde minema ju!
Vang says: *Loorekese
Arvuti allosasse tuli kiri
:’( :’( appears to be offline.
Ohates kuulis Hilary uksel koputust ja ema hüüet
“Aja ennast püsti logard! Psühholoogi juurde!” Nägu krimpsutades ajas tüdruk end püsti ja haaras enda koti ja toppis ühe kaustiku ka kotti. Kukalt kratsides kõndis ta esikusse ja pani ema valvsa pilgu all end riidesse. Ema vaatas tütart natuke imelikult ja küsis
“Kas sul on nohu? Võta kohe taskurätikud kaasa!” “Jajaa!” podises Hilary naisele vastu ja võttis laua pealt pabertaskurätikute paki. Selle ka kotti pistnud rebis ta ukse lahti ja astus koridori. Ema kohe kannul.
***Hilary istus taas koridoris ja vaatas imeliku pilguga enda kõrval istuvat kahtlaselt tuttava ilmega tüdrukut kes kätt suu ees hoidis ja itsitas. Kui ta nägi Hilary imelikku nägu hakkas ta veel tugevamini itsitama.
Kaa naerma turtsatades läks uks lahti ja mõlemad tüdrukud kutsuti Loore vastuvõtule.
Loore seisis naeratades laua taga ja ütles säravalt
“Tere, tüdrukud!” Naerev tütarlaps turtsatas ja haaras Hilaryst kinni, et mitte naerust vappudes pikali kukkuda.
Hilary naeris ja ütles Loorele viisakalt
“Tere.” Nüüd astus ta koos hirnuva tüdrukuga diivani poole ja istus tirides ka teist tüdrukut endaga istuma.
Loore naeratas ja ütles
“Nii. Kas teie olete juba tutvunud?” Saanud vastu vaid pearaputused jätkas ta mesimagusalt
“Nii! Siis saame tuttavaks, eksole! Sest edaspidi teeme me kõik kolmekeesi tööd! Sina tutvustad ennast esimesena Hillu!” Hilary kortsutas kulmu. Moor oli talle ikkagi Hillu öelnud, vastu tüdruku tahtmist.
“Tere. Mina olen Hilary,” ütles Hilary nagu mingis võõrutusravis olev inimene, kuid see kõlas hetkel lihtsalt koomilisena.
Teine tüdruk luksatas ja ütles Hilaryle naeru vahele
“Ja mina olen Holly – hüsteeriline naerja – Neweland!” Hilary naeris ja kohe hakkas rääkima Loore
“Nii. Teie olete, siis koos sellepärast, et Holly, Hilary kaotas mälu ja ei ole emasõnul viimasel ajal piisavalt rõõmsameelne ja Hilary, Holly on liiga ülevoolavas tujus. Pidevalt! Ma arvan, et koos töötades saate mõlemad ikkagi normaalseteks!” Kui Loore oli ära rääkinud vaatasid Holly ja Hilary üksteisele otsa ja hetkepärast olid mõlemad – isegi Hilary – nagu käseupeale diivani peale pikali ja väänledasid naerust.
Loore muigas mesimagusalt ja ütles
“Tore, et teil – lastel – lõbus on, kuid äkki teeks tööd ka?” Selle peale ajasid tüdrukud end korralikult istuma ja asetasid käed sülle ja vaatasid Looret nagu viielised koolilapsed muiste.
Loore ilmest oli kohe aru saada, et selline korralagedus talle ei meeldi, kuid siiski sundis ta enda hääle magusaks ja küsis
“Nii, tüdrukud! Kas võtsite kaustikud kaasa?” saanud vastu peanoogutused ja ühe tuhmi
“Jah-i” Käskis Loore
“Ja nüüd võtke need siis välja!”Hilary võttis enda käekotist koomiksistiilis joonistatud oravaga kaustiku välja, kuid Holly võttis välja turbolehmaga kaustiku. Armsad pildid tõid naeratused tüdrukute nägudele. Nüüd keerasid nad Loore käsu peale kaustikud lahti ja hakkasid kirjutama sellest, millest Loore teada tahtis.
-----------------------------------------------
Kriiitiiiikaaaat!