Samara soovis, et ma ta sisse tooks
Tõingi
Igastahes uus ja suht lühike peatükk.
KahtlusedHilary ärkas. Kiirelt kohmerdas ta äratuskell-raadio kallal ja sundis selle vaikima. Neiu hüppas voodist välja ja pani kiiresti riidesse. Ta oli juba kolm päeva kodus olnud ja fotoalbumeid uurinud. Täna ajas ta end ruttu riidesse ja kimas vannituppa hambaid pesema. Paari hetke pärast oli ta tagasi enda toas ja hakkas end ettevaatlikult meikima. Mõne minutipärast oli ta valmis. Heitnud rahuloleva pilgu peeglisse vajus tüdruk suurde ja mõnusasse tooli istuma.
“Huvitav, kas ma meeldin talle? Ikka meeldid! Muidu poleks ta sind ju kinno kutsunud!” arutles tüdruk enda ette. Ta ajas end sirgeseljaga püsti ja kõndis kööki. Avanud külmiku ukse vaatas ta külmkapi sisu. Miski ei olnud eriti isuäratav, kuid tüdruk sundis end lõpuks ühe kohukese söömise võimaliseks. Ema oli talle öelnud, et Hilary oli enne pidevalt külmkapi ukse juures kõõlunud ja selle sisu passinud mittemidagi võtamata. Muiates viskas Hilary kohukesepaberi prügukasti ja vajus juba jälle istuma. Vaikselt kohukest süües uuris tüdruk enda kodu. Kõrged laed ja avarad ruumid. Korter oli sisustatud suht suvakalt, ei olnud mingit stiili ega midagi. Ühes kohas võis näha uksepiida kohal rippuvat inglikest ja teises kohas köögikappide peale asetatud tasse ja munapeekreid. Tüdruk naeratas ja vaatas enda lohvakaid teksaseid ja valget T-särki. Pikkamisi jälgis tüdruk kella mis kohutavalt venis ja ei tahtnud kuidagi 12.00 saada. Kell 10.30 ajas Hilary end püsti, kõukis taskust välja uhiuue ja edeva mobiili ning valis Jacki numbri.
“Õu tsäkk!” Muigas tüdruk telefonitorru
“Mh? Hilary sina või?” Päris segane hääl. Taustaks oli kuulda automürinat ja poiste juttu.
“Jah! Mul on niiii igav! Kas saaks varem kokku? Ma ei viitsi siin kodus passida enam!” Hädaldas Hilary telefoni.
“Noh. Kas saame siis kuskil kokku? Tead. Sa tead kus see ülikooli ühikas on? Tuled siia? Ma mõne sõbraga hetkel.” “Mmm... See seal silla lähedal jah? Olgu. Ma tulen!” Tüdruk naeratas ja lükkas telefonile liugklapi peale ja pani mantli selga.
“Emm! Ma lähen välja. Ma ei tea kuna ma jõuan. Õhtul olen kindlalt kodus!” Karjus tüdruk ja mässi salli ümber kaela. Toppides kätte kindad astus tüdruk koridori ja keeras ukse lukku. Nüüd seadis ta sammud Jacki asupaiga poole.
***Hilary hakkas jooksma.
“Heiia! Ma olen siin!” hüüdis tüdruk ja jäi seisma Jacki juures, kes teda uskumatult vaatas. Tüdruk naeratas talle ja poiss suudles tüdrukut põsele. Nüüd sai Hilary vaadata ka Jacki sõpru, kes istusid rivis ühe pingi peal ja hoidsid käes, kas suitsu või alkoholi pudelit. Jack võttis Hilary piha ümbert kinni ja ütles enda sõpradele:
“Minu tüdruk! Nagu te kõik t e a t e!” Poiss rõhutas viimast sõna ja jätkas siis
“Hilary. Tal on mälukaotus mida, te ka kõik t e a t e! Seega palun ka vastavat suhtumist.” Hilary tõstis rõõmsalt käsivarre ja lehivtas teistele sõrmedega. Tema pilku püüdis tüdruk, kes oli paksude mustade juustega ja säravate roheliste silmadega. Tal oli tõmmatud musta pusa kapuuts pähe nii, et juuksed piilusid eriti armsalt kapuutsi alt välja. Kuid tüdruk ei uurinud Hilaryt teiste kombel. Ta heitis Hilaryle vaid ühe pilgu ja suitsetas enda sigarit edasi. Nüüd hakkas Jack inimesi Hilaryle tutvustama:
“Piff! Kutsume piffiks, aga ta pärisnimi oli vist umm... Ma ei mäleta enam!” ütles poiss lustlikult osutades lühikesele poisile kelle silmad tundusid Hilaryle kurjad.
“Uim! Kutsume uimeks, aga ta nimi on Paul,” jätkas Jack osutades nägusale poisile kelle soeng oli suure harjaga.
“Andres, Samara, väike-Andres, Irma, Kelli, Suur-Andres,” jätaks Jack osutades järjest tüdrukutele ja poistele. Hilary noogutas kõigile ja hetke pärast sirutas Irma tema poole õllepudeli:
”Võtad ka? Tuletad vanu aegu meelde.” Irma oli nägus, paksude huultega ja armsa, sõbraliku häälega lühike tüdruk. Hilary võttis kohmetult joogi vastu ja tajus, et seal sees on vaid üks tilk otsustas ta selle endale kurku kummutada. Hetk peale selle
“joomist” hakkas tüdruk ägedalt köhima. Ta kallutas enda pea koos ülakehaga maa poole ja köhis ägedalt, kõrvus kajamas Jacki sõprade naer. Nähes maas hallikat soga mille tüdruk välja köhinud oli sai Hilary aru, et ta oli joonud pudelist kuhu noorukid olid raputanud sigareti tuha. Neiu tundis enda ümber tasast ja rahustavat kätt ja peaaegu kohe peale seda hakkas tunduma, et tuhk hakkab suust lahtuma. Ta ajas end õlgu väristades püsti ja ulatas pudeli tagasi Irmale ja ütles kibedalt:
“Ei aitäh!” Järgmine hetk kuulis ja nägi ta kuidas kõik naersid ja Väike-Andres hüüatas
“Hästi paned!” Hilary naeris ja vaatas Samarat – see oligi mustade juustega tüdruku nimi – kes vaid nõrgalt muigas ja ta pilgust oli aru saada, et tüdruk oli ta täiesti omaks võtnud.
Noored hakkasid mulisema ja juttu ajama. Hetke pärast hüüatas Jack
“Oi! Me jääme ju kinno hiljaks nii.” Hilary naeris ja võttis Jacki käest kinni. Vaikselt jalutasid nad sõpruskonna juurestminema. Kui paarike oli teiste vaateväljast kadunud hüppas Samara püsti ja küsis kurjalt eelkõige Irmalt kuid siiski kõigilt:
“Mis see veel oli? Oli see naljakas või?” Tüdruk vaatas ärritunult Irmat ja ta poiss-sõpra – Väikest-Andrest. Väike-Andres kehitas õlgu ja küsis siis teistelt
“Ei tea mis värk Jackil selle Hilaryga on? Miks ta talle valetab? Kasutab ära või?” “Ma ei tea. Kahtlaselt käitus ta küll. Cathriniga oli ta hoopis teistsugune! Mis tal nüüd viga on? Lööb külge ja haledalt kohe,” arvas Piff. Samara urgitses taskust suitsupaki ja välgumihkli. Ta pani sigareti põlema ja ütles
“Mina uurin välja mis värk on!” Peale neid sõnu sammus ka Samara kino poole käekella vahtides.